Lõpuks ometi Uus Meremaal, Bay of Islands Marinas Opuas. Retk Tongalt võttis 16 päeva kuna enamus ajast oli tuul kas nõrk või vilistas otse näkku.

Täna 00.17 eesti aja järgi ületasime me 28 00′ lõunalaiusel kuupäevaraja ning oleme tagasi kodusel idapoolkeral. Tuul on nõrk ja edenemine aeglane.

Ankrus Nukualofas. Homme lähme ennast välja möllima ja ilmselt juba nädalavahetusel võtame suuna Uus Meremaale.

Siin asub kuningriigi pealinn Nuku’alofa ja sinna meil parasjagu vaja saada oligi, sest lähenes Kadri ja Thori äralennupäev. Kuna olime oma liikumisega kenasti graafikus, siis saime võtta rahulikult ja peatuda enne pealinna purjetamist veel Malinoa ja Fafa saarte juures. Kelefesialt Malinoale purjetades saime kätte taas ühe kena Mahi-Mahi.

Fileetükid praadimist ootamas.

Kalasalat šampaga – mmm!

See on Fafa saar.

Saarel asuvasse hotelli ja sealt suurele maale tagasi toimetati turiste sellise laevaga.

Siin veel pilt vaalavaatluslaevast. See paat tegi iga päev turistidega pika tiiru saarestikku.

Sellest pilust pääseb Nuku’alofa sadamasse. Mõned purjekad seal ka olid, vahemere moodi kinni: ankur vöörist väljas ja ahter pikkade otstega muuli küljes. Kuna maaleminekuks tuli neil ikkagi jullat kasutada, siis eelistasime meie umbsele sadamaõhule ja sogasele veele hoopis sadamasuu lähedale ankrusse jäämist. Siin on vähem sääski ja vesi ujumiseks piisavalt puhas.

Veidi segas sadamalaiendust ehitava tehnika müra.

Vaade ankrust kesklinna suunas.

Vaba kaid on kõvasti, samas ei ole eriti kohti kuhu jullat kinnitada saaks, lukustusvõimalusest rääkimata.

Kuigi kohalikud kalamehed tundusid tähelepanelikud olevat, jääb siiski oht kalapaatide vahele vendriks saada.

Kohe sadamas on rikkalik kalaturg.

Need kenad pakid on elusad krabid.

Juurikaid sai osta lisaks mitmele suurele turule ka otse teeäärest.

Turismiinfo asub kenas väikses majas, mille ümber on hoolitsetud aed.

Aeda oli valitud kasvama tähtsamaid kohalikke taimi. Ei puudunud kookospalm, papaia ega leivapuu.

Need on kollase hibiskuse pungad enne puhkemist.

Kuningale pugemine paistab siin tähtis asi olevat, sest kõikjal linnas olid suured erinevate organisatsioonide ja firmade pühendustega kuningat ja ta peret õnnitlevad plakatid.

See naine tuli lihtsalt uudishimust valgete inimestega rääkima.

Järgmisel päeval proovisime linnasüdamele lähemal olevat Yellow Pier-i ehk American Pier-i. Ka see ei olnud eriti hea variant, sest kaiots oli hirmsasti ära laguneda lastud. Suure hädaga sain julla ikka kinni.

Seekord jalutasime läbi linna saare sisemuses asuva madala laguuni randa.

Lastele on valged inimesed suhteliselt arusaamatud asjad.

Vastavalt sildile on tegu autopesulaga.

Selline puu kataks Laulasmaal vähemalt neli krunti.

Kuningate matmispaigale igaühel asja ei ole – aed oli ümber ja väravad lukus.

Linna külje alused madalikud olid risti-rästi võrke täis ja nende vahel sumpasid molluskikorjajad.

Kunigapalee on mererannas. Lähedale ei pääse, sest ümberringi on kõrge aed ja väravates valvurid. Kuningapere siin ei ela.

Meid käis tervitamas Uus-Meremaalt pärit Graham.

