Hommikul ärgates ulus tuul endiselt 20 m/s piirimail. Õnneks oli seoses kõva ilmaga ka meie ujuvkai kasutuses olev praam otsustanud mitte saarelt lahkuda. Nii saime koos oma naaberpurjekaga rahulikult veel ühe päeva Inisbofinil praami külge sildununa veeta. Laine siiski sedavõrd rapsis, et meie vööriots oli ööga peaaegu läbi höördunud. Panin uue otsa ja lükkasin sellele veel lohvitüki peale, et uuesti läbi ei hööruks. Ja siis jalutama. Inisbofin on meile esimene koht Iirimaal kus leidus tähistatud matkarada ja siin oli neid koguni kolm tükki: läänetiir, kesktiir ja idatiir. Otsustasime lääne ja idatiiru (kumbki umbes 8 km) ära teha. Rada läks mööda aasu, niisket samblast kivipinda ja suisa üle turbavaäljade. Mõnikord sattusime ka kaljudele ja liivarandadele. Puid siin praktiliselt ei ole. See eest on ohtralt lambaid. Teadsime juba enne, et meie sadamanaabril on saare teises küljes maja, aga sattusime nendega täitsa juhuslikult kokku nende maja lähedal ühel liivarannal, kus nad Google jaoks prajasti StreetView kaameraga ringi kõndisid. Seljakotiversioon kaalub 21 kilo. Saime seda ka oma seljas proovida. Maailm (saar) on väike. Pärast pakuti kodus teed ka.