Alofi sadamas Niuel poi otsas. Ilm on palav, aga veidi sompus. Mingi madu ujusjust mööda. Lähme ennast sisse möllima.

Ankrus Beveridge riffil 3-s meetris helrsinises vees. Riff üle merepinna ei ulatu. Atollist on näha ainult murdlained.

Avatiu sadamas Cooki saartel oma ankru ka kai vahel. Enne meid oli siin vaid kaks jahti ja pärast tuli veel üks. Vaated ümberringi on imeilusad.

Täna, 13. augusti hommikul kell 9.45 eesti aja järgi olime kodust vaadates täpselt teisel pool maakera. Nüüd on kodutee jalge all.

Meie viimaseks stopiks Prantsuse Polüneesias oli planeeritud Bora-Bora. Juba see nimi tõstab silme ette kujutluspildi erksinistest vetest, kõrguvatest kaljutippudest ja kuldkollastest palmirandadest – tõeline troopiline paradiis. Ja seda ta ka on, kuigi ehk mitte oluliselt erinev teistest “seltskonnasaartest” ja ehk vähemgi eksootiline ning naturaalne kui Tuamotu atollid või Markiisid.

Bora-Bora kaunis profiil paistab ära juba naabersaarele Raiateale. Lähenedes lisandub veel emotsiooni tugevdavaid detaile.

Bora-Borat ümbritsevas korallirõngas on ainult üks, Teavanui läbipääs.

Oleme praeguseks juba harjunud korallide vahel seiklema, samuti on veeteed siin korralikult tähistatud nii, et stressi ei ole. Silmad tuleb siiski lahti hoida ja parem kui polariseerivate klaasidega prillid ees on.

Vaitape, Bora-Bora suurima asustatud koha, reidil oli ka meile juba tuttav mastidega kruiisilaev.

Õhtul rullis selle meeskond purjed osaliselt lahti ja süütas hulgaliselt tulesid, lihtsalt ilu pärast

Jälle üks “jahtklubi”.

Vaitape ise näeb üsna maalähedane välja.

Üle poole poodidest müüvad pärleid. Pärlilett oli isegi Super U supermarketis.

See jahtklubi oma nimes kasutav restoran asub Vaitapest veidi põhja pool.

Sinavad veed, palmirannad ja kaljused mäed…

Ühtegi jalutus- või matkarada meil identifitseerida ei õnnestunud. Turistiinfost öeldi, et võtke giid. Tuletab kangesti Kariibi banaanivabariike meelde. Kõrvalteed viivad majade hoovidesse. Parema vaate saamiseks on need kasutatavad, aga kuhugi edasi nende kaudu ei pääse.

Tegime ka sellele saarele jalgratastega ringi peale ja nautisime avanevaid vaateid.

Ühel puhkepeatusel tegime mõne pildi suplevatest lastest. Selle peale ronisid nad veest ja üritasid meiega juttu teha.

Oli selline lõbus kamp.

Raiatea ja Tahaa saari ümbritseb ühine korallirõngas ja seetõttu oleks nad nagu üks suur saar. Siinseid saari ümbritseva korallrahu ja saarte endi vaheline veeala on paljudes kohtades laevatatav. Sisenemine sellesse vette käib korallirõngas olevate läbipääsude kaudu. Raiatead ja Tahaad ümbritsevas rahus on neid läbipääse õnneks mitu ja nii võib endale sobiva sisenemisaugu vaadata, mõned päevad rahulikus vees ringi purjetada ning siis mõne teise sobiva augu kaudu taas ookeanile suunduda. Umbes taoline oli ka meie plaan Raiateal.

Sisenesime Iruru läbipääsu kaudu.

Sisenemine oli lihtne, sest mõlemal pool auku on väikesed palmidega motud mis paistavad ära juba mitme miili kauguselt.

Ankrusse jäime Iruru läbipääsu taga avaneva Faaroa lahe tippu.

Kuna õhtu oli alles noor otsustasime julla kohe vette lasta ja lahte suubuvat Aoppomau jõge vaatama minna.

Jõesuue on lai, aga madal. Kohati turritavad jõest välja sajupäevade suurveega allavoolu triivinud puutüved.

Lisaks on jõevesi kaldamudast pruun nii, et põhi hakkab paistma alles siis kui päramootori vint juba põhjas suristab.

Tiksusime vaikselt ja nautisime veele ulatuvat lopsakat loodust.

Üks kohalik tuli allavoolu vastu ja meid nähes hakkas kohe oma piroogi ümber keerama.

Ütles, et ta on Andre ja et tal on jõekaldal puuviljaaed mida ta meile hea meelega tutvustaks.

Meile lisandus veel üks paaditäis sakslasi-šveitslasi.

Siin me olemegi Andre banaanide ja kookospalmide all.

Meele teeb rõõmsaks see pirakas papaia. Hetkel on see kõlbulik vaid salatiks kuid mõne päeva pärast peaks juba küps magustoidupuuvili olema.

Aias kasvas ka umbrohtu.

Andre ja banaanikobar.

Pärast aiakülastust sõitsime veel piki jõge ülesvoolu. Ühe käänaku taga sattusime kokku selle idüllilise paatkonnaga.

Jõeveel ujusid hibiskuseõied.

Kohati kaardusid puuvõrad üle kitsaks jäänud jõe.

Saime Andrelt kaasa joogi ja söögipoolist.

Need banaanid hakkasid valmima kahe päeva pärast.

Meile jätkub neist tükiks ajaks.

Järgmisel hommikul liikusime mõned miilid lõuna poole Hotopuu lahte.

Lahesuudmes oli keegi eraldiseisvale korallrahule maja ehitanud.

Vee värvi järgi on ilusti näha miks see poi just seal on. Laguunis on punased poid saare pool ja rohelised saart ümbritseva korallrahu pool.

Jäime ankrusse Teavamoa läbipääsu vastas olevas Hotopuu lahes, sest siit lühikese jalutuskäigu kaugusel asub Polüneesia tähtsaim ja suurim Taputapuatea marae. Põhimõtteliselt oleks sobinud ka kõrvallaht Opoa, aga seal oli juba enne meid mitu purjekat ankrus ja poi otsas ning kõvasti muudki turistikisa ja -kära.

Aerutasime kaldale…

…ning panime paadi posti külge ketti. Ma ei usu küll, et keegi meie kulunut jullat väga himustaks, aga selle kaotsiminekuga me ka riskida ei saa. Tagasi tulles selgus, et olin sellist lukku kasutanud mille võtit meil kaasas ei olnud. Ruu soostus paati ujuma ning õige võtme tooma. Ta on meil tõeline ujur.

Siin lahes oli peale meie ankrus veel vaid kaks inimtühja kohalikku purjekat.

Palmid rannatee ääres.

Taputapuatea marae on tõesti muljetavaldav koht. Suur kaldapealne ala on kaetud kivisillutise ja -müüridega.

See on unu.

Karpidega kaunistatud laavatükk.

See marae asub otse Teavamoa läbipääsu vastas ning oli mõeldud siitkaudu sisenevate külaliste vastuvõtu ja kogunemiskohaks.

Põhiobjekt külastatud, vaatasime veel niisama läheduses ringi.

Puhkevõimalus igale maitsele.

Pilt kellegi majaesisest.

Üks tõsiselt kõhn koer. Tõenäoliselt taimetoiduline.

Üks traktor enam palju “rohelisem” olla ei saa.

Veel mõned teeäärsed õied.

Järgmisel päeval liikusime taas piki saare kallast edasi lõuna poole.

Ankrusse jäime saare lõunatipu lähedal motu Naonao kõrval. Vesi meie all on ainult kaks meetrit sügav. Veidi eemal, tumesinisel alal, on vett üle kolmekümne meetri.

Päiksepaiste vaheldus vihmahoogudega.

Kasutasin ära vaba aega ning nühkisin “habemest” puhtaks poole paadi põhjast. Rohkem ühel päeval ei jaksa.

Järgmisel päeval rühkisime taas edasi, nüüd juba põhja poole.

Toamaro motu kõrval poi otsas. Vett kolm meetrit. Korallivaba liivalagendik on nii suur, et ankurdama mahuks veel mitu purjekat.

Korra, kui ma parasjagu paadipõhja teist pool nühkisin, käis mind uudistamas pirakas stingray. Kahjuks pole meil hetkel veealuse pildistamise võimalust. Põhjaelu on siin ka kokpitist kenasti vaadeldav. See mürgiste ogadega kala on pildistatud purjekast, läbi veepinna.

Päiksepaiste vaheldus taas vihmahoogudega.

Vahel on hea niisama istuda, kohvi või teed limpsida ning pilvi lugeda.

Palmid motu Toamarol.

Mõnekümne sentimeetrine vesi motu ümber.

Meie viimane õhtu Raiateal osutus eriti kauniks.

Huahine on esimene loogiline stopp liikudes Moorealt Bora-Bora suunas. Lisaks sellele on Huahine suurimas linnas (külas?) Fare-s selle kandi suurim supermarket! Loomulikult ei puudu ka eresinised veed ja palmirannad, nii et põhjenduse siin peatuda leib igaüks. Meiegi alustasime tutvumist Huahine-ga Fares ankrusse heites. Vahemärkusena võib öelda, et hea õnne korral võib Prantsuse Palüneesias ankurdamise asemel ka endale poi leida. Üldiselt nende kasutamise eest raha ei küsita ja kohati, eriti sügavamates kohtades, teeb see elu märksa lihtsamaks.

Huahine tervitas meid vikerkaarega.

Jäime ankrusse “jahtklubi” lähedale.

Kui Kui restoranil on sild jullade jaoks ja mõned poid, siis on selle restorani nimi tavaliselt “jahtklubi”. Mingit jahtklubi tavalises mõttes see ei tähenda.

Klubi kass.

Läksime külaeluga tutvuma.

Mida mereõhk segumasinaga teeb.

Ja mida teeb palavus koeraga.

Põhi ei ole Fare all ankurdamiseks hea ja iga aasta triivib paar ankrus olnud jahti kõvemate tuulepuhangutega korallidele. Niisiis, elu on siin karm.

Siin üks hiljutisi õnnetuid korallide külastajaid juba peaaegu parandatuna.

Kalale!

Kirik on otse kaldal.

Moodsamat sorti piroog.

Edasi tõukab seda veesõidukit  200 hobust.

Kalastajad.

Kuna Fares puudus meile sobiv WiFi, siis liikusime siit peatselt edasi Avea lahe suunas.

Sõit läks Huahinet ümbritseva korallrahu ja saare enda vahelist veevälja mööda. Meri oli sinine ning loodus lopsakas.

Kohalikud kalamehed viskavad ikka möödudes käe tervituseks püsti. Vastame samaga. Oma paati juhivad nad vöörist, et paremini põhja näha ja korallipeade eest kõrvale põigata. Rooli asemel on see valge pulk.

Ankrusse jäime kolme meetri sügavusse llivapõhjaga lahte.

Kaldal oli onnidest hotell.

Kuigi vesi on siin täiesti selge ei ole snorkeldamine huvitav, sest kaladerohke korallrahu on kaugel ja liivapõhjal leidub vaid mingeid hiigeltõukude taolisi elukaid. Läksime hoopis jalutama.

Majavalvur.

Piroogi võib ka nii hoida.

Tahiti võludest ja seltskonnaelust on muidugi raske ennast lahti rebida, aga siis kui Carrefouri supermarketi lettidelt on toiduvarud taas täiendatud ning WiFi levialas koduleht ajakohastatud vedas meid otsekui vägisi paljulubava kuulsusega Moorea poole. Purjetaja jaoks on Moorea põhiliseks atraktsiooniks selle põhjakülje kaks sügavat lahte – Cook ja Opunohu. Opunohu on väidetavalt maalilisem ja metsikum kui asustatum Cooki laht. Ette rutates võime öelda, et meile see nii ei tundunud. Opunohu on hästi turistlik ja kohalik elu tundus seal praktiliselt puuduvat. Peale selle on suuremas osas sellest lahest ankurdamine keelatud ja jahtide parv on üksteise otsas väiksel osal lahesuudmest. Samal ajal käib Cooki lahes täiega kohalik elu (kuigi on ka hotelle) ja ankurdada võib kus iganes. Leidsime omale sügaval lahe tipus mõnusa ankrukoha.

Moorea läheneb.

Pilv on jäänud mäetipu külge kinni.

Sõitsime idapoolt ümber Moorea…

…ja peatselt olimegi Cook-i lahe suudmes.

Kuhu ka ei vaataks, kõikjal on sakilised ribid ja tipud.

Meie naabriteks olid üks väike saksa purjekas ning kahe mastiga katamaraan.

Nagu ikka, enne lõdvalt võtmist tuleb purjedele katted peale panna.

Ruu oli meile õmmelnud päikesevarju lisa. Panin sinna vajalikud trukid serva.

Enne õhtut oli täiendatud päikesevari üleval. Siinkandis kulub ära kogu vari mis võtta on, sest päike on karm.

Org on sügav ja päike kaob peagi mäeribi taha.

Hommikul läksime lähedasi künkaid avastama. Külarahvas valmistas pirooge sõiduks ette.

Minu telefonis oleva kaardi järgi siin teedest ja radadest puudust ei ole. Alustasime paljulubava nimega Ananassiteest mis otse loomulikult läheb üle Ananassikuru.

Päästeameti kolm olulist sõidukit.

Eemal paistis kuulus auguga tipp.

Meie tee läks ülesmäge ja teeääres olid majad ning aiad.

Kodule palju kenamat kohta leida on raske.

Peagi jõudsime ananassipõldude vahele.

Ja seal ta ennast peidabki!

Mõned ananassid olid juba päris kenad kollased.

Ruu kauneid vilju pildistamas.

Põllu servas oli ka muid kenasid taimi.

Tasapidi muutus tee kitsaks, rohelusse mattunud rajaks.

Pole just päris Munamägi, aga tuletame meelde, et ronimine algas merepinnalt.

Matkasellid Kolme Männi kurul.

Vaade kurult Cooki lahele…

…ja kogu orule.

Näha oli ka kõrvallaht Opunohu.

Radu läks siia ja sinna ning mets oli paks.

Juhuslikult sattusime puudest pikitud marae jäänustele.

Ruu ja suured puud.

See ei ole rabarber.

Mina ja puu.

Oleks nagu kääbuseks jäänud.

Kena väike oja.

Taas ananassipõldude vahel.

Ananassiõis.

Seda ei näe iga päev, et kukk puu otsas greipfruuti sööb.

Ruu kohaliku kombe kohaselt ehituna.

Troll Cooki lahe turistlikuma osa foonil.

Õhtul tuli lahele kombineeritud kauba- ja kruiisilaev.

Järgmisel hommikul tõstsime rattad jullasse, et Mooreale rannateed mööda ring peale teha.

Hotellionnid vees.

Jahid ankrus Opunohu lahes.

Vaade ankrus jahtidele teiseltpoolt Opunohu lahte.

Hotellionnid mäenõlval.

Ruu Tahiti taustal.

Vaiare marina.

Leidsime siit tuttavliku Amel Euros 39.

Kena müüriga maja Cooki lahe ääres.

Veel üks omapärane kivimüür.

Kohalik supleja Cooki lahe kaldal.

Majavalvur.

Maaliline hotell.

Üks neist seal on Troll.

Ankrus Bora-Boral Vaitape küla juures. Ennustus oli tuule suhtes kehv, aga oli kihu Bora-Borale jõuda. Tulimegi kogu tee mootoriga.

Raiateal motu Toamaro kõrval poi otsas. Vett 3m ja päike sillerdab liivapõhjal. Eile nühkisin puhtaks poole laevakerest, täna tuleb teine pool teha