Thor kasutab ära oma viimaseid tunde Tongal ja teeb jullaga mõned tiirud ümber Trolli.

Ongi lahkumishetk, sest kohe viib takso Kadri ja Thori lennuväljale.

Meie liigume tagasi laeva.

Sadam õhtutuledes.

Laevad ja kraanad.

Tongatapu-l on kaks olulisemat vaatamisväärtust: Ha’amonga ‘A Maui ehk umbes viie meetri kõrgune ja kuue meetri laiune kivist värav ja niinimetatud Blow-Holes ehk augud kaldakaljus millede kaudu ookeaniummikas pritsmete ja veejugadena kõrgele õhku purskab. Kumbki neist atraktsioonidest ei asu jalutuskaugusel linnast. Kasutasime ühistransporti ja sõitsime esimesena seda väravat vaatama.

Samas lähedal on veel Maka Fa’ahinanga ehk kivi mille vastu kuningas Tu’i Tatonga suvatses nõjatuda.

Võtsime kivi juures suure puu alla istet ja puhkasime veidi enne pikka tagasisõitu.

Bussi oodates tegi Ruu pilti koolitunnis olevatest lastest.

Peagi läks kirju seltskond koju lõunale.

Bussis oli tädi põrsaga.

Üks Nuku’alofa mõnusamaid iseärasusi on siinne üle viie kilomeetri pikkune betoonplaatidest rannapromenaad. See annab võimaluse pärast pikemat bussis või laevas istumist korralikult jalgu sirutada.

Taolisi slippe on mitmel pool ja keegi nende ette lukustatud kette ei tõmba.

Mõni siinne rannaäärne maja võiks võik olla vabalt ka mõnes Eesti eeslinnas.

Mõõnaga oli vesi kaldalt kaugele kadunud.

Tagasi jõudes käis meie kainurgas tihe elu. Õnneks olime julla hommikul kaile tõstnud.

Kuna olime juba mõnda aega ainult turismiga tegelenud, siis oli laevatööde nimekiri üsna pikaks kasvanud. Näiteks nõudis üle õmblemist genu tagaliik.

Seoses genu alla võtmisega sai ära lõigatud ka genuvalli mastitopis räsida saanud osa.

Ruu võttis ette suurema pesupäeva.

Seoses laeva tuulutamise ja kappide kontrolliga avastas Ruu, et meie tormikad on osanud troopikas hallitama minna. Ka need said seenevastase vahendiga üle käidud ja tuulduma pandud.

Mina vahetasin lisaks genu parandamisele ära ka DuoGen-i suureks kulunud aukudega kinnitusklambri. Ehk siis päris väsinud osa läks vahetusse kasutatud, aga paremas korras olevaga. DuoGen töötab meil praktiliselt kogu aeg, purjetades veerežiimis ja ankrus olles tuulegenekana. Oleme tast üsna sõltuvad, eriti pikematel ookeaniotsadel, sest ta saab veerežiimis kenasti nii autopiloodi kui meie muu elektroonika toitmisega hakkama. Päiksepaneelid on ju head küll, aga navielektroonika, autopiloot ja külmkapp tahavad ka öösel ja pilves ilmaga voolu saada. Tänu DuoGen-ile ei ole me mootorit akude laadimiseks pidanud käima panema. Peaks vist hakkama varuosade tellimise nimekirja koostama?

Eelmisel päeval oli meile ankrunaabriks tulnud suur Janneau “Vela”.

Kaldale minnes tuli selle kapten ja omanik Franz meie juurest läbi. Kuna juttu tundus jätkuvat kauemaks, siis kutsusime ta meile õhtust sööma.

Järgmisel päeval võtsime ette vaatamisväärsuse number kaks: Blow-Holes. Tee bussijaama läheb mööda kaldapromenaadi. Pilku köitsid pikakaelalised ekskavaatorid.

Ja muidugi ka teeäärsed lilled.

Bussiga saime vastaskalda lähistel asuvasse Houma külla. Sealt edasi umbes kilomeeter jala. Tee äärde jäid omapärane kirik ja väga kena suure krundiga maja.

