Fisterra väikelinna sadamas on ankrus kolme suure mereriigi Inglismaa, Prantsusmaa ja Eestimaa purjekad. Igat üks, nii et balanss on paigas. Suuremad mereriigid on esindatud ketšidega, Inglismaa peab luubiga läbi ajama. Eile hommikuks tuul rahunes (veidi liigagi palju) ja kuna Muxia hakkas ennast ammendama ning sadamas rullus ringi jahti kõigutav ummikas mis nii magamise kui lugemise (söögivalmistamisest rääkimata) üldfüüsiliseks ettevõtmiseks muutis, siis otsustasime kasvõi mootori jõul veidi lõuna poole liikuda. Kuna ookeanil oli tormist jäänud ummikas ikka veel mitmeid meetreid kõrge, siis õhkõrnas tuules purjetamisest midagi välja ei tulnud. Ookeaniummikas nimelt murdub madalamasse kaldavette jõudes ja tulemuseks on segane ja terav mitu meetrit üles-alla kõikuv vesi. Murdsime purjede ja mootori ühisel jõul paarkümmend miili lõuna poole ümber Cabo Finisterre ja kohe Fisterra muuli taha peitu — bliss. Isegi ilm tundub siin soojem. Paistab, et meie tempo on enam vähem sama mis ilmataadil; liigume lõuna poole just nii, et sügise lähenedes palju soojemasse õhku ei jõua. Eile hommikul Muxia-s nägime kraadiklaasil jälle 12 C. Brr! Hetkel seevastu (kell 19.35 Fisterra-s) on õues jälle 26 kraadi. Milline kergendus. Cabo Finisterre on turistile, nagu inglased ütlevad, absolute must. Hingematvad vaated, kilomeetreid jalutusteid, siin võiks kergesti olla terve nädala. Tundub, et sellest on ka mõned muud aru saanud, sest isegi praegu, väljaspool põhihooaega, on viisakate poodide ja restoranidega ääristatud tänavad inimesi täis ja üle mõne aja kuuleb ka muid keeli peale hispaania. Suured bussid sõeluvad Fisterra ja Cabo vahel ning autode numbrimärkidega saaks lapsi lõbustada. Meil on siiski plaanis homme edasi liikuda. Ilma me muidugi õhtul veel kontrollime, aga üldine tendents tundub olevat meile soodne, st. tuuled põhjasuunast, aga mitte tugevad, . Plaanis on veel paar hüpet Hispaanias ja siis tuleb eksootiline Portugal.