Ankrus Matauwhi lahes Uus Meremaa esimese pealinna Russelli lähedal. Koht pole parim, sest värske läänetuul puhub otse sisse, aga paik on huvitav.

Ilmaennustus lubas lähipäevadeks kena idatuult ja kärsitus oli hinges. Kuigi leidsime Nuku’alofa lähedalt omale ühe Tonga toredamatest ankrukohtadest (Atata laguun) kus oleks võinud veel ja veel elada, oli orkaanihooaeg lähenemas ja aeg Uus-Meremaa poole teele asuda käes.

Viimane päikseloojang Atata-l.

Lahkusime Nuku’alofa-st 15. oktoobri keskpäeval vaikse edelatuulega mootorpurjetades. Mõte oli õhtuks veel kuhugi Tonga serva ankrusse jääda, et siis järgmise päeva hommikul lõunasse teele asuda. Me ei olnud veel paari tundigi teel olnud, kui märkasin instrumendipaneelil hoiatustuld põlemas – madal õlirõhk. Mootor kohe seisma ning õli kontrollima: tase normaalne ja leket pole. Milles on viga? Kas tõesti õlipump, mis põhimõtteliselt peaks kestma kauem kui mootor ise? Otsustasime, et tagasi Tongale me ei keera ja tegeleme probleemiga Uus-Meremaale jõudes. Seal ju kõik vajalik olemas. Nii mööduski esimene sõidupäev saarestikus loovides ja nõrgukese tuulega sobivaid läbipääse otsides. Õhtul olimegi saartest ohutus kauguses. Isegi tuule täielikul hääbumisel ei oleks hoovus meid enam madalikule triivinud. Seega saime suhteliselt rahuliku südamega avaookeanirežiimile lülituda – sõidutuled ning AIS-alarm tööle ning ise magama.

Hommikuks oligi kohal lubatud värske idatuul mis puhus meid mitu päeva kenasti lõuna poole. Viiendal päeval aga tuul nõrgenes ja keeras vastu. Olime umbes poolel teel Whangareisse, aga nüüd, loovides ja tuule arvatavatele suunamuutustele mängides, algas meie selle etapi aeglane osa. Tuul vaikis aeg-ajalt sedavõrd, et võisime autopiloodi välja lülitada ja triivi jääda. Üldiselt üritasime siiski kasvõi sõlmese kiirusega kuhugi lõuna või lääne poole saada.

Vaikse ilmaga on hea laevatöid teha ja nagu ikka, neid koguneb. Magesti vesi hakkas pisut soolakaks muutuma. Kuigi otsest veeprobleemi meil ei olnud, sest paak oli endiselt peaaegu täis, võtsin riista lahti ja vahetasin ära membraani tihendid ja korraks see aitas, aga mõne päeva pärast oli vesi taas soolakas. Võtsin magestit veel mitu korda lahti ja vahetasin erinevaid tihendeid, aga lõpuks osutus ikkagi vigaseks membraan ise. See oli ootamatu ja ebameeldivalt kallis lahendus, meie magesti oli membraanivahetuseks veel liiga uus ja olime enda arvates selle eest igati hoolitsenud. Õnneks oli meil varumembraan kaasas ja sellega töötas magesti laitmatult kuni Opuani, kus me membraani taas konserveerisime nagu pikemaks kasutuspausiks kohane.

Meie üheksa aastat tagasi Inglismaalt ostetud kokpitipadjad on viledaks kulunud ja Ruu teeb mida suudab, et neid vähemalt Uus-Meremaani kasutuskorras hoida.

Nii käib ookeanipurjetamine vaikse tuulega.

Aeg ajalt külastas meid mõni tigedama olemisega pilv. Üldiselt need meie madalate mastidega alapurjestatud Trollile ohtlikud ei ole.

Kambüüsis valmis järjekordne leivapäts.

Kui tuul meie retke 13. päeval lõunasse ja lõpuks kagusse pööras, otsustasime Whangarei asemel Opuasse sisse keerata. Ette rutates võib öelda, et see oli õige otsus – see kant on kohutavalt ilus. Kuna me mootorile loota ei saanud, siis purjetasime praktiliselt Opua Bay of Islands Marina karantiinikai otsa juurde. Õnneks oli tuul soodne ja lõpuosas suisa tagant.

Sissesõit on nii lihtne, et siia oleks rahuliku südamega ka öösel saabuda võinud. Meie lähenesime kuulsale Bay of Island-ile hommikul.

Üks asi mis siin kohe silma hakkas on kõikvõimalike trimaraanide rohkus. Ainult sisse sõites kohtasime neid kümme korda rohkem kui kogu senise reisi jooksul.

Troll karantiinikai ääres. See kaijupp ei ole kaldaga ühenduses ning on siiakanti välismaalt saabujale kohustuslik esimene peatus. Enne kui tolli- ning karantiiniohvitserid oma luba ei ole andnud, ei tohi mujal isegi mitte anrusse jääda, et valget aega oodata.

Erinevalt netist saadud muljele oli sissetollimine äärmiselt kena, kiire ning mugav. Äärmiselt viisakad ning sõbralikud ametimehed, -naised ja -koerad olid selge rõõm suhelda. Viimasena meie juures viibinud tollimees andis meil veel karantiinikai juures otsad lahti küsides kuhu me edasi suundume ning, üllatus-üllatus, võttis marinakai ääres ka meie otsed vastu. Fantastiline!

See puuvilja- või narkokoer, ei tea kumb ta täpselt oli, oleks hea meelega ennast töötamise asemel hoopis meie vöörikoisse magama keeranud. Ilmselt meie paadis teda ükski lõhn ei erutanud.

Esimene päev Uus-Meremaal võttis meid vastu 12 kraadi ja uduga. Selge see, et troopikas me enam ei ole.

Suur kergendus pärast mootori õlirõhu kontrolli sõbralike mehaanikute käest laenatud manomeetriga – rõhk on normis. Miks see lamp siis põleb? Manuaalid taas lahti ja viga otsima. Lahendus oli lihtne: Trolli mootori armatuurlaud on vana, üle värvitud ja kulunud tekstidega; põles hoopis mootoriaku laadimise tuli. Kahtlus on minul – korraldasin akude laadimise Tongal ümber ja ilmselt on mingi juhe veel akuraatselt ümber asetamata. Üks töö töödenimekirja juurde. Õnneks tegelikkuses mõlemad akud laevad.

Trolli pragunenud pinnaga küljed on pika merereisi jooksul ohtralt sodi külge võtnud. Enne Tongalt lahkumist küürisin nii poordid kui põhja kenasti puhtaks. Põhi on vaatamata mahakulunud mürkvärvile enam-vähem puhas.

Pardipere prääksus parda ääres.

Nendest pungadest puhkevad Jõuluks punased õied.

Kutsusime õhtuks külla Bora-Boral kohatud Kerry ja Bruce-i.

Kuna suur mure mootori seisukorra pärast langes ära, siis saime rahuliku südamega kohaliku eluga tutvuma asuda. Pesime puhtaks kaks masinatäit pesu ning võtsime ette jalutuskäigu mõne kilomeetri kaugusel asuvasse pisikesse kuid väga turistlikku Paihia väikelinna. Rada sinna kulgeb piki randa ja on osa tohutu pikast Te Araroa rajast. Uus-Meremaa on tõeline jalutajate paradiis ja see asjaolu hakkab meile vaikselt kohale jõudma.

Need autopraamid sõeluvad Opua ja Okiato (siin asus Uus-Meremaa esimene pealinn, esialgse nimega Russell) vahel. Jalakäija saab üle 1 NZ$ eest.

Esialgu me sinna veel ei läinud vaid võtsime üles raja Paihia suunas.

Ees ootas lummav taimestik ja kaunid vaated.

Mäenõlval kasvasid sõnajalapuud.

Rajaäärne looduslik kressipeenar.

Metsikud kallad on vaata et suuremad kui meil poes müüdavad eksemplarid.

Kena vaatega ja korras kämping Paihia lähedal.

Nii mõnigi maja oli sedavõrd huvitav ja kauni vaatega, et koli või kohe sisse.

Sadamas oli päeva jooksul meie kõrvale ilmunud Brasiilia lipu all purjetav argentiinlastest meeskonnaga Delta 45.

Juttu ajades selgus, et kapteniks on ise selle jahi disaininud elukutseline jahikonstruktor Nestor Völker.

Ankrus suvituslinn Paihia juures. Plaanis on mõned jalutuskäigud ja toiduvarude täiendamine kohalikus hästivarustatud supermarketis.

Soovisime sadamakai äärest ära ankrusse ja mõne miili kaugusel asuv Uus-Meremaa asustamise algusajast pärinev Russelli väikelinn tundus huvitava sihtkohana, aga enne lahkumist tahtsime veel mõned väiksed tööd ette võtta. Mulle on meie kasutusakud veidi muret tekitama hakanud – neist on selgelt osa mahtuvust kadunud. Mõõtsin korraliku laadimise järel akuhappe erikaalu üle kõigis 24-s akupurgis. Tulemus kõikus vähe ja leppisin, et tegemist on loomuliku vananemisega.

Kuna Uus-Meremaa seadus nõuab, et kaldavõrku ühendatud juhe oleks sertifitseeritud, siis lasksime ühe oma juhtmega seda teha. Elektrik oli lõbus ja jutukas Hollandi päritolu laevamehaanik kes mõned aastat tagasi oli siiakanti pidama jäänud.

Nagu ikka enne sadamast lahkumist võtsime paagid vett ja kütust täis. Viimane kütusetankimine oli meil Bora-Boral ja üks paagikorkidest oli selle ajaga nii kinnikorrodeerunud, et selle lahtikruvimiseks läks vaja näpitsaid.

Lühikese eespurje all veedetud matka järel olimegi ankrus Russelli lähistel Matauwhi lahes. Selle ankrukoha põhieelis on mugav maabumiskoht jullale Russell Boating Clubi-i ujuvsilla ääres.

Siin siis kogu klubihoone koos kai ja väiksematele jahtidele sobiliku slipiga.

Klubilind.

Mürakad mägisibulad teel linna.

Russelli rannapromenaad.

See viigipuu pärineb 1870-ndatest aastatest nagu kõrvalolev majagi.

Seda vägevat purjekat kasutatakse turistide lõbustamiseks.

Õhtul seadsin meie grilli üles kasutama gaasi pisikeste CampingGaz-i purkide asemel äsjahangitud Uus-Meremaa 5kg balloonist. Uus-Meremaal, nagu ka Austraalias ja USA-s, täidetakse ainult kohapeal sertifitseeritud balloone. Odavam kui meie vanade balloonide legaliseerimine oli muretseda paar uut kohalikku pudelit. Pealegi on meie 2,7 kg CampingGaz-i balloonid tänaseks nii roostes, et kahte neist keelduti Bora-Boral täitmast. Niuel saime need siiski gaasi täis lastud. Vorstid olid väga maitsvad.

Meie Troll oli ankrus heas seltskonnas.

Kohe kõrval oli tore puksiirist ümber ehitatud lõbulaev.

Ja selline kiire olemisega mootorjaht. Muidugi tri!

Russell on kena väike linn.

Otsustasime kõndida poolsaare põhjatippu.

Päiksekell oli muidu täpne, aga ei olnud keeratud suveajale.

Vaade klubi juures poi otsas olevatele jahtidele. Troll jääb paremale nurga taha.

Russell.

Russelli paadisild. Siinpool on jahte vähem.

Mõned lilled ka.

Isaga kalale. Söödaks olid kalmaarid.

Kala on in.

Vaated teelt poolsaare tippu.

Tagasi linna mõtlesime minna piki mereranda.

Algus oli ilus.

Peagi aga ronisime mööda kaldakaljusid.

Peagi sumpasime juba läbi kaldavee.

Õnneks leidsime raja läbi kultuursema äärelinna.

Hommikune külaline.

Russell asub kitsal poolsaarel ja on igast küljest ümbritsetud kaunite lahtedega. Sel päeval läksime tutvuma idapoolsetega.

See on Long Beach.

Kõrvallahes on ankrus võrdsel hulgal kata- ja trimaraane.

Otsustasime selle üle vaadata sõltumata hoiatavast sildist.

Rajaäärsed lilled.

Polnud seal plaažil hullu midagi.

Tagasi Long Beach-ile.

Kaunid rannamajad.

Pisike privaatne plaaž.

Kivikesi ja karbitükke sorteerimas.

