Kadril hakkas puhkuse lõpp lähenema ja see tähendab, et meil oli vaja leida sadamalinn kust neil Thoriga oleks võimalik vähese vaevaga Dublinisse lennukile pääseda. Portrush Põhja-Iirimaa põhjarannikul tundus igati sobiva kandidaadina ja seda see oligi — väike, aga puhkajatest sumisev suvituslinn korraliku sadama, kahe tohutu plaaži ja rongiühendusega Belfasti. Nii plaanisimegi kaheks päevaks siia jääda, et veidi ringi vaadata ja kaks meeskonnaliiget kojusõiduks rongile panna. See osa plaanist ka nii läks. Käisime kõk koos jalutamas kiloeetritepikkusel plaažil ja imetlesime kivististerohkeid kvartsi, lubjakivi ja basaldiseguseid kaldakaljusid. Ärasõidu eel tuli aga kõigevägevama käsi vahele — ilmaennustus lubas korralikku tormi tuulega just sealt kuhu meil vaja minna oli. Lükkasime ärasõidu kahe päeva võrra edasi ja selle aja ulus tuul vantides päris korralikult. Isegi selles üsna kaitstud sadamas Puhus iiliti üle 16 m/s ja üks kohalik jaht mis muidu kahe poi vahel sadama akvatooriumis seisis murdis ketid katki ja omanik pidi aluse tagasi toomiseks päästjate abi kasutama. Meie Troll hüppas ujuvkai ääres üles ja alla ning esimene õhtu kulus lisaotsi kinnitades ning tuunides. Öö vöörikajutis oli nagu Ameerika mägedel. Tegelikult oli kogu sellel värgil põhjus ka. Kõigevägevam ei tahtnud, et me ilma Gigant’s Causeway-d, kuuetahulistest basaltsammastest kaldakaljusid, nägemata siinkandist lahkuksime. Panime rattad kokku ja väntasime läbi tuule ja vihma kümmekond kilometrit Portrush-ist asuvat maailmaime vaatama. Pilt on tõesti üle mõistuse vägev — kogu kallas koosneb mustadest geomeetriliselt korrektsetest kuustahukatest. Omaette vaatepilt on ka 500 turisti kes eufoorias kuustahukalt kuustahukale hüplevad.