Ankur sisse Camarinase sadama kõrval.

Õhtul saime ka pisut päikest vaadata.

Camarinas on kena värvikate majadega väikelinn.

Lisaks kalasadamale on siin ka paar ujuvkaid, kus ka külalisjahid soovi korral koha leiavad.

Võrreldes vastaskalda Muxiaga on siin kõik veidi kulunum, rannapromenaad on katkendlik ja jääb mulje, et selle suvituslinna tipphetk on möödas.

Meie jätsime Trolli ankrusse.

Põhjatuulte eest kõige paremini varjatud ankrukoht asub veidi sadamast edasi, liivaplaaži juures, metsaste küngaste varjus.

Kuna tuul püsis endiselt põhjakaares, siis meil kuhugi kiiret ei olnud ja nii me saimegi rahulikult siinsete matkaradade ja muude vaatamisväärsustega tutvuda.

Pildil on tüüpiline kohalik, rottide ja muude näriliste eest kaitseks kiviseentele püstitatud, ait.

Autentsed kiviseintega majad, mõned lagunemas, kuid paljud ka perfektselt korras.

Nendest aitadest ei saa kuidagi ilma lähemalt pilku heitmata mööda kõndida.

Meie esimene jalutuskäik viis linnast umbes 5 km kaugusel asuva võimsa Cabo Villano majaka juurde.

Nõmmed on tulvil värvikaid õisi.

Majaka juurde pääseb nii mõõda asfalti kui ka piki toredaid jalgradu.

Majaka kõrval on tohutu siseõuega majakavahimaja ja majakasse pääseb ainult sellest algava betoontunneli kaudu.

Eemal künkatipus paistab Virxe do Monte kirik.

Radu ja kivipuruseid hooldusteid on tihedalt ning peaaegu kunagi pole vaja kaks korda sama rada kõmpida.

Rajaäärne sõnajalatihnik lilleõiega.

Teise pikema retke tegime linnast eemale, lahe idasoppide plaažidele ja metsateedele.

Selle männi esimesed eluaastad olid soodsad, läbimõõt kasvas üle 5 cm aastas.

Leidsime nii inimtühje kui ka puhkajatest kihavaid supluskohti.

Lambakari udusel hommikul karjamaad vahetamas.

Taas lääneranniku kivistel küngastel.

Ootamatult ilmus kivide ja mändide vahelt välja kellegi hoolitsetud ja pisut muinasjutuline kodu.

Eemalt, läbi uduvine, paistab Cabo Villano majakas.

Pühapäevane ratturiteüritus.

Kivipüramiidid Trece neemel.

See on, vähemalt nädalavahetusel, üks inimrohke paik.

Need kolm on enne nähtud “muinasjutumaja” elanikud kes samuti pühapäevasele jalutuskäigule olid tulnud.

Kohvipaus kivi taga tuulevarjus. Niipea kui pilved päikese ette ilmuvad tundub siinne 22 kraadi üsna jahe.

Suuremaid ja väiksemaid liivaplaaže leidup pea igas lahesopis.

Tornide ning palmidega villa linna servas.

Meie sinine “Lohvi” meid slipi kõrval koju ootamas.

Kauaoodatud kütusepump oli küll iga hetk saabumas, aga ikkagi veel mitte kohal ja meil polnud muud teha kui Horta ümbruses ringi jalutada või lihtsalt paadis puhata.

Uskumatu, et selline metsik rada asub kohe linna servas.

Vaade linnalähedaselt künkalt.

Lilledesse kasvanud katus Horta äärelinnas.

Rahuloleva olemisega lehm sealsamas mäenõlval.

Tänavad on järsud ja linn mitmetasandiline.

Veel mõned kaldalähedased vaated.

Kaldakaljudele on tehtud betoonteed, et ujuda soovijatel oleks lihtsam veeni jõuda. Selle “plaaži” parkla kõrval oli ka mageveedušš.

See Eesti tüdruk oleks hea meelega meiega mandrieuroopasse hääletanud, aga ütlesime talle ära, sest oleme kahekesi purjetamisega liialt harjunud.

