Tagasi koju

Lilla Pommeni jahisadam Göteborgis asub umbes 4 miili kaugusel Göta jõe suudmest ja isegi soodsa tuulega tuleb esimesed 2.5 miili motoriseerida, sest 45 m kõrguse läbipääsuga Älvsborgsbron rippsillast ülesvoolu on purjetamine keelatud. Meid see asjaolu seekord ei puudutanud, sest muutliku lõuna- ja läänekaare vahel puhuva tuule tõttu liikusime tahes-tahtmata mootori jõul. Arutasime Ruuga, et kas ebasoodsa tuule tõttu hoopiski keerata sisse esimesse sobivasse ankrulahte ööbima. Kuna ilmateade ei lubanud ka järgmiseks paariks päevaks midagi kindlalt paremat, siis otsustasime veele jääda. Kauni kaldalähedase ning saartevahelise marsruudi asemel pidime Trolli vabasse vette tüürima, et nõrgukesest tuulest maksimaalne võtta. Kaldalähedane marsruut oleks tähendanud pidevat motoriseerimist.

Taas möödus meist mitu kaunist purjelaeva.

Meie suund oli Saksamaale Greifswaldi. Tahtsime enne Eestisse naasmist külastada seal elavat sõpra Ruthi.

Rügeni saarele lähenedes muutus liiklus taas tihedamaks.

Rügeni metsikud kaldad.

Greifswalder Bodden on hiiglaslik madal laht, kus mõistliku süvisega (alla 1.8 m) jahid võivad üsna vabalt ringi purjetada, kuid suuremad laevad peavad süvendatud faarvaatreid kasutama.

Ruth oli oma rauast purjeka Farewell-ga vastu tulnud.

Kuna õhtu lähenes, siis otsustasime Greifswaldi mineva Wieck-i jõe suudmesse, Dänische Wiek-i kahe-kolme meetri sügavusse vette, ankrusse jääda ja öö siin veeta. Ruth juhatas kätte sobiva koha ja ma lasksin Trolli ankru sisse. Kuna ennustati vähese tuulega ööd, siis võtsime Farewelli Trolli pardasse.

Õhtul ühines meiega ka Ruthi elukaaslane Rene, kes tööpäevadel on töölaeva kapten ja vabadel päevadel ehitab endale suurt traditsioonilist puupurjekat.

Ruth oli meie auks Eesti lipu saalingusse tõmmanud.

Kuna meie Saksamaa külastuse põhieesmärk – Ruthiga kohtuda oli täidetud, siis ei hakanud me Greifswaldi minemagi. Võtsime hoopis kursi kodu poole.

Ruth purjetas meiega mõned miilid kaasa, enne kui tagasi Greifswaldi poole keeras.

Tuul oli endiselt muutlik, kord vaikis ja siis jälle puhus ka.

Kolmandal sõidupäeval saime toeks korraliku pakstaaktuule mis võttis Läänemere järsu laine kohati murdumagi.

Kolka poolsaar võttis suurema laine kinni, aga tuul vihistas edasi.

Tuul vaikis äkki, aga kollitavad äiksepilved jäid.

Kodusadamas, Pärnu Jahtklubis, üllatati meid piduliku vastuvõtuga.

Üks külalistest oli vähem kui aastane.

Tore oli taas kohtuda aasta varem oma palliringilt naasnud Teakita Briti ja Viljariga.

Lõpuks ometi kohtusime laste ning lastelastega.


Väike tiir Göteborgi lähistel

Kuna saime Eestist mõneks päevaks meeskonnatäiendust, siis küpses otsus siinsamas, vanades tuttavates kohtades, üks väike lõburing teha.

Ennustus lubas muutlikku ilma kaunist päiksepaistest tuulise ning vihmaseni. Võtsime aega kaotamata suuna kümnekonna miili kaugusel asuvale, kauniste värviliste kaljudega, Rörö saarele.

Kuigi kooli alguseni, seega nii mõnegi Rootsi pere puhkuse lõpuni, olid jäänud vaid loetud päevad, oli Rörö sadam puupüsti täis. Leidsime siiski sadama sissepääsupoolses osas koha, kuhu saime poordiga minna. Arvestasime asjaoluga, et ilmselt saame enne ööd veel naabri või paar, aga imekombel nii ei läinud.

Kuigi taevas oli tihedalt pilves, tundus õhk soe ja kivised rajad meelitasid kõndima.

Rörö on pisike saar ja seal on ainult üks väike küla. Kuid vaatamata sellele käib sinna mandrilt praam ning suveelu on vilgas.

Päike piilub kaljunukke.

Mõnele jätkub siin isegi midagi söödavat.

Laste mängumaa.

Järgmine hommik algas taas päiksepaistega.

Sadamgi oli värviküllasem.

Paate oli ankrus ka külaväljakul.

Siinsete saarte taimestik on sügistormide eest kivipragudesse varjunud.

Tammed, kadakad ja kanarbik on kõik ühekõrgused.

Massid olid teel tagasi Göteborgi poole.

Vaade meie järgmise sihtkoha Marstrandi suunas.

Rörö üks põhiatraktsioone on siinsed fantastilise mustriga triibulised kaljud.

Ja muidugi ka maapinnal lamedana kasvavad puud.

Raja kõrval põõsast püganud hobune ei teinud mu sügamisest suurt midagi välja.

Teel Marstrandile möödusime sellisest punaste purjedega kahvelkutterist.

Lähenesime Marstrandile piki kitsukest Albrektssunds-i kanalit.

Hakkame kohale jõudma, kindlus juba paistab.

Liiklus kanalis on tihe.

Sadamaid on siin mitu ja paadikohti õnneks palju. Oli tunda, et tipphooaeg on möödas, sest leidsime Trollile kohe hea kaikoha. Oodata oli tugevat läänetuult, seega pidi kaikoht olema vööriga läände.

Paadid muudkui tulid ja läksid.

Alustasime saarega tutvumist kunstinäitusega. Kahjuks oli siseruumides asuv põhiekspositsioon suletud.

Muide, Kökari särk läks kaaspurjetajate hulgas hästi peale, ikka leidus keegi kes seal just käinud oli või sinna kindlasti minna kavatses.

Nagu arhitektuuristki näha on Marstrand vana suvituslinn. Mõnusaid nurgataguseid leidub isegi tipphooajal kõigile.

Suur osa saarest on praktiliselt taimkattevaba.

Või siis minimaalse taimestikuga.

Vihmaveejärv kaljulohus.

Reisilised kaljul.

Minu lemmikkrunt.

See kanarbikutaim tundus oma elukohaga kaljupraos päris rahul olevat.

Liiklus Marstrandi ja Koö (Lehmasaare) vahelises kanalis. Tegelikult, kui hakata tähti närima, siis on see pilt tehtud Marstrandi saarelt ja Marstrand on hoopis vastaskaldal Koö-l.

Tõeline jõetramm.

Hommikuks tõstiski korraliku läänetormi üles.

Isegi saare varjus tahtis pükse jalast ära puhuda.

Loomulikult oli nüüd vaja minna saare Skagerraki poolsele küljele laineid vaatama.

Meri oli ikka karvane küll.

Lainemuster mageveetiigil.

Nüüd oli ka veealuste kivide asukoht kergelt määratav.

See tamm teadis hästi kuidas siin torme üle elatakse.

Lapsepõlv tuli meelde.

Tegelesime veidi ka loodushoiuga.

Vaatamata sellele, et saar pole suur on siin jalutusradu palju ja loodus mitmekesine – paljast kivist kuni pöögisaluni.

Veel veidi omaaegset suvitusarhitektuuri.

Ilm dikteeris tempo. Lahkusime Marstrandilt varahommikul, et enne tugevama vastutuule tõusmist tagasi Göteborgis olla.

Paanikas luiged.

Varsti tõuseb ka päike.

Üks kanali kitsamaid kohti. Selle maja elanikud suvel rahu ei saa.

Göteborgile lähenedes olid taevas juba tusased pilved.

Äiksevihm algas veel enne sadamasse jõudmist ja otsad saime kinni paduvihmas. Paadunud turistidena olime Göteborgi “Supilinnas” Hagas veel enne seda kui sadu päris üle läinud oli.

Botaanikaaiast leidsime tuttavaid taimi. Sellel pildil on muidugi noor kakaovili.

Imelised lehemustrid.

Värvikas orhideeõis.

Looduse kontrastid.

Need ronitaimed on tegelikult pirnipuud.

Puhkev lootosepung.

Mahe vahalill.

Vist mingi lihasööja?

Göteborgi peatänav Kungsportsavenyen.

See tänav algab Göta jõe juurest (küll Östra Hamngatani nime all) Lilla Bommeni jahisadama ning ooperiteatri juurest ja lõpeb Götaplatsenil Göteborgi pompöösse kunstimuuseumiga. Sattusime siia suurepärasel hetkel nii, et saime nautida Jaapani päritolu kunstniku Chiharu Shiota traadist ja lõngast terveid saale täitvaid taieseid.

The Distance.

Where are we going.

Mõlemad tööd on kohapeal “kootud” ja siit kuhugi edasi ei lähe.

Linn valmistub lähenevaks festivaliks.

Vaade Götaplatsenilt.

Õhtune sadam.

Lustakas pood.

Göteborg on mitmekihiline linn.

Vana kinosaal on muudetud plaadipoeks. See pood on siin olnud nii kaua kui ma mäletan. Valik on endiselt ülihea.

Kunagise Ida-India Kompanii aluse Göteborg koopia käis mõned aastad tagasi Hiinas ära.

Lahkumine Göteborgi kivisaarte vahelt.


Edasi Rootsi suunas

Vlielandist võtsime suuna Põhjamerele Skageraki suunas. Tahtsime hüpata läbi nostalgilisest Göteborgist. Ühtlasi lootsime trehvata sealseid sõpru.

Meri oli endiselt täis puurtorne ja tuuleparke.

Skagerakki ennustati tormi. Meilegi oli näha ilmamuutuse märke.

Seetõttu keerasime Skageraki läbimise asemel sisse Taani põhjaosa läbivasse Limfjordi. tuul oli kõva sealgi, aga lained väiksemad. Limfjord on kohati kitsuke ja siis jälle silmapiirini ulatuv laevatee, mida mööda saab Põhjamerest Kategatti lõigata. Siin tuleb hoolsalt meremärke jälgida, sest mõne hetkega võib faarvaatri viiest meetrist liivaseljandiku pool meetrit saada.

Üks väike saar oli üleni tehast täis ehitatud.

Meist möödus Taani Kuningliku mereväe jaul Svanen. Meeskond oli valgete särkide ja viigipükstega.

Meie lasksime dressides edasi.

Mööda libisesid Taani farmide põllu ja karjamaad.

Esimesele sillale lähenedes ja selle valvega kanal 16-l ühendust võttes selgus, et avamine on iga täistund.

Näidati mingeid tulesid ka, aga neist täit sotti ei saanudki. Mingid punased olid. Rohelisi ei olnud.

Kui plats oli puhas põrutasime läbi.

See väike paat purjetas meiega tükk aega kaasa kuid jäi siiski lõpuks järk-järgult tahapoole.

Tore rookatusega elamu.

Üks sildadest oli piisavalt kõrge, et selle alt läbi purjetada.

Õhtul jäime ankrusse nii kolmemeetrises vees Attrupi sadama lähedal. Oleks saanud ka peafaarvaatri servas ära ööbida, aga kuna faarvaatrilt viis sadamasse kenasti tähistatud rada, siis otsustasime sellele lähemale kolida. See mõttetu kõrvalepõige (mingit tuule- ega lainevarju see sadamale lähem ankrukoht meile ei andnud) oleks võinud meile kalliks maksma minna. Vaevalt olime sissesõidu punaste ja roheliste vahele keeranud kui sügavus kiiresti kahanema hakkas. 1,6 meetri juures oli süda kurgus ja sealt kahanes see kajaloodi näidu järgi veel 1,3 meetrini enne kui näit taas suurenema hakkas. Tõenäoliselt olin kajalood oma parandusekoefitsiendi, umbes pool meetrit, aja jooksul ära unustanud, sest Trolli 1,7 m süvisega oleks me muidu kiiluga kindlalt põhjas istunud. Teine võimalus on, et tige tuul ja kõrge laine peksis madalas nii palju liiva ning muda üles, et kajaloodi kiir põhjani ei jõudnudki. Igal juhul saime ankru sügavamas vees kenasti sisse ja vööriga tuules ning laines seistes oli elu igati mugav.

Lainetest lõigatud liivaluited.

Kuigi vesi tundub siin lai olevat oli kanal tegelikult nii kitsas, et see süvendajat tõukav puksiir vajas täpseks navigeerimiseks lootsi abi.

Kohati oli ka suuremaid asulaid ja jahtsadamaid.

Järjekordne tõstesild.

Lähme läbi Aalborgi raudteesilla alt.

Aalborg on siinkandi suurim linn ja sildu on selles koguni kaks.

Avamisajad on kenasti sillapostil kirjas.

Taas vabas vees.

Tuulegeneraatorite jalgade osad ootavad paigaldust.

Kaldaäärsed majad muutusid järjest uhkemateks.

Jäälõhkujad Hals-is kai ääres talve ootamas.

Siinsamas, kenas lahesopis, jäime taas ankrusse. Tuul oli rahunenud ja tulemas kaunis õhtu.

Varakult järgmisel hommikul asusime ületama Taani ja Rootsi vahelist vett. Meist möödus mitu, arvatavasti Tall Ship Race-st osa võtvat, purjelaeva.

Läsö ümbruse madalas vees tuli korduvalt DuoGen-i vetikatest ja ka kilesodist puhastada.

Lõpuks ometi Rootsis. Ankurdasime Trolli tuttavasse Skalla Hamni ja läksime ujuma. Siin on vesi, eriti võrreldes Põhja-Prantsusmaa omaga, meeldivalt soe.

Seltsi pakkusid mingid hanelaadsed linnud.

Hilisõhtuks kogunes siia ankrusse enam kui kümme purjekat.

Skääridesisene teekond Göteborgi algas vaikses tuules. Taas oli aega paadi kohendamisega tegeleda. Tuunisin DuoGen-ile pandud tugevduslahast.

Ühtlaselt kaljused on siin nii kaldajoon kui saared.

Mida Lähemale Göteborgile seda tihedamaks muutus purjeka- ning muu laevaliiklus.

Göta jõe suue.


Vlielandi liivaluited

Doveri väina läbimine on äärmiselt soovitav sobitada kokku soodsa hoovusega, sest vastuhoovuse korral võib sinna, Inglismaa ja Prantsusmaa vahel sagivate kiirlaevade vahele tundideks kõlkuma jääda.

Esialgu oli tuul nõrk ja ilm seega sobiv väiksemateks parandustöödeks, millele sadamaaega kulutada ei soovinud. Olin besaanpurje kokku lapates juba ei tea mitmendat korda sõrmed läbi selle tagaliigi käristanud. Besaan on meil hetkel ainus veel kasutuses olev teadmata vanusega purjevanake. Kasutame seda praegu põhiliselt nõrgemas bakstaak- ja taganttuules purjetades. Taas tulid välja niit-nõel ning purjeteip.

Kuna Doverisse jõudmise aeg oli paigas, siis “purjetasime” tuule vaibudes raud-topseli all.

Doveri kandis jäi meri taas purjekatest tühjaks.

Kui ennustatud värske pärituul kohale jõudis, tuli besaan alla ja suurde läks esimene rehv.

Meie jaoks on pärituulega seilamise suurimaks probleemiks see, et vihm lahistab lahtise kajutiukse korral otse kaardilauale. Kui sissepääs suletud sai, oli salongikliima taas kontrolli all ning me võisime põhitegevuste: söögivalmistamine, söömine, lugemine ning magamine, juurde asuda.

Suursadamate, nagu Oostende ning Rotterdam, reididel ankurdas parvede kaupa laevu, mille vahelt me värskes tuules läbi suhistasime.

Kui tuul puhanguti 20 m/s juures hakkas käima, siis võtsime suure sootuks maha ning liikusime edasi vaid rehvitud ja välja poomitud genu all. Kiirus oluliselt ei langenud, aga minek oli mõnusam.

Saksa tuulikuväljad.

Need olid kiivalt valvatud vahilaevade poolt. Kuigi hoidsime tuulikutest eemale, võeti meiega üks kord siiski ühendust ja paluti kurssi muuta, sest olime sattunud liiga lähedale uue veel valmimisel tuulepargi vundamentidele.

Siin-seal oli näha ka naftapuurtorne. silmad tuli, eriti öösel, lahti hoida, sest meie üsna vanal Skagerraki ja Kattegati kaardil polnud uuemad neist peal.

Vahis saab ka lugeda ja tukkuda. Põhiline on iga 10-15 munuti järel korra kokpitis olukorraga tutvumas käia.

Vlielandile lähenedes keeras hoovus meile vastu.

Vaatamata mootori täistuuridel jauramisele liikusime saartevahelises kanalis 0.5 – 1 sõlmega.

Paari tunni punnitamise järel saime siiski sadamaesisel liivaväljal ankru sisse ning sõitsime oma päevinäinud Lohvi-ga sadamasse Margusele tere ütlema.

Õhtu jätkus Trolli pardal juttu vestes.

Järgmisel päeval võttis Margus meid vastu oma jahi Salacia pardal.

Kannisime terve päeva otste, plokkide ja seeklitega.

Lihtsalt hämmastav oli suurte ja vanade purjekate rohkus.

Iga hommik tühjenes sadam kümnekonna sellise võrra ja õhtul pakiti neid taas samapalju või rohkemgi sadama välimisse basseini.

  

Pukspriidid ruumi kokkuhoiuks üles veetu ja ikka nii viis-kuus-seitse külg külje kõrval.

Sadama tagumine osa kihas külalisjahtidest. Vedas neil, kes said kohe sõrm-pontoonide juurde, sest ka paljud “tavajahid” olid väljaspool, poort-poordis, parves.

Nagu teada, jalgratas on Hollandis tegija.

Neid liikus ja parkis ümberringi liigagi palju.

Jalutuskäik saarele.

Jalutamiseks ja jalgrattasõiduks on siin nii toredaid rannapromenaade kui liivaseid metsateid.

Linn ise muidugi suisa kihas suvistest puhkajatest.

Kolasime niisama ringi, vaatasime majakat ning düüne.

See mõõdik näitab põhjavee taset.

Joogipeatus düünitipus.

Põhiosa puhkajatest tuleb siia oma telgiga. Telklinnak on tohutu ja telgid spetsiaalsed, Hollandis valmistatud, tuulekindlat tüüpi elukad. Telk on uuena tumekollane, aga mida pleekinum see on, seda kõvem tegija seal elab.

Arutame siin Margusega ankurdamise nippe. Eespool paistab Trolli ahter.

Marguse Salacia ankrus Vlielandi sadama ees.

Vlielandis kütusekaid ei ole. Täitsime Trolli paake kanistrites kohaletoodud diisliga.

Õhtune sadam.

Tõusuveega saabusid uued külalised. Margus oli juba varahommikust mõõna kasutades reidilt lahkunud.

Enne kui jõudsime Trolli ankru hiivata, saabus meid kontrollima Hollandi tollikate kaater.

Midagi erilist ei vaadatud ega küsitud. Tegid veidi asja ja läksid taas minema. Kuskil raportis on jälle ristike kirjas. Tüütu värk.


Mälestusi Cherbourgist

Cherbourg jäi meile lihtsalt tee peale. Kuna seal on võimalus, lisaks kai ääres peatumisele, ka kohe marina muuli kõrval ankrusse heita, siis oli see suur sadama- ning tööstuslinn meile loomulik valik. Pealegi on siin tõusu-mõõna hoovused piisavalt tugevad selleks, et laev vaatamata kenale tuulele koha peale seisma panna ning seega mõistlik oma liikumist peatustega taas soodsa hoovusega sünkrooni viia.

Hommikupäikeses möödus meis P&O kruiisilaev. Sama firma laevaga saabus enam kui kaheksakümne aasta eest Inglismaale tagasi, soololennul Jaapanis õnnetusse sattunud ja vigastada saanud, hilisem tuntud soolopurjetaja Francis Chichester.

Kui enne Cherbourgi sadamasuule eelnevat Haagi neeme Trolli kiirus vähem kui tunni jooksul üle nelja sõlme langes, otsustasime loodusega mitte võidelda ning keerasime sisse d´Ecalgraini lahte.

Kuna tegemist oli meile tundmatu ankrupaigaga, siis kinnitasime ankru külge ankrupoi. Selle liinist vedades saab ankru üles ka juhul kui see mingi risu taha kinni haakub.

Plaažil küll rahvast oli, aga jahedavõitu vees käisid ujumas vaid üksikud uljamad.

Kui hoovus mõne tunni pärast soodsaks pöördus kudistasime, nagu ka see meist möödunud kalalaev, Cherbourgi sadama poole.

Välissadama muuliotsa kindlustus.

Tegemist on olulise sõjasadamaga.

Suur osa sadamaakvatooriumist on ametlikult lõbulaevadele keelatud.

Ankurdada tohib kohe marinat kaitsva muuli kõrvale, mõnesaja meetri kaugusele aatomiallveelaevu tootvast tehasest.

Jahtsadam on suur, aga korras. Üldiselt leiab siit ka külaliskoha. Igal juhul saab end parkida ootepontooni kõrvale.

Moodne sportpaat ellingul.

Sadamalähedastes parklates on autod segi paadirisudega.

Tüüpiline Prantsusmaa – poodi saamiseks tuleb astuda üle omanku koera.

Ankurdavate paatide ümber käis aktiivne töö järelkasvuga.

Noorimad olid ilmselt alles äsja käima hakanud.

Ka nii saab paadist koera jalutamas käia.

Seal samas sadama kõrval on võimas Püha Kolmainsuse Basiilika.

Napoleon on endiselt tähtis tegelane.

Vanalinn on piisavalt suur, et päevake vaid seal ringi kolades veeta.

Loomulikult käisime ka vihmavarjumuuseumis.

Tänu omaaegsele filmile on vihmavarjud Cherbourgi sümboliks kujunenud.

Linna servas künkatipus asuvast Batterie Du Roule-st avaneb vaade kogu linnale.

Kaugemal on näha sadamat kaitsev suurejooneline muulide süsteem.

Jahtidele on kaid nii marinas endas kui lüüside-sildade taga.

Imelikul kombel asub kalasadam sadama kaugeimas sopis ja on laevadele juurdepääsetav vaid kõrgvee ümbruses. Vasakul paistab suur supermarketiga kaubanduskeskus.

Meremuuseumi fuajees oli välja pandud kümmekond pisiallveelaeva ja batüskaafi.

Põhiatraktsiooniks on siin Titanicu näituse ja üsna kobeda akvaariumi kõrval siiski ehtne aatomiallveelaev.

Muljetavaldav toruderägastik tuumaenergiaga ülesköetava turbiinajami ümber.

Küll juba mitmekümne aasta tagused, kuid siiski äärmiselt komplitseeritud juhtsüsteemid.

Üks ligikaudu 140 liikmelise meeskonna elukajutitest. Igaühel oli oma koiku. Tänu piiramatutele energiavarudele ei olnud piiratud ka vee kasutus.

Need tuukrisaapad ja kiiver jäid silma veealuse maailma avastamisele pühendatud ekspositsioonist.

Nii näeb välja tõusu-mõõna hoovusi elektrienergiaks muutev veealune turbiin.

Cherbourgis on ka päris korralik kunstimuuseum.

Kuna tuul oli endiselt valest ilmakaarest, siis kasutasime aega ära ning kõndisime sadamast kümnekonna kilomeetri kaugusel asuvat Ravalet lossi vaatama.

Alates 1935 aastast kuulub kogu kompleks Cherbourgi linnale, aga enne seda oli see jõuka perekonna elupaigaks.

Mõned sisepildid ka.

  

Lossipark on suur ja mitmekesine.

Leidub nii varjulisi nurgataguseid kui ka laste mänguväljak.

Triiphoonesse meid kahjuks sisse ei lastud.

Heinapuhmaste vahel.

Mõned kenad elamised tagasiteelt linna.

Sadamasse oodati  Drheam Cup-i jahte, aga tuul oli olematu ning neid ei tulnud ega tulnud.

Ootepäevade täiteks pakuti erinevaid atraktsioone. Näiteks sai selles konteiner-akvaariumis sukeldumist proovida.

Laste ronimislaev sadamakail.

Tuule soodsaks pöördudes võtsime suuna Doveri väinale ja selle taga, kokku umbes 350 miili kaugusel asuvale Vlielandi sadamale Hollandis. Meil oli seal kokku lepitud kohtumine oma jahiga Atlandile suunduva Margus Saarega.


Troll on tagasi kodus

20. augustil kell 9 kinnitas Troll otsad kodusadamas Pärnu jahtklubis. 1178 päeva kestnud reisi jooksul jäi selja taha 40 584 meremiili maailmamerd. Külastasime 24 riiki ja sadu saari ning ankrupaiku.