See sobib sõrmuseks.

Minu jaoks on need siiski mõni number väiksed.

Tahtsime veel läbi käia Russelli ja Okiato (vana Russell) vahelise raja. Enne Russell-ist väljumist sattusime sellise kruusipuu otsa.

Rada läks läbi mangroovide.

Need on siinse mangroovi viljad.

Kui puu on ees, siis tuleb rada üle selle teha!

Umbtee.

Vahel tulime jälle tsivilisatsiooni välja ja siis olime taas metsas.

Teeäärne installatsioon pesupulkadega.

Rada oli korralikult etappidesse jagatud ning akuraatselt tähistatud.

Mõned lilled ka.

Okiatost on lühike praamireis Opuasse. Olime sadamavõtme enda käes hoidnud ja Ruu kasutas veel korra tsivilisatsiooni võlusid ning käis duši all. Mina ostsin paadipoest välja sinna tellitud mutrid.

Tagasi paati jõudes avastasime, et tugev, puhanguti nii kahekümnemeetrine tuul oli jagu saanud DuoGen-i rootori ühendusmuhvist ja tuulerootor vingus tühikäigul. Õnneks leidsin laevavarudest uue, nii et poole tunni pärast hõõrus meie asendamatu DuoGen taas voolu.

 

Ankrus Opuas. Leidsime, et meil on veel paar vidinat uuele gaasisüsteemile puudus ja kolisime paariks päevaks paadipoodidele lähemale.

Ankrus nimetus lahes Te Puna Inleti suudmes. Homme vaatame kas siit maale ka pääseb, igal pool on eramaad.

Ankrus Moturua saare juures Waiwhapuku lahel. Päike paistab ja briis puhub üle saare. Netiühendus tembutab, aga ehk saame selle ka käima.

Ankrus Okahu läbipääsus Okahu ja Waewaetorea saare vahel. Lähme Waewaetorea saart uurima. Pärastlõunal sõidame ilmselt edasi naabersaarele. Netti pole.

Ankrus Urupukapuka saare Otaio lahes. Siin on mootor- ja purjejahte umbes pooleks. Ilm on päris soojaks läinud. Plaanos on Uus-Meremaa esimene ujumine.

Ankrus Oke lahes. See on juba üsna Bay of Islnds-i idaservas. Loomulikult on siin ka mõned jalurusrajad, aga mobiililevi ja seega ka netti siin ei ole.

Ankrus Bland-i lahes. Algne plaan oli peatuda Deep Bay-s enne Bretti neeme, aga tuul puhus sinna väga sisse, nii et jätsime Bretti neeme jalutskäigu ära.

Ankrus Oakura lahes. Siin pidi toidupood olema. Lähme seda fakti kontrollima.

Ankrus Mimiwhangata lahe kirdeosas pisikeses kaitstud lahesopis, liivaranna kõrval. Lähedal on mitu toredat matkarada. Lähme nendega peatselt tutvuma.

Ankrus Matapouri lahes. Täna külastasid meid suured pudelnina delfiinid. Üle hulga aja nägime jälle lendkalu ka.

Ankrus Tutukaka neeme varjus. Lähedal on väike küla ja paadisadam ning loomulikult nii mõnedki jalutusrajad.

Ankrus Smugglers (smuugeldajate) lahes Whangarei lähistel. See on suhteliselt lahtine koht. Kavatsrme siit homme hommikul lõuna suunas edasi kimada.

Ankrus Omaha lahes, ümberringi kaljused kaldad. Esialgu tundub rahulik koht. Saja meetri kaugusel on väike sadam ja küla. Siin pidi toidupood ka olema.

Bay of Islands (Saarte Laht), kus asub ka Opua kus me Tongalt tulles esimest korda maale saime, on paljude uusmaremaalaste lemmikpaik puhkuse veetmiseks. Selle piirkonna keskuseks on suvituslinn Paihia. Meid meelitas Paihia-sse ankrusse põhiliselt kaks asjaolu: esiteks, siin on piirkonna parimad toidupoed ja teiseks, siin ümbruskonnas on mitmeid toredaid matkaradu. Tegelikult me pendeldasime Opua ja Paihia vahel, ankurdades kord siin ja siis seal, sest mõlemal neist on oma plussid.

See pilt on tehtud veel siis kui olime ankrus Russell-i lähistel. Värske tuulega kimatas meie lähedalt mööda kohalik turistide lõbustamisega tegelev R Tucker Thompson.

Siin aga oleme juba ankrus Paihia juures.

Paremal paistab peoparve külg: esimesel korrusel on restoran ja tantsupõrand, teisel aga magamisruumid. Lisaks ahtris valik laudu ja süstasid.

Paihias oli veel vaikne, sest hooaeg hakkab nädal enne jõulu koos koolivaheaja algusega.

Tohutul plaažil oli vaid üksikuid inimesi.

Meie ronisime linnataguse mäe otsa. Siit avanes vaade vastaskaldal asuvale Russell-ile

Rada mäe otsa oli selline.

See vana ja uhke, aga veidi laokil maamaja on hiljuti saanud uue omaniku – teenijatehoone oli juba korda tehtud ja seal elati sees.

Selle joa juurest viis jalgrada tagasi Paihia-sse.

Paadikuur või paadikarp?

Vesi oli madal ja mangroovid kuival.

Selline ämblikuvõrk!

Sõnajalamets.

Jõeäärsed lilled.

Siin mõned Paihia lähistel Waitangi-s nähtud paadid.

Selle puu õitsele puhkemine on kindel märk jõulude lähenemisest.

Puuslikud nurmel.

Selle mäe (Mount Bledisloe) otsas sai tutvuda kohalike olulisemate ajalooliste ning tänapäevaste vaatamisväärsustega.

Ilm oli sandivõitu ja sel hobusel ilmselt nohu.

Oru lopsakas loodus.

Jõeäärsed linnud.

Taas Opuas. Sadama kohal hõljus hommikune udu.

Hommikukohv Opuas. Ikka Tiidu kingitud Vormsi kruusist.

Meie naaber – trimaran Epic.

Sattus olema kohalik regatipäev. Võistlus käis ka poidel- ning ankrus olevate paatide vahel, ühed ei sega teisi.

Sadama pontoonidel istusid linnud.

Mõni sonkis ikka kaldamudas ka.

Ennäe keda me sadamakontori ees kohtasime – Dulce, kes meid läbi Panama kanali aitas, on oma seiklustega samuti Uus-Meremaale jõudnud.

Üks rastapatsidega vend laadis maha kaste austritega.

Mõne aja pärast saab Opua-st jalgrattateed mööda Uus-Meremaa läänekaldale Horeke-sse sõita.

Meiegi ajasime oma rattad välja ja käisime ära Kawakawa-s kuulsat Hundertwasser-i tualetti vaatamas.

Rattatee läheb kohati mööda endise kitsarööpmelise raudtee tammi.

Ees on raudteetunnel.

Puhkehetk Kawakawa-s Hundertwasser-i diivanil.

Kuulsa peldiku sissepääs.

See pilt on tehtud naiste poolel.

Käimla tagantvaade. Aknad on värvilistest pudelitest.

Veel paar lõbusat maja Kawakawa-st.

Kuna olime Opuas ja seega lähedal paadividinaid müüvatele poodidele, siis võtsin ette ka mõned paaditööd.

Siin käib alternatiivse gaasisüsteemi paigaldus. Nimelt ei saa me oma Camping Gaz-i balloone siin täita ja peame kohalikke pudeleid kasutama hakkama. Õnneks peaks see süsteem toimima ka Austraalias.

Meie külmkapp külmutab endiselt kenasti, kuid temperatuuri reguleerimine toimub juba, kuid käsilüliti režiimis – ikka ööseks seisma ja päeval tööle. Asjaga sügavamalt tutvudes selgus, et lisaks tugevalt korrodeerunud ja reguleerimise lõpetanud termostaadile haigutas meie külmiku taga rusikasuurune täiesti soojustamata auk.

Tellisin kohaliku paadipoe kaudu uue termostaadi.

Paigalduse käigus lasksin ka selle kohutava augu polüuretaanvahtu täis. Nüüd töötab külmik taas nagu kell.

Nostalgilistel kaalutlustel võtsime teist korda ette imekauni Opua-Paihia jalutuskäigu. Siin on Ruu mangroovide keskel.

Ootamatult selgus, et vee seis oli kõrgem kui me arvasime ning selle mehe krundist me kaugemale ei pääsenud.

Graham osutus väga mõnusaks meheks ning kutsus meid oma majja kohvi jooma.

Muude hobide hulgas meeldib talle ka mudellennukeid ehitada.

Miljonivaade Grahami verandalt. Täpsemalt on see kahe ja poole miljoni vaade, sest just nii palju talle praegu selle maja eest pakutakse – võta või jäta.

Vahepeal olid Opua-sse jõudnud ka Priscilla ning Hugh. Olime kutsutud Anemos-e pardale teele.

Järgmisel hommikul tundsime, et on aeg tutvuda ka selle lahe muude kohtadega. Tuul lükkas meid Te Puna Inlet-i suunas.

See on lind kes kala saamiseks tohutust kõrgusest vette pikeerib. Siin on ta juba uuel hoovõtul kõrgustesse.

Mootorpaadi taga langevarju küljes rippumine on siin väga populaarne atraktsioon.

Kohe, kui olime ankrusse jäänud, tuldi meid uudistama. Kes on selles peres kes? See kolmik oli kogu aeg koos.

Kuna tuul oli lõunakaarest ja tugev, siis olime lõunapoolse Opito asemel Akeake neemest põhja poole suundunud, aga siin laiuvad kõikjal eramaad ning läbpääsu ei ole. Lasksime kõrvad lonti ning ronisime all näha oleva eramu pöetud murule. Ega perenaine meie saabumise üle just ei rõõmustanud, aga lubas läbi oma valduste siiski kõndida.

Troll ankrus eraplaaži poolt vaadatuna.

Lehmad, hobused ning viljapuud.

Lõpuks jõudsime avalikule teele, kus meid hirmutati ainult kiwidega.

Jahid poide küljes Opito lahes, poolsaare teisel küljel.

Majarahvas uudistab möödakäijaid.

Mõned vaated Akeake neeme tipust.

Hommik ankrus. Ees ootavad Saarte Lahe saared.

Whangareis Riverside Marinas. Esmaspäeval tõstame paadi välja ja värvime põhja üle.

Oleme Whangarei marinas postide vahel. See on odav variant pikemaajaliseks paigalpüsimiseks. Kuna on plaan kämpida, siis ei taha seda üksi ankrusse jätta.

Saared on loomulikult siinkandi põhimagnetiks. Meie alustasime oma saarteekspeditsiooni Moturua saarest. Kuigi saar pole suur on selle ümber kuus täiesti arvestatavat ankrukohta ja neljast neist pääseb ka saarele ringi peale tegaevale matkarajale. Kuna tuul oli endiselt lõuna – lääne suunaline siis otsustasime varjuda Moturua ja Motukieke vahelises väinas asuvasse Waiwhapuku lahte. Laht ise pole kuigi suur ja põhi on kõva muda. Kuulu järgi pidid siin suvel jahid väinades tuhistavate tuuleiilide mõjul kolinal üksteise vastu ja kaldale triivima. Sel hetkel oli siin ruumi küll ja küll.

Teel Moturuale möödusime kenadest majapidamistest ja

muljetavaldavatest kaljusaartest.

Hotell naabersaarel Motukiekie-l.

Ankur sisse.

Kummikas oli meil mitu nädalat vees kõlkunud ja selle alla hakkas tekkima meie isiklik austrikasvandus. See pruunikas sodi koosneb umbes 2mm läbimõõduga terakestest millest igaühest sirgub mehe käe suurune auster.

See karp ei kuulu austrile, oli lihtsalt ilus.

Waiwhapuku lahes oli lisaks meile ankrus vaid üks mootorjaht.

Moturua-le saab ringi peale teha mööda matkarada, mis läbib enamust saare plaaže.

Ruu sõnajalametsas.

Üks Moturua ankrulahtedest.

Oli poolkuu-aeg. Sel ajal on tõus-mõõn väikseima amplituudiga.

Ruu kaurimetsas.

Järjekordne lahesopp ja plaaž. Suvel kihab see kõik suvitajatest.

Selline huvitav puu.

Midagi lillherne moodi.

Kõikjal kuhu silm ulatub on kaljused rannad.

Kui me jullaga Trollile tagasi sõudsime viibati meid naaberpaadile külla.

Aeg möödus Eesti, Uus-Meremaa ja muu maailma asjadest rääkides kiirest. Inglismaal Vodafone-le töötav tütar oli just vanematele külla tulnud ja pere tiirutas koos Bay of Island-i lahesoppides. Tema jutust jäi meelde, et pika vaikuse taktika läbirääkimiste ajal, mis enamuse Euroopa rahvaste puhul ärgitab vastaspoolt oma kaarte avama, soomlaste puhul ei kehti, need kuulavad rahulikult seda vaikust ja ei iitsata sõnagi.

Õhtul nühkisin veel paadi veeliini sinna kogunenud sodist puhtaks. Ilmad on juba päris soojaks läinud ja seega on see töö nüüd päris talutav teha.

Järgmisel hommikul liikusime taas edasi. Paremal paistab Waewaetorea saar – meie järgmine peatuskoht. Vasakule jääb Okahu saar.

Praktiliselt plaažile oli ennast ankurdanud üks omapärane kata. See roosa taglase nimi on, kui mu mälu ei peta, aero-taglas. Poom keerab koos vabaltseisva mastiga ja ees- ning suurpurje trimmimine käib samaaegselt. Lisaks on sellel paadil ka suurpuri rullil, nii et kokkuvõttes on tegemist ühe väga hõlpsalt käsitsetava purjestusega.

Siin veel üks pilt, et saaks aru millest jutt käib.

Trolli taustaks on tilluke Motungarara saar.

Vaevalt olime ankrusse jäänud kui Ruu juba saare kõrgustesse kadus.

Nii järgneb siin üks saar teisele – eemal on Urupukapuka saar.

Hein oli veel kevadiselt madal´.

Turistidega mootorkata tuleb tagasi Bream Head-i poolt.

Madala veega on tore mööda kaldakaljusid ronida.

Leidsime kaljult linnupesa.

Ruu summimas Waewaetorea rohus.

Jalutuskäigult naastes oli meile tekkinud uus naaber.

Õhtuks liikusime ümber Akeake neeme Urupukapuka (kõlab ju nagu Kurrunurruvuti?) saarele Otaio lahte ankrusse.

Siin oli juba tunduvalt rahvarohkem.

Hommikul sõudis pilv läbi ankruala.

Udu mahalangemise järel tuli päikeseline päev. Urupukapuka on risti rästi kobedate radadega kaetud.

Troll läbi puuvõra

ja teiste omasuguste seltsis.

Meie teekond kulges plaažilt plaažile.

Mõned rajaäärsed taimed.

See on kahemastiline kata Cool Change.

Vaade tagasi Waewaetorea saare suunas.

Idakaldal, avaookeani poole, on kaldad kaljused ning kõrged.

Selles suunas on Kap Hoorn.

Kajakad ja muud merelinnud kalaparve kallal.

Radade kallal on kõvasti vaeva nähtud.

Eemal paistab Brett-i neem. Seal on Bay of Islands-i idapoolne piir.

Vaade Otaio lahele.

Kahekesi Urupukapuka kõrgeimas tipus.

Pisike plaaž kaljulõhes.

Puud ja kaljud.

Urupukapuka lahe plaaž on ametlik kämpinguala. See tähendab, et siin kämpimiseks tuleb ennast ette registreerida ja maksta kämpingutasu. Selle eest on rannas saadaval joogivesi, külmaveedušš ja kuivkäimla.

Et oma lambad võõrastega segi ei läheks.

Need linnud on osavad sukeldujad.

Oystercatcher pesal haudumas.

Peaaegu kana?

Ettevaatust, loomad teel.

Veel mõned saaremuksud.

Taas teel. Esialgu siiski Marsden Cowe juures ühele tuttavale kuuluva poi otsas tormivarjus. Homme läheme siit teisele poole lahte ankrusse.

Ankrus Mc Leod lahes. See on tuultele ja lainetele avatud ankrukoht, aga pidamine mudas on hea ja matkarajad on lähedal.

Ankrus Smokehouse lahes. See on Great Barrier’i saarte üks lemmikankrukohti. Siia me pikemaks ei jää, liiga rahvarohke.

Ankrus Forestry lahes Port Fitzroy lähedal. Lähme maad avastama.

Ankrus Graveyard Bay-s, Whangaparapara lähedal. Kuigi ookeanil puhus korralik tuul on siin vaikne ja tõeline suvi. Lähme kuumaveeallikaid otsima.

Ankrus Coromandli poolsaare tipus Port Jacksonis. Kõikjal laiubliivaplaaž ja lapsed sulistavad vees. Peab ise ka sisse ronima sest lant ununes vette.

Ankrus Bon Akkord Harbouris. Lähme sööki hankima.

Oleksime võinud veel Saarte Lahes ka aega veeta, aga uudishimu sundis lõuna poole liikuma.

Enne seda kui lõunasse saab keerata, tuleb ümber Brett-i neeme purjetada. Peatusime paariks ööks Oke lahes, et Bretti-i neemega tipneval kitsukesel kuid pikal poolsaarel mõned jalutuskäigud teha. Meie saabudes lebasid plaažil mõned liikumatud kehad.

Laht ise on tore peatuspaik ja üks viimaseid võimalikke enne Bretti neemest möödumist. Kohe enne Bretti on veel Deep Water Cove mis  põhja- ja idakaare tuulte puhul kaitset pakub ja kust on suhteliselt lühike tee Bretti neemega tutvuma minna. Meil puhus enne Bretti neeme värske läänetuul ja Deep Water Cove oli täidetud vahuste murdlainetega. Aga tagasi Oke Bay-sse. Nagu ikka, võtsime esimeseks asjaks ette tutvumisretke kohalikku külla. Oli väike lootus, et siin on mingi külapood, aga seda ei olnud. Küll aga oli puhkajaid ning kena jalutuskäik kohaliku poolsaare tipu suunas.

Kellegi üsna omapärase arhitektuuriga maja.

Jalutusrada kulges esialgu mööda ribiharja.

Üle lahe avanes vaade Urupukapuka saarele, kust me äsja tulime.

Karmid ookeanituuled on idakalda puud voolujooneliseks püganud. Ega enne Hoorni siin kaitsvat maad ees ei ole.

Samuti on ummikas hoolega kaldakaljusid uuristanud.

Päris neemetippu me välja ei jõudnud. See oli kellegi eravaldus ja sõnum viidal oli lühike.

Tagasiteel piilusid meid metsavahelt sellised puuslikud.

Inimesed tunduvad siin eriti mugavustarmastavad olevat.

Jalutuskäigu ajal oli meile ankrunaaber tekkinud.

Järgmisel päeval kõndisime ida poole meie tulevase teekonnaga tutvuma. Siin veel paar vaadet tagasi Bay of Islands-i suunas. Keskel taas Urupukapuka.

See on vaade Whangamumu lahele poolsaare idakaldal.

Taas Whangamumu, aga teise nurga alt.

Te Toroa laht.

Järgmisel päeval oli tuul endiselt läänest ja seega soodne ümber Brett-i neeme sõiduks. Sinna me ka suundusime. See on Brett-i neeme majakas koos juurdekuuluva helikopterite maandumisplatsiga. Tegemist on turismiatraktsiooniga ja kopterid sõelusid pidevalt majaka ning Paihia väikelinna vahet.

Läheneme neemele.

Majakast veidi allpool on endine majakavahimaja, kus matkaja nüüd mõõduka tasu eest ööbida saab.

See on kuulus Piercy saar, mis eemalt näeb välja nagu mammut. “Londi” ja “esijalgade” vahelt mahub päris suur turistikata läbi sõitma.

Ööseks jäime ankrusse just enne Whangaruru lahte Bland Bay-sse. Lahe kaldal sõid lehmad rohtu ja osa plaažist oli hõivatud kämpijate poolt.

Mõned taimed ka.

 

Bland Bay-st olid kenad jalutusrajad poolsaare teisele poole Whangaruru suunas.

Kusagil siin pesitsevad Kiwid, aga neid päeval ei näe.

Nägime selliseid linde.

Ja sellseid puuvilju.

Järgmise öö veetsime juba Mimiwanghata lahes. Tuul polnud selle koha jaoks just soodsaim, aga leidsime endale tohutust plaažist veidi kirde pool pisikese lahesopi kuhu laine sisse ei tulnud. Järsul kaldanõlval olid mõned maalilised kuivanud puud.

Troll turvaliselt ankrus.

Kuigi vesi oli külmavõitu otsustasin ära kasutada muidu kena ilma ja paadi põhja puhastamas käia. Mürkvärv on enamuselt paadipõhjast juba lahkunud.

See on tohutu Mimiwanghata plaaž. Nagu näha, ei ole rannahooaeg siin veel alanud.

Plaažil tegelesid oma asjadega oyster catcher-id (austripüüdjad).

Ruu ronib lähedalasuva künka otsa.

Paremal on Mimiwhangata plaaž. Pildi vasakus osas väiksema plaaži lähedal olev valge täpp on Troll.

Siin jätkub jalutamist mitmeks päevaks.

Metsikud papagoid.

Karjamaad on pikitud võimsate vanade puudega.

Küngastevahelistes lohkudes olid suured tiigid ja nendel tihedalt veelinde.

  

Üks ärapuhutud puu.

Mõned pohutakawa-d olid juba õites. Jõulude ajal on need üleni punased.

Lehmad on uudishimulikud loomad.

Meie ankrulaht on üsna madal. Kaldale lähemale me tulla ei usaldanud.

Viimased vaated enne lahkumist.

Meie järgmine ankrukoht — Matapouri. See on väike suvituslinn fantastilise valge liivaplaažiga.

Siin käis rannaelu juba täiega.

Vaatamata kõrghooajale olime siin ainus ankrusolev jaht.

Kohe plaažilt algab kena ja korralik jalutusrada, mis põikab ka kõrvallahte Whale Bay-sse. Siin mõned raja kõrval nähtud õied.

Troll ankrus Tutukaka sadama kõrval tillukeses ühe-paadi-lahes.

Plaažilt algav rada viib väiksesse parklasse, kust ühele poole jääb sadamasse viiv tee ning teisele poole Kukutauwhao pisisaarele viiv rada. Viimane tundus eriti huvitav, sest sinna pääseb ainult madala veega.

Vaade Tutukaka lahele.

Tutukaka on turistlik, korraliku marinaga väikelinn.

Meie ankrukoht oli mõnusalt rahulik.

Veetsime ühe öö ka Whangarei lahe suudmes Smugglers Bay-s ja arutasime, et kas minna Whangareisse või kimatada edasi lõuna suunas. Uudishimu võitis taas ja hommikul suundusimegi Omaha lahe poole lõunasse.

Kalamehed on siin viisakad ja uudishimulikud. Erinevalt Läänemere kaluritest üritavad nad purjekale mitte ette jääda. Siingi on nad kiiruse maha võtnud ja lasevad meid purje all eest läbi sõita. Super!

Külas käisid mingid mürakad delfiinid. Vist bottlenose-id.

Nad mängisid meie paadi vööri ümber vahelduva eduga üle kahe tunni.

Ankrus Omaha Bay-s. Ilm oli hea ning sisesadamas, Leigh Harbour-is, oli kitsas, nii et sinna trügima me ei hakanud. Üks väljasõitev kalalaev võttis kiiruse maha ning ainus mees pardal hõikas meile, et ta on mõned päevad ära ning lubas meil oma poid seni kasutada. Super!

Tänasime teda, aga jäime siiski ankrusse. Ainult üheks ööks ei viitsinud ümber paigutuma hakata.

Tee Leigh-is, mida sai kasutada ainult madala vee ajal.

Nagu maili õhtul lahti tegime märkasime Whangarei Riverside Marina teadet, et kui soovime, siis on neil meie jaoks põhjavärvimise võimalus olemas. Tüüpiline, just sama päeva hommikul olime neile 40 miili lähemal olnud! Otsustasime siiski pakkumise vastu võtta ja järgmisel päeval kimatasimegi tagasi Whangarei suunas. Soodsa kuid nõrga tuule ning mootori abiga olimegi õhtuks Riverside Marina kai ääres kinni.

 

Nihkusime lahe teise serva Mansion House Baysse ankrusse. Rajad algavad siit.

Ankrus Tiritiri Matangi saare juures. See on üleni kaitseala ja siin peaks elama nii mõnedki haruldased linnud, nende hulgas väiksed sinised pingviinid.