Lõpuks jõudsimegi vett purskavate kaldakaljudeni. Kuigi meri oli rahulik, oli vaatepilt siiski muljetavaldav.

Kohe nende vaatamisväärtuste kõrval oli mahajäetud hotell. Ilmselt ei tasunud selle pidamine nii kaugel pealinnast ennast ära.

Saime möödujalt vihje, et lähedal asub pisike kuid kena kaljudevaheline plaaž. Sinna viis pisike kaljudevaheline rada.

Plaaž oli kaljudevahelises lohus hästi peidus.

Külla tagasi läksime põldudevahelist teed mööda. Teeäärse tara postid olid kasvama läinud.

See seltskond oli koos meiega Nuku’alofa kõige korralikumas toidupoes.

Õhtul tuli Franz meile ning rääkisime nagu ikka purjetamisest ja elust üldse. Franz on töötanud laevamehaanikuna kaubalaevadel ning hiljem firma esindajana naftapuurtornidel. Kui lapsed suureks kasvasid ja raha teenimisest isu täis sai, ostis ta endale purjeka ning läks merele. Ta on Vaiksel Ookeanil juba kolmandat aastat ning ta tõsine soovitus meile oli mitte siitkandist nii kiiresti lahkuda.

Järgmisel õhtul olime kutsutud Franz-i Jeannaule.

Ta ostis selle kasutatult ja väga hästi varustatult. See ahi on siiski Franzi enda paigaldatud. Väga kaunis!

Franz oli valmis tagasisõiduks Uus-Meremaale ja juba järgmisel hommikul pärast meie külastust ta ankru ka hiivas ning teele asus. Meie siit nii vara veel lahkuda ei taha. Liikusime hoopis umbes kuue miili kaugusele Atata saarele. Sellest pisikesest saarest lõunas on tohutu korallirägastik ning selle keskel just parasjagu nii suur liivase põhjaga korallivaba ala, et üks jaht ennast siia üsna lahedalt ära mahutada suudab. Sissesõit sellesse laguuni on kitsas ja nõuab head valgust, et korallipeadest mööda põigelda. Meil on küll olemas ka selle tee GPS-koordinaadid, aga ainult neile toetuda oleks õnnemäng, mida me vabatahtlikult ette ei võta. Et päike oleks sisse sõites seljataga, asusime teele hommikul. Siin meie uus naaber, tohutu ketch Quintessa Uus-Meremaalt.

Atata saar õhtuvalguses.

Saarerahvas tuleb linnast.

Atata päikseloojang ja õhtused pilved.

Magesti vesi hakkas kergelt soolakaks minema. Seekord läksid vahetusse membraani ja pumbakorpuse vahelised tihendid.

Juba kaua aega seisis parandamata meie pooleks murdunud teleskoop-spinnakerpoom. Kasutasime tavalist spinnakerpoomi ja teise poomi järgi polnud lihtsalt vajadust. Nüüd on aega sellega tegeleda ja miks mitte kui saab samal ajal kauneid vaateid nautida. Lõikasin poomil murdunud osa maha ja neetisin kinnitusotsa tagasi. Õnneks on akusirr ja suured needitangid kaasas nii, et töö läks libedalt.

Sama lugu oli besaanmasti saalingutega, mis juba tükk aega kinnitustes logisesid. Puurisin vanad alumiiniumneedid välja ja panin uued Monel-needid asemele. Loodan, et need on vastupidavamad.

Ühte tööd lähed tegema ja teine töö ronib kaasa. Kuna masti ronimiseks tuli besaanilt kate osaliselt maha võtta, siis avastasin, et sel purjel on samuti mõned õmblused läbi hõõrdunud. Tegin besaani kallal mitu tundi näputööd.

