Siin asub kuningriigi pealinn Nuku’alofa ja sinna meil parasjagu vaja saada oligi, sest lähenes Kadri ja Thori äralennupäev. Kuna olime oma liikumisega kenasti graafikus, siis saime võtta rahulikult ja peatuda enne pealinna purjetamist veel Malinoa ja Fafa saarte juures. Kelefesialt Malinoale purjetades saime kätte taas ühe kena Mahi-Mahi.

Fileetükid praadimist ootamas.

Kalasalat šampaga – mmm!

See on Fafa saar.

Saarel asuvasse hotelli ja sealt suurele maale tagasi toimetati turiste sellise laevaga.

Siin veel pilt vaalavaatluslaevast. See paat tegi iga päev turistidega pika tiiru saarestikku.

Sellest pilust pääseb Nuku’alofa sadamasse. Mõned purjekad seal ka olid, vahemere moodi kinni: ankur vöörist väljas ja ahter pikkade otstega muuli küljes. Kuna maaleminekuks tuli neil ikkagi jullat kasutada, siis eelistasime meie umbsele sadamaõhule ja sogasele veele hoopis sadamasuu lähedale ankrusse jäämist. Siin on vähem sääski ja vesi ujumiseks piisavalt puhas.

Veidi segas sadamalaiendust ehitava tehnika müra.

Vaade ankrust kesklinna suunas.

Vaba kaid on kõvasti, samas ei ole eriti kohti kuhu jullat kinnitada saaks, lukustusvõimalusest rääkimata.

Kuigi kohalikud kalamehed tundusid tähelepanelikud olevat, jääb siiski oht kalapaatide vahele vendriks saada.

Kohe sadamas on rikkalik kalaturg.

Need kenad pakid on elusad krabid.

Juurikaid sai osta lisaks mitmele suurele turule ka otse teeäärest.

Turismiinfo asub kenas väikses majas, mille ümber on hoolitsetud aed.

Aeda oli valitud kasvama tähtsamaid kohalikke taimi. Ei puudunud kookospalm, papaia ega leivapuu.

Need on kollase hibiskuse pungad enne puhkemist.

Kuningale pugemine paistab siin tähtis asi olevat, sest kõikjal linnas olid suured erinevate organisatsioonide ja firmade pühendustega kuningat ja ta peret õnnitlevad plakatid.

See naine tuli lihtsalt uudishimust valgete inimestega rääkima.

Järgmisel päeval proovisime linnasüdamele lähemal olevat Yellow Pier-i ehk American Pier-i. Ka see ei olnud eriti hea variant, sest kaiots oli hirmsasti ära laguneda lastud. Suure hädaga sain julla ikka kinni.

Seekord jalutasime läbi linna saare sisemuses asuva madala laguuni randa.

Lastele on valged inimesed suhteliselt arusaamatud asjad.

Vastavalt sildile on tegu autopesulaga.

Selline puu kataks Laulasmaal vähemalt neli krunti.

Kuningate matmispaigale igaühel asja ei ole – aed oli ümber ja väravad lukus.

Linna külje alused madalikud olid risti-rästi võrke täis ja nende vahel sumpasid molluskikorjajad.

Kunigapalee on mererannas. Lähedale ei pääse, sest ümberringi on kõrge aed ja väravates valvurid. Kuningapere siin ei ela.

Meid käis tervitamas Uus-Meremaalt pärit Graham.

Thor kasutab ära oma viimaseid tunde Tongal ja teeb jullaga mõned tiirud ümber Trolli.

Ongi lahkumishetk, sest kohe viib takso Kadri ja Thori lennuväljale.

Meie liigume tagasi laeva.

Sadam õhtutuledes.

Laevad ja kraanad.

Tongatapu-l on kaks olulisemat vaatamisväärtust: Ha’amonga ‘A Maui ehk umbes viie meetri kõrgune ja kuue meetri laiune kivist värav ja niinimetatud Blow-Holes ehk augud kaldakaljus millede kaudu ookeaniummikas pritsmete ja veejugadena kõrgele õhku purskab. Kumbki neist atraktsioonidest ei asu jalutuskaugusel linnast. Kasutasime ühistransporti ja sõitsime esimesena seda väravat vaatama.