Sadamas seikles igasugu karvaseid ja sulelisi. See 122 jalane Ghost üritas ennast marina kai äärde saada, aga loobus ja sildus kaubalaevadele mõeldud kohas.

Midagi all- ja pealveelaeva vahelist.

Paar kena puupurjekat.

Mingi vilgas kohalikku tõugu paat.

Jullad ja eriti nende mootorid on kohalike kajakate lemmikpaigad.

Ühel hommikul meil vett tualetist välja pumbata enam ei õnnestunud. Hea, et see sadamas toimus, sest töö on mahukas ja must.

See 5 cm läbimõõduga toru oli sooladest praktiliselt olematuks ladestunud.

Seekord polnud meil vaja isegi paadipoodi külastada, sest osaliselt taaskasutasime puhastatud vanu torusid ja kuigipalju on meil sobivat toru ka varuks olemas.

Viieteist päevaga tõi DHL meile Saksamaalt kohale ka uue kütusepumba.

Selle paigaldamine on üsna tülikas töö, aga hakkab mõningase harjutamise järel juba selgeks saama.

Asja tegi põnevamaks ka see, et uus pump on pisut suurem ja nibin- nabin tolerantside piires. Näiteks on vaja kütusevoolikud pumbale külge ühendada enne selle paigale kruvimist, sest hiljem mutrivõti enam poldi peale ei mahu. Sain mõningase pusimise ja pumba kinni-lahti kruvimise järel selle siiski korralikult ja diislitihedalt paika ning nüüd käivitub mootor taas koheselt ja tiksub nagu kell.

Neil rootslastel, Mikael-il ja Jeanette-l, seisab mootoriremont alles ees, sest nende kai äärde pukseeritud Halberg Rassy Monsuun-i mootor oskab kuskilt diisli õli sisse saada ning pritsib seda ka ühe pihusti vahelt välja. Mikael on juba mõnda aega seda Volvo-Pentat igasugu trikkidega töös hoidnud, aga nüüd tundub, et see siiski Rootsini nii vastu ei pea.

Paadivalvur.

Paadiperede lapsi on sadamamurul mängimas enam kui kümme.

Piko on endale pähe tõmmanud hoogsa pilvemütsi.

Ennustus lubas algul nõrka vastutuult ja seejärel veidi tugevamat vastutuult, aga ei mingit tormi. Otsustasime Ouessanti poole liikuma hakata.

Esimene ööpäev möödus saarte vahel loovides.

Korraks käis läbi mõte Terceirale sisse pöörata, aga ei viitsinud.

Päike tõmbas endale ümber kena halo.

Meid tuli vaatama lõbusamat sorti delfiiniparv.

Mereelu jälgimas.

Üks hea ajaviitemoodus on lahja fosforhappega, nüüdseks juba kõikjal leiduvaid, roosteplekke välja võtta.

Ühel õhtul Trolli ahtrituli enam ei süttinud. Tegemist on Hella Uus-Meremaal valmistatud mitteavatava LED-tulega. Kuidagi oli paar tilka merevett sellesse kvaliteetlampi ikkagi ennast sisse smugeldanud. Ilmselt oli korpuse ja tuleklaasi vaheline “hermeetiline” liimühendus lainete tümitamisele lõpuks ikkagi alla andnud.

Nakitsesin selle “mitteavatava” tule ettevaatlikult kuid sihipäraselt jõudu kasutades lahti.

Pärast seda, kui sool oli lambist piiritusega välja pestud, läksid LED-id taas heledaks. Näis kui kaua see tuli meil veel vastu peab.

Ilus purjetamine vaikses külgtuules.

Kui tuule üles võtab ja minek tõsisemaks läheb, siis tööisu enam ei ole.

Kuidagi õnnestus meil keevitusest lahti murda üks reelingupostidest. Kuna Ouessantil on paadihooldusega asjad kehvavõitu, siis muutsime kursi Hispaaniale, täpsemalt vanasse tuttavasse väikelinna Muxiasse. Seal on korralik marina, kus kai ääres seistes saame kindlasti selle väikse keevitustöö mõistliku hinnaga joonde.