OK, see töö ei olnud just hädavajalik. Nimelt vahetasin välja ühe, neli aastat tagasi paigaldatud “ajutistest” mitte-roostevabast metallist, käigutule kinnitustest. See oli tavaline rauapoe nurgik, isoleerpaelaga kinni mähitud, et sool ligi ei pääseks. See oli üllatavalt hästi säilinud ja nii jätsin kaks ülejäänud kinnitust Uus-Meremaa paadi- ning rauapoode ootama, et täpselt sobilikke polte-mutreid hankida.

Siin teeb Ruu meie hallitanud ja porijälgedega jalatseid Uus-Meremaa võimudele vastuvõetavamateks.

Muidugi ei tulnud me siia ainult tööd tegema. Snorkeldamine Atata korallide keskel on suurepärane.

Jääme ilmselt siiakanti veel mitmeks päevaks. Mõtleme juba Uus-Meremaa suunas liikumisest, aga täpne lahkumisaeg Tongalt sõltub eelkõige sobivate tuulte saabumisest. Hetkel on oodata vaid nõrku ning vahelduvaid tuuli.

 

 

Ha’apai saarestik on huvitavaim osa Tongast. Siin on kümneid hajali saari milledest paljud on asustamata, korallriffide ja liivarandadega palmisaared. See piirkond on ideaalne rahulikuks rändamiseks, vaalavaatluseks, snorkeldamiseks ning rannapiknikuteks. Vaalad külastasid meid kohe meie esimeses Ha’apai ankrukohas Ha’ano saare juures.

On täiesti arusaadav miks neid vaalu eesti keeles küürvaaladeks või pikkloib-vaaladeks nimetatakse. Küür on neil suur nagu heinakuhi ning loivad on pikad ja sihvakad nagu moodsa purjeka roolileht.

Need elukad ujusid hommikul meie ankrukohta ja tegid ümber paadi mõne rahuliku tiiru.

Suurpurjel lesides oli neid mõnus vaadelda.

Maandusime jullaga liiva ja korallisegusele plaažile.

Siin ja seal oli näha huvitavaid koralle ning päris kobedaid karpe.

Saarel võtsid meid vastu suured nahkhiired: lendrebased ehk puuvilja-nahkhiired. Nad söövad hea meelega igasugu puuvilju, eriti papaiasid ning nende olemasolu asustamata saarel vihjab viljapuude esinemisele. Siin saarel neil kindlasti söögipuudust ei ole, sest siin on mitu küla koos sinna juurde kuuluvate puuviljaaedadega.

Mõned taimed plaažilt.

Kuigi kaldalt vaadates tundub nagu oleksime ankrus avamerel, on Troll tegelikult kolmest küljest ümbritsetud koralliriffidega ja ummika eest hästi kaitstud.

Külavahetee viib läbi kookoseistanduste.

Päikesepaneelidega tänavavalgustus ning hobused.

Külal on tavaliselt oma väike sadam.

Nagu ikka kõndisid kõikjal ringi sead.

Majahoovis kuvas puuniinest punumismaterjal. Sellest tehakse muuhulgas ka rituaalsed, seelikud mis kuuluvad nii meeste kui naiste viisaka riietuse juurde.

Teeäärsed lilled ja muud taimed.

Tegime kõrvalpõike saare tuulepealsele küljele.

Kaldakalju on saare idaküljel ookeaniummika poolt merest kaugele uuristatud.

Siin-seal jookseb sügavale kaljusse plaažiribasid.

Õõnestatud kalju annab ihaldatud varju keskpäevase praadiva päikese eest.

Mehed istutasid keset metsa jamsitaimi.

Mõned majad on siin päris korralikud.

Külapoisid mängisid põllulapil.

Sellel pildil on muide lisaks kohalikele paatidele ja superjaht Evviva-le, kes tundub endiselt meiega samal marsruudil ja samas graafikus olevat, ka Troll ankrus.

Tüdrukud tegid kail aega parajaks ja olid rõõmsad, kui neid pildistati.

Naised korjasid mõõnaga merepõhjast karpe. Ikka Tonga tempos.

See “mootorpaat” on ankrus meist ikka palju-palju kaugemal.

