20. augustil kell 9 kinnitas Troll otsad kodusadamas Pärnu jahtklubis. 1178 päeva kestnud reisi jooksul jäi selja taha 40 584 meremiili maailmamerd. Külastasime 24 riiki ja sadu saari ning ankrupaiku.
Mis jäi meelde? Mälestusi on palju: Iirimaa lääneranniku karm loodus, Atlandi ookeani Madeira, Kanaari ning Assoori saarestike mitmekesisus, kihav elu Kariibi mere Väikestel Antillidel, veetlevad Markiisisaared, eksootilised Tuamotu atollid, mõnusad Seltsisaared ning lummav Tonga. Omaette teema moodustavad meie jaoks Uus-Meremaa ja Austraalia. Kuigi viibisime mõlemas riigis ligikaudu pool aastat, jõudsime me selle aja jooksul haarata vaid väikese osa nende maade mitmekesisest loodusest. Saime aru, et kuuldus Uus-Meremaast kui ühest maailma parimast purjetamiskohast vastab tõele ja et mistahes probleemiga ka matkapurjetaja sinna ei jõuaks, see saab lahendatud. Samuti mõistsime kui vähe informatsiooni tohutu Austraalia hiiglaslikest purjetamisvõimalustest on jõudnud maailma purjetamiskirjandusse. Üllatav oli tegelikkuses leida, kaardil nii väheliigendatuna näivalt rannajoonelt, iga mõnekümne miili järel tohutuid lahtesid ja jõesuudmeid, kus igaühes võiks kuid ristelda.
Minult on küsitud, palju selline reis maksma läheb? Tore on see, et sarnast reisi võib teha väga erineva kuluga. Öeldakse, et vähem laeva tähendab rohkem purjetamist. Loomulikult on elu väiksemal alusel askeetlikum. Suurem purjekas on merel igas mõttes mugavam.
Siin mõned numbrid konkreetselt meie reisi kuludest. Olen kindel, et sarnaseid ettevõtmisi on läbi viidud nii väiksema kui ka palju suurema eelarvega.
Leidsime oma Trolli (Amel Euros 41) Saksamaalt, kus ta aktiivsest matkapurjetajast eelmine omanik tervislikel ning muudel elulistel põhjustel tast loobuda otsustas. Nii saime me 1978 aastal valminud, väikses seerias spetsiaalselt maailmamerel seilamiseks mõeldud jahi omanikuks 25 000 euro eest. Kuigi jaht oli kohe ostes purjetamisvalmis ja täisvarustusega, kulus meil siiski veel umbes kaks korda sama palju jahi süsteemide uuendamisele ja ta just meile sobivaks kohendamisele.
Reis ise läks meile maksma keskmiselt 1780 eurot kuus. Sellest moodustas üle kolmandiku söök-jook (660 €/kuu). See number sisaldab ka söögi valmistamiseks kulunud gaasi. Suuruselt järgmine kuluartikkel, veidi üle veerandi kogukulust) oli jahi remont ja hooldus (500 €/kuu). Number sisaldab kahte uut purje, väljatõstmist ning uut mürkvärvi ja mootori kapitaalremonti eksootilisel Jõulusaarel. Märkimisväärne on, et kuigi hoidusime sadamate külastamisest niipalju kui võimalik, kulus sellele siiski enam kui kümnendik kogu eelarvest (220 €/kuu). Samas on nende kulude hulka arvestatud ka riikidesse sisse-välja möllimise kulud. Hea meel on tõdeda, et mootorikütused ja õlid moodustasid kogukulust alla 5% (90 €/kuu). See sisaldab ka julla mootori kütust ning õli. Ülejäänud osa (310 €/kuu) ehk veidi alla viiendiku on mitmesugused elukulud – kommunikatsioon, ekskursioonid, muuseumid, riided ja muu selline.
Loomulikult kõiguvad need numbrid kuust kuusse päris palju. Merel ju raha ei kulu. Samuti kõiguvad söögi ja joogikraami hinnad riikide lõikes kõvasti: alates soodsast Hispaaniast ning Panamast kuni ülikalli Austraalia ning Okeaaniani.
Kuigi reis on seljataga, olen veel võlgu selle viimase etapi, Põhja-Euroopa läbimise, kirjelduse. Üritan sellegi lünga peatselt täita.
