La Coruña on küll kaunis linn ja siin oleks veel teha küll ja küll. Kõik muuseumid veel külastamata ja akvaariumiski käimata, aga ega me siia reisile kai äärde istuma ei tulnud. Pealegi sai meil boonuspäev juba kasutatud. Jätsime sadamasse rootslaste koloonia (ei tea kas neid mõni veel Rootsi ka on jäänud?) ja suundusime merele ideega Corme lahte ankrusse minna. Tuul oli tagant ja tõusis 12 m/s kanti. See andis täis groodi ja olenevalt täpsemast tuulenurgast kas rehvitud või täis genu all kiiruseks 7 – 8 sõlme. Päike paistis ja sõit oli nagu saaniga. Kuni plaks (polnud nagu õiget paukugi) ja poom oli kahes tükis masti taga maas. Puri, vastu vante, vedas endiselt ja kiirus eriti ei vähenenudki. Purjetaja elu on huvitav. Vaatasime Ruuga, et paanikaks pole põhjust, sest miski paati otseselt ei lammutanud. Korjasin vaikselt soodi poolse poomitüki kokpitti ja üritasin groodi ka alla lasta, aga see oli kindlalt vastu vante (tuul 12 m/s) ja ootas alla tulekuks kursimuutust. Kuna minek oli hea ja ja groot kuhugi ennast ei hõõrunud ka, siis jätsime asja nii nagu see oli kuni tuli aeg Ria Corme-sse sisse keerata ja oli põhjust kursimuutusega tegeleda. Külgtuules sain groodi kerge vaevaga alla ja paarist kohast kokku sebitud, et tuul teda minema ei viiks. Kuna ankrusse jäämisel on kasulik vööri suunas midagi näha ka, siis vedasime purjepuntra kokpitti ja toppisime ahtrikajutisse. Väga mugav, et meil ahtris see kuur on. Corme laht on ilus ja ruumikas. Õigemini, oleks ruumikas kui siin keskel seda molluskifarmi ei oleks — enamus lahest on kaetud mingite palkidest redeli ja parve vaheliste moodustistega ning ankrukohta tuleb otsida plaažiservi mööda. Enne meid oli siin ankrus juba üks luup ja katamaraan. Panime ennast nende kõrvale kuldse liiva ja molluskifarmi vahele.