Nagu juba öeldud, ümbritsevad Trolli korallriffid millede vahele nii suur elukas ära ei mahu. Meile aga korallid ja neid ümritsev kalaelu meeldib.

Ha’apai-s purjetades tuleb ennast Lifuka saarel asuvas kohalikus keskuses Pangai-s registreerida. Selle, mitte just eriti maalilise küla, me järgmiseks ette võtsimegi.

See on tähtsale keskusele vääriline meremärk.

Eemal paistab sadamat ümbritsev metallkindlustus. Esiplaanil on aga ülitihedalt asetsevad külalispoid millest osa kõrge veega merre kadusid. Meie jäime ankrusse.

Kaid olid massiivsed, aga leidsime koha ka oma pisikesele kummikule. Vesi oli nii puhas, et kummika vari on põhjakividel selgelt näha. Thor on “uurivas meeleolus”.

Seinal on viit, et tegemist on justiitsministeeriumi hoonega.

Ees paremal on pood ja vasakpoolse hoone all asub turg.

Hiiri pole ja kass magab.

Kuigi ei olnud pühapäev, tulid viisakas riides naised kirikust.

Pere käis poes.

Sain omale Pangaist uue noa millega kookoseid hakkida.

Muretsesime oma ruuterile siit ka kohaliku mobiilse internetikaardi, aga rohkem millegagi see küla meid ei köitnud. Ankur üles ja teele.

Soovisime taas omaette olla ja võtsime suuna asustamata Luangahu-le. Tee peal näitas üks vaal meile saba.

See ongi Luangahu.

Olime oodatult ainus paat siin ankrus. Kõik oli kaunis, nii mere peal kui all.

Ees ootas saarega tutvumine ja õhtune grill. Meil oli infot, et siin leidub lisaks kookospalmidele ka papaiapuid. Mis siin ikka, seltskond jullasse ja randa.

Ennast liivale vedanud väänkasvud krabiperspektiivist.

Siit on läinud erakvähk.

Meie eelinfo fruutide osas osutus tõeseks.

Grilli ehitame loomulikult korallist.

Lõke põlema ja poolikud kookosekoored sinna söestuma. Need on parim grillitoide.

Appi! Meid ründavad krabid!

Laevas vajas magesti taas järgiaitamist. Vea leidmiseks on vaja palju valgust ja häid prille. Seekord läksid vahetusse kõrgsurvepumba kolvitihendid.

Meie teekonnal lõuna suunas jäi teele kaunis kaljumüks Koro (siin pildil keskel). Kohe koro kõrval, koralliväljade vahel, on mõnus madal liivase põhjaga ankrukoht. Eemal paistab 1050 meetri kõrgune Kao vulkaan.

Meile see koht sobis.

Snorkeldamine on siin fantastiline. Esiteks meie ankur (35 kg Mantus), korralikult liivas. Panamas mingi irvhammas kõndis Shelter Bay marinas meie vöörist mööda ja küsis, et kas see ankur on Titanicult pärit, aga ankruga on nii, et mida suurem seda parem. Meile on abiks veel 100 meetrit ketti mis koralli ei karda ja kõva tuule ja suurema lainega põhjast tõustes laeva kiikumist summutab.

Koro selge vesi ja kirgas kalaelu.

Päike loojus Ha’afeva saare taha.

See siili moodi naabersaar on Ono Iki.

Teel meie järgmisse ankrupaika Ou’a saare laguunis möödus meist mitmeid vaalasid. Kaks seltskonda sukeldusid meil kiilu alt läbi ja üks isegi müksas meid tuntavalt.

Küürvaal on selja pealt praktiliselt must, aga kõhu alt on ta valge.

Küürvaala lõuaalune.

Veest välja ja prantsti selili.

Ja nii kümmekond hüpet järjest.

Siseneme Ou’a laguuni.

Hallina silmapiiril on kaks vulkaanisaart – lame Tofua ja kooniline Kao.

Hommikukohv tüünes laguunis.

Thor läks ujuma laguunis mängivate delfiinide juurde.

Tofua saarel on aktiivne Lofia vulkaan.

 

Outrigeriga kalamees laguunis.

Teekond Nomuka Iki saarele. Taas nägime vaalu.

Lähenemine Nomuka Iki-le.

Kaldal oli kalapaadi vrakk.

 

Algab kookosejaht.

Mingi purjekas oli siia oma masti maha jätnud.

Tagasi paati tulid Ruu ja Thor ujudes.

Pärast läksime kõik kalu vaatama. See kala kaevub ehmudes põhjaliiva nagu välk.

Blowing Bubbles õhtupäikeses.

Teel Kelefesia-le saime kätte ühe väikse tuuni.

Kaljune Kelefesia, meie viimane peatus Ha’apai-s. Ruu jälgib vööris koralle.

Vana tuttav ketch Blowing Bubbles on juba ankrus.

Tuunifilee salatiga – maitseb hea.

Tulime tagasi Atata laguuni ankrusse. Homme õhtul või öösel peaks tõusma tugev põhjatuul. Tahame siin saare varjus olla.

Taas ankrus Nukualofa juures. Tulime siia, et omale netibaite juurde osta. Homme lähme tõenäoliselt Atata kaunisse laguuni tagasi.

Ankrus Atata saare kõrval atollis. 7 m sügavuses liivpõhjas on siin ja seal näha korallilaike. Ilmselt on seal ka kalu. Lähme kohe Ruuga asja uurima.

Paari päevaga sai meil Neiafu saginast ja kärast küll ning me alustasime oma retke lõunasse läbi Vava’u saarestiku. Tegelikult asub ka Neiafu Vava’u saarestikus, aga allpool tuleb juttu ja pilte just meie külastatud väiksematest saartest.

Ankrust ära sõites märkasime ühte seni mittekohatud Soome purjekat – Helsingist pärit AnnaSaarat. Kahjuks polnud omanik pardal ja tere jäi hõikamata.

Merelained on siinsed kaldakaljud servast ära uuristanud. Päris igal pool kaldale minna ei saa.

See on kuulus Swallows Cave.

Pealelõnal jõudsime Nuku saare juurde.

Meie tänaseks juba üsna roostes (reisi algul Göteborgist ostetud) ankrukett läks sinisesse päikeses sillerdavasse vette. Ankru haakumist saab kontrollida vööris seistes, sukelduda ei ole selleks vaja.

Uurimisretk asustamata saarele.

Paat puu külge ketti, sest mine tea millal tõusulaine sellele järgi võib tulla.

Leidsime saarelt ka ühe tühjana seisva väikese maja.

Kadri päikselises vees. Rätik ei ole ümber mitte jaheduse tõttu vaid kaitseks tulise päikese eest.

Tagasi laeva.

Oma troopiline saar, päike ja mahe tuul. Mida on veel õnneks vaja?

Tõstis tuult ja otsisime varju Vakaeitu saare juures olevast hästi kaitstud lahest. See osutus 10-15 m/s puhuvas kagutuules populaarseks kohaks. Enne meid oli siin juba ankrus 4-5 purjekat ja peatselt saabus veel üks laenukata mis otsustati otse mei ankru kohale parkida.

Vaevalt olime ankru vette saanud kui meid tuldi seltskonnaeluga kurssi viima.

Nimelt oli õhtul plaanis heategevuslik söömaaeg eesmärgiga purjetajatele kohalikke sööke pakkuda ning ühtlasi pereisa Davidit uue paadimootori hankimisel järgi aidata. Nimelt polnud saarel pidevalt elaval perel parasjagu ühtegi töötavat paadimootorit (ja seega puudus menüüst kala). Purjetajad aitavad kohalikke nii nagu askavad ja suudavad. Üks Uus Meremaa päritolu insener tegeles parasjagu kahest mittetöötavast Yamaha Endurost ühe töötava kokkupanekuga. Teised tegid Davidile vajadusel transat naabersaarele poodi.

