Guadeloupe on kohalikus keeles Karukera. See kõlab mõnusalt eestikeelselt ja pisut naljakalt. Saintes-delt siia jõudes jäime esialgu sadama kõrvale ankrusse. Kuigi sadam pidi soodsa hinnaga olema oli ka ankrusolijaid kaunis palju. Peatselt möödus meist hiiglaslik kruiisilaev.

Järgmisel hommikul oli meil saarega tutvumiseks plaanis auto rentida, aga nii see ei läinud. Oli laupäev ja karnevaliaeg ning autod olid kõik väljas. Ago, Toonika, Kräu ja Ruu otsustasid kohaliku transpordiga rändama minna. Mina arvasin paremaks paati jääda ning järelaitamistöödega tegeleda. Kui ma siis jullaga tagasi paadi poole löristasin jäi mulle silma sadamast välja sõitev Eesti lipuga purjekas. Et siis mis mõttes Eesti lipuga?! Me ei olnud Eesti lippu näinud alates 5. juunist 2015 aastal ja ka mitte ühtegi Läti lippu ja vaid ühte Leedu lippu Hispaanias. Lugesin laeva vöörilt tuttava nime: Teakita. Kadri oli meid Britti ja Viljari reisiga kurssi viinud. Hõikasin tere ning vestlesime lühidalt, sest nad olid just Saintes-itele teele asumas. Üllatus oli igal juhul korralik ja missugune kokkusattumus — tõenaäosus mul sel hetkel selles kohas olla oli olematu. Rutta või loteriipiletit ostma.

Samal ajal oli ülejäänud seltskond teel ida poole mangroovide ja plaažidega tutvuma. Enne seda kohtasid nad veel mõningaid värvikaid tegelasi.

Aga ka plaažid olid vaatamist väärt.

Rahvarohkematest kohtadest välja jõudes läks rada kitsamaks ja kohati keeras see mangroovide vahele.

Siis jälle veidi merest eemale.

Ja taas kaldakaljude juurde.

Veidi kohalikku faunat ka.

Loomulikult ei läinud kõik plaanipäraselt ja buss mis nagu oleks pidanud tulema ja turistid linna tagasi tooma ei tulnud. Kohalikud ainult naersid meie ootuste üle — on pühad ja praegu kindlasti enam mingid bussid ei liigu. Õnneks peatas oma auto kohalik mees Didier kes oli valmis meie seiklejaid lähimasse linna St. Anne-i viima, sest läks ka ise sinna sõprade juurde pidu pidama. Saades teada, et need hulkurid on pärit kaugest Eestist ja et osa neist on tulnud siia kogu tee purjekaga, puhkes ta ohjeldamatult naerma ja otsustas reisisellid sadamasse ära tuua kuigi see tähendas talle üle tunnist hilinemist oma peole. Kutsusime ta loomulikult paati vaatama ka.

Esmaspäeval, päev pärast karnevalirongkäiku hakkas elu siinkandis jälle normaalsetele rööbastele pöörduma. Niisiis, rentisime auto ja sättisime ennast teele Guadeloupe Grand Terre saare läänepoolseima tipu Pointe des Chateaux suunas. See on maaliline ja metsik riba kaljusid. Kogu kaldajoon on kujundatud ookeanilainete poolt sest siit edasi ei ole enne Aafrikat mitte midagi.

Isegi suhteliselt tuulevaikse ilmaga murdus ookeaniummikas kaldakaljudel mürtsu ja vahuga.

Puid pole siin kauniduse jaoks vaja pügada.

Neem üle vaadatud võtsime jalge alla ühe Guadeloupe paljudest tähistatud matkaradadest, et näha  ookaeanipoolet rannikut veidi põhjalikumalt.

Karjane oma loomadega.

Rajal lebasid veidi ehmunud olemisega erakvähid.

Mõned neist olid koguni puu otsa roninud. Täpsustuseks veel, et see ei ole tigu vaid vähk kes otsib endale kaitseks ja elukohaks sobiva teokarbi. Suuremaks saades vahetatakse ka maja suurema vastu.

Aeg ja vesi on rannikulaavasse oma jälje jätnud.

Nii teeb tuul põõsaste ja puudega.

Lõuna puuvarjus. Ega siin päiese käes eriti olla ei kannata. Rannikul teeb tuul olemise veidi lahedamaks.

Koduteel tegime peatuse Morne-a-l’Eau linnakeses mille surnuaed on tuntud oma ruudulisusega.

Järgmisel päeval võtsime taas auto, sest vaja oli üle vaadata ka läänepoolne osa Guadeloupest. Guadeloupe koosnebki kahest suurest saarest: Grand Terre ja Basse Terre. Vaatamata nimedele (need nimed olid ilselt kellegi omamoodi nali) on idapoolne Grand Terre saar madal ja küllaltki tasane ning läänepoolne Basse Terre täis kõrgeid vulkaane ja sügavaid jugadega orgusid. Nende kahe saare vahel voolab soolase vee jõgi.

Kõigepealt väike jalutuskäik vihmametsas.

Need lopsakamate lehtedega asjad on mingid teiste puude otsas kasvavad parasiidid. Sellist mitmetasemelist lopsakust jätkub siin ohtralt.

Joa juurde mineva raja algust valvas selline umbes 15cm suurune lind.

Kuna see juga oli üsna suure tee lähedal oli see paksult jaheduse nautijaid täis.

Niisugused viidad.

Ühe künka otsa viiva tee ääres oli kuri silt: ligipääs keelatud. Kaarti vaadates tundus, et üleval on mingi vaatega koht. Otsustasime kontrollima minna ja ei pidanud kahetsema. Need on Ilets a Goyaves ou de Pigeons mis kuuluvad Cousteau nimelise rahvuspargi koosseisu ja kus pidi fantastiline sukeldumine ja snorkeldamine olema ning kuhu me peatselt ka oma paadiga jõudsime.

Tipust avanes vaade vulkaanidele.

Enne tagasi oma laeva juurde pöördumist käisime veel maalilises Deshais nimelises väikelinnas. Sinna tuleme me samuti mõne aja pärast ka oma purjekaga.

Taamal ei ole mitte suvilaküla vaid (jah, arvasite õigesti) kohalik surnuaed.

Lahes oli ankrus meie Trolli väiksem vend Amel Euros 39.

Kui õhtul magesti sisse lülitasime kostis valamukapist imelikku häält ja sisse vaadates tulid vastu soolase vee joad. Üks neljast magesti kõrgsurvepumpa kooshoidvast 8mm poldist oli lihtsalt pooleks murdunud. Taolisi roostevabu polte igast rauapoest ei leia. Selline on elu laevas.