Saintsidelt on Guadeloupe läänesaare Basse Terre lõunanukani ainult mõni miil. Suundume vikerkaare alla.

Veel kümmekond miili ja olemegi jõudnud Guadeloupe pealinna Basse Terre (jah, sama nimi nagu saarelgi) juurde ankrusse.

Kuna olin just alustanud suuremat kummikaparandusaktsiooni ja liimi instruktsioon nõuab paigale enne täispumpamist vähemalt 24 tundi rahu, siis sel päeval julla vette ei lähe. Mõned päevad tagasi panin kummikale 3 paika. Kahjuks ei jäänud suurim neist pidama ja nii pidime viimased päevad pumpa pidevalt kummikareisidele kaasa vedama. Olin selle paiga lollist peast üle vana paiga kleepinud ja ühendus ei tulnud tihe. Nüüd võtsin vana paiga korralikult maha ja panin uue suure paiga üle kogu kahtlase osa. Las nüüd kuivab rahus. Ei tahaks seda tööd kohe jälle uuesti ette võtta.

Kes soovib võib kaldale ujuda. Ja täpselt seda kärsitud Ruu ja Kadri otsustasidki teha. Kerged kleidid ning mõned eurod läksid prügikottidesse mis seejärel õhku täis puhuti ja korralikult õhupalliks seoti. Nii jäävad need vee peale ujuma ning kui veidi veab, siis ei saa ka nende sisu märjaks. Kotid vette ja juba naisterahvad kalda suunas kadusidki.

Et aega paremini ära kasutada panin magestile uue poldi ja tihendi.

Ega Ruu ja Kadri mulle oma plaane eriti ei tutvustanud. Igal juhul olid nad laevast ära terve õhtupooliku, jalutasid linnas, hankisid kohalikku infot ja tõid kaasa värsket saia ning puuvilju.

Öösel tõusis kuu üle meie järgmise päeva sihtkoha.

Kõrgeim kohalik vulkaan Soufriere on Basse Terre sadamast ainult lühikese autosõidu kaugusel. Järgmisel hommikul rentisimegi kohalikust jalgrattatöökojast auto ja suristasime mäkke.

Rada algas suurejoonelise kivisillutisega.

Peatselt oli aga kõik tagasi normaalis — kivi ja muda.

Kõrgemale jõudes kadus mets ja jäid sõnajalad ning muu selline.

Kord oli midagi ka kaugemale näha…

…ja siis jälle ei.

Kraatrile lähenedes hüppas ninna juba tuntud mädamunahais ning kaljud ja ka rohi oli kohati väävlist kollaseks värvunud.

Kraatrist tõuseb väävliauru.

   

Õnneks oli rada kraatri ümber tähistatud hästinähtavate kollaseks värvitud otstega postidega.

Vulkaan vaadatud otsustasime teha kõrvalpõike ühe joa juurde.

Pildi allservas on referentsiks üks inimene ka.

Soufriere tehtud võis purjetada edasi Basse Terre läänekalda meile olulisimasse kohta Cousteau nimelisse rahvusparki mis, nagu nimigi vihjab, asub põhiliselt vee all.

Ankurdada saab siin ainult Basse Terre lahesopis, Pointe Malendure-st lõunas. Mis iseenesest on päris kena koht — rohuses lahepõhjas on snorkeldades siin seal näha einestavaid kilpkonni. Need on tõsised elukad, mõni reipalt üle meetri pikk.

Samuti ujub siin kaldakorallide vahel ringi suur valik mitmesuguse kuju ja värviga kalu. Täielikku idülli rikub vaid pisut sume vesi.

Siinsamas kõrval, Pidgeon Island-i all ankurdada ei tohi ja külalisjahtide jaoks on vaid 3-4 valget poid mis on lisaks kahtlaselt kaldakaljude lähedal ja üle 12m jahiga nende küljes olemine nõuab kõva närvi — murdlaine on vaid mõne meetri kaugusel.

See eest on vesi kristallselge ning kalu ja koralle leidub nii järsult sügavusse kukkuval kaljuseinal kui ka madalamas saartevahelises vees.

Kalad otse meie kiilu all.

Pidgeon Island-i alt ei ole enam kaugel põhja pool väikelinn Deshaies. See on väga kena ja üsna hästi kaitstud ankrukoht ja kohe linna kõrval mäe nõlval on tuntud botaanikaaed kus meil oli kindel soov ära käia.

Deshaies-e ankruplats õhtupäikeses.

Kalasupp botaanikaaia tiigis.

Muud kirevad asjapulgad.

Selliseid väiksemat sorti rohelisi on kõik kohad täis.

Nüüd botaanika juurde.

Suur puu.

Nii suur kohe.

Veel üks puu.

Mingid kolibrilaadsed.

See sai just putuka nokka.

Thoril vedas, töömehed võtsid just kookospähkleid palmi otsast maha ja soovijad said kookosvett juua.

Veel ühed rohelised asjamehed.

Ja veel mõned õied.

Kohvikus kõndis ringi selline edvik.

Vaade Deshaies-e ankrukohale botaanikaaia kohvikust.

Üllatus-üllatus, kui me teed mööda tagasi linna poole kõmpisime sõitis meist mööda valge rendiauto ja TÄIESTI JUHUSLIKULT olid autos Heidi ja Scott! Me teadsime, et nad on kusagil Guadeloupel, aga see on suur koht ja kumbki pool ei teadnud midagi teise poole tänastest plaanidest. Kutsusime neid laevale külla ja varsti me sinnapoole ka jullaga vuristasime.

Missugune rõõmus kohtumine!