Ja oligi käes oodatud ja kardetud kolmapäev mil pidime alustama oma teekonda läbi Panama kanali. Teades kui aeglased ja ebakompetentsed on siinsed tööinimesed ning kui vähe on nad huvitatud oma töö korralikust tegemisest oli meie stressitase üsna kõrge. Positiivse momendina tuleb märkida, et üsna viimasel hetkel õnnestus meil leida kolm äärmiselt toredat otsameest või oleks korrektsem öelda otsapersooni. Nimelt peab igal paadil, mis läbi kanali tahab minna, olema lisaks kaptenile (kes on muidugi roolis) olema veel neli inimest kes tegelevad kanali servadesse minevate otste pealetõmbamise või järeleandmisega. Kuna meie olime Ruuga vaid kahekesi, siis pidime leidma oma meeskonda veel kolm lisaliiget. Loomulikult oleksime saanud need mehed ka oma agendilt, aga mõte maksta 100-120 dollarit per nägu kolmele kujule kes tulevad meile sööma ja jooma ainult selle raha teenimiseks oli pehmelt öeldes pisut vastumeelne. Nii panimegi kuulutuse sadama teadetetahvlile üles ja ootasime kannatlikult. Kaks päeva enne meie kanalisse minekut tulidki meie juurde kaks Argentiina päritolu piigat kes tegelikult otsisid hoopis võimalust Vaiksele ookeanile purjetada ja pakkusid ennast kanalikogemuse saamiseks otsameesteks. Loomulikult olime kohe nõus, vaatamata sellele, et kumbki neist peale hispaania keele eriti midagi ei rääkinud. Üritasime neile selgeks teha, et kui nad veel mõne sõbra leiavad kes tahaks kaasa tulla oleks väga kena. Peatselt nägimegi neid kõrvalkail ühe rastapatsidega poisiga rääkimas ja mõne hetke pärast selgus, et Itaaliast pärit Matteo otsib samuti paati millega edasi Vaiksele ookeanile saaks. Ta oli rõõmuga nõus meile köiemeheks tulema. Kuna tal kuskil elada ei olnud, siis lubasime tal kohe meie ahtrikajutisse sisse kolida. Õhtul enne ärasõitu tuli veel üks kainaaber küsima kas ta Austraalia sõber saaks ka meiega kaasa sõita. Vastasime, et köiemehed ja naised on meil olemas, aga võime selle tüdruku kaasa võtta küll kui ta on nõus kokpitis magama.

Kolmapäeval kell üks panimegi Shelter Bay-st punuma. Siin on Ana (Argentina) ja Alison (Austraalia) sadamast väljasõidul.

Pidime advisor-i pardale võtmiseks üle lahe Colon-i kõrval asuvasse Flats-i ankrualale motoriseerima. Siin uurib Dulce (Argentina) kanalisuuet.

Ruu ja Alison õpivad sõlme millega jäme kõis peenega ühendada.

Meie “ametlikud” kõiepersoonid Ana, Matteo ja Dulce.

Siin ta siis ongi — meie esimese päeva advisor Roy. Hämmastaval kombel juhatas ta läbi kanali ka Teakita rahva.

Uustulnukatel on põnev ja lõbus.

Õhtuhämaruses saime kaubalaeva sabas läbi Gatun-i lüüside. Neid on kolm kambrit ja ülesmäge lüüsimisel pannakse väiksemad alused alati suure sappa.

Kuna poid olid põhjasüvendustöödeks välja võetud jäime ööseks Gatun-i kõrvale ankrusse. Üks purjekas oli siin paar päeva tagasi oma ankru kaotanud. Ju on siin põhi risune. Meie põhiankruga riskida ei tahtnud ja lasksime sisse varujuraka. Siin pildil siis juba õnnelikult ankrus.

Hommik Gatun-i ankrukohas.

Pidevalt sõitis mööda igat tõugu laevu.

