Sydney ei tüüta vist iialgi ära. Siin on alati midagi näha ja teha. Siin veel mõned veidi kaootilised meenutused.

Sidnikad pidavat jagunema kahte põhigruppi – ühed kes käivad Bondi plaažil ja teised kes hindavad vaid Manly plaaži võlusid. Bondiga me tutvusime juba varem, aga nüüd otsustasime ära käia ka lahe põhjapoolel asuvas Manlys.

Nii linn ise kui ka plaaž on vägevad ja meri selge ning kalu-delfiine täis.

Vaatamata sellele, et käes südatalv, ei olnud rannahooaeg sugugi lõppenud.

Pärast ujumist kõndisime edasi North Headi suunas. See pilt on juba järgmisest, Cabbage Tree plaažist.

Edasi North Headi suunas.

Uskumatu, et see soine järveke asub kõrgel kaldapangal, mõnekümne meetri kaugusel ookeanist.

Tee ääres elab siin mitmeid rohkem või vähem ohustatud liike.

Läksime läbi endise kasarmutepiirkonna.

Nüüd on siin koolid ja mõned firmad. Siin platsil harjutati varem ilmselt rivisammu.

Valik: parkida või abielluda?

Sydney Harbouri sissepääsu põhjapoolselt pangalt ehk siis North Headilt avanev vaade lahele ning kesklinna pilvelõhkujatele.

Eespool paistab South Head ehk siis läbipääsu lõunapoolt piirav pank.

Külla saabus Ruu Austraalias Mackays elav onupoeg Graham.

Õhtune tee Trolli kokpitis. Vaade tuledes linnale on pealekauba.

Meie ankrukohas hommikueinet hankiv pelikan.

Ehtsa austraallasena saab Graham kõigiga hästi jutule.

Vasakult paremale: Graham, Ruu, Tim ja Jennifer. Ruu ja ta siinsed sugulased.

Sama seltskond Darling Harbouris.

See mõni kuu tagasi Poolast siia saabunud tüdruk tõi meile joodavat ja tegi ka ülaltoodud pildi.

Austraallased jumaldavad oma silte ja viitu. Siin tehakse (kas tõesti juhmivõitu?) kohalikele jalakäijatele selgeks, kuidas suhtuda antud betoonplokki – möödu kas ühelt või siis teiselt poolt.

Öine Darling Harbour.

Üks niisama huvitav maja.

Peegeldused Ruu ja minuga.

Lihtsalt peegeldused.

Pildike otse linnasüdames asuvast hiina aiast.

Otsustasime võtta ette veel ühe retke Blue Mountains-itesse, seekord Mount Victoria kanti. Siin, kaugemal soojendavast ookeanist, oli õhus tunda kargust ning puudel näha erki sügisvärve.

Siingi leidsime mõned mõnusad matkarajad.

Kumb on kangem?

Teeäärne ussike.

Ikka sildid ja nende poolt viidatud valikud.

Graham ja kolm õde.

Kakaduud on ülbed linnalinnud – neil on alati midagi nokas.

Ruu on leidnud oma juured.

Sydney politsei uhke bemm.

Tõeliselt pitsilised väravad.

Pildikesi Rose Bayst: vesilennukid

ja virnastatud jullad.

Kunstigaleriis avastasime ka midagi arraklikku.

Mina ja kunst.

Ühel tänaval harjutati peatselt avatava Vivid Sydney jaoks.

See trimaraan raputas ennast meie lähedal ankru küljest valla (seekel tuli lahti) ja ujus vaikses tuules paatide vahelt, õnneks kedagi müksimata, läbi. Tõmbasin julla mootorile hääled sisse ja vedasin selle kõrval ankurdava kata juurde. Kata omanik Gleb oli lahkelt nõus seniks oma ankrut jagama, kui tri omanik kohale jõudis. Ettenägelikult oli ta trile nähtavasse kohta oma telefoninumbri jätnud ja nii me talle teate edasi saimegi anda.

Enne Sydneyst lahkumist tankisime Rushcutter Bays vett ning diislit ning jäime ööseks Rose Baysse poi külge.

Hommikune üllatus – julla üks pontoonidest oli hõõrdunud kohast lõhkenud.

See asjaolu tegi meid tõsiselt murelikuks, sest taolisi nühkida saanud kohti on veel teisigi. Lappisin selle augu enne teele asumist ära ja panin siia-sinna veel mõned preventiivsed paigad.

Sydney South Head.

Kasutasin sõiduaega ära mootori käivitusvooluringi halva kontakti leidmiseks. Süüdlaseks osutus Volvo-Penta originaal kaitsmepesa.