Prantsusmaa loodepoolseim punkt. Ideaalne peatuskoht põhja-euroopast Atlandile või vastupidi seilates. Saare vastaskallastel on kaks tasuta valgete külalispoidega sadamat, nii et valiku saab teha vastavalt ennustatavatele tuultele. Kuna istume siin ja ootame vaheaega tugevates edelatuultes, siis langes meie valik idapoolsele läänekaare tuulte eest kaitstud sadamalahele. Port Stiff, nagu on selle nimi, on oluline liiklussõlm, sest siitkaudu käib ühendus mandriga ja kogu selle aja mis me siin seisnud oleme on siin olnud pidev praamiliste melu. Teine, läänepoolne sadam on tilluke (kuigi purjekatele on külalispoisid pandud mitukümmend), aga see asub saare ainsas linnakeses Lampaul-is ja seal on vähemalt kolm väiksemat sorti supermarketit ning palju turistlikku tilu-lilu. Hetkel oleme meie siiski ainus purjekas kahe sadama peale mis siin aega parajaks teeb. Kiire üheööpeatuse tegid kohe meie esimesel õhtul veel kaks prantsuse purjekat, aga kuna see oli laupäeva õhtu, siis võib arvata, et need olid kohalikud nädalalõpupurjetajad mandrilt. Totaalset rahu ja heaolu siin vaatamata tasuta poidele siiski nautida ei saa. Kui Atlandil puhub, siis jookseb ummikas mõlemasse lahte sisse ja loksutab ankurdajad korralikult läbi. Näiteks eile öösel puhus siinkandis umbes 20 m/s ja meid raputas päris korralikult, isegi Ruu ei saanud poole hommikuni und. Lisaks hakkas eilse fantastilise jalutuspäeva järel vihma sadama ja tegi seda hilise hommikutunnini välja. Õnneks olime end saare jalutusradadel sedavõrd päikest täis laadinud, et meeleolu selleks ajaks veel nulli langeda ei jõudnud kui lõuna paiku taas päike välja tuli. Hilishommikustest pannkookidest energiseerituna paigaldasin poomile ära uue rehvimisplokkide süsteemi mille Falmouthis olime netipoest tellinud. Näeb välja päris korralik. Ruu tuulutas samal ajal paati ja voodipesu, sest madratsitealune kippus taas rõskeks muutuma. Õhtul veel mõnetunnine jalutuskäik ja nii see seikleja tegus sadamapäev mööda saigi. Tuleb veel märkida, et jalutusradu on siin saarel piisavalt. Lisaks ümber saare minevale kaldarajale on kõikvõimalikud risti-rästi rajad mida mööda kohalikud vist mere ääres piknikul käivad. Prantsusmaale kohaselt on ka väikseimad külateed asfalteeritud. Suuri puid on vähe ja vaated on avarad. Selliseid rinnust kõrgemaid sõnajalavälju pole me varem kuskil näinud. Karmima tuule käes asendub sõnajalg kanarbikuga ja siis edasi kiviklibuse madala rohuga. Kuhu ulatub murduv ookeanilaine, seal on ainult paljas kalju. Ah jaa, eile hommikul oli meil kaks külastust. Esiteks koputasid meile leaeva küljele tollimehed. Tõmbasime kähku riided selga ja lasime külalised laeva. Olid hästi sõbralikud ja eriti ringi ei tuhninud. Andsid meile paberi, et meid on seest ja väljast prantsuse tolli poolt uuritud ja öeldi, et seda võib näidata kui keegi veel kontrollima tahab tulla. Teiseks ujus sadamasse suur lustlik ilmselt mootorpaate armastav delfiin. Talle ei meeldinud, et mingi poi toreda paadi kinni võttis ja nii ta tujus seal paadi ümber ringi ja tümitas vaest poid tükk aega. Hiljem nägime teda ühe teise mootorpaadi seltsis aega veetmas.