Sligos oleks meil lastud ilmselt igavesti olla, aga reisikihu sundis edasi liikuma. Pealegi ei olnud vaated paadikokpitist Sligo pontooni ääres suuremad asjad ja linnaelu hakkas pärast kahte päeva ka ära tüütama. Tuleb siiski tunnistada, et Sligo on ilus linn oma jõekallaste, sildade, pargi ja meeletu hulga kõrtside, baaride ning restoranidega. Oleks kindlasti veel ilusam olnud soojema ja päiksepaistelisema ilmaga. Prognoos ei olnud ka enam nii kole ja nii otsustasimegi mugava elektrifitseeritud pontoonielu juurest taas ankrupaikade karmi reaalsusse pöörduda. Tuul oli siiski sedavõrd vastu, et ilma loovimata me läände, kuhu meil vaja minna oli, ei pääsenud. Tormi just polnud, aga sedavõrd ikka puhus, et võtsime groodile algus esimese ja seejärel ka teise rehvi sisse. Niimoodi astusime päris reipalt tihttuules edasi. Loovimine võttis aga sedavõrd tempo maha, et sai selgeks, et esimesse sobivasse ankrukohta Kilkummin Roads-i jõuame alles pimedas. Mis seal ikka, pusisime edasi, ööseks merele ka hästi ei viitsinud jääda, sest lisaks tuulele on endiselt jahe, nii kaheteistkümne kraadi ümber. Äkki käis taglases kõva pauk. Vaatasime mõlemad ringi, aga kõik tundus korras olevat kuni märkasime, et eespuri on veidi lonti vajunud. Purje topinurk oli mastitopist lahti ja kogu puri mõnevõrra alla vajunud. Ahaa, vall on katki hõõrdunud, oli esimene mõte. Libistasime geenua kiiresti piki pirsi alla, et see ennast katki ei laperdaks ja kahmisime kähku kokku ning toppisime ahtrikajuti luugist sisse, et see vette või kõvas tuules päris minema ei lendaks. Ühtlasi nägime, et katki ei olnud läinud mitte meie 12mm geenuavall vaid hoopis geenua topinurgas olnud aas, mille külge vall kinnitub, oli aja jooksul läbi hõõrdunud. (Imelik, talvel tundusid kõik purjed veel üsna heas korras olevat.) Mootor tööle ja autopiloodile otsekurss ankrupaika. Groot oli ikka üleval ja mootorpurjetades oli kiirus ka tihedas tihttuules väga hea. Nüüd oli aega avariiplaane seedida. Üks võimalus oleks sisemine vöörstaak paika panna (see oli hetkel masti külge seotud) ja sinna väksem geenua tõmmata. Kui oleksime kaugemal merel olnud, siis oleks ilmselt nii ka teinud ja rahulikult edasi purjetanud. Hetkel ei olnud aga erilist vajadust ega ka soovi noore tormiga vööritekile pusima minna. Teine võimalus oleks mingi lühikese otsaga geenua topinurgale ajutine aas konstrueerida ja kogu kupatus spinnakerivalliga üles sebida. Kahe sõdutunni pärast ei olnud ka seda ajutist konstruid mõtet ehitama hakata. Mäsu positiivne pool oli, et jõudsime valitud ankrupaika veel enne sügavat pimedat ja saime vähema sterssiga natapoidest ja kohalikest poide otsas seisvatest paatidest mööda hiilida. Erilist söögiisu ei olnud. Tegime ühed õlled ja keerasime magama. Hommikul hakkasin geenuale uue topiaasa jaoks sobivat materjali otsima. Midagi kohe valmist ei leidnud, aga õnneks on meil varuga tormirakmeid kaasas ja nii ohverdasimegi ühest rakmekomplektist jupi jooksuvööd. Õmblustöö võttis terve ennelõuna ja ma ei ole kvalteedis ikkagi päris kindel. Iga piste võtab terve igaviku, sest materjal on seal topinurgas vist sajakordne — naaskliga auk ette ja siis nõelaga niit läbi. Mõõtsin ära, kõige paksemast kohast oli kogu kaadervärk 13mm paksune! Nüüd oli jäänud vaid mastitopis eespurje valli otsa järel käia. Kuigi tuul puhus üle saare näitas anemomeeter ikkagi aeg ajalt 9 m/s ja vandid kippusid vilistama. Samuti hiilis ankrukohta ümber nurga päris korralik ummikas ja öösel pidi koikus rullumise vältimiseks ämblikku tegema. Seega, mastitopp kõikus reipalt ja polnud just kutsuvaim koht, aga Ruu väntas ja mina ronisin ja peatselt oligi vall all, puri pirssi veetud ja kokku rullitud. Eks homme näeb kuidas parandus toimib.