Samas lähedal on veel Maka Fa’ahinanga ehk kivi mille vastu kuningas Tu’i Tatonga suvatses nõjatuda.

Võtsime kivi juures suure puu alla istet ja puhkasime veidi enne pikka tagasisõitu.

Bussi oodates tegi Ruu pilti koolitunnis olevatest lastest.

Peagi läks kirju seltskond koju lõunale.

Bussis oli tädi põrsaga.

Üks Nuku’alofa mõnusamaid iseärasusi on siinne üle viie kilomeetri pikkune betoonplaatidest rannapromenaad. See annab võimaluse pärast pikemat bussis või laevas istumist korralikult jalgu sirutada.

Taolisi slippe on mitmel pool ja keegi nende ette lukustatud kette ei tõmba.

Mõni siinne rannaäärne maja võiks võik olla vabalt ka mõnes Eesti eeslinnas.

Mõõnaga oli vesi kaldalt kaugele kadunud.

Tagasi jõudes käis meie kainurgas tihe elu. Õnneks olime julla hommikul kaile tõstnud.

Kuna olime juba mõnda aega ainult turismiga tegelenud, siis oli laevatööde nimekiri üsna pikaks kasvanud. Näiteks nõudis üle õmblemist genu tagaliik.

Seoses genu alla võtmisega sai ära lõigatud ka genuvalli mastitopis räsida saanud osa.

Ruu võttis ette suurema pesupäeva.

Seoses laeva tuulutamise ja kappide kontrolliga avastas Ruu, et meie tormikad on osanud troopikas hallitama minna. Ka need said seenevastase vahendiga üle käidud ja tuulduma pandud.

Mina vahetasin lisaks genu parandamisele ära ka DuoGen-i suureks kulunud aukudega kinnitusklambri. Ehk siis päris väsinud osa läks vahetusse kasutatud, aga paremas korras olevaga. DuoGen töötab meil praktiliselt kogu aeg, purjetades veerežiimis ja ankrus olles tuulegenekana. Oleme tast üsna sõltuvad, eriti pikematel ookeaniotsadel, sest ta saab veerežiimis kenasti nii autopiloodi kui meie muu elektroonika toitmisega hakkama. Päiksepaneelid on ju head küll, aga navielektroonika, autopiloot ja külmkapp tahavad ka öösel ja pilves ilmaga voolu saada. Tänu DuoGen-ile ei ole me mootorit akude laadimiseks pidanud käima panema. Peaks vist hakkama varuosade tellimise nimekirja koostama?

Eelmisel päeval oli meile ankrunaabriks tulnud suur Janneau “Vela”.

Kaldale minnes tuli selle kapten ja omanik Franz meie juurest läbi. Kuna juttu tundus jätkuvat kauemaks, siis kutsusime ta meile õhtust sööma.

Järgmisel päeval võtsime ette vaatamisväärsuse number kaks: Blow-Holes. Tee bussijaama läheb mööda kaldapromenaadi. Pilku köitsid pikakaelalised ekskavaatorid.

Ja muidugi ka teeäärsed lilled.

Bussiga saime vastaskalda lähistel asuvasse Houma külla. Sealt edasi umbes kilomeeter jala. Tee äärde jäid omapärane kirik ja väga kena suure krundiga maja.

Lõpuks jõudsimegi vett purskavate kaldakaljudeni. Kuigi meri oli rahulik, oli vaatepilt siiski muljetavaldav.

Kohe nende vaatamisväärtuste kõrval oli mahajäetud hotell. Ilmselt ei tasunud selle pidamine nii kaugel pealinnast ennast ära.

Saime möödujalt vihje, et lähedal asub pisike kuid kena kaljudevaheline plaaž. Sinna viis pisike kaljudevaheline rada.

Plaaž oli kaljudevahelises lohus hästi peidus.

Külla tagasi läksime põldudevahelist teed mööda. Teeäärse tara postid olid kasvama läinud.

See seltskond oli koos meiega Nuku’alofa kõige korralikumas toidupoes.

Õhtul tuli Franz meile ning rääkisime nagu ikka purjetamisest ja elust üldse. Franz on töötanud laevamehaanikuna kaubalaevadel ning hiljem firma esindajana naftapuurtornidel. Kui lapsed suureks kasvasid ja raha teenimisest isu täis sai, ostis ta endale purjeka ning läks merele. Ta on Vaiksel Ookeanil juba kolmandat aastat ning ta tõsine soovitus meile oli mitte siitkandist nii kiiresti lahkuda.

Järgmisel õhtul olime kutsutud Franz-i Jeannaule.

Ta ostis selle kasutatult ja väga hästi varustatult. See ahi on siiski Franzi enda paigaldatud. Väga kaunis!

Franz oli valmis tagasisõiduks Uus-Meremaale ja juba järgmisel hommikul pärast meie külastust ta ankru ka hiivas ning teele asus. Meie siit nii vara veel lahkuda ei taha. Liikusime hoopis umbes kuue miili kaugusele Atata saarele. Sellest pisikesest saarest lõunas on tohutu korallirägastik ning selle keskel just parasjagu nii suur liivase põhjaga korallivaba ala, et üks jaht ennast siia üsna lahedalt ära mahutada suudab. Sissesõit sellesse laguuni on kitsas ja nõuab head valgust, et korallipeadest mööda põigelda. Meil on küll olemas ka selle tee GPS-koordinaadid, aga ainult neile toetuda oleks õnnemäng, mida me vabatahtlikult ette ei võta. Et päike oleks sisse sõites seljataga, asusime teele hommikul. Siin meie uus naaber, tohutu ketch Quintessa Uus-Meremaalt.

Atata saar õhtuvalguses.

Saarerahvas tuleb linnast.

Atata päikseloojang ja õhtused pilved.

Magesti vesi hakkas kergelt soolakaks minema. Seekord läksid vahetusse membraani ja pumbakorpuse vahelised tihendid.

Juba kaua aega seisis parandamata meie pooleks murdunud teleskoop-spinnakerpoom. Kasutasime tavalist spinnakerpoomi ja teise poomi järgi polnud lihtsalt vajadust. Nüüd on aega sellega tegeleda ja miks mitte kui saab samal ajal kauneid vaateid nautida. Lõikasin poomil murdunud osa maha ja neetisin kinnitusotsa tagasi. Õnneks on akusirr ja suured needitangid kaasas nii, et töö läks libedalt.

Sama lugu oli besaanmasti saalingutega, mis juba tükk aega kinnitustes logisesid. Puurisin vanad alumiiniumneedid välja ja panin uued Monel-needid asemele. Loodan, et need on vastupidavamad.

Ühte tööd lähed tegema ja teine töö ronib kaasa. Kuna masti ronimiseks tuli besaanilt kate osaliselt maha võtta, siis avastasin, et sel purjel on samuti mõned õmblused läbi hõõrdunud. Tegin besaani kallal mitu tundi näputööd.

OK, see töö ei olnud just hädavajalik. Nimelt vahetasin välja ühe, neli aastat tagasi paigaldatud “ajutistest” mitte-roostevabast metallist, käigutule kinnitustest. See oli tavaline rauapoe nurgik, isoleerpaelaga kinni mähitud, et sool ligi ei pääseks. See oli üllatavalt hästi säilinud ja nii jätsin kaks ülejäänud kinnitust Uus-Meremaa paadi- ning rauapoode ootama, et täpselt sobilikke polte-mutreid hankida.

Siin teeb Ruu meie hallitanud ja porijälgedega jalatseid Uus-Meremaa võimudele vastuvõetavamateks.

Muidugi ei tulnud me siia ainult tööd tegema. Snorkeldamine Atata korallide keskel on suurepärane.

Jääme ilmselt siiakanti veel mitmeks päevaks. Mõtleme juba Uus-Meremaa suunas liikumisest, aga täpne lahkumisaeg Tongalt sõltub eelkõige sobivate tuulte saabumisest. Hetkel on oodata vaid nõrku ning vahelduvaid tuuli.