Mis jäi meelde? Mälestusi on palju: Iirimaa lääneranniku karm loodus, Atlandi ookeani Madeira, Kanaari ning Assoori saarestike mitmekesisus, kihav elu Kariibi mere Väikestel Antillidel, veetlevad Markiisisaared, eksootilised Tuamotu atollid, mõnusad Seltsisaared ning lummav Tonga. Omaette teema moodustavad meie jaoks Uus-Meremaa ja Austraalia. Kuigi viibisime mõlemas riigis ligikaudu pool aastat, jõudsime me selle aja jooksul haarata vaid väikese osa nende maade mitmekesisest loodusest. Saime aru, et kuuldus Uus-Meremaast kui ühest maailma parimast purjetamiskohast vastab tõele ja et mistahes probleemiga ka matkapurjetaja sinna ei jõuaks, see saab lahendatud. Samuti mõistsime kui vähe informatsiooni tohutu Austraalia hiiglaslikest purjetamisvõimalustest on jõudnud maailma purjetamiskirjandusse. Üllatav oli tegelikkuses leida, kaardil nii väheliigendatuna näivalt rannajoonelt, iga mõnekümne miili järel tohutuid lahtesid ja jõesuudmeid, kus igaühes võiks kuid ristelda.

Minult on küsitud, palju selline reis maksma läheb? Tore on see, et sarnast reisi võib teha väga erineva kuluga. Öeldakse, et vähem laeva tähendab rohkem purjetamist. Loomulikult on elu väiksemal alusel askeetlikum. Suurem purjekas on merel igas mõttes mugavam.

Siin mõned numbrid konkreetselt meie reisi kuludest. Olen kindel, et sarnaseid ettevõtmisi on läbi viidud nii väiksema kui ka palju suurema eelarvega.

Leidsime oma Trolli (Amel Euros 41) Saksamaalt, kus ta aktiivsest matkapurjetajast eelmine omanik tervislikel ning muudel elulistel põhjustel tast loobuda otsustas. Nii saime me 1978 aastal valminud, väikses seerias spetsiaalselt maailmamerel seilamiseks mõeldud jahi omanikuks 25 000 euro eest. Kuigi jaht oli kohe ostes purjetamisvalmis ja täisvarustusega, kulus meil siiski veel umbes kaks korda sama palju jahi süsteemide uuendamisele ja ta just meile sobivaks kohendamisele.

Reis ise läks meile maksma keskmiselt 1780 eurot kuus. Sellest moodustas üle kolmandiku söök-jook (660 €/kuu). See number sisaldab ka söögi valmistamiseks kulunud gaasi. Suuruselt järgmine kuluartikkel,  veidi üle veerandi kogukulust) oli jahi remont ja hooldus (500 €/kuu). Number sisaldab kahte uut purje, väljatõstmist ning uut mürkvärvi ja mootori kapitaalremonti eksootilisel Jõulusaarel. Märkimisväärne on, et kuigi hoidusime sadamate külastamisest niipalju kui võimalik, kulus sellele siiski enam kui kümnendik kogu eelarvest (220 €/kuu). Samas on nende kulude hulka arvestatud ka riikidesse sisse-välja möllimise kulud. Hea meel on tõdeda, et mootorikütused ja õlid moodustasid kogukulust alla 5% (90 €/kuu). See sisaldab ka julla mootori kütust ning õli. Ülejäänud osa (310 €/kuu) ehk veidi alla viiendiku on mitmesugused elukulud – kommunikatsioon, ekskursioonid, muuseumid, riided ja muu selline.

Loomulikult kõiguvad need numbrid kuust kuusse päris palju. Merel ju raha ei kulu. Samuti kõiguvad söögi ja joogikraami hinnad riikide lõikes kõvasti: alates soodsast Hispaaniast ning Panamast kuni ülikalli Austraalia ning Okeaaniani.

Kuigi reis on seljataga, olen veel võlgu selle viimase etapi, Põhja-Euroopa läbimise, kirjelduse. Üritan sellegi lünga peatselt täita.


100 miili kodusadamani

Seilame Kuramaa kandis ja kodusadama Pärnuni on jäänud pisut üle 100 miili. Tuul püsib juba mõnda aega 10 m/s kandis ning lükkab meid kena hooga Eesti suunas. Kui see nii edasi läheb võime juba esmaspäeva hommikuks kohale jõuda.