Paremasse saalingusse läheb meil päevinäinud ja korduvalt kohendatud Hispaania lipp.

Muxia marina on praktiliselt tühi. Teenindus seevastu on äärmiselt viisakas ja kiire.

Teise sadamapäeva õhtul saime keevitustöö tehtud.

Seni kõndisime linnas ning selle lähiümbruses ja nautisime kõva pinda jalge all.

Kütusekaid siin ei ole, aga diislit saab käru ja kanistritega sadamakontoriga ühildatud tanklast. Paakidesse mahtus meil seda 70 liitrit, mis polegi nii palju arvestades viimase ülesõidu alguse nõrku tuuli.

Sadamarotid me ei ole. Kohe kui hädavajalikud tööd tehtud, andsime otsad lahti ja võtsime kursi üle lahe, põhjatuulte eest kaitstud Camarinase külale.

Trügisime tihttuules kümmekond miili põhja poole Corme reidile. Tuul on endiselt Ouessantile sõiduks ebasoodne, millal muutub, ei tea. Ankrus, kõik korras

Kuna on oodata põhjatuult, siis kolisime ümber lahe põhjaküljele Camarinas-se lähedale. Ankur sees ja kōik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankur sisse Muxia-s, Hispaania loodetipu lähedal. Meie reisi alguses veetsime siin ilma oodates nädalaid, nii et koht on tuttav. Soodsa tuulega liigume edasi

Tere! Muutsime just kursi Inglise kanalilt Hispaania loodetipule. Meil on kõik korras ainult tuul on tüütult vastu. Kuidas teil läheb?

Paistab, et tuul meid Oessantile lasta ei taha. Võtsime kursi Hispaaniasse. Veidi vabam tuul ja kiirem minek. Seal valime hetke edasisõiduks.

Kui juba Faiali külastada, siis peab kindlasti ära käima ka siinsetel vulkaanidel. Viimased vulkaanipursked olid Faialil1957-1958 aastal saare läänetipu, Capelinhose neeme, lähedal meres. Faial kasvas seeläbi 2,5 ruutkilomeetrit suuremaks. Piirkonda tuleb endiselt vulkaaniliselt aktiivseks lugeda, sest tugevad maavärinad olid siin alles nii hiljuti kui 1998.

Alustasime oma tutvumiretke saare lääneservast. Siin pildil on Capelinhose neem ja majakas.

Majakas on nüüd turistiatraktsioon ja kuulub koos selle kõrvale, maa alla rajatud muuseumiga ühte kompleksi.

“Uus” osa saarest on veel praegugi praktiliselt vegetatsioonivaba, punakaspruuni ja halli, basaldi ja vulkaanilise tuha segu.

Mõni taim siin ja seal ikka kasvab ka.

Kaldajärsakuid kujundavad Põhja-Atlandi talvetormide tuuled ning lained.

Ronimist ja kõndimist jätkub nendel laavaküngastel mitmeks tunniks.

Capelinhose neemelt algab ka üks Faiali pikematest (20km) matkaradadest “10 vulkaani”, mis kulgeb piki vulkaanikraatrite servi saare keskpaiga põhikraatrini. Jalutasime sellest mõned alguskilomeetrid kuni selle ees paistva rohelusse mattunud Cabeco Verde-ni.

Vaade tagasi Capelinhose suunas.

Need rajaäärsed põõsad on Assooride kanarbik.

Cabeco Verde mudane põhi.

Vaade saare keskosa suunas. Selle väiksema kaatri taga paistab juba ka saare kõrgeim Caldeira, aga see on juba eraldi matka väärt koht.

Edasi viis meie tee Faiali edelatippu Morro de Castelo Branco nimelist kaljumürakat vaatama.

Mõned rajaäärsed põllulilled.

Morrot ühendab kaldaga kitsuke ja järsk kaljuriba.

Ruu ootab infot raja ronitavuse kohta. Oli ikka üsna järsk küll. Vähimagi vihma korral sinna asja ei ole.

Erosioon on oma töö teinud ja isegi hea ilmaga ei saa jalge all oleva pinna püsivuses päris kindel olla, aga ära me seal üleval käisime.

Järgmine päev algas pilvisena ja seetõttu ei siirdunud me kohe peakraatri suunas, vaid läksime hoopis kõndima Faiali väiksesse botaanikaaeda.

Kui me keskpäevapaiku Caldeira servale jõudsime, oli nähtavus nullilähedane.

Siin pildil peaks paremal olema vaade kraatri sisemusse ja vasakul Hortale ning Atlandi Ookeanile.

Sellises pilves polnud Caldeira matka mõtet ette võtta ja kuna ennustati pealelõunast pilvisuse hõrenemist, siis läksime taas allapoole siinset metsa vaatama. Huvitaval kombel meenutab Faiali loodus väga Uus-Meremaa põhjasaare oma. Isegi sõnajalapuud on täiesti olemas.

Lahe känd.

Mõned metsikud lilled.

Koduse maitsega metsmaasikad.

Kui ilm selgines, olime jõudnud saare põhjaküljele. Me ei viitsinud enam autoga tuldud teed tagasi sõita. Kuna MapsMe kaart näitas, et ka siit on võimalik Caldeirale ronida, asusimegi teele mööda põlluteid ja nurmi.

Rada jäi järjest nõrgemaks ja lõpuks kahlasime lihtsalt mööda karjamaid ning kiviribisid.

Vaated läksid aga järjest muljetavaldavamateks.

Auk laavaribis.

Ruu ja kohalik kanarbik.

Olemegi üleval umbes kilomeetri kõrgusel.

Ronimine teeb näljaseks.

Vaade kraatrile meie lõunakohast.

Ruu teeb esimesi samme 8 kilomeetrisel, mööda kraatri serva kulgeval, rajal.

Kõrguse tõttu ei ole siin rohelus nii lopsakas kui madalamatel kraatritel.

Aeg ajalt läks meist mööda ka mõni pilv.

Vaade kraatri sisemusele selle lõunaküljelt.

Huvitav valkjas sammal niiskel kaljupinnal.

Tagasi alla.

Horta võttis meid vastu tuule ning sajuga, aga pärast mitmenädalast merereisi on sadamas tore iga ilmaga. Mõned asjad siiski häirivad ka. Erinevalt teistest Assooride sadamatest kus ankurdamine on kas keelatud või siis lubatud aga tasuta, tuleb siin selle eest maksta. Taks on kõigil sama 6.22 €/päev. Sadamakai ääres oleks meiesuguse taks 19.- €/päev. Seega ankurdame. Ankrutasu eest mingeid teenuseid ei saa: julladokki ei ole, duššiskäik maksab 2 euri ja kuigi WC on tasuta on see kaks korda päevas üle tunni aja suletud ning öösel suisa kinni. Kai ääres seistes saab vähemalt tasuta elektrit. Kraanivesi on siiski kogu linnale tasuta saadaval ja WiFi on vaba. Marina WiFi on siiski nii ülekoormatud, et sellega ühendust ei saa, kasutame linnavalitsuse poolt pakutavat.

Nii jahisadam kui ankruala on purjekaid täis ja elu lärmakas. Kuna põhi on kivine mõnede liivalaikudega, siis on ankru haakumine juhuslik ning vähemalt kaks jahti kolistasid ennast otse meie silma all uude kohta ankrusse ilma kaldal viibiva meeskonna abita. Kokkupõrkeid pole seni siiski toimunud ja suhtumine paistab üldiselt olevat mõistev.

Kuna meie Saksamaalt DHL-ga teel oleva kütusepumba siia jõudmine võtab ilmselt rohkem kui nädala, siis on meil siin aega piisavalt nii paaditöödeks kui ka saarega tutvumiseks. Alustasime nagu ikka paaditöödega. Mastis taglast kontrollimas käies märkasin, et vasakul esimesel vandil on paar traati ülemise otsa silmuse juurest katki. See oli meie grootmastil viimane seni parandamata tross.

