Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Kogu St Lucia saar on segapuder kunagi toimunud vulkaanipursetest. Mõned kohad suitsevad ja ajavad välja väävlivingu ka tänapäeval. Seda värki oli kindlasti vaja vaatama minna.

Juba saarele lähenedes tõmbasid tähelepanu The Pitons — kunagiste laavavoolude jäänukid.

Soufriere, kuhu me suundusime, on väiksemat sorti tore maalähedane linn. Juba kaugelt püüdsid meid kinni boat boys, kelle ülesanne on külalised “oma” poide juurde meelitada, jahti sinna kinnitada aidata ja sellega oma 5 – 20 EC$ teenida. Kuna kallas sügavneb äkiliselt ja kalda lähedasest kümnest meetrist saab paa´ri paadipikkuse kaugusel sada, siis on poi võtmisel siin mingi mõte. Alternatiiv on lasta ennast ahtrist palmi külge siduda.

Võtsime ühe suvalise poi ja jäime kaldaelu silmitsema. Inimesed, sead, kuked ja kanad jalutasid kaldal läbisegi.

Järgmisel hommikul läksime tutvuma saare põhivaatamisväärtustega — botaanikaaia, vulkaanide ja jugadega. Kõigi kohalike põhimure tundub olevat see kuidas valgeid tulnukaid võimalikult efektiivselt nende rahast tühjendada. Juba jullat kai külge kinnitades oli meid piidlemas mitu mõtlikku meest. Kõndisime linna ilma liigset abi tarvitamata ja leidsime endale sobiva hinnaga taksojuhi kes oli meile mõistliku hinna eest kohaliku ringi tegema: botaanikaaed, juga, vulkaan, teine juga.

Botaanikaaed ei olnud suur, küll aga oli sisutihe.

Igasugu taimi, neist enamus õitsvad, oli igale maitsele.

Vulkaaniline väävel on joataguse kiviseina kollaseks värvinud.

See ilus lill on inglise keeles Pink Torch Ginger (roosa tõrvikingver).

Natuke tõrviku moodi nägi see välja küll oma ligikaudu meetripikkuse varrega.

Siinsetel vulkaanidel konkreetset kraatrit ei ole. Kõik on tohutu segapuder laava ja suitseva väävlipudruga.

Siin-seal tungib maa seest välja aurav tulikuum vesi.

Lihtne metsalill.

Soovi korral võis joa all ka ujumas käia.

Otsustasime veel samal õhtul piki St. Lucia kallast põhja poole seilata, et saavutada paremat positsiooni edasi Martiniquele sõiduks.Veel viimane pilk Pitons-idele ja sõit läkski lahti.

Rahulikul purjetamisel on mõnus ning värskendav nööri otsas jahi ahtris lohiseda.

Esmane mõte oli kuulsasse Rodney Bay-sse ankrusse minna, aga kuna päike kukkus kiirelt, siis jõudsime ainult pealinna Castries-i ees asuva Vigie laheni. Hommikul tuli meid uudistama kruiisilaeva sadamasse aitav lootsipaat ja uuris mis lipp see sihuke meil ahtris on? Polnud teised varem Eesti plagu näinud.

Teel Martinique poole näksisime ära viimased Toonika ja Ago toodud piparkoogid.

Meeskond valmis järjekordseks jahti kallutavaks tuulehooks.

Aeg Kariibidel kulub kiirelt ja nõnda olemegi oma juttudega ajast üle kuu maas. Viimasele Grenadiinidest mida me külastasime jõudsime veidi üle kuu aja tagasi. Bequia Admiralty Bay ankruplats on paatiderohke, aga siiski rahulik. Ankurdada on ruumi küll ja küll. Hetk pärast ankrusse heitmist märkasin, et olen valinud koha sama Šveitsi paadi lähedal mille kõrval ankurdasime Barbadosel. Ilmselt on meie ankrupaiga valiku kriteeriumid väga sarnased. Igatahes olid nad üsna üllatunud kui ma neid jullaga tervitamas käisin.

Bequia on eriline saar. Tänavad lähevad siin otse mäkke…

…igal paadil polegi nime…

…ja pühakoja tunneb juba kaugelt ära.

Kitsed on siiski kõigi siinsete saarte jaoks ühine nimetaja.

Ronisime veel kohaliku kindluse varemete juurde kust avanes kaunis vaade kogu Admiralty Bay-le.

Kuidas see vapper lind selle kaktuse oksal seista suutis jääb meile igaveseks mõistatuseks.

Õhtu ja ankrus purjekad.

Järgmisel hommikul võtsime suuna mereröövlisaar St Vincent-ile.

Siin filmiti esimene Kariibi mere piraatide film ja seda on siiani märgata.

Kuidagi on Poola lipp sattunud piraadilippude hulka.

Troll ja piraadisaare asukad.

Wallilabou (see oli meie ankrulahe nimi) lähedal, nii umbes viieteist minutise jalutuskäigu kaugusel on tilluke botaanikaaed. Loomulikult pidime me seal ära käima.

See on algaja leivapuu.

Ja neist punastest lihakatest õitest (või viljadest) tehakse intensiivse, punasele sõstrale sarnase maitsega mahla.

Igal lehmal peab olema vähemalt üks Iibis.

Palmilehed suisa hõõgusid eredas päikeses.

Loodus on St Vincentil tõeliselt lopsakas.

Tohutu puu kasvab massivse müüri kohal mille all voolab oja. Kas inimesded või loodus on siin küll üle pingutanud.

Lihtsalt taim selline.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.