Purjetamine Panama suunas läheb kenasti. Nelja päevaga oleme katnud üle poole kagu teekonna 1070 miilist.

Guadeloupe on kohalikus keeles Karukera. See kõlab mõnusalt eestikeelselt ja pisut naljakalt. Saintes-delt siia jõudes jäime esialgu sadama kõrvale ankrusse. Kuigi sadam pidi soodsa hinnaga olema oli ka ankrusolijaid kaunis palju. Peatselt möödus meist hiiglaslik kruiisilaev.

Järgmisel hommikul oli meil saarega tutvumiseks plaanis auto rentida, aga nii see ei läinud. Oli laupäev ja karnevaliaeg ning autod olid kõik väljas. Ago, Toonika, Kräu ja Ruu otsustasid kohaliku transpordiga rändama minna. Mina arvasin paremaks paati jääda ning järelaitamistöödega tegeleda. Kui ma siis jullaga tagasi paadi poole löristasin jäi mulle silma sadamast välja sõitev Eesti lipuga purjekas. Et siis mis mõttes Eesti lipuga?! Me ei olnud Eesti lippu näinud alates 5. juunist 2015 aastal ja ka mitte ühtegi Läti lippu ja vaid ühte Leedu lippu Hispaanias. Lugesin laeva vöörilt tuttava nime: Teakita. Kadri oli meid Britti ja Viljari reisiga kurssi viinud. Hõikasin tere ning vestlesime lühidalt, sest nad olid just Saintes-itele teele asumas. Üllatus oli igal juhul korralik ja missugune kokkusattumus — tõenaäosus mul sel hetkel selles kohas olla oli olematu. Rutta või loteriipiletit ostma.

Samal ajal oli ülejäänud seltskond teel ida poole mangroovide ja plaažidega tutvuma. Enne seda kohtasid nad veel mõningaid värvikaid tegelasi.

Aga ka plaažid olid vaatamist väärt.

Rahvarohkematest kohtadest välja jõudes läks rada kitsamaks ja kohati keeras see mangroovide vahele.

Siis jälle veidi merest eemale.

Ja taas kaldakaljude juurde.

Veidi kohalikku faunat ka.

Loomulikult ei läinud kõik plaanipäraselt ja buss mis nagu oleks pidanud tulema ja turistid linna tagasi tooma ei tulnud. Kohalikud ainult naersid meie ootuste üle — on pühad ja praegu kindlasti enam mingid bussid ei liigu. Õnneks peatas oma auto kohalik mees Didier kes oli valmis meie seiklejaid lähimasse linna St. Anne-i viima, sest läks ka ise sinna sõprade juurde pidu pidama. Saades teada, et need hulkurid on pärit kaugest Eestist ja et osa neist on tulnud siia kogu tee purjekaga, puhkes ta ohjeldamatult naerma ja otsustas reisisellid sadamasse ära tuua kuigi see tähendas talle üle tunnist hilinemist oma peole. Kutsusime ta loomulikult paati vaatama ka.

Esmaspäeval, päev pärast karnevalirongkäiku hakkas elu siinkandis jälle normaalsetele rööbastele pöörduma. Niisiis, rentisime auto ja sättisime ennast teele Guadeloupe Grand Terre saare läänepoolseima tipu Pointe des Chateaux suunas. See on maaliline ja metsik riba kaljusid. Kogu kaldajoon on kujundatud ookeanilainete poolt sest siit edasi ei ole enne Aafrikat mitte midagi.

Isegi suhteliselt tuulevaikse ilmaga murdus ookeaniummikas kaldakaljudel mürtsu ja vahuga.

Puid pole siin kauniduse jaoks vaja pügada.

Neem üle vaadatud võtsime jalge alla ühe Guadeloupe paljudest tähistatud matkaradadest, et näha  ookaeanipoolet rannikut veidi põhjalikumalt.

Karjane oma loomadega.

Rajal lebasid veidi ehmunud olemisega erakvähid.

Mõned neist olid koguni puu otsa roninud. Täpsustuseks veel, et see ei ole tigu vaid vähk kes otsib endale kaitseks ja elukohaks sobiva teokarbi. Suuremaks saades vahetatakse ka maja suurema vastu.

Aeg ja vesi on rannikulaavasse oma jälje jätnud.

Nii teeb tuul põõsaste ja puudega.

Lõuna puuvarjus. Ega siin päiese käes eriti olla ei kannata. Rannikul teeb tuul olemise veidi lahedamaks.

Koduteel tegime peatuse Morne-a-l’Eau linnakeses mille surnuaed on tuntud oma ruudulisusega.

Järgmisel päeval võtsime taas auto, sest vaja oli üle vaadata ka läänepoolne osa Guadeloupest. Guadeloupe koosnebki kahest suurest saarest: Grand Terre ja Basse Terre. Vaatamata nimedele (need nimed olid ilselt kellegi omamoodi nali) on idapoolne Grand Terre saar madal ja küllaltki tasane ning läänepoolne Basse Terre täis kõrgeid vulkaane ja sügavaid jugadega orgusid. Nende kahe saare vahel voolab soolase vee jõgi.

Kõigepealt väike jalutuskäik vihmametsas.

Need lopsakamate lehtedega asjad on mingid teiste puude otsas kasvavad parasiidid. Sellist mitmetasemelist lopsakust jätkub siin ohtralt.

Joa juurde mineva raja algust valvas selline umbes 15cm suurune lind.

Kuna see juga oli üsna suure tee lähedal oli see paksult jaheduse nautijaid täis.

Niisugused viidad.

