Leça da Palmeira linnas on suur Leixõs-e sadam. Sadama akvatoorium on hiiglaslik — siin on naftakai ja gaasikai ja kruiisiterminal, rääkimata konteinerterminalist. Puksiirid nügivