Kanalist väljas pidme praktiliselt kohe ööbimispaika otsima hakkama. Mis siin ikka, kaart näitas, et ühe küla juures on kalakasvatakatel külalispaatide jaoks poid valja pandud. Ilmselt selleks, et võõrad nende võrkudesse ja aedadesse ei eksiks. Poisid oli tõesti igas mõõdus, alates poole sauna suurustest mille külge kinniyusid töös mitteolevad praamid kuni lootsikutele sobivateni. Valisime keskmise suurusega isendi ja jäime õhtule. Siis hakkas see pihta — algul nooremad, aga seejärel ka vanemad hakkasid imelikke hääli kuulma. Oleks nagu mingi imelik linnulaul, aga kohutavalt tehnilise tämbriga. Õues seda eriti kuuld ei olnudki, aga seda kõvem oli lärm laevas. Olin kuulnud ammuvatest poidest ja nii leppisimegi kokku, et ju meie ööbimispoi üritab linnulaulu matkida. Hiljem saime teada, et kalakasvatajud kasutavad seda lärmi delfiinide ja hüljeste peletamiseks. Järgmisel õhtul otsisime endale vaiksema ankrukoha. Tõusust ja mõõnast veel niipalju, et siinkandis on vastavad tabelid nagu kuival maal busside sõiduplaan — kui jääd hiljaks, siis jääd maha. Väinades oleks nagu mägijõed voolanud — logi nätab 4,2 sölme, aga tegelikult (GPS-i järgi) oli kiirus 10,8. Meie viimane stopp Šotimaal oli Port Elleni nimeline suvituslinn. Pisike ja vaikne. Sadamakülaliste dušš näiteks asus mingi pisihotelli õue peal paarsada meetrit sadamast eemal ja sadamatasu tuli maksta Spar-i poe kassas.