Teel Beveragelt Niuele tegelesime tavaliste mereasjadega, sõime, magasime ja püüdsime kala.

Selline kena Yellowfin tuun seekord.

Eemalt paistab Niue madala pannkoogina. Muljet tugevdas veel meie saabumishommikul tibutanud uduvihm.

Nagu siin kombeks, võtsime poi, sest põhi on lõhestatud koralliribidega ning sügavus kasvab järsult. Poid kuuluvad kohalikule jahtklubile mis teeb tublit tööd külalisjahtidele elu mugavamaks muutmisel. Klubi teisel korrusel on ka väike hostel kus muud turistid ööbida saavad.

Meie esimene tee oli snorkeldama, et kontrollida kuidas siinsed kalad välja näevad. Kohe kohtasime haisid ja meremadusid.

Need kirkavärvilised maod ei pööra ujujatele mingit tähelepanu. Neile ujudes mitte tähelepanu pöörata on aga üsna raske, sest neid on palju nii põhjas kui ka veepinnal ja mõnikord satud neile märkamatult päris lähedale.

Lisaks poolkohustuslikele poidele on siinse sadama omapäraks see, et jullad tõstetakse maale minnes elektrikraanaga kaldale. Ühelt poolt on see tingitud ruumipuudusest – lühikest kaijuppi kasutavad kõik, alates kaubalaevadest kuni kohalike paadimeesteni. Teiselt poolt aga sellest, et kaitsvate muulide puududes murdub vähimgi merel leviv ummikas vastu kaid korraliku kohinaga ja kummikas saaks sees olla ainult täiesti vaikse mere puhul.

Kohaliku supermarketi lao moodustas hulk konteinereid.

Ruu Alofi keskväljakul.

Niue Yacht Club.

Me ei lasknud ennast meelitaval sildil ära rääkida ja võtsime oma auto ikkagi Niue Rentals-ist. (Heahea tähendab kohalikus keeles loomulikult väga head.)

Niuekad on teinud ära suure töö ning praeguseks on paljudes kohtades saare rannikul kenad hoolitsetud rajad ning trepid mis viivad saart ümbritsevalt maanteelt mereranda: plaažide, koobaste, kaljude ning muude vaatamisväärsuste juurde.

Kogu rannajoon on äärmiselt liigestatud ja põnev.

Neid radu kasutavad ka kohalikud oma puidust piroogide veeskamiseks.

Huvitav detail autriggeri kinnitusest.

Siin ja seal rippus 7-8 cm suurusi ämblikke…

…ja õitses kauneid lilli.

Palav ilm ajas ujuma.

Korallidele kasvanud mets.

Laskume läbi kitsa kaljulõhe mere äärde.

Kohati läks rada läbi paraja padriku.

Pole ka midagi imestada kui iga pähkel mis maha kukub üritab kookospalmiks kasvada.

Veel pilte korallrannikust.

Matkajad puhkehetkel.

Ruu ja taimed.

Järjekordne mererada (seatrack).

Vahel tuli ka vihma.

Aga see ei takista merd nautimast.

Õige hommikusöök on pannkook.

Lennukid on siin autriggeriga ja roolis käib kala.

See mererada oli varustatud dušiga, et peale ujumist saaks soola maha pesta.

Edasi väike kogumik Niue rannikuäärsetest vaatamisväärtustest.

Ja üks liblikas ka.

Ja paar taime.

Ja mõned suplejad.

Need on vist mingid kullesed? Nii umbes 7cm pikkused ja tõstsid ennast sabaga väga vilkalt edasi.

Kuhu seeme langeb seal taim tõuseb.

Värvikas metsaalune.

Kookospalmi leht on ikka üllatavalt suur.

Enne saarelt lahkumist on vaja poiarve jahtklubis ära tasuda. Siiasamasse helistatakse meie jaoks ka toll/immigratsioon kohale. Teenindus on suurepärane. Ostsin endale siit mälestuseks jahtklubi polosärgi.

Klubi koer.

Kõik klubi tasuta internetti nautivad näod on juba varasemast tuttavad.

Meie viimane päev Niuel oli toidufestivali alguspäev.

Kokad pakkusid erinevaid kohalikke hõrgutisi.

 

Jullad pidutsevaid peremehi ootamas.