Ankrus Arkles-i lahes. Siin on kuulu järgi supermarket plaaži lähedal.

Ankrus vulkaanilise Rangitoto saare kõrval Islingtoni lahes. Tuul ulub iiliti üle 12 m/s, aga lainet pole ja olemine on mõnus.

Ankrus Motuihe saare Takutairaroa lahes. See on ilusa pika liivaplaažiga koht, aga avatud ookeaniummikale. Laht on pungil nädalavahetust veetvaid kohalikke.

Whangarei on koht kuhu paljud ümbermaailmapurjetajad oma paadid lõunapoolkera orkaanihooajaks (siinkandis tsüklonihooajaks) varju toovad. Paljudele on see esimeseks Uus-Meremaa sadamaks. Ja miks ka mitte. Whangarei asub üsna Uus-Meremaa põhjaosas ja ongi põhjapoolt vaadates esimene arvestatava suurusega linn kust mõistliku hinnaga süüa annab osta ja muudki kaubad käeulatuses on. Rääkimata kõikvõimalikest purje-, katete-, paadi-, tehnika- ja muudele firmadele, millel orkaanihooajal purjekate teenindamisega tuli takus. Mis puutub purjejahtide remonti ja hooldusse, siis siin saab selle tehtud ja maailma parimal tasemel. Meilegi oli siia sisse põikamise peamiseks põhjuseks vajadus paadipõhja uus värv saada.

Whangarei tuntum jahisadam on Town Basin Marina ja see asub sõna otseses mõttes kesklinnas. Asendi teeb kruiseri jaoks eriti meeldivaks veel asjaolu et suurim ja odavaim toidupood asub saja meetri kaugusel kaist ja otse selle kõrval on veel suur lihakarn ning alkoholipood. Mis sa hing veel ihaldada oskad? Miinuspoolele tuleb ehk märkida asjaolu, et siia jõudmiseks tuleb ookeanilt umbes viisteist miili piki jõge sisemaa suunas sõita. Selle eest aga ei ulatu siia ookeaniummikas.

Meie esimeseks sihtpunktiks oli siiski mitte südalinna jahisadam vaid sellest teisel pool jõge, viie minuti jalutuskäigu kaugusel asuv Riverside Drive Marina kus lisaks kaikoha võimalusele on olemas ka elling ning kõikvõimalikud tehnilised teenused. Muuseas on selles marinas ka päris hea paadividinate pood.

Enne kui Whangarei jahisadamate juurde pääseb tuleb läbi pääseda uuest tõstesillast mille kuju maooride luust õngekonksu peab meenutama. Oli reede õhtu ning silda ei avata tipptunnil kella neljast poole kuueni. Kuigi tõusuhoovus oli meie poolt jõudsime sillani siiski alles 16.03. Võtsin sillaavajatega varakult ühendust ja üritasin neid ära räälkida, aga punktuaalsus jäi võidule. Õnneks on silla kummalgi poolel ootepontoonid mille külge meiegi end ühendasime ja rahulikult kuni silla avamiseni õlut libistasime. Kuhu meil ikka kiiret. Välja meid enne esmaspäeva hommikut nagunii ei tõsteta.

Kui sild lõpuks lahti tehti, siis kimatasime Riverside Drive Marina poole (siin pildil on paremat kätt).

Kuna oli reede õhtu, siis olid töötajad juba koju läinud. Leidsime väikse otsimise järel omale marina ainsa vaba kaikoha, mis hiljem osutuski väljatõstmist ootavatele paatidele reserveerituks. Ehk siis just meile. Kui lõpuks endas kindlad olime ja silduma hakkasime, olid kail juba abikäed ootamas. Üks neist, oma eluasemeks olevat mootorpaati hooldama tulnud pensionär George, tuli hiljem koos oma veinigklaasiga meile tere tulemast ütlema. Kutsusime ta korraks kokpitti istuma. Korraks sellepärast, et tahtsime veel enne poodide sulgumist supermarketis liha ja leiva järel käia.

Järgmisel päeval läksime linnaga tutvuma. Ühtlasi oli tarvis veel suuremas paadipoes ära käia. Leidsime marinast ühe lõbusa selli kes meid oma mikrobussiga kohale lubas sõidutada.

Tagasi laevale tulime üle uue tõstesilla mineva jalutustee kaudu.

Sild veidi lähemalt.

Ja nii käib see lahti.

Jõe ääres seisis bulb-kerega purjekas. Laevainseneride mõte töötab siin väsimatult! Nii palju erinevaid taglaseid ja keretüüpe kui siin ei ole me kuskil varem näinud.

Siin oleme Trolliga veel ootekai ääres.

Jõulud on lähenemas ja kohalik “jõulupuu” pohutukawa on täies õies.

Esmaspäeva hommikul rippusime juba liikurkraana lintide küljes.

Nii nägi Trolli põhi välja kohe pärast veest tõstmist. Mürkvärvi just palju alles ei ole jäänud ja kohati paistab läbi alumisi värvikihte. See tume kiht on meresodist, aga karpe ega muid vee-elukaid ei ole kuskil näha. Käisin ju korra-kaks kuus kogu põhja kadakapuust pannilabidaga üle.

Värvipoe transpordiga saabus meie uus põhjavärv Carboline ja mõned töövahendid. Värvi tellisime kokku 12 liitrit. Sellest peaks jätkuma kolmeks korralikuks kihiks.

Pärast korralikku survepesu spetsiaalsel pesualal kust kogu mürkvärvi- ja molluskijääkidega vesi kokku kogutakse, pani kraana meid pukkidele paika. Pukid on siin kavala konstruktsiooniga ja toetavad paati külgedelt, veeliinist kõrgemalt ning paarist kohast kiilu alt, jättes selliselt praktiliselt kogu veealuse kerepinna hõlpsalt värvitavaks.

Kuna Trolli veeliin oli tavapärasest suurema koormatuse tõttu osaliselt vee alla jäänud, siis otsustasin seda varasema ehistriibu võrra tõsta, et molluskid ja muu vee sodi meie pragunevat geelkoati liiga lihtsalt kätte ei saaks. Selleks tuli ehistriibu värv korralikult maha lihvida, sest muidu ei hakka mürkvärv sinna korralikult kinni. Seadus lubab siin kuivlihvimist ainult koos tolmuimejaga. Õnneks oli üks sadamatöötaja varmas meile 50 NZ$ eest päevas kogu seadmekomplekti rentima.

Kuigi põhi oli survepesu järel uueks mürkvärviks praktiliselt valmis lasksin selle kindluse mõttes korra jämeda liivapaberiga ka üle. Muret tegid eelkõige need kohad kus vanemad tundmatu värvi kihid olid välja tulnud ning kohati põhja küljest lahti koorumas.

Värvikaupmees ütles, et me võime oma korralikult pestud, Hempel Basic-u jääkidega põhja kohe uute Carboline mürkvärvi kihtidega katta. Kuna meil uue veeliini läheduses oli niikuinii haljas geelkoat väljas ja siin-seal põhja all punerdasid-rohetasid mingi tundmatu värvi kihid, siis katsime enamuse põhjapinda siiski ka kauni hõbedase Interlux-i krundiga.

Põhjatööde kõrvalt võtsime veel aega, et tellida uued kokpiti küljekatted. Mitte, et vanad totaalselt läbi oleks kulunud, aga tahtsime neid ahtri suunas veidi pikendada, et kuudi katuselt allanirisev vesi kokpitiistmetele ei valguks. Siin on Undercover Canvase omanik Ronnie Trollis mõõte võtmas. Ronnie on elupõline surfar ja tööd teeb ainult sedavõrd, et ära elada. Ise ütles ta enda kohta, et aastad pole enam need ja ta on surfi maha jätnud ning vanuritele sobivama ning füüsiliselt kergema lumilauaga tegelema hakanud.

Tallinnas vahetult enne ärasõitu uue katte saanud roolimehe iste oli lootusetult kulunud. Ronnie lubas ka sellele uue ja püsivama naha peale panna.

Siin on üks meie naaberpaatidest Riverside-s. Need rootslased on siin ellingus olevas uhkes Aphrodite-s juba aastaid elanud ja ei tundunud veel kuhugi kiirustavat.

Reede hommikuks oli Trolli põhi kaunis ookeaisinine ja veeskamisaeg käes.

Vahetult enne Riverside Drive Marinast lahkumist tuli kesklinnast mail, et neil vabanes meile sobiv hoiukoht. Nimelt oli meil plaan peatselt sõpradega kolmeks nädalaks autoreisile minna ja tahtsime selleks ajaks Trolli Whangareis postide vahele kinnitada, et süda reisi ajal tema julgeoleku pärast ei valutaks. Päris kaikoht sadamas oleks muidugi ka hea, aga meile liiga kallis. Olime juba üle kuu aja ootenimekirjas olnud ja meie võimalus avanes just parajal hetkel.

Laeva postide vahele kinnitamiseks on vaja üks ots vöörist ühe posti ümber oleva rõnga ning teine ots ahtrist teise post ümber oleva rõnga külge saada. Arvestades seda, et need rõngad ujuvad veepinnal käeulatusest väljas ja et puhus värske külgtuul ning mööda kohises mõningane tõusuhoovus, oleks see üsna triki tegevus olnud. Õnneks tuli meile appi meie kimbatust märganud Hollandi päritolu naaber.

Siin oleme juba kenasti kinnitatud, teiste omasuguste seas.

Korralik ujuvkai jullade kinnitamiseks oli meist vähem kui saja meetri kaugusel.

Nüüd kus organisatoorsed tegevused olid kontrolli all saime me rahulikult Whangareiga tutvuma jätkata. Siin paar jõuluvärvides puud.

Need lillad puud on ikka tõelised õitemered.

Ronisime ühe lähedase mäe otsa. Nii paistis sealt Whangareisse sissesõit.

Üks katamaraan on parasjagu linnast lahkumas.

Whangarei südalinn.

Nii need paadid seal postide vahel seisavad. Pildil vasakpoolne on katade rida.

Jalutuskäik sõnajalapuude all.

Raekoda.

Raamatukogu taga oli roosiaed.

Puuslikud raamatukogu kõrval.

Käisime ka linna serva, endisesse karjääri, ehitatud kunstnikelinnakus.

Ühel õhtul olime kutsutud Robbie ja Stephanie purjekasse Red Whitch õhtusöögile. Robbie on päritolult Uus-Meremaalane, aga ta pidas aastaid Kalifornias paaditöökoda. Nüüdki töötab ta aeg ajalt teiste purjekate kallal, aga plaan on peatselt jälle pikemale tuurile minna.

Peale meie oli kohal veel üks ameeriklastest purjetajapaar.

Jõulutuledes naaberpaat.

Red Whitch.

Stephanie oma igapäevase liiklusvahendiga.

Kuna jullasild on nii lähedal, siis pole maale minekuks mootorit vaja kasutada.

Saime kätte ka meie uued kokpiti küljekatted. Nüüd vihm meid niisama lihtsalt kätte ei saa.

Vaade trollile jõe teiselt kaldalt.

Streikima hakanud käivitusakut laadima mõeldud generaator tuli välja võtta.

Lähemal uurimisel selgus, et streigi põhjustasid sisemise regulaatori ebaühtlaselt kulunud harjad. Nimelt on harjad kontaktori suhtes veidi nihkes ja kulumata serv tõstab harjade pinna kontaktorilt üles. Ajutise lahendusena lõikasin harjade turris servad maha. Nüüd funktsioneerib stardiaku laadimine jälle normaalselt.

Tahtsin välja vahetada ka roolipalleri ülemise, tugevalt loksuma hakanud, laagri. See on tekile kinnituv mingist plastikust moodustis. Kuigi olin oma mõõtmistes kindel, tahtis Whangarei Engineering-u Grant enne uue treimist ikkagi Trolli roolipalleri oma mikromeetriga üle käia. Sai viie sajandiku piires sama tulemuse mis mina oma nihikuga.

Ruu kasutas jõuluaega fotode sorteerimiseks ja tõlketööks.

Siin on Robbie ja Stephie meie juures õhtusöögil. Oli mõnus ja lõbus.

Ruu koos Stephie kingitud kommidega.

Pardipere meie paadi kõrval.

Siin üks teine lind meie kinnitusposti otsas.

Frances, meie tuttav Tongalt, oli kodusest Hollandist tagasi ning tuli oma Ameerika tüdruksõbra Shirly-ga meile külla. Selle mehega jätkub juttu alati kauemaks.

