Toau atolli loodeosas on huvitav “vale läbipääs” Amyot. Lähenedes tundub, et siitkaudu saab atolli siseneda, aga kui olla juba kanalis sees, siis selgub, et enam edasi ei pääse – kõikjal on korallrahud. Ankurdamiseks on see väike laht aga suurepärane. Juba aastaid peab siin oma mehega restorani särav Valentina.

Et pisikesse lahte rohkem jahte mahuks on nad siia pannud kümmekond poid kuhu ka suured katamaraanid kinnituda saavad. 10 dollarit öö eest ei ole liiga palju. Valentinal oli meeles, et mõned aastad tagasi käis siin mingi “ajakirjanikega” eesti katamaraan (Nordea ilmselt).

Mehed tegelesid uue “paadikuuri” püstitamisega. Kaval, aga äärmiselt lihtne  “rooliratastega” süsteem võimaldab paadi veest vähese vaevaga välja tõsta. Paremal, pisut eemal, paistab restorani kala ja vähihoidla, kalalõks kuhu need elukad ise sisse lähevad ja kust peremees neid külalistele vahetult enne praadimist tooma sumpab.

Kuna veevahetust korallrahu ei takista, siis on see siin alati kristallselge ja kalarohke. Nii rasvaseid veeelanikke me snorkeldades kuskil varem kohanud ei ole. Hirmus kahju, et me praegu neist vee all pilti teha ei saa. Siin mõned trompetkala maimud resto silla juures.

Trolli taga paistab läbipääsu takistav korallriff (rohekas-pruunikas).

Korallimeres on propid kulumaterjal.

Siin pildil on Troll koos meie naabri Danieli Ovni 43-ga. Daniel on šveitslane kes viimased 25 aastat on purjekas elanud ja on hetkel koos naise Natalie-ga oma kolmandal ümbermaailmareisil. Tiksuvad vaikselt ja kuhugi ei rutta. Danieli sõnade järgi oli tema esimene viie aastane ring liiga kiire, et elu nautida.

Veel paar pilti paaditõstemehhanismist.

Laguunipoolne palmiallee.

Palmide all kuivavad võrgud.

Taimedel pole siin kerge.

Kui aga taimed juured korralikult maasse saavad on tulemuseks tõsine padrik.

Meid saatsid Valentina koerad. Põhiliselt nad siiski hullasid vees ja ajasid madalas kalu taga.

Selline sell siis.

Ruu ja puu.

See pruunikas triip on ainus mis meid siitkaudu laguuni siseneda ei lase.

Restorani paadisild.

Ruu leidis sõbra.

Öösel tõstis tuule üles ja hakkas sadama. Kuna tuul oli laguuni (ja korallrahu) poolt, siis laine õnneks praktiliselt puudus.

Daniel ja Natalie tulid meile kohvi jooma.

Olime Valentinaga teinud diili umbes kilose vähi hankimiseks.

Peremees saadetigi “keldrisse” vähki tooma.

Kuna kilost ei olnud saime kolm veidi väiksemat. Need said ka kohe salatilihaks keedetud.

Salat valmis ja külmkapis reisi 401. päeva pidustusteks, läksime veel saarele jalutama.

Õhtul olid poide otsa lisandunud veel mõned suured katamaraanid.

Ruu fotojahil.

Seekord saatis meid vaid üks peni.

Atolli ookeanipoolne kallas on oodatult karmim.

Leidsime pilsist veel mõned eesti õlled.

Kauneid koralle mööda on kohe kahju käia, aga valikut ei ole.

Veel üks puu.