Teel mustale mandrile

Meie teekond Reunionilt Aafrikasse oli selline nagu ette arvata: algul järjest nõrgemaks jäävad passaadid ning seejärel, alates Madagaskari lõunatipust, vahelduvad põhja- ja lõunakaaretuuled vastavalt sellele kuidas tsüklonid lõunaookeanil meist mööda kihutasid. Paaril päeval vihistas ka 15 m/s vastu, otse sealt kuhu meil minna oli vaja, aga me olime selleks valmis ja väike tormifoka oli sisemisel vöörstaagil juba ootel. See ja kahe rehviga suurpuri lasksid mõnusalt krüssata ka üle 20 m/s pagides.

Tormifoka ettevalmistamine.

Just enne meie lahkumist tuli Reunioni sadamasse sisse Prantsuse antarktikauurijate alus. Oli pisut nostalgiline tunne üle hulga aja jälle uurimislaevale nii lähedal olla.

Reunion jääb seljataha.

Meie lahkumist jälgib Prantsuse sõjalaev.

Sellel etapil nägime, harjumuspärasest ühest – kahest laevast ookeani kohta, tunduvalt rohkem mitmesuguseid meresõidukeid. Siin pildil on üsna väsind näoga kalalaev millel siiski töökorras AIS peal oli. Radariantenni me tal ei märganud.

Iga vihmapilv endaga olulist tuult kaasa ei toonud.

Kui aga tõsisema näoga taevas lähenema hakkas oli aeg suurele teine rehv sisse võtta.

Besaani alla võtmine on nii lihtne, et selle töö võib ka karusema tuule ajaks jätta. Tihttuules hoiab besaan laeva vööri tuule suunas nagu tuulelipp. Tugevamas külgtuules tuleb besaan aga varakult ära koristada, et surve roolile liiga kõvaks ei läheks.

Rajuma merega saab Duogen kõvasti räsida.

Igal süsteemil on nõrgim lüli. Dugenil on selleks veovõlli propelleriga ühendav muhv. See tuttuus muhv pidas vastu ainult mõned nädalad avamerepurjetamist.

Duogen-i varuosad hakkavad meil otsa lõppema ja peale Inglismaa neid kuskilt ei saa. Siinjuures tuleb märkida, et Duogen-i valmistava firma Eclectic Energy rahvas on äärmiselt sõbralik, operatiivne ning abivalmis. Nad on nõus vähimatki vidinat viivitamatult ükskõik kuhu maailmas postitama. Õnneks siiski leidsin seekord veel varudest ühe, välimuse järgi külasepa valmistatud, kuid mõningase mõjutamise järel kasutuskõlbuliku ühendusmuhvi.

Madagaskari lõunatipu laiusel tulime üle hulga aja välja mugavatest passaattuultest ja purjetamine oli jälle purjetamise moodi — trimmimine sai igapäevatööks. Kord sõitsime laisas pakstaaktuules.

Siis lähenes front oma padukaga.

Ja nagu baromeeter tõusma hakkas nii vihistasime tormifoka all vöör tuules.

Kui muutlik tuul meil purjed bakki keeras, sai Duogen-il sellest jamast villand. Triivimine väänas vaese riista kinnituskahvli nii kõveraks, et ma otsustasin kogu krempli ahtrist varjule toimetada.

Ei tea kas sellest enam elulooma saab?

Algne plaan oli maabuda East-Londonis, aga tuul ja järjekordne edelaraju ennustus just ajaks kui me East-Londonile lähenedes Aquilhase hoovust läbiksime, sundis meid Durbani suunas pöörama. Isegi suured laevad hoiavad siin hoovusele vastu puhuvate edelatormide ajal kõige kiirema voolu vööndist eemale.

Pärast paari nädalat merel tundub 150 miili rannani närvekõditaval lähedal. Üles läheb LAV-i lipp ja lisaks sellele, sisseklaarimise soovile viitav kollane.

Vastu hommikut Durbanile lähenedes oli meri äkki laevu täis. Loomulikult käis üle ka veel üks sajune front koos korraliku edelapagiga.

Sissesõidu ajaks oli ilm taas vaikne ja peaaegu klaar .

Kitsukese sissepääsu järel avaneb Durbani sadama tohutu akvatoorium. Kusagil kaugel, nende kruiisilaevade taga, on Durbani jahisadam.

Kohalikke olusid tundes saab sadamaakvatooriumis ka purjetada. Lisaks laevaliiklusele tuleb hoolega jälgida kõrgveega nähtamatuid liivamadalikke.

Üritasime telefoni teel sadamakohta saada, aga öeldi, et pange ennast algul sadama ette ankrusse, siis vaatame.

Jäime ankrusse liivamadaliku serva tuttava Saksa paadi ahtrisse, pumpasime julla täis ja läksime Marinasse asja uurima. Ilm oli taas sajuseks läinud ning lisaks sellele ei tahtnud meie kuu aega kasutamata seisnud päramootor millegipärast tuure üles võtta ning suri lõpuks veel enne kai äärde jõudmist välja. Veel üks punkt tööde nimekirja juurde.

Edasi läks kõik libedalt. Jahisadama kontorineiu täitis meile mõned paberid ja soovitas ennast sisse klaarimas ära käia, et selle aja jooksul ehk selgub midagi ka kaikoha suhtes. Sisseklaarimine oli imelihtne — umbes kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel oli maja kus asusid nii tolli- kui immigratsiooniametnikud ja ainult neid kahte instantsi oligi vaja külastada. Kõik asjassepuutuvad olid rõõmsad ning vajalikud paberid said täidetud mõne minutiga. Korduvalt toonitati, et meil on nüüd õigus kolm kuud Lõuna Aafrika Vabariigis viibida.

Üheks Durbani eripäraks on, et Durban Marina haldab ainult kaikohti, kõik muu eluks vajalik on jahtklubide teema. Seega asusimegi ennast kohalike klubide, Point Yacht Club ja Royal Natal Yacht Club, liikmeks asutama. Siin pildil arutan ma võimaliku ajutise klubiliikme staatuse omandamist RNYC registratuuri kassiga.

Tagasi jahtklubisse jõudes ootas meid ees hea uudis – kaikoht oli olemas. Tegelikult oleksime võinud lihtsalt sadamasse sisse sõita ja mingi vaba koha ära hõivata. Pärast oleks saanud õigele platsile lokaliseeruda ning kummikas oleks võinud kotti pakituks jääda.