Siin oleme meie vastukülaskäigul. Loodetavasti satume veel kuskil koos ankrusse enne kui Uus-Meremaalt ära sõidame. Frances ja Shirly jäävad veel vähemalt aastaks Vaiksele Ookeanile.

Külas meist kaks posti edasi parkivas Amel Super Maramu 2000-s. Küpsiseid pakuvad Michel ja Marie-Noëlle. Oma 54-ja jalaga on Maramu tõeliselt mugav ja ruumikas purjekas.

Sõbrad tulid külla.

Veel enne kui me Maila (Killy) ja Tõnu renditud autoga sisemaatiirule suundusime käisime ära ka Whangarei lähedal asuvas Kiwi House-s kus on võimalik näha kahte elusat Kiwit ning paari muud haruldasemat kohalikku elukat. Siin pilt ühest gekkost.

Kiwi House ümbruses on lisaks väga kobedale kohalikule muuseumile ka mitmeid huviklubide ruume: auruvedurid, miniraudteed, vanaautod jms.

See jõgi jõuab kunagi ka Whangareisse. Lähme nimelt Whangarei jugasid vaatama.

Lill ja Killy.

Whangarei Falls.

Jugade kõrval olid basaltsambad. Väga sarnased neile mida me Iirimaal nägime.

Noor sõnajalg.

Känd nagu karu.

Ankrus Waiheke saare Huruhi lahes. See on siinkandi suurim saar ja siin on mitu küla. Esialgu tundub, et leidsime väga varjulise ankrukoha.

Ankrus Mawhiti lahes uhke nimega Palmiplaažil. Ilm on soe vaatamata pilves taevale. Õhtuks ennustatakse tormituult. Siin lahes oleme selle eest kaitstud.

Ankrus Aucklandis “kohe pärast silda vasakut kätt”. Kohalik ilmaennustus pani eile jälle täiega mööda – tormi ei tulnud. Täna oli sait hoopis maas.

Oleme Aucklandi Westhaven Marinas kai ääres. Päike paistab ning ilm on soe. Lähme linnaga tutvuma.

Taas ankrus Aucklandi küljeall. Tuul on vaikne ja ilm sompus. Tibutab veidi, aga õhk on soe. Täna me siit küll kuhugi ei liigu.

Kui minu klassikaaslased ja head sõbrad Killy ja Elton ei oleks Uus-Meremaale tulnud, oleks meil tubli osa sellest riigist ilmselt nägemata jäänud, sest purjetajatena piirdunuks me oma uurimisretkedel ookeaniäärsete lahtede ning linnadega. Võimalus rendiautoga kämpima sõita oli seega teretulnud. Samuti kõlas hea nende plaan enamus ajast kõledavõitu kuid eksootilisel lõunasaarel veeta. Igatahes mahutasime me end ja oma telkimiskraami autosse ning pärast paaripäevast Whangarei lähiümbrusega tutvumist keeras Killy kindlakäeliselt auto nina lõuna suunas.

Tulemuslik retk nõuab head planeerimist. Siin Elton, Killy ja Ruu sellega meie esimeses, Rotorua kämbis just tegelevadki.

Toit valmib tuulevarjulises kohas.

Vana-aasta õhtu.

Uni maitses põrandaküttega telgis hea. Kuna viibisime soojaveeallikate ja muu seesuguse piirkonnas, siis oli maapind nii mõneski kohas tuntavalt soe.

Sinises järves (Jah, nii selle nimi oligi!) ujus ringi krokodillininaga amfiib-buss. Selge see, et olime keset kohalike puhkajate ja välisturistide möllu ja nii jäi see meie reisi lõpuni. Mis parata, tahtsime ju näha just neidsamu Uus-Meremaa olulisemaid vaatamisväärsusi mille pärast olid siia lennanud ka näiteks tuhanded jaapanlased.

Metsajalutusradadel oli elu rahulikum.

Lummav sõnajalapuude mets.

Eksimisvõimalust ei ole, sest rajad on korralikud ning sildid.selged.

Sõnajalgadest õhkub maagiat.

Seda looma siin olema ei peaks, aga ometi kalpsas ta metsarajal meie ette, poseeris rahulikult ja kiiret polnud tal kuhugi.

Kõrred üle pea.

Teeäärne lill.

Muljetavaldav jäänuk kunagisest hiidpuust.

Vaade Whakapongakau otsast. All paista Rotorua järv mille ääres me kämpisime.

Oleks nagu hiiglaslikus botaanikaaias matkanud.

Meie järgmiseks sihtkohaks oli Wai-O-Tapa termaalpark ehk siis selline koht kus kõikjal aurab ja muliseb maa seest tulevast soojast veest ning õhust. Kõigepealt läksime kindlal kellaajal purskavat geisrit vaatama. Esialgu oli kõik rahulik,

aga siis tuli lavale tädi kes puistas geisrisse mingit pesuvahendi sarnast ollust.

See oli piisav, et geiser ellu ärkaks. Saime teada, et see geiser purskaks ka ilma stimuleerimiseta umbes korra ööpäevas kuid ennustamatul kellaajal.

Pargis endas auras, mulistas ja lõhnas.

Mitmesugused veega maapinnale toodud keemilised elemendid tekitasid huvitava värvidemängu.

Eriti kirkate värvidega kosk.

Väävlikoobas.

Linnud tundsid end selles soojas ja värvilises nagu kodus.

Leheroheline järv.

Selle järve neoonsinakas-rohekat tooni digifotokal ei ole. Selle tooni nägemiseks tuleb ise kohale minna.

Termaalpargi lähedal oli veel tore koht mulksuvate sooja muda lompidega.

Aeg ajalt lendas muda isegi paari meetri kõrgusele.

Edasi võtsime suuna imekauni Taupo järve suunas ja tee peal vaatasime üle ka võimsa Huka joa Waikato jõel. See juga ei ole väga kõrge, kuid veemass mis sealsest kaljukitsikusest läbi läheb on tohutu ja klaassinine.

Hõljumit on vähe ning vesi seega kirkalt läbipaistev.

Matkajad puhkehetkel Waikato jõe ääres.

Jõkke suubuva soojaveeallika nautijaid oli, vaatamata jahedapoolsele päevale, suur hulk.

Jõeäärne lill.

Peatuma jäime Taupo järve äärsesse kämpi. Kohe sealsamas lähedal asub toredate kõrgete kallastega Tongariro jõgi, mis on tuntud oma forellirohkusega.

Meie nautisime siiki põhiliselt kohalikku loodust.

Valik sõnajalalehti.

Siin õitseb väiksemat liiki, kuni kaheksa meetri kõrguseks kasvav Tea-Tree (teepuu) Manuka.

Selline maja forellijõe ääres kuluks ära igale kirglikule kalamehele.

Tagasi oma Taupo järve äärses kämbis.

Vorstigrill.

Õhtusöök kuningliku vaatega.

Tongariro kandis igavaks ei lähe. Siin sõnajalad jalutuskäigult Tupapakurua joa juurde.

Ja siin juga ise.

Üks siinsetest põhiatraktsioonidest on ronida üle Tongariro ja Ngauruhoe mägede vahelise platoo ning sadula. Kuna trehvas olema mõistlik ilm läksime sinna meiegi. Kuigi olime kohal üsna varakult, ulatus parkivate autode rodu juba kolme kilomeetri kaugusele ametlikust parklast.

Rajale pääsemiseks tuli veidi trügida. Ei olnud kahtlustki, et tegu on populaarse atraktsiooniga.

Raja ääres õitses  midagi tuttavlikku kuid ühtlasi võõrast.

Teiste omasuguste hulgas.

Ngauruhoe vulkaani tipp veel auras kergelt.

Hommikupäike sulatab igikeltsast jääkristalle välja.

Sadulalt avanev vaade oli vägev.

Lõunapeatuse tegime selle järve ääres.

Väävline oja.

Eemal paistis viimati alles 1998 aastal pursanud Ruapehu lumine tipp.

Helikopter transportis väikest ekskavaatorit.

Oli aeg Lõunasaarele suunduda. Kuna praamid sinna väljuvad pealinn Wellingtonist, siis tegime peatuse ka siin. Pildil on linna kohal kõrguva mäe nõlval asuva hostel-kämpingu telkimisplats.

Kõigil ei tule pähe enne auto ostu garaaž üle mõõta.

Tänavakunst.

Wellington kõverdub sügava lahe ümber.

See on südalinna paadisadam.

Hüppad ise või tuleks aidata?

Ajalooline ujuvkraana.

Kesklinn oli huvitav kuid eklektiline.

Üle tänava minev jalakäijatesild.

Õhtul ronisime Wellingtoni kohal kõrguva mäe tippu.

Wellingtoni kurikuulus lennuväli.

Majad kämpingu lähedalt.

Vaade telgisuust.

Hommikul vedasime oma kotid praamile ja jätsime Põhjasaarega hüvasti.

Praamisõit Wellingtonist Põhjasaarel Pictonisse Lõunasaarel võtab umbes kolm tundi. Meie sõit üle saari eraldava Cooki väina oli tuuline kuid päikeseline.

Lähenevad Lõunasaare kaljused rannad.

Laevatekil.

Tohutu kalafarm.

Picton ei ole kuigi suur.

Pictonisse me pidama ei jäänud. Niipea kui uus auto oli käes sõitsime edasi Motueka-sse, et minna jalutama Abel Tasmani nimelisse rahvusparki. Kämbis tuli meid tervitama raagritsikas.

See naljakas elukas on üsna suur, nii 7-8 cm pikkune.

Kui me järgmisel hommikul Tasmani parki jõudsime, oli vesi madal ning mägede ja vee vahel laiusid tõelised liivalagendikud.

Oli tore mööda liivavälju kõndida ja eemal sinerdavat vett imetleda.

Kaldal oli veel teisigi mõõnanautijaid.

Rada kulges piki kaldajoont, kord kõrgemale tõustes ja siis jälle madalamale, vee piirile laskudes.

Kõrged kaljukaldad vaheldusid liivaplaažidega.

Teeservas kasvavad puud olid enamasti tundmatut liiki ja mõned neist üsna eksootilise välimusega.

Raja kõrgemates punktides saime metsast välja

ja ümberringi avanesid lummavad vaated.

Kui on soovi, siis võib siin jalutamise asemel ka kajakiretke teha.

Vajadusel saab endale ka veetakso järgi kutsuda.

Ilm oli tõesti hea ja Ruu otsustas ujuma minna. Eesti talvest saabunud Killy ja Elton ei olnud veel piisavalt aklimatiseerunud.

Ühte teed ei saa kaks korda käia. Kuigi tulime tagasi sama rada mööda mida läksimegi oli see juba uus, suur puu oli otse rajale langenud.

Järgmisel päeval sõitsime läänerannikut mööda lõuna poole Punakaiki suunas. Teele jäi Tauranga lahe hülgekoloonia.

Cape Foulwind-i hobused.

Ilm läks sajuseks. Aeg-ajalt isegi müristas äikest. Õnneks oli Punakaiki kämping halvaks ilmaks hästi valmistunud. Lisaks suurtele katusealustele söögilaudadele ja köögile oli olemas isegi eraldi pursuikaga riietekuivatusruum. Sellise ilmaga läheb veini nii söögi sisse kui selle kõrvale.

Punakaiki “Pannkoogikaljud”.

Ilm ei paranenud oluliselt ka järgmisel päeval. Ikka udu ja sadu üksikute selginemistega. Vaatamata sellele oli vaja Franz Josef-i liustikku vaatamas käia. Tee liustiku juurde on ümbritsetud kõrgete kaljuseinte ning kümnete neilt langevate jugadega.

Liustikule lähemale saab siin ainult giidiga.

Ka raja ääres tuli kohati jää moreeni alt nähtavale.

Orupõhja sammaldunud kivid.

Kõrvalrada viis kummalise soiste servadega mägijärve juurde.

Mis taim see küll võiks olla?

Veidi lähemalt.

Tõsiselt samblas puu. Selleks hetkeks me polnud nendega veel harjunud.

Kohev ja vesine.

Lihtsalt üks tore sõnajalapuhmas.

Edasi Wanaka suunas.

Wanakast saab hea ülevaate, kui ronida kõrvalasuvale Mount Iron-ile (Rauamäele). See koht on siin tähtis selle pärast, et siin peeti Uus-Meremaa esimesed karjakoerte võistlused.

Mäenõlvalt avanes vaade väiksele labürindiga lõbupargile.