Saabub meie teise päeva nõuandja Ivan.

Ankur üles ja teele üle Gatun-i järve.

Vahel roolis Ruu ja siis jälle mina.

Meie advisoritel oli meie noore hispaaniakeelse meeskonnaga väga lõbus.

Gatun on Chagres-i jõe paisutamisel tekkinud hiiglaslik paisjärv. Siin on näha jäänused üleujutatud metsast.

Puksiirid ujutasid meist mööda tohutu kraana.

Järve teises otsas ootas meid ühe kambriga Pedro Miguel-i lüüs.

Kiiret pole ja kõik on rõõmsad.

Seekord on kaubalaev meie taga. Laiust pidi oli see kaubik “panamax” — enam laiem vanadesse lüüsidesse ei mahuks.

Kuna meil oli köiemehi küll ja küll, siis oli Ruul aega lüüsimise ajal lõunasööki valmistada.

Hea kõhutäis ja kuum päike murrab maha ka kõige erksamad.

Eelmisel päeval läbisime Gatuni lüüsi parves nende kahe purjekaga — katamaraan keskel ja üks ühekereline kummalgi pool.

Täna oli millegipärast sellele paadile antud käsk kiirustada ja rohkem me teda enne La Playita ankrukohta ei näinud.

Puksiir hoiab kaubikut kitsas Gaillard Cut-is õigel rajal.

Bridge of Americas.

Siseneme Miraflores-e lüüsi. Siin on kaks kambrit, teine neist hästi sügav, et Vaikse ookeani viiemeetrise tõusu-mõõnaga hakkama saada. Näha on üks kanali töötajatest kes meile raudmunaga peenikese nööri viskas mille otsa meie oma kaiotsa sidusime.

Täna oleme parves kahekesi katamaraaniga.

Viimane lüüs seljataga sõidame Balboa silla alt läbi. Kohe pärast silda, enne Balboa jahtklubi lahkub meie nõuandja ja meil jääb üle veel kutsuda välja Balboa jahtklubi paat kuhu laadime oma laenatud kaiotsad ning vendrid ja millega saadame kaldale ka oma lisameeskonna. Ankrusse La Playita-s jõuame alles pimedas. See on mäletamist mööda meie kolmas pimeduses ankrusse heitmine.

Järgmisel hommikul panime julla vette ja sõitsime La Playita marinasse.

Plaan oli käia linnas liha ja värsket kraami ostmas. Uurisime ka kütusevarude täiendamise võimalust, aga siin tuli jälle “panama” vastu — esialgu selgus, et millegipärast täna ei saa, tulge homme ja siis jõudis neile pärale, et homme on laupäev, seega tulge esmaspäeval. Me ei ole veel otsustanud kas me nii kaua tahame siin oodata, sest ametlikult peaks me Panamast juba reedel kadunud olema. Igatahes tegime toidushoppingu ära ja kuna tuult eriti ei olnud, siis otsustasime vähemalt ühe öö veel siin olla ja läksime promenaadile jalutama.

See värvikirev ehitis on Balboa Biomuseum. Mis see ka iganes tähendab.

Kassid on siin palavusest uimased.

Keel väljas konditsioneer.

Pagoodi püstitasid eelmisel aastal Korealased, Panamaga sõpruse märgiks.

Väike lõik rannapromenaadist mis algab marina juurest ja kestab vähemalt Balboani. Kaugemale meil polnud mahti kõndida.

Panama City — kas maksuparadiisi-, kanali- või narkoraha? Või kõik kolm koos? Igatahes väitis üks ise plotskit keerata armastav kainaaber, et “rohtu” müüdi Colonis igal tänavanurgal, aga tubakat hirmkalli hinnaga ainult ühes tubakapoes.

Reid on täis igasugu ujuvvahendeid.

See on õhtuvalguses Balboa jahtklubi.

Päike loojus Balboa silla taha.