6. septembri hommikul puhus Cormes mõnus kirdetuul ja kuna lootsime mõnes suuremas lõunapoolses sadamas nagu Vigo-s või Porto-s omale uue poomi lasta valmistada, siis tõmbasime purjed üles ja kihutasime Camariñase poole. Peatselt selgus aga, et meie lootused on alusetud. Ainus kindel telefonikontakt õnnestus saada Cadenote nimelise firmaga La Coruña lähedal Sada-s. Meie valik oli, et kas kihutada lõuna poole heas lootuses, et me siiski leiame vajaliku firma sellel suunal või pusida tihttuules tagasi Sada-sse. Otsustasime minna kindla peale ja pöörasime otsa ringi, tagasi Corme-sse ja sealt Sada-sse. Sada marina on hiigelsuur ja majutab peamiselt kohalikke paate. Sadamas on mitu tanklat, paaditõstukit ja muidugi ka mitu firmat mis paatide hoolduse ja remondiga tegelevad. Saime Cadenote-le kuuluva kaikoha ja meie katkine poom viidi juba samal õhtul nende töökotta. Väga meeldiv ja efektiivne teenindus. Järgmisel hommikul näidati juba kuidas nad poomi parandada kavatsevad. Jäime enda juurde ja palusime uurida kui ruttu oleks võimalik saada uue poomi valmistamiseks sobilik alumiiniumprofiil. Päeva jooksul selgus, et optimistlik tähtaeg uue poomi saamiseks on kuu. Nii kaua me siin oodata ei tahtnud ja leppisime mõttega, et saame tagasi oma vana, aga paigatud poomi ning loodame parimat. Poom oligi järgmise päeva õhtuks ühes tükis, roostevabast tugevdused sees ja murdekoht alumiinimikeevitusega kokku lastud. Pealt vaadates kena töö, eks näeme kuidas vastu peab. Töömees ütles, et kui peaks katki minema, siis kusagilt mujalt, aga mitte parandatud kohast. Seda ma usun, aga millegipärast see mind eriti ei lohuta. Hea tunne oleks olnud vana ja pehkinu asemele siiski värske värk saada. Saime tuttavaks oma kainaabri Manuel-iga kes on 74 aastane, aga ei suuda kuidagi firmade tegemist katki jätta. Algselt laeva mehaanikuna töötanud mehel on nüüdseks lisaks esialgsele laevade külmseadmid valmistanud firmale ka ehitusfirma ja naftapuurtorne hooldav firma. Purjetab üksi ja kinkis meile pudeli Hispaania veini ning viis koduaia sidrunit. Pole paha. Juba järgmisel hommikul hakkasime taas lõuna suunas liikuma. Ilm on aga vahepeal sügisemaks muutunud ja suviseid NE tuuli ei saa enam iseenesestmõistetavatena võtta. Laxe-sse (see on sadam Corme-ga samas lahes, aga vastaskaldal) jõudsime olematus tuules peamiselt mootori jõul. Sealt edasi väike hüpe Muxia-sse (Camariñase naabersadam) toimus juba täielikult motoriseerides. Plaan on siin ankrus istuda seni kuni Finisterre-st mööda pääsemiseks enam-vähem sobilik tuul puhuma hakkab. Motoriseerimine on juba ära tüüdanud. Kui ilm peaks päris käest ära minema, siis on siin marina ka kuhu saab peitu pugeda. Ankrukohas oleme kahe väiksema Rootsi paadi seltsis. Samad paadid olid ka meiega La Coruñas koos kai ääres. Nagu juba traditsiooniks on saanud, siis vaba netti ei ole. Isegi marinade netiühendused on olemas ainult teoreetiliselt. Tiiger neil veel hüppama ei ole hakanud. Uurime veel, et kas on võimalik mõne kohviku netti ennast sisse smugeldada, aga tõenäoliselt läheb ka see mail meil üle telefoni teele.