Usinad kimalased.

Järgmisel päeval võtsime ette juba väärikama, 1578 meetri kõrguse Roys Peak-i nimelise mäe. Vaated olid kõrgusele vastavad.

Mõned rajaäärsed taimed.

Need kajakad noolivad võileivatükke Wanaka järve ääres.

Meie järgmises peatuskohas Te Anau-s puhus tuul endise hoolega ja samanimeline järv oli jäneseid täis. Turiste Milfordi lahele vedavaid koptereid see ei seganud.

Kepler-i rada Waiau jõe ääres.

Eemalt paistsid Fjordlandi lumised tipud.

Rajalt kõrvale põikav laudtee viis kena soojärve juurde.

Mõned sammaldunud ja seenetanud kännud.

Mõned linnud uudistasid matkajaid julgelt ega kiirustanud minema lendama.

See peaks olema South Island Robin.

Milford-i lahe äärde mineva tee äärest algab kuulus mitmepäevane Routeburn-i matkarada. Meie tegime sellest ühe väikse jupi kuni Earland-i joani.

Siin oli vett tilkuvat sammalt juba kõikjal.

Siin näed ühe päeva jooksul rohkem jugasid kui terve Norra puhkuse jooksul.

Tegime väikse kõrvalpõike lähedalasuvasse mäetippu. Vaadet küll polnud, aga läbi pilve kumav päike tõi huvitava soiselt niiske taimestiku värvid kenasti esile.

Tagasi Routeburn-i rajal.

Kui selline puu rajale kukub, siis on järsul nõlval sellest mööda saamine tõsine osavuseproov.

Kaunis sügavpunane kännujurakas.

See on 174 meetri kõrgune Earland-i juga.

Päev lummavas, veest pakatavas, samblasse uppuvas metsas on ainulaadne.

Meie aeg Lõunasaarel hakkab lõppema ja on aeg tagasi tsivilisatsiooni pöörduda. Tee Queenstown-i kus meid ootas ees hüvastijätt Uus Meremaa Lõunasaarega viis läbi “hirvedemaa”. Deer Country – nii nad seda kanti kutsusidki.

Queenstown on kaunis ja modernne, maalilise Wakatipu järve kaldal asuv linn,

aga väga turistlik. See väljendub nii linnapildis kui ka poodide hinnatasemes.

Klassikalise välimusega lõbusõiduaurik läheneb Queenstowni südamele.

Ronisime linna kohal kõrguvale Queenstown Hill-i otsa.

Juba kaua aega ei ole nii tuttavlikke seeni kohanud.

Ohakas oma täies ilus.

Brittide “jõulukuusk” holly.

Elton mäel.

See on “Soovide korv”.

Vaade Wakatipu järvele. Kaugel ees on Fjordland.

Teepuu õitseb.

Veel üks õitsev asi raja äärest.

Päike oli veel kõrgel…

Oma Lõunasaareretke viimasel päeval läksime veel meile juba tuttavale Routeburn-i rajale, kuid seekord selle teise otsa.

Leidsime lõpuks ka oma sõnajalaõie,

mõned sügisesed lehed

ja ühe võimsa joa.

Teekonnal Whangareist Uus-Meremaa purjetamispealinna Aucklandi huvitavatest peatuskohtadest puudus ei tule ja kogu reisi võib planeerida lühikeste päevapurjetustena ühest mõnusast ankrulahest teise. Väljudes Marsden Pointi ja Bream Headi vahelt avaookeanile peab valima kas liikuda lõunasse piki Põhjasaare rannikut või suunduda üle mere Barrieri saartele. Siiski, veel enne Whangarei Harbouri piiridest lahkumist, on praktiliselt kohustuslik peatuda Whangarei Headil ja teha mõned jalutuskäigud seal.

Aga kõigepealt saabus meile külla Kräu.

Seda tähistasime lasanjega.

Koos Kräuga tegime veel mõned hüvastijätujalutuskäigud Whangareis ja selle lähiümbruses. Siin ka mõned pildid.

Postkastid Kiwi House kandis.

Kivid Abbey koobaste juures.

Meie Whangareist lahkudes puhus lääne poolt korralik purjetamistuul, puhanguti isegi 15 m/s. Seega mootorit kasutasime ainult postide vahelt minema- ja silla alt läbi pääsemiseks.

Keegi oli auto madala veega plaažile unustanud. Meie möödudes oli pool autut juba soolases vees. Sellest masinast enam töölooma ei saa.

Kräu purjetab.

Tänu värskele läänetuulele olid Whangarei Heads-i ankrukohad rahutu olemisega. Õnneks tuli meile meelde Marsden Cove Marina külje all, läänetuule eest varjulises kohas, asuv meie heale tuttavale Robbie-le kuuluv poi. Küsisime ikka telefoniga luba ka enne kui selle külge ennast ööseks kinnitasime.

Siin on näha Marsden Point-i sadama ja naftatöötlemistehase tuled. (See sinakas asi on siiski meie oma päiksepatareiga aialambist ankrutuli.)

Hommikul käisime marinas diislit ja vett tankimas.

Seejärel purjetasime teisele poole lahte McLeod Bay-sse ankurdama. Siin pildil oleme juba kaldale aerutanud ning valmis jalutuskäguks Manaia mäele.

Järjekordne kodutehtud postkast.

Poolel teel nägime jälle Trolli, kenasti omas kohas ankrus.

Kuigi läheduses oli suur sadam ning naftarafineerimistehas, oli vesi äärmiselt puhas. Nii et saab küll kui tahetakse!

Edasi Manaia 460 meetri kõrguse tipu suunas.

Jahid ankrus naaberlahes Woolshed Bay-s. Tumedamad laigud vee peal on pilvede varjud, aga see heledam-rohekam ala on liivamadalik. Seega, ankrupaika tuleb hiilida mööda kaldaservi mitte ülbelt üle lahe keskosa.

Sama siin, meie oma McLeod-i lahes – kaldast kaugemal läheb taas madalaks ja mõõna ajal on kohati liiv väljas.

Siin olemegi juba mäe otsas.

Pildistas üks neist saksa tüdrukutest kes veidi peale meid kohale jõudsid.

Lõuna mäe jalamil.

Mis nad siis täpselt teevad nendega kes nende krundile satuvad?

Kuivanud puudel ei puudu oma võlu.

Laste mänguväljak vaatega Marsden Point-i tööstuspiirkonnale.

See tundub olevat siinkandi levinuim liblikas.

Troll ja meie sinine julla.

Mõned naaberpaadid.

Järgmisel hommikul suundusime juba avaookeanile. Kuna ilm oli hea ja sõit tõotas võtta terve päeva, siis otsustasin aega laevatöödega täita. siin pildil panen ma masti teist spinnakeripoomi ülesvedu. Siis on edaspidi hea kahe eespurje all allatuult minna. Kui ei ole varem maininud, siis kahe eespurje eelis spinnakeri ja suurpurje all seilamisega võrreldes seisneb selles, et väljapoomitud eespurjed ei hakka ookeanilaines laperdama ning veavad ilma mingi sättimiseta kasvõi nädalaid.

Kui tuul ahtrisse pööras panime spinnakeri üles.

See masti kõrval rippuv asi on kuivama pandud soolase köögivee filter. Neid peab aeg ajalt vahetama ja pesema, muidu tuleb veele mädamuna lõhn juurde. Kui oleme puhtas vees, siis kasutame soolast vett nii söögi tegemisel soola asemel kui ka nõudepesul enne viimast loputust mageveega. See annab tuntava magevee kokkuhoiu.

Pildil on näha ka Galapagose kandis tehtud grootpoomi parandus.

Ja et igavaks ei läheks harjutasime enne Great Barrier Island-ile jõudmist ka genu väljapoomimist. Mida kõike lusti pärast ka ei tee kui oled liiga kaua kuival maal istunud!

Õhtupoolikul jõudsimegi Great Barrierile ja jäime ankrusse Smokehouse Bay-sse. See koht sai nime ühe kohaliku poolt sinna püstitatud korralikust kalasuitsetusahjust mida ka puhkajad on juba aastaid usinalt kasutanud.

Kellegi väike kuid stiilne mootorjaht.

Veel mõned naaberpaadid.

Kräu jäädvustab tabletiga suvõhtust idülli.

Smokehouse Bay oli meile vaid üheöö-ankrukoht. Järgmisel hommikul sõitsime mõned miilid, et juba peasaarel, Forestry Bay-s ankrusse jääda ning saarega tutvuma minna.

Hea koht ujuvsuvilale.

Toidupoe külastus läbi teepuu- (Kanuka-) metsa.

Poe kõrval oli kohalik raamatukogu

ja saare infopunkt. Viimase avariiulitel oli üllatavalt palju asjalikku infomaterjali.

Juga, siinsamas lähedal.

Tagasi läksime üle kohaliku telkimisplatsi.

Selline näeb välja sõnajalapuu tüve läbilõige.

Õhtu ankrul.

Great Barrier-i saare kõrgeim tipp on 627 meetri kõrgune Mount Hobson. Sinna suunas me järgmisel päeval ronima hakkasimegi. Pildil on meiega samas lahes, kuid veidi eemal, ankurdavad jahid.

Vaade Port Fitzroy-le. Troll on pildist väljas, veidi paremal.

Enne rajale minekut tuleb jalanõusid desinfitseerida. Nimelt on jalanõude küljes oleva mullaga edasikanduvad bakterid üheks Kauripuude väljasuremise põhjuseks.

Mingi umbes õunasuurune käbi.

Sarnane käbi, aga kellegi poolt pisut järatuna.

Selliselt need seal puude otsas on.

Ruu ja Kräu üle kuiva jõesängi viival rippsillal. Rippsillad on siin nagu rahvussport, neid on sadu.

Siin on näha kõik, mis on järgi jäänud kunagisest kauritammist. Nimelt paisutati selleks, et vägevaid kauripalke mäest alla saada, muidu niru veega mägijõgi üles. Tamm oli nii kavalalt ehitatud, et siis kui veehoidlas juba piisavalt palke oli, sai paisu avada ning palgid liikusid koos tulvaveega mereni.

Mount Hobson juba paistab.

Siin oli mõni aeg tagasi maalihe.

Vee poolt lihvitud ning õõnestatud jõesäng.

Lõpuks ometi tipus.

Igas suunas avaneb muljetavaldav vaade. Siin on näha saare idaküljel asuvad Palmers-i ja Kaitona plaažid ning kohalik lennuväli.

Port Fitzroy ja horisondil on Little Barrier.

Tagasi alla.

Nad on siia ikka tohutult treppe ehitanud.

Selline näeb välja üks keskmine siinne matkajatele ööbimiseks ehitatud onn.

Magamiskott peab endal kaasas olema.

Enamasti on olemas voolav vesi ja gaasipliidid.

Süüa saab tuule ja vihma eest kaitstud söögitoas.

Märjad vihmariided tuleb jätta verandale.

Nagu ikka jäid silma ka mõned raja-äärsed taimed.

Karm elu kuivas jõesängis.

Teepuu viljad.

Järjekordne rippsild, seekord kandejõuga üks inimene.

See saar väärib lähemat tutvumist. Liigume vaid edasi Whangapara Harbour-isse Graveyard-i lahte. Õhtul saabub ka Laura Dekker oma ketsi Guppy-ga.

Kohale jõudes paigutasime oma julla teiste sekka telefoni- ja WiFi-putka kõrvale. Täna on plaan käia soojaveeallikaid vaatamas.

Tee läheb ümber soo, kohati ka üle selle, mööda laudteed.

Kräu valmistub supluseks. Vesi on üsna soe küll.

Mingid imelikud viljad.

Tagasi lahe ääres.

Mõned Pohutukawad on vaatamata hilissuvele veel õies.

Järgmisel päeval purjetsime Coromandel-i poolsaare tippu Port Jackson-i nimelisse lahte.

Teisi paate oli siin vähe.

See eest oli plaaži ühes servas suur kämping. Siin pildil on see paremas servas ja vaevalt näha, sest see plaaž on ikka tohutu.

Oleksime tahtnud piki Coromandel-i poolsaart lõuna poole liikuda ja siin veel mõned uurimisretked ette võtta, aga tuul puhus meid hoopis Põhjasaare poole tagasi. Nii läkski, et maandusime lõpuks Kawau saarel sügavas Bon Accord Harbour-i nimelises lahes. Oli see koht alles paate täis! Tundus, nagu oleks kõik Aucklandi mootor- ja purjejahid ennast korraga siia ajanud.