Majapidamine Vakaeitul.

Pereisa David küpsetab õhtuks purjetajate hangitud põrsast. Lemmikloom, keda hellitavalt tütreks kutsuti, vaatab pealt.

Seltskond koguneb.

Ruu räägib peremehega kaladest.

Sõime pika laua taga.

Pererahvas laulis ja tantsis.

Koju saime alles ööpimeduses. Peo lõppedes pani peremees meile südamele, et järgmisel päeval (mis osutus emadepäevaks) on kõik taas lõunale kutsutud.

Järgmisel päeval, enne pidulikku lõunat, käisime vaatamas saare teise kalda plaaži.

Liiva asemel on lihvitud korallitükid.

Üle kasvanud liaan.

Mõned lilled ja muud taimed ka.

Majja tagasi jõudes olid ettevalmistused lõunasöögiks lõppemas.

Üksteise järel saabusid ka ülejäänud külalised.

Muhe loom.

Perenaine lõikas põrsa lahti.

Külalised ootasid huviga.

Ühispilt peremehe ja -naisega.

Seleta palju tahad, et sulle meeldib aerutada, ikka võetakse sleppi.

Siin veel mõned pildid retkelt saare põhjatippu.

Kuigi tuul puhus endiselt kõvasti ja ummikas oli üleval sõitsime me siiski oma hästi kaitstud lahest minema, et veidi omaette olla. Ovelau on pisike asustamata palmisaar mis on suurepärane nii snorkeldamiseks kui rannas jalutamiseks.

Tahtsime liha grillida ja läksime selleks Thoriga kohta valima.

Kõik sobis ja peatselt olimegi kogu seltskonnaga kaldal, söögid-joogid kaasas.

Ei muud kui lõke üles ja söed hõõguma.

Meie korallitükkidest ehitatud grill.

Söök maitses hästi.

Oma järgmisele saarele Taunga-le jõudsime järgmisel päeval juba enne lõunat, sest minna oli vaid mõni miil. Kohe jalutada ei olnud viitsimist ja kuna olime ankrus korallide vahel läksime hoopis snorkeldama.

Päike oli ere ja vesi selge. Korallid oleks nagu valgust kiirgavad.

Neoonvärvides kalad.

 

Jalutama jõudsimegi alles järgmisel päeval. Sildusime jullaga kivikai äärde.

Troll ankrus korallide vahel ja vitstega tähistatud rada kai juurde.

Toanga ei ole asustamata saar.

Värviküllane surnuaed.

Mõõn.

Puhvis palm.

Peitu pugenud krabi.

Merekarbist liblikas.

Hästi lihvitud jäänus merisiilikust.

Kuna oli mõõnaaeg, siis saime mööda liivariba naabersaar Pau-le jalutada.

Kiirustav erakvähk.

Meile oli saabunud helikopteriga naaber.

Pau saarel.

Tagasi koju.

Külaline laevas.

Teel Kenutu-le.

Hommikul ilmus meie ja saare vahele väike paat kolme kohalikuga kes hoolsalt ujudes kala ja karpe püüdma asusid.

Tegime ühega neist, kes kaldale puhkama ujus, juttu, et kuidas läheb. Kurtis, et kehvalt, sest pole snorklit. Tõime Thoriga talle laevast ühe oma varusnorklitest.

Keegi oli kaldale puhkenurga meisterdanud.

Seda madu kohtab tavaliselt vees.

Karpide ja korallitükkide segu plaažil.

Ronisime tervatale korallkaljudele.

Kõrvalsaar Lolo.

Kenutu kõrge idakallas.

Madala veega saab koralli mööda Kenutu-lt Lolo-le kõndida. Päris kuiva jalaga siiski kohale ei pääse, sest saartevahelisest pilust murdub sisse korralik ookeaniummikas.

Läbi õhukese veekihi kumab igasugust elu.

Mõõnaga kuivale jäänud korallipead.