Ühe künka otsa viiva tee ääres oli kuri silt: ligipääs keelatud. Kaarti vaadates tundus, et üleval on mingi vaatega koht. Otsustasime kontrollima minna ja ei pidanud kahetsema. Need on Ilets a Goyaves ou de Pigeons mis kuuluvad Cousteau nimelise rahvuspargi koosseisu ja kus pidi fantastiline sukeldumine ja snorkeldamine olema ning kuhu me peatselt ka oma paadiga jõudsime.

Tipust avanes vaade vulkaanidele.

Enne tagasi oma laeva juurde pöördumist käisime veel maalilises Deshais nimelises väikelinnas. Sinna tuleme me samuti mõne aja pärast ka oma purjekaga.

Taamal ei ole mitte suvilaküla vaid (jah, arvasite õigesti) kohalik surnuaed.

Lahes oli ankrus meie Trolli väiksem vend Amel Euros 39.

Kui õhtul magesti sisse lülitasime kostis valamukapist imelikku häält ja sisse vaadates tulid vastu soolase vee joad. Üks neljast magesti kõrgsurvepumpa kooshoidvast 8mm poldist oli lihtsalt pooleks murdunud. Taolisi roostevabu polte igast rauapoest ei leia. Selline on elu laevas.

Guadeloupele jõudsime just õigeks ajaks, et saada osa karnevalirongkäigust. Karneval ei ole tegelikult üks sündmus vaid protsess. Igasugu üritusi ja rongkäike jätkub vähemalt nädalaks ja kõk saared väidavad, et nende karneval on just see õige ja kõige vägevam.

Karnevali ajaks olid Guadeloupe suurimasse sadamasse Point A Pitresse kogunenud ka mõned superjahid.

Loomulikult ei puudunud ürituselt kruiisilaevad ja nendega saabunud turistid.

Laokile jäänud autod viidi karnevalirongkäigu eest lihtsalt minema.

Siin oleme me koos kohalikega rongkäigu algust ootamas.

Ja siin see algab — puust jalgratastega!

Veel kohalikke.

Miss World Guadeloupe ja Mister Guadeloupe.

Tüdrukud karkudel.

Rahvast kogunes üha enam.

Nii mõnedki pealtvaatajad on riietunud karnevalile kohaselt.

Ja siis tulevad esimesed tantsugrupid.

Päeva lõpuks käisime veel Ruuga sadama lähedal asuvat pompöösset, alles hiljuti valminud orjandusmuuseumi vaatamas.

Ankrus. Kõik korras.

Oleme oma kirjatööga juba üle kuu aja reaalajast maha jäänud. Guadeloupe koos teda ümbritsevate väikesaartega on seljataha jäänud ning oleme juba lahkumas inglise keelt rääkivast, kuulsa Antigua Sailing Week-i toimumiskohast, Antigua Elglish Harbour-ist.

Pühakud ehk nagu neid kohalikus prantsuse keeles nimetatakse, Les Saintes on esimesed saared mis lõuna poolt Guadeloupele lähenedes ette satuvad. Kuna purjetamisseltskonnad vahetusid ja me jäime kuuks ajaks Guadeloupe kanti pidama, siis külastasime neid saari koguni kolm korda ja seda väga hea meelega, sest Saintesid on väga kodused ja tõeliselt maalilised.

Just enne kui Saintesid kohale jõudsid vaikis tuul peaaegu olematuks ja me otsustasime ette võtta väikse Trolli pildistamise sessiooni. Julla vette, Ago tüürimeheks ja mina fotograafiks. Kõik muud võisid muidugi ka pilti teha, neid lihtsalt ei võetud jullareisile kaasa.

Purjekaid on siin poidel ja ka ankru otsas palju.

Mõned suuremad, teised jälle väiksemad.

Esimesed vaated vaadatud, otsustasime ronida peasaare Terre Den Haut kõrgeima künka Le Chameau otsa. Nagu ikka, mida kõrgemale jõudsime, seda paremaks läksid vaated.

Teepeal oli erakvähk.

Vaade üle lahe Napoleoni fordile. Seal on praegu siseruumides kohaliku ajaloo muuseum ja väljas midagi botaanikaaia taolist.

Põhilahes otse Grand Bourg-i ees ankurdada ei saa. Siiski on siin ridamisi poisid mis küll tavaliselt kõik juba hõivatud.

Neist kaljunukkidest tuleb ümber sõita kui lõuna poolt Les Saintes-itele läheneda.

Alternatiivne ankrukoht Ilet A Cabrit-i lõunaküljel.

Päris kena kruiisilaeva kohta.

Otse kesklinnas on väga korralik dinghydock.

Linnavahel jalutades leiab hulgaliselt igasugu õitsvaid lilli ja põõsaid.

Isegi kaktused on ilusad.

Pelikanid on siin tõsised tegijad. On tore vaadata neid lennult kalu luuramas ja siis tõsise matsakaga end vette kukutamas, et silmahakanud kala nokavahele saada.

Kala saab ka kalameeste käest.

Jalutuskäigul.

Siin seal võib vedelemas näha orkaanijärgseid laevavrakke.

Lahesoppe ja ujumisplaaže siin jätkub nii väheke eraldatumates kohtades…

…kui ka linna südames.

See on tee Napoleoni fordi juurde.

Iguaan fordi õuel.

Kitsi on siin igal õuel ja iga aia taga.

Samuti krabisid.

Rääkimata igasugu ussikestest.

Mida kõike ei tee Wifi salasõna saamiseks. Seekord läks loosi T-punch, mahl ja õlu ankrukohalähedase hotelli baaris.

Päikeseloojang ja ankrunaabrid.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.