Lahkusime La Playita marina kõrvalt ankrust esimesel võimalusel ja sügava kergendusetundega.

Ka siin valitses Panamale iseloomulik ükskõiksus ja ebakompetentsus. Kui soovisime kütuse ja vee võtmiseks kai äärde tulla, siis osutus, et see maksaks lisaks kütuse ja vee hinnale veel mitukümmend eurot “dokkimistasu”. Neelates alla selle üllatuse saime veel teada, et ei, täna enam kütust ei saa, sest kell on juba neli! Tulge homme. Õnneks mulle meenus, et homme on laupäev ja kohe selguski, et ei, kai äärde siiski homme enam ei saa, sest see on okupeeritud turismilaevade poolt. Tulge esmaspäeval! Otsustasime hoopis kaks kanistrit juurde osta ja mõned tankimistiirud jullaga laeva ja kütusetankla vahel teha. Vee jaoks ei jätkunud enam energiat, aga kuna olime Shelter Bay-s mageveepaagi täis pannud ja kanalis vett eriti ei kulunud, siis see meile muret ei teinud. Pealegi on meil olemas magesti. Niipea kui tõusis mõningane põhjatuul (16. aprilli õhtupoolikul) hiivasime ankru ja võtsime suuna edelasse.

Olime juba otsustanud, et Galapagosele me ei lähe. See jättis meile valiku mööduda neist saartest kas ida- või lääne poolt. Soovitus aprillikuuks on purjetada reipalt ida poolt Galapagost kuni kolme kraadi lõunalaiuseni ja siis jätkata läänesuunas kuni need saared seljataha jäävad, enne kui kurss otse Markiisidele võtta. Võimalik, et see ei olnud tänavuseks aprilliks parim plaan. Esialgne põhjakaaretuul asendus paari päeva pärast vaikuse ja vastutuulega. Tegime mida saime ja purjetasime kord läände ja siis jälle kagusse ning kui tuul vaikis, motoriseerisime edelasse, eesmärgiks võimalikult kiiresti lõuna poole ekvaatorit kirdepassaatidesse jõuda. Ekvaator saigi ületatud üheksa ja poole päevase purjetamise järel, aga isegi siis, kui jõudsime ihaldatud kolme kraadi lõunalaiuseni ei olnud passaate kusagil. Kord midagi nagu tuli ja siis tuul jälle kadus.

Üritasime sõita kord suurpurje ja genuaga

ning siis jälle väljapoomitud eespurjedega.

Vaikses tuules ja suures ummikas hakkas suurpuri tugevalt klõmmima ja taas purunes suurpurje poom. See väga muret ei teinud, sest lootsime lõviosa ülejäänud ligikaudu 3000 miilist tagantuules ja liblikas purjedega läbida. Parandasin igaks juhuks siiski grootpoomi kaasasolnud paksu kevlarkanga ja epoksiga ära. Selgus, et see oli hea mõte – tuul jätkas keerutamist ja nõrgas külgtuules oleksime me ilma groodita väga aeglased olnud.

Kui kiirust ei ole, siis kala ei tule. Vaikse ilmaga on hea kala püüda, aga riputa tamiili otsa mida tahes, trollimiseks on vaja, et laev liiguks.

Tegin ajaviiteks uusi lante olemasolevatest toorikutest.

Siiski kui saime jälle tuult, tuli ka kala. Seekord mingeid makrellilaadseid, nii 50cm pikkuseid. Selline kala on kahele üheks söögikorraks päris paras.

Kasutasin vaikset ilma põhja alla kasvanud metsa puhastamiseks.

Mõnevõrra pakkus tegevust veel poomi purunemisel kinni kiilunud grootvall, mille vabastamiseks tuli tugevalt kõikuva paadi masti ronida.

Purunes ka DuoGen-i kinnituskõrv ja võlli ots.

Needki said käepäraste vahenditega parandatud. Seni peavad.

Põhiosas möödus meie 40 päevane ja 4000 miiline teekond Markiisidele siiski süües, magades ja lugedes.

Ruu tegi pilte ja kirjutas memuaare

Et mitte pimedas Hiva Oa-le jõuda, jätsime ööseks üles ainult genu. Hommikupoole tuul vaikis ja nii me mootorpurjetasimegi viimased viis tundi kuni ankrupaigani Atuona küla lähistel Tahauku lahes.

Siin oli enne meid juba paarkümmend jahti, nii mõnedki neist juba varem kohatud.

Lõpuks ometi Polüneesias!