Õnneks on Hortas paar päris head paadipoodi. Ühes neist, Mid-Atlantic Yacht Services, leidus meile sobiv Sta-Lok-i pikk silmus.

Tagasi jahis, lasksin grootmasti seisva taglase lõdvemaks ning tõin vigase vandi tekile.

Pika Sta-Lok-i otsiku eelis on, et sellega saab ära parandada vana vandi, lõigates purunenud osa maha ja kruvides Sta-Lok aasa endise pressitud aasa asemale. Nagu näha, oli trossi 19-st traadist katki koguni viis

Vant taas masti, alumise otsa keermetele veidi määret ja taglas taas pingule. Kogu lugu!

Samal ajal harjutas sadamas keegi genu pea-alaspidi heiskamist.

See on prantslase Jean Christophe purjekas. Tema meeskond oli parasjagu saarel ekskursioonitamas.

Ju ta oli pisut uudishimulik, et kutsus meid oma paati teed jooma.Ta seilas Assooridele lihtsalt paati proovima ning aega veetma, et siis sügisel juba tõsisem teekond Patagooniasse ette võtta.

Horta on kena, puhas ja vaikne väikelinn. Siin on mõnus jalutada mööda pikka hoolitsetud kaldapealset.

Kui aega rohkem ja soov veidi pikem retk teha, siis siinsamas linnaservas on kaitsealused kaljukünkad Monte Queimado (86m) ning Monte da Guia (145m). Neilt avaneb vaade kogu linnale.

Siin on sadamas ankurdavad jahid Monte Queimadolt vaadatuna.

Nende küngaste jalamil, mootorveesõidukitele suletud kitsukeses lahesopis on musta laavaliivaga Porto Pim plaaž.

Vaated Monte da Guialt.

Eemal paistab Pico saar koos samanimelise vulkaaniga.

See jaht on ankrus Monte da Guia vulkaani kurjakuulutava nimega, Caldeira do Inferno, kraatris. Nagu näha, on see kraater tänapäeval ühest küljest merele avatud.

Kellegi maaliline ja looduslähedane elamine.

Jalutasime piki Porto Pimi lahe kallast ning nautisime vaateid.

Pico tikub Hortas igale pildile trügima.

Aaloehekk supermarketi kõrval.

Keegi on mäenõlvale vaala teinud.

Monaco printsi Alberto nimeline meteoroloogiajaam. Horta on siinsamas teisel pool küngast.

Üks eriti sile linnaosa.

Tee ääres kasvavad ja õitsevad meie vanad tuttavad Uus-Meremaalt – pohutukavad. Siin nimetavad nad neid Faia-deks ( inglise keeles Fire Tree) ja väidavad, et need puud on endeemilised Assooridel, Portugalis ning Hispaanias. Vaata kaugelt või lähedalt — pohutukawa mis pohutukawa.

Sadamasse tuli uhke prantsuse purjekas, kümnekonna noore inimesega pardal.

Just praegu, kui ma seda juttu kirjutan, triivib meist mööda järjekordne ankrus paat, kelle meeskond ilmselt kaldal Peter-i baaris aega veetmas on. Kuna see asi kedagi teist eriti segavat ei tundunud, siis läksin jullaga talle poordi ning sidusin ta pika otsaga meile ahtriknaapi.

Appi tuli ka parasjagu mööduv naabrimees Outremer 45 katamaraanist.

Kui kutsu meil kenasti rihma otsas oli, läksin marina kontorisse uurima, kas neil selle paadi kapteni number on. Ei olnud, sest kuigi sellid saabusid juba ööpäev tagasi, polnud nad veel ennast kontorisse möllima viitsind vedada.

Õnneks ilmusid nad enne ööd ise välja.

Troll sai oma otsa tagasi ning marina tender pukseeris mootoririkkega purjeka paremasse ankrukohta.