Saabusime Tahauku lahe ankrukohta reede hilishommikul.
Atuona on suurim asustatud punkt Hiva Oa-l. Siin on mõned poed, postkontor ja pank. Laenutada saab autosid ja leidsime isegi paar kohvikut ning mõne hotellilaadse asja. Postkontoris ja pangas asuvatest sularahaautomaatidest saab kohalikku raha – Vaikse ookeani Frank-e ehk CFP-sid. Kuuspakk 0.33 l kohalikku õlut maksab 1638.- CFP-d (umbes 14 eur) ja see annab hea ettekujutuse kohalikust elukallidusest. Lisaks elas siin Paul Gauguin ja siia, Atuona kalmistule on ta ka maetud. See viimane ja muidugi ka asjaolu, et pidime ennast kusagil Prantsuse Polüneesiasse sisse möllima, meid Atuona-sse tõigi. Esialgne plaan oli kiire külastus, 1-2 päeva, ja siis kohe edasi teistesse looduskaunitesse kohtadesse. Nimelt ei ole Tahauku laht matkapurjetajale kõige mugavam peatuskoht. Esiteks on laht väike ja enamus sellest on reserveeritud kaubalaevade manööverdusalaks, teiseks tuleb lahte sisse korralik ookeaniummikas mis ankrus olijaid vaatamata tuulelaine puudumisele kõvasti kõigutab ja kolmandaks asub Atuona küla koos oma poodide ja kohvikutega Tahauku lahest nelja kilomeetri kaugusel ja ühistransport on olematu. Vaatamata plaanidele me siit nii ruttu minema ei saanud. Sissemöllimine kohalikus Gendarmerie-s oli kiire ja mugav, täita tuli ainult üks blankett. Kontor oli lahti isegi laupäeval ja “ülemused” olid lõbusad. Seega punkt (1) meie neljapositsioonilises plaanis sai täidetud sujuvalt. Teise punktiga nii hästi ei läinud, sest võimalik, et külastajate vähesuse tõttu oli Gauguin-i muuseum nädalavahetusel suletud.(Käisime seal siiski ära esmaspäeva hommikul.)
Selle asemel tegime ära punkti (3) ja ostsime veidi ülikallist söögi- ja joogikraami. Ülejäänud nädalavahetuse kasutasime jalutuskäikudele.
Muuseas käisime ära Gauguin-i haual.
Vihmane ilm on hea paadi pesuks.
Esmaspäeval postkontoris selgus, et meie punkt (4), internetiühenduse hankimine, ei suju nii lihtsalt nagu oleks võinud. Põhimõtteliselt oli lahel korraliku tugevusega tasulise WiFi signaal, aga nagu selgus postkontoris, olid olid nii WiFi ettemaksukaardid kui ka kohalikud mobiilikaardid transporditöötajate streigi tõttu juba kahe nädala eest otsa lõppenud. Katsetasime veel ühte internetikohvikut, kus viie euro eest ostetud tunni jooksul saime sisse tõmmatud kolm spämmi. Saime aru, et meie rahulik matkapurjetaja elutempo on selle koha jaoks liiga kiire ja meie eelarve Prantsuse riigi rahast rikaste pärismaalaste jaoks liiga väike. Meie õnneks oli üks kohalik ettevõtlik naisterahvas pannud 300m kaugusele sadamast, looduslikult äärmiselt kaunisse neemetippu püsti varjualune – internetikohviku (kohviku selles mõttes, et külmkastist sai osta jahedaid mahla- ja õllepurke) kus ööpäev netti maksis umbes 4 eurot. Tädi ja mahlakast olid kohal küll ainult 9-11 hommikul, aga nett venis kohaliku usinusega ööpäev läbi. Pooleteise kuu mailide allalaadimine sisustas meil siin parema osa teisipäevast, aga vähemalt olime pika ülesõidu järel jälle maailmaga ühenduse saanud.
Tegelikult, ega see laht siin nii paha polegi kui kohalikku ellu sisse elada ja vanadelt olijatelt saadud nipid kasutusse võtta. Näiteks ankurdada on vaja kahe ankruga, nii et vöör jääb lahesuu ja sissetuleva ummika suunas, siis kõigub laev põhiliselt üles-all ja mitte nii palju küljelt küljele. Looduse poolest on kõik niikuinii äärmiselt võimas – kõrged mäetipud ja lopsakas rohelus kõikjal ümberringi.
Külla pääsemise ja toidu järel käimise teeb lihtsamaks asjaolu, et kohalikud on üsna altid hääletajaid peale võtma.
Märkimata ei saa jätta ka siinsete purjetajate aktiivset seltsielu. Enamusel siin ankrus olijatel on ju seljataga kümneid päevi pikk mereretk Panamast, Galapagoselt, Mehhikost või Kaliforniast. Sündmusi, mida meelde tuletada või elamusi, mida jagada jätkub rohkem kui üheks koos istutud õhtuks.
Neil Tšehhi päritolu poistel, kes toimetasid Uus-Meremaa purjekat Panamast Uus-Meremaale oli parajagu käsil pesupäev, aga nad leidsid siiski aega meile kohaliku elu vihjeid jagada.
Kutsusime nemad ja veel paar uut sõpra õhtul laeva külla.
Kibelesime siiski edasi purjetama. Tahtsime näha Hiva Oa põhjakülje lahtesid ning loomulikult ka ülejäänud siinseid saari.