Kaldakaljult niriseb soolase vee juga mida toidab üle saare murduv ookeaniummikas.

Läheneb Fonuafo’Ou saar.

Jääme ankrusse koralliribidega kaitstud laguuni.

Läbi klaasja vee kumavad tumedamad laigud on korallipead. Need on nii sügaval, et meie 1,65m süvise juures meile ohtlikud ei ole.

Kõrgveega pääseb osa ummikast laguuni sisse ja murdub alles saare kaldal.

Fonuafo’Ou on asustamata kui mitte arvestada siin pesitsevaid linde.

Snorkeldamine, nagu ikka korallidevahelises laguunis, on siin suurepärane.

Maninita oli meie viimane stopp Vava’u saarestikus. Sarnaselt Fonuafo’Ou-le on see asustamata kuid tulvil linde ja krabisid. Tegime siin lõket ja põletasime ära põleva osa kogunenud prügist.

Meie järgmine peatus on juba Ha’apai saarestikus.

Teekond Niuelt Tongale möödus reipas tuules ja nagu juba tavaks saanud pidime purjestust vähendama, et mitte öösel kohale jõuda. Teise ülesõidupäeva varahommikul jõudsime järgi sakslaste Dörtitale kes oli meist öösel mööda kimatanud ja kiikus saare varjus valget oodates.

Meie lähenedes said nad aru, et on taas paras aeg liikuma hakata. Saarte varjus oli meri taas rahulik. Maastik on siin kaljune ja kaldad järsud.

See kalju meenutab silmini vette pugenud trolli nägu.

Niimoodi vaikselt Neiafu poole tiksudes oli piisavalt aega, et hommikukohvi nautida ja ööuimasus minema peletada.

Sõbralikud sakslased viipasid meid saabumiskai ääres oma paadi pardasse kinnituma. Võtsime kutse rõõmuga vastu ja jäime kõik koos ametnike saabumist ootama.

Mööda ujus sõjalaeva meenutav mootorjaht Iceberg, samuti juba korduvalt kohatud laev.

Ametlikud asjatoimetused seljataga, võtsime endale sadamas poi. Sadamapoolne osa lahest on tihedalt erinevatele firmadele ja eraisikutele kuuluvaid poisid täis nii, et ankrukoha leidmine on raske kui mitte võimatu. Lähim hea ankrukoht on lahe teisel kaldal, aga nii kaugele linnast me minna ei tahtnud. Pealegi ei olnud poi kallis ning meil oli plaan siin ainult veidi ringi vaadata, varusid täiendada ja edasi teiste saarte suunas liikuda.

Ringi vaatama me peatselt läksimegi.

Elu on maalähedane ja ka kiriku ümber jalutavad sead.

Suunaviidad, samal ajal, on ambitsioonikad.

Omapärase arhitektuuriga pangahoone.

Kohe sadama kõrval oli turg ja toidupood. Turul kauplesid kohalikud, aga kogu muu toidukaubandus paistis hiinlaste käes olevat.

CocoNet väga kiire ei ole.

Kellegi mereäärne maja kesklinnas.

Sisuka päeva lõpetas pidulik õhtusöök kokpitis.

Järgmisel päeval otsustasime ronida Vava’u saarestiku kõrgeima mäe Mt. Talon-i otsa. Oma 131 meetriga on see muidugi pigem jalutuskäik.

Ühtlasi nägime veel sigu, lilli ja kohalikke.

Nagu sildilt lugeda saime virutasid kurjad naabrid Samoalt mäetipu ära ja nüüd on see lame.

Kuigi kõrgus pole suur on vaated tipust korralikud.

Kuna mägironimisest jäi energiat üle, siis käisime Thoriga puu otsas mingeid laimi või mandariini laadseid sitruselisi hankimas.

Elektriliinidel rippusid tohutud ämblikuvõrgud.

Veel veidi äärelinnaelu.

Lapsed on nagu ikka – lapsed.

Ja neile meeldib pildistamine kohe üliväga.

Üks moodsamat sorti piroog.