Kirjade järgi pidi kaldal väike toidupood olema, aga lähemal uurimisel selgus, et see oli Kawau Boating Club-i kõrts kust hirmsa hinnaga veidi toorest söödavat ka sai. Ostsime ühe leiva ja mõned munad.

Kohe järgmisel hommikul liikusime, juba Bon Accord Harbourisse sisse keerates silma jäänud, Mansion House Bay poole. Ka see oli paatidest pungil, aga tundus siiski olevat jalutuskäiku väärt.

See kummikas ronis omal käigul veest välja plaažile, kus siis kõhu mõnusalt maha pani.

Maja mille järgi see laht nime on saanud.

Endise vasekaevanduse pumbamaja. Näha on aurumootoriga veepumba katla kõrge korsten.

Siin üks kaevanduse sissepääsudest.

Vasemaaki leidub siin tänapäevani, aga mitte kaevandamist väärival hulgal.

Kuna ilm oli, siis tegime pikema ringi ja käisime ka teisi lahtesid vaatamas.

Mõõn Schoolhouse Bay-s.

Tagasi laevale. Nii tehakse teele langenud puuga. Tundub, et igal pool vedelevad palgid ei huvita kedagi. Või jäetakse need mädanema sinna kuhu need kukuvad, sest tegemist on reservaadiga?

Ööbima me siia rahvahulka ei jäänud, vaid seilasime edasi Tiritiri Matangi saarele ankrusse. See pisike saar on tuntud oma rikkaliku linnuriigi poolest.

Saarega ebaproportsionaalsel kail oli raudtee.

Jätsime julla ettevaatamatult kai siseküljele trepi äärde, sest arvasime turistilaevu silduvat kai välisküljele.

Nagu hiljem selgus, jätkus suuremaid ja väiksemaid laevu koos sadade puhkajatega kai igale küljele. Kui keegi hea hing meie jullat ümber ei oleks paigutanud, siis oleks see vendrina kasutusse läinud. Parem mõte oleks olnud jullaga otse plaažile tulla.

Kaldal tervitas meid tui oma iseloomuliku lauluga.

Peatselt silmasime ka muid linde.

Vastu jalutasid paksud takahe-d, keda kuni 1948 aastani loeti väljasurnud liigiks.

See on Tiritiri teine võimalik ankrulaht. Nii, et kogu saarel oli kaks purjekat ankrus.

Künka otsas paistab majakas.

See on saddleback.

Majaka lähedal on udupasunahoone. Pasun töötas auruga nagu vedurivile ja paak maja kõrval on aurukatla vihmaveehoidla.

Süsteemi juurde kuulub automaatne optiline ududetektor AGA FDBV-100. Kogu see süsteem on nüüd muuseumieksponaat.

Kaunis ja väga heas korras majakakompleks.

Tui kännul.

Kui saar üle vaadatud heiskasime purjed ja seilasime Whangaparaoa poolsaare Arkles-i lahte. See on hea koht toiduvarude täiendamiseks ja ka muuks vajalikuks shopinguks, sest kohe plaaži taga mäe otsas on suur kaubanduskeskus korraliku toidupoega.

Ankrunaaber Arkles Bay-s.

Järgmisena olid meil plaanis paarissaared Rangitoto ja Motutapu. Need on kaks üksteisega kitsa maaribaga ühendatud teineteisest totaalselt erinevat saart. Rangitoto on ainult 800 aasta vanune vulkaanisaar kus puude vaheline pind on kaetud musta karuse basaldiga. Motutapu seevastu kujutab endast kaunite roheliste küngastega pastoraalset idülli. Mõlemal saarel on kilomeetreid korrastatud matkaradu.

Ankurdasime Trolli nende saarte vahelisse Islington-i lahte ja võtsime esimesena käsile Rangitoto vulkaanisaare. Siin me kõnnimegi Rangitoto 259 meetrise tipu suunas.

Vulkaanikraatri servas asuvalt platvormilt avaneb kaunis vaade Aucklandile.

Siin me Ruuga seisamegi, seljad Aucklandi poole.

Vaade Motutapule üle Islington-i lahe. Horisondil on Waiheke saar. Ülalt vaadates tundub ka Rangitoto kena roheline.

Põõsaste vaheline tagelikkus on aga selline.

Kimalane mustal kivil.

Troll ja meie sinine julla Islington-i lahes.

Oystercatcher oma nimele kohaselt austrikarpide sisu analüüsimas.

See siin on bach ehk Uus-Meremaa traditsiooniline suvila. Need kujunesid välja suvitajate telkidest ja olid algselt käepärastest materjalidest illegaalsed ehitised mis õigustasid oma olemasolu maavalitsusest võetud kämpimislubadega. Hiljem kasvas nii mõnigi neist uhkeks klaasist, kivist ja terasest rannavillaks.

Veel üks enam vähem audentne bach.

Järgmisel päeval võtsime ette Motutapu ringi.

Maalilised puud rohustel küngastel.

Vaade tillukese kõrvalsaare Motuihe laevu täis Takutairaroa ankrulahele. Jõudsime sinna hiljem meiegi.

Home Bay. Seal on suur telkimisplats.

Pastoraalne idüll.

Eemal paistab Little Barrier-i saar.

Motutapu põhjatipust mööduv kahvelkets. Või ehk hoopis jaul, sest besaanmast on üsna ahtris ja besaan ise üsna pisike. Põhiline ideeline vahe ketsil ja jaulil on, et ketsi besaan on disainitud andma jahile olulist lisakiirust, samas kui jauli besaan on mõeldud pigem purjestust tasakaalustama.

Vaade tagasi, piki Motutapu läänekallast, Rangitoto vulkaani suunas.

Kivine Administration Bay.

Teepuuhekk.

Kaunis roosaõieline põõsas.

See lind nokkis mingi ülekasvanud (2-3m kõrguse) tilli sarnase taime seemneid.

Veel üks usin mesimumm.

Värvikas plaaž Administration Bay-s.

Need heinapallid vajasid vaid kerget tõuget, et piki mäenõlva alla veerema hakata.

Männid on siin kaitsealadel põlu all kui sissetoodud taimed. See väike männiriba on siiski ellu jäetud.

Meie järgmine stopp oli väikesel Motuihel.

Oli pühapäev ning Takutairaroa laht oli puupüsti paate täis.

Motuihe on vaatamata oma väiksele pindalale mitmekesise loodusega. Siin on kaks plaaži, kõrgeid kaldakaljusid, karjamaid ja metsa.

Waiheke on suur ja eriti suvel äärmiselt rahvarohke saar. Kuna see saar asub Aucklandist ka lühikese autopraamiteekonna kaugusel, siis on siin palju jõukate aucklandlaste suvekodusid ja ka aastaringses kasutuses olevaid elumaju. Lisaks on siin palju viinamarjapõlde ja pruulitakse kohalikke veine. Kuna põhjapoolt ookeanilt tuli saarele korralik ummikas ja tuul puhus läänest, siis valisime ankurdamiseks lõuna suunas avaneva Huruhi lahe. Saare suurim linn Oneroa koos oma supermarketiga jääb siit vaid veerandtunnise jalutuskäigu kaugusele. Sama kaugele jääb ka superturistliku Oneroa lahe sagin ja kära.

Lahesse sisse sõites tuli meile vastu selline miniatuurne kahvelkuunar. Või on see hoopis brigantiin?

Lahe tipp on pikalt madal.

Mõõnaga kuivale jäänud rohekarbid.

Nende, üle kümne sentimeetri pikkuste karpide, sisu on söödav ja neid saab siin ka kalapoest osta.

Osa neist poide küljes olevatest jahtidest jäävad madala veega kuivale. Troll on ankrus kaldast üsna kaugel.

See siin on saare põhjakaldal asuv Oneroa laht. Vaatamata sisserulluvale ummikale oli laht paate täis.

Üheks sellel lahe populaarsuse põhjuseks on kindlasti siinne suur valge liiva plaaž. Teine põhjus on aktiivne kohalik turistielu kõikvõimalike kohvikute, restoranide ja pisipoodidega.

See kummikas vuras hiljem omal käigul siit minema, aga seekord mitte vette vaid parklas ootava treileri juurde.

Maaliline paadikuur kõrvallahe Little Oneroa kaldal.

Meie jalutuskäigu jooksul oli vesi Huruhi lahes päris kaugele taandunud ja see enne kenasti poil hulpinud kahekiiluline seisis nüüd oma kiiludele ja roolilehele toetudes lahe mudasel põhjal.

Waiheke läänekaldal on mitmeid korralikke merevaatega elumaju.

Mõne juurde neist kuulub oma viinamarjaistandus.

Kaldad ise on enamasti kõrged ja kaljused.

Rannakaljudel kulgevatelt radadelt avanevad suurepärased vaated ümberkaudsetele saartele.

Rangitoto ja Motutapu.

Motukaha.

See lind kaitses valjuhäälselt oma pesitsuspiirkonda.

Kaldakaljule on kujunenud värvikas soo.

Üks huvitav rannamaja.

Ühel neemel sattusime vabaõhu kunstinäitusele. Siin üks kineetiline skulptuur.

Puu otsa oli riputatud metallist pitsilisi paadikeresid.

Linde lennutavad paat-linnud?

Plätadest tehtud teokarp.

Taolisi erinevate kunstnike loodud rohkem või vähem paeluvaid abstraktseid objekte oli sellel neemel kümneid, mõned neist ka muljetavaldavate rahanumbrite eest müügis.

Matatia lahe ühes sopis seisid kaks purjekat postirea ääres. Need postid jäävad mõõnaga kuivale ja siis saab nende külge kinnitatud paadi kallal põhjatöid teha, näiteks sinna kogunenud molluskeid maha kraapida.

Veel mõned Waiheke kõrgetele kallastele ehitatud majad.

Kineetiline skulptuur ühe elamu aias.

Selline ratastel koer ootas meid Cable Bay-s.

Mootorjahid ankrus Owhanake lahes.

Eemal paistab Coromandel-i poolsaar.

Oli käes aeg Aucklandi poole liikuda.

Taas Aucklandis Westhaven marinas. Ilm on suvine, ehk liigagi suvine sadamas istumiseks. Lähme linna jalutama.

Ankrus Islingtoni lahes Rangitoto vulkaani kõrval. Oligi juba aeg linnast minema saada.

Ankrus Motuihel Takutairatoa lahes. Laht oli tühi kui me siiapoole pöörasime, aga nüüd on siin lisaks meile kaks suuremat ja üks väiksem mootorpaat.

Ankrus Oneroa lahes Waiheke saarel. Kuna on reede õhtu, siis on laht kubinal jahte täis ja neid tuleb muudkui juurde.

Auckland on Uus-Meremaa suurim linn ja ka siinne purjetamispealinn.

Meie saabudes oli südalinna meresadamas kolm suurt kruiisilaeva.

Siin pildil keskel on “Ferry House” ehk siis vana laevaterminal.

Kesklinna Westhaven Marina-st möödudes jäi silma turiste lõbustav kahvelkuunar.

Esimese öö Aucklandis veetsime ankrus. Kohe pärast silla alt läbi purjetamist jääb vasakut kätt hea ankrukoht kalda ja pisikese Watchman-i saare vahel. Siin on lähedal mitu väikest plaaži ja üks korralik kai mis on kõik ühiskondlikuks kasutamiseks, nii et kaldale pääsemisega ei ole probleemi ja kesklinn on paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Linnaliinibusse me ei ole küll tarvitanud, aga ka need on täiesti olemas.

Järgmisel hommikul kolisime ümber oma broneeritud kohale Westhaven Marinas. See on suur ja põhiliselt kohalikele jahtidele mõeldud sadam. Külalisjahte nägime peale Trolli vaid ühte ja seegi oli pigem superjahina kirja minev elukas. Nagu oleme nüüd aru saanud, ei ole Auckland eriti kruiserisõbralik koht. Toidupoed on kallid ja kaugel, tohutus sadamas on vaid üksikud duširuumid ning ainult kaks pesumasinat. Autorenti sadamas ei ole, peab kõndima kesklinna. Sadamakontori rahvas oli küll kiwilikult lahke, aga ega neil mingeid teenuseid ega ka linnainfot pakkuda ei olnud. Pigem olid nad pisut ehmunud, et mis me neist tahame. Tõsi, ega meil neid vaja ei olnudki, sest kõik rahalised tehingud olid internetis ette tehtud ning väravakoodidki olid e-mailiga käes. Ilma koodita poleks isegi kailt välja pääsenud, et kontorisse minna. Marina ise on korralik – kaid on uued ning stabiilsed ja igal kaikohal on oma elektri- ja veeühendus, mille kasutamist mõõdetakse ja mille eest siis vastavalt ka tasuda tuleb.

Siin üks kena puupurjekas.

Dinghy dock.

Sky Tower sadama poolt vaadatuna.

Värviliste pisipurjekate võistlus sadamaterritooriumil.

See on üks võimalus oma mootorpaati kesklinnas hoida.

Kohe nende endiste tsemendihoidlate taga on superjahtide kaid.

Kalad sadama kalaturul.

Marinast pääseb südalinna üle tõstesilla.

Igati moodne arhitektuur.

Olemas on nii tavalised- kui ka vesilennuk-, kaater- ja koptertaksod. Palju liiklust käibki just kesklinna ja lähisaarte vahel.

Südalinna kaide äärest leidsime lisaks nii mõnelegi superjahile ka ühe Mini Transat-i 6,5 meetri pikkuse purjeka.

See on üks endistest Uus-Meremaa Ameerika Karika jahtidest millega nüüd lõbusõite tehakse. Üks huvitav võimalus on võtta osa kahe Ameerika Karika jahi vahelisest match race-st.

Peatänav Queen Street.

Siin on tuliuute pilvelõhkujate vahel ka mõned vanemad hooned.

Kräu ja Ruu Victoria pargis puu juures.

Purskkaev Victoria pargis.

Aucklandi muuseumi massivse hoone imposantne sissepääs. Muuseum ise on ka päris põnev pakkudes igaühele midagi.

Muuseumi kõrval pargis oli käimas laternatefestival. Telgid pakkusid nuudleid ning muid idamaiseid toite ja laval esinesid hiina artistid.

Samad sägad olevat esinenud ka Pekingi olümpia avamisel.

Öine vaade kesklinnale sillatagusest ankrukohast.

Otsustasime, et ka meie julla on omale rattad ära teeninud. Neid kasutades saab ka üks inimene mootoriga julla kaldale veetud.

Vajadusel saab need rattad lihtsalt küljest monteerida.

Linnapargis lõbutsesid tudengid. Lisaks sellele, et nad isa nalja tegid, oli neil  vaja ka muid sealviibivaid inimesi igasugu lollusi tegema panna.

See säga käis näiteks purskkaevus ujumas.

Heidil värvisid nad ühe küüne pärlmutterlakiga ära.

Siin mõned lilled linnapargist ja selle talveaiast.

Üks ekstrakole paarisentimeetrine putukas ka.

Ankrus Tiritiri Maitangi saarel Fishermans lahes. See on pisike ja küllaltki sügav laht, aga õnneks on tuul täpselt saare teiselt poolt.

Ankrus Kawau saarel Mansionhouse lahes. Ilm on imeilus ja lahes erinevalt eelmise korra paarikümnest vaid kolm pasti. Kõrghooaeg on möödas.

Ankrus Kawau saare sügavas Bon Accord lahes. Ilm on tuuline ja vihmane ning homme peaks veel hullemaks minema. Üritasime Barrierile minna, aga tulime tagasi.

Ankrus Omaha lahes Leigh küla lähedal. Oli kena tihttuulesõit. Läheme kohalikku kaubandust tsekkima, sest värske kraam hakkab otsa lõppema.

Ankus Parua lahes Whangarei lähedal. Oli nmõnus ja kiire sõit. Kiirus enamasti üle 6 sõlme. Omaha pood oli praktiliselt olematu. Seega on lootused suured.

Ankurdasime ennast ümber Whangareile lähemale. 10 miili lähemale. Poodi mida otsisime emam ei ole. Homme lähme linna.

Ankrus Marsdeni neeme lähedal Urqharti lahes. Siit on hea homme alustada meie teekonda

Ankrus Tutukakas Pacific Bays. Pole just parim koht idatuulega ja hästi ankrupoisid täis, aga leidsime endale siiski ühe vaikse nurgakese.

Ankrus Mimiwhangata lahes pika plaaži idapoolses otsas. Saime just väikse tuuni konksu otsa ja hakkame seda praadima.

Ankrus Whangamumu lahes. Veel veidi enne lahe siseossa jõudmist saatis meid kahemeetrine ookeaniummikas. Nüüd ankrus on aga kõik rahulik ja vaikne.

Ankrus Urupukapuka saarel samanimelises lahes ja seega tagasi Bay of Islandis. Vaatame siin seni ringi kui Heidil on aeg ära lennata.

Ankrus Moturua saare Waiwhapuku lahes. Rahvast on nii palju, et oli raske head kohta leida, aga saime siiski konksu enam-vähem mõistlikus kohas sisse.

Ankrus Matauwhi lahes Russelli lähedal.

Ankrus Motuarohia saarel Kahe Atolli lahes. Franz ja Shirly tulevad külla.

Ankrus Opuas Bay of Islands Marina kõrval. Siit me ka alustasime oma Uus-Meremaa reisietappi. Mõne päeva pärast hakkame valmistuma ärasõiduks.

Taas ankrus Russelli paadiklubi juures Matauwhi lahes. Andsime Uus-Meremaa piirivalvele reedeks ärasõiduhoiatuse. Kui ilm on OK lähme Austraalia suunas.

Ankrus Paihias. Kuna on plaan homme Austraalia suunas teele asuda, siis siin on viimane koht kus toiduvarusid täiendada saab.

Oleme taas ankrus Opuas. Siin tsekkisime me ennast üle viie kuu tagasi Uus-Meremaale sisse ja siit me ka alustame oma retke üle Tasmani mere Austraaliasse.

Teel Australia suunas. 334NM esimese 3-e päevaga ja seda mõnusas 7-8m/s pakstaak- ja taganttuules. Oodata on tuule tugevnemist ja vastu keeramist.

Ruu ütles: “Tuul loll”. Eile õhtul tuul tugevnes 12m/s-ni ja keeras külgtuuleks. Kimatasime rehvitud suurega ööpäevas 139 miili.

…jätkub. Täna hommiku

…jätkub. Täna hommikul tuul nõrgenes ja keeras vastaliseks. Paari tunni pärast pööras taas soodsaks kuid nüüd vaibus täiesti. Purjed loksuvad tühja

Poolel teel. Opuast tuldud 573 miili ja Coffs Harbourisse minna veel 564. Seda siis kui tuul oleks sooodne ja otsejoones minna laseks. Praegu see nii ei ole.

Mõnus mõõduka tuulega päikseline päev. Lisaks oli paar tundi meiega umbes sajasabaline parv delfiine. Coffsini on veel veidi üle 200 miili.

123 miili Coffsini. Tuul on meid maha jätnud, aga muidu on elu ilus: sööme, loeme ja magame.

Imeilus, üsna tuulevaba päev, aga kuhu meil kiiret? Tiksume nii umbes sõlmega mööda pikki madalaid ummikaid ja naudime elu.

Rääkisime just Ruuga, et nii mõnusat vaikset purjetamist, ilma mingi loksuta, ei ole varem olnud kuskil mujal kui Stocki saarestikus. Ja siis tulid vaalad.

Olemegi Austraalias! Saime just ennast Coffs Harbouris külalispoi külge. Jäime selle asjaga pimeda kätte, aga õnneks on ümberringi sadamatulede kuma.

Ankrus Sydneys Blackwattle lahes. See on praktiliselt kesklinnas. Ülesõit Coffs Harbourist oli kiire kenas pärituules.

Tagasi Opua-s hakkasime hoolega ilmal silma peal hoidma, sest reisisiht Sydney asus teisel pool kurikuulsat Tasmani merd ja isegi suvekuudel müttab siin tugevaid torme ringi. Kui vaadata ilmakaarti, siis on siinkandis tavaliselt 2-3 tsüklonit keerlemas. Siin üks üsna tavapärane pilt kohalikust ilmast.

Need Austraalia idaranniku ja Uus -Meremaa vahelised tsüklonid tekkivad seal kuskil Tasmaania kandis ja põrutavad seejärel Uus-Meremaa suunas, mõni veidi lõuna poole, mõni teine jälle põhja poole, kaldudes. See viimane on just selline situatsioon mida meile vaja ei olnud, sest tee Uus-Meremaa põhjanukast Sydneysse on otse läände, ehk sel juhul siis otse vastutuult.

Meie teine probleem seisnes selles, et Uus-Meremaa piirijõud tahtsid Opuast lahkumisest pikaajalist (4 päeva!) etteteatamist. Nii pikalt ette otsustades kaotaksime me kogu ilmaennustuse usaldusväärse osa!

Kui siis mõistlikuna tunduv ilm lähenema hakkas andsime ametiisikutele lahkumisest teada ja otsustasime, et kui ennustus ebasoodsas suunas muutuma peaks, siis me lihtsalt ei lähe ja kõik. Teine muutus plaanides seisnes selles, et soodsate tuulte tõenäosuse suurendamiseks ülesõidu lõpu poole, ei lähe me mitte otse Sydneysse, vaid hoopis sellest 230 miili põhjas asuvasse Coffs Harbourisse. Pealegi oli netist kuulda, et Coffsi ametiisikud on oma Sydney ametikaaslastest mõistlikumad.

Üks huvitav moment oli, et Duogen-i dioodsillad otsustasid lahkumiseelse tormi käigus maha põleda.

Õnneks olid varuosad olemas ja enne mõnetunnise remondi järel oli meile purjetades nii oluline energiaallikas jälle töökorras. Igatahes oli ajastus hea, sest seda kolakat ookeanilaines ahtrist maha kruvida on küll tehtav, aga äärmiselt ebamugav.

Kui lahkumispäev kätte jõudis, oli ilmaennustus endiselt soodne: pakstaak- või pärituul vähemalt esimeseks kolmeks – neljaks päevaks. Mis siis muud kui lahkumispaberid piirikatega korda ajada ja meie päevinäinud julla ligi kuuekuuse järjepideva kasutamise järel taas kord tekile pakki panna.

Siin veel üks lahkumise eelne Uus-Meremaa lill.

Kuigi päike paistis ja tuul seljatagant, ilm merel eriti soe ei tundunud.

Peagi olime taas oma harjumuspärases ookeanirutiinis: söö – maga – loe.

Esimene merenädal lõppes ööpäevaga kus tuul alla 14 m/s ei langenud. Ruu meil teatavasti merehaige ei käi ja minagi suutsin hommikukohvi ning -munad kenasti sees hoida.

Peagi tuul rahunes ja meid külastas nii sajapealine delfiinide parv. Nende mängu oli tore vöörstaagile nõjatudes vaadata.

Sellele seltskonnale tundus eriti meeldivat lainetest alla surfamine.

Meelelahutust pakkusid ka värviküllased päikseloojangud. Tuleb tunnistada, et päiksetõusud magasime me enamasti maha.

Sadakond miili enne Coffsi vajus meri päris maha.

Nüüd sai jälle rahus laevatöid teha. Siin taastan ma besaani pudeneva hakkavaid õmblusi. See puri tuli meil laevaga kaasa ja on üle 20 aaasta vanune. Riie veel peab, aga õmblused hakkasid järgi andma juba Vormsi ning Rukkirahu vahel.

Vaiksest veest oli veel nii palju kasu, et nägime ära pisut eemal veepinnal puhkavad vaalad.

Veel paar päeva ja olimegi Coffs Harbouri sisesadamas külalispoi küljes. Coffs Harborisse võib rahulikult siseneda kasvõi südaöösel ja ilma mingi stressita suurde väissadamasse lainemurdja varju ankrusse jääda. Mugavam on muidugi varjulisemas sisesadamas külalispoi küljes. Ankurdamisruumi on siin siiski vähevõitu.

Päris tormikindel see sadam ka ei ole nagu selgus aasta tagasi juunis, kui tsüklon siin pool sadamat maha lammutas. Praeguseks olid kaid taastatud ja me saime Trolli sisse möllimiseks marinasse sisse tuua.

Coffs Harbour on kena, tohutute surfirandadega linn.

Oleksime siia kindlasti kauemaks jäänud, aga kuna ennustus näitas lähemateks päevadeks meile Sydneysse seilamiseks nii vajalikku kuid siinkandis haruldast põhjatuult, siis tegime vaid kiire shoppingu ning lahkusime juba järgmise päeva hommikul.