Kuna saime Eestist mõneks päevaks meeskonnatäiendust, siis küpses otsus siinsamas, vanades tuttavates kohtades, üks väike lõburing teha.

Ennustus lubas muutlikku ilma kaunist päiksepaistest tuulise ning vihmaseni. Võtsime aega kaotamata suuna kümnekonna miili kaugusel asuvale, kauniste värviliste kaljudega, Rörö saarele.

Kuigi kooli alguseni, seega nii mõnegi Rootsi pere puhkuse lõpuni, olid jäänud vaid loetud päevad, oli Rörö sadam puupüsti täis. Leidsime siiski sadama sissepääsupoolses osas koha, kuhu saime poordiga minna. Arvestasime asjaoluga, et ilmselt saame enne ööd veel naabri või paar, aga imekombel nii ei läinud.

Kuigi taevas oli tihedalt pilves, tundus õhk soe ja kivised rajad meelitasid kõndima.

Rörö on pisike saar ja seal on ainult üks väike küla. Kuid vaatamata sellele käib sinna mandrilt praam ning suveelu on vilgas.

Päike piilub kaljunukke.

Mõnele jätkub siin isegi midagi söödavat.

Laste mängumaa.

Järgmine hommik algas taas päiksepaistega.

Sadamgi oli värviküllasem.

Paate oli ankrus ka külaväljakul.

Siinsete saarte taimestik on sügistormide eest kivipragudesse varjunud.

Tammed, kadakad ja kanarbik on kõik ühekõrgused.

Massid olid teel tagasi Göteborgi poole.

Vaade meie järgmise sihtkoha Marstrandi suunas.

Rörö üks põhiatraktsioone on siinsed fantastilise mustriga triibulised kaljud.

Ja muidugi ka maapinnal lamedana kasvavad puud.

Raja kõrval põõsast püganud hobune ei teinud mu sügamisest suurt midagi välja.

Teel Marstrandile möödusime sellisest punaste purjedega kahvelkutterist.

Lähenesime Marstrandile piki kitsukest Albrektssunds-i kanalit.

Hakkame kohale jõudma, kindlus juba paistab.

Liiklus kanalis on tihe.

Sadamaid on siin mitu ja paadikohti õnneks palju. Oli tunda, et tipphooaeg on möödas, sest leidsime Trollile kohe hea kaikoha. Oodata oli tugevat läänetuult, seega pidi kaikoht olema vööriga läände.

Paadid muudkui tulid ja läksid.

Alustasime saarega tutvumist kunstinäitusega. Kahjuks oli siseruumides asuv põhiekspositsioon suletud.

Muide, Kökari särk läks kaaspurjetajate hulgas hästi peale, ikka leidus keegi kes seal just käinud oli või sinna kindlasti minna kavatses.

Nagu arhitektuuristki näha on Marstrand vana suvituslinn. Mõnusaid nurgataguseid leidub isegi tipphooajal kõigile.

Suur osa saarest on praktiliselt taimkattevaba.

Või siis minimaalse taimestikuga.

Vihmaveejärv kaljulohus.

Reisilised kaljul.

Minu lemmikkrunt.

See kanarbikutaim tundus oma elukohaga kaljupraos päris rahul olevat.

Liiklus Marstrandi ja Koö (Lehmasaare) vahelises kanalis. Tegelikult, kui hakata tähti närima, siis on see pilt tehtud Marstrandi saarelt ja Marstrand on hoopis vastaskaldal Koö-l.

Tõeline jõetramm.

Hommikuks tõstiski korraliku läänetormi üles.

Isegi saare varjus tahtis pükse jalast ära puhuda.

Loomulikult oli nüüd vaja minna saare Skagerraki poolsele küljele laineid vaatama.

Meri oli ikka karvane küll.

Lainemuster mageveetiigil.

Nüüd oli ka veealuste kivide asukoht kergelt määratav.

See tamm teadis hästi kuidas siin torme üle elatakse.

Lapsepõlv tuli meelde.

Tegelesime veidi ka loodushoiuga.

Vaatamata sellele, et saar pole suur on siin jalutusradu palju ja loodus mitmekesine – paljast kivist kuni pöögisaluni.

Veel veidi omaaegset suvitusarhitektuuri.

Ilm dikteeris tempo. Lahkusime Marstrandilt varahommikul, et enne tugevama vastutuule tõusmist tagasi Göteborgis olla.

Paanikas luiged.

Varsti tõuseb ka päike.

Üks kanali kitsamaid kohti. Selle maja elanikud suvel rahu ei saa.

Göteborgile lähenedes olid taevas juba tusased pilved.

Äiksevihm algas veel enne sadamasse jõudmist ja otsad saime kinni paduvihmas. Paadunud turistidena olime Göteborgi “Supilinnas” Hagas veel enne seda kui sadu päris üle läinud oli.

Botaanikaaiast leidsime tuttavaid taimi. Sellel pildil on muidugi noor kakaovili.

Imelised lehemustrid.

Värvikas orhideeõis.

Looduse kontrastid.

Need ronitaimed on tegelikult pirnipuud.

Puhkev lootosepung.

Mahe vahalill.

Vist mingi lihasööja?

Göteborgi peatänav Kungsportsavenyen.

See tänav algab Göta jõe juurest (küll Östra Hamngatani nime all) Lilla Bommeni jahisadama ning ooperiteatri juurest ja lõpeb Götaplatsenil Göteborgi pompöösse kunstimuuseumiga. Sattusime siia suurepärasel hetkel nii, et saime nautida Jaapani päritolu kunstniku Chiharu Shiota traadist ja lõngast terveid saale täitvaid taieseid.

The Distance.

Where are we going.

Mõlemad tööd on kohapeal “kootud” ja siit kuhugi edasi ei lähe.

Linn valmistub lähenevaks festivaliks.

Vaade Götaplatsenilt.

Õhtune sadam.

Lustakas pood.

Göteborg on mitmekihiline linn.

Vana kinosaal on muudetud plaadipoeks. See pood on siin olnud nii kaua kui ma mäletan. Valik on endiselt ülihea.

Kunagise Ida-India Kompanii aluse Göteborg koopia käis mõned aastad tagasi Hiinas ära.

Lahkumine Göteborgi kivisaarte vahelt.