Jalutuskäigud Bay of Islands-is — maismaa osa

Bay of Islands (Saarte Laht), kus asub ka Opua kus me Tongalt tulles esimest korda maale saime, on paljude uusmaremaalaste lemmikpaik puhkuse veetmiseks. Selle piirkonna keskuseks on suvituslinn Paihia. Meid meelitas Paihia-sse ankrusse põhiliselt kaks asjaolu: esiteks, siin on piirkonna parimad toidupoed ja teiseks, siin ümbruskonnas on mitmeid toredaid matkaradu. Tegelikult me pendeldasime Opua ja Paihia vahel, ankurdades kord siin ja siis seal, sest mõlemal neist on oma plussid.

See pilt on tehtud veel siis kui olime ankrus Russell-i lähistel. Värske tuulega kimatas meie lähedalt mööda kohalik turistide lõbustamisega tegelev R Tucker Thompson.

Siin aga oleme juba ankrus Paihia juures.

Paremal paistab peoparve külg: esimesel korrusel on restoran ja tantsupõrand, teisel aga magamisruumid. Lisaks ahtris valik laudu ja süstasid.

Paihias oli veel vaikne, sest hooaeg hakkab nädal enne jõulu koos koolivaheaja algusega.

Tohutul plaažil oli vaid üksikuid inimesi.

Meie ronisime linnataguse mäe otsa. Siit avanes vaade vastaskaldal asuvale Russell-ile

Rada mäe otsa oli selline.

See vana ja uhke, aga veidi laokil maamaja on hiljuti saanud uue omaniku – teenijatehoone oli juba korda tehtud ja seal elati sees.

Selle joa juurest viis jalgrada tagasi Paihia-sse.

Paadikuur või paadikarp?

Vesi oli madal ja mangroovid kuival.

Selline ämblikuvõrk!

Sõnajalamets.

Jõeäärsed lilled.

Siin mõned Paihia lähistel Waitangi-s nähtud paadid.

Selle puu õitsele puhkemine on kindel märk jõulude lähenemisest.

Puuslikud nurmel.

Selle mäe (Mount Bledisloe) otsas sai tutvuda kohalike olulisemate ajalooliste ning tänapäevaste vaatamisväärsustega.

Ilm oli sandivõitu ja sel hobusel ilmselt nohu.

Oru lopsakas loodus.

Jõeäärsed linnud.

Taas Opuas. Sadama kohal hõljus hommikune udu.

Hommikukohv Opuas. Ikka Tiidu kingitud Vormsi kruusist.

Meie naaber – trimaran Epic.

Sattus olema kohalik regatipäev. Võistlus käis ka poidel- ning ankrus olevate paatide vahel, ühed ei sega teisi.

Sadama pontoonidel istusid linnud.

Mõni sonkis ikka kaldamudas ka.

Ennäe keda me sadamakontori ees kohtasime – Dulce, kes meid läbi Panama kanali aitas, on oma seiklustega samuti Uus-Meremaale jõudnud.

Üks rastapatsidega vend laadis maha kaste austritega.

Mõne aja pärast saab Opua-st jalgrattateed mööda Uus-Meremaa läänekaldale Horeke-sse sõita.

Meiegi ajasime oma rattad välja ja käisime ära Kawakawa-s kuulsat Hundertwasser-i tualetti vaatamas.

Rattatee läheb kohati mööda endise kitsarööpmelise raudtee tammi.

Ees on raudteetunnel.

Puhkehetk Kawakawa-s Hundertwasser-i diivanil.

Kuulsa peldiku sissepääs.

See pilt on tehtud naiste poolel.

Käimla tagantvaade. Aknad on värvilistest pudelitest.

Veel paar lõbusat maja Kawakawa-st.

Kuna olime Opuas ja seega lähedal paadividinaid müüvatele poodidele, siis võtsin ette ka mõned paaditööd.

Siin käib alternatiivse gaasisüsteemi paigaldus. Nimelt ei saa me oma Camping Gaz-i balloone siin täita ja peame kohalikke pudeleid kasutama hakkama. Õnneks peaks see süsteem toimima ka Austraalias.

Meie külmkapp külmutab endiselt kenasti, kuid temperatuuri reguleerimine toimub juba, kuid käsilüliti režiimis – ikka ööseks seisma ja päeval tööle. Asjaga sügavamalt tutvudes selgus, et lisaks tugevalt korrodeerunud ja reguleerimise lõpetanud termostaadile haigutas meie külmiku taga rusikasuurune täiesti soojustamata auk.

Tellisin kohaliku paadipoe kaudu uue termostaadi.

Paigalduse käigus lasksin ka selle kohutava augu polüuretaanvahtu täis. Nüüd töötab külmik taas nagu kell.

Nostalgilistel kaalutlustel võtsime teist korda ette imekauni Opua-Paihia jalutuskäigu. Siin on Ruu mangroovide keskel.

Ootamatult selgus, et vee seis oli kõrgem kui me arvasime ning selle mehe krundist me kaugemale ei pääsenud.

Graham osutus väga mõnusaks meheks ning kutsus meid oma majja kohvi jooma.

Muude hobide hulgas meeldib talle ka mudellennukeid ehitada.

Miljonivaade Grahami verandalt. Täpsemalt on see kahe ja poole miljoni vaade, sest just nii palju talle praegu selle maja eest pakutakse – võta või jäta.

Vahepeal olid Opua-sse jõudnud ka Priscilla ning Hugh. Olime kutsutud Anemos-e pardale teele.

Järgmisel hommikul tundsime, et on aeg tutvuda ka selle lahe muude kohtadega. Tuul lükkas meid Te Puna Inlet-i suunas.

See on lind kes kala saamiseks tohutust kõrgusest vette pikeerib. Siin on ta juba uuel hoovõtul kõrgustesse.

Mootorpaadi taga langevarju küljes rippumine on siin väga populaarne atraktsioon.

Kohe, kui olime ankrusse jäänud, tuldi meid uudistama. Kes on selles peres kes? See kolmik oli kogu aeg koos.

Kuna tuul oli lõunakaarest ja tugev, siis olime lõunapoolse Opito asemel Akeake neemest põhja poole suundunud, aga siin laiuvad kõikjal eramaad ning läbpääsu ei ole. Lasksime kõrvad lonti ning ronisime all näha oleva eramu pöetud murule. Ega perenaine meie saabumise üle just ei rõõmustanud, aga lubas läbi oma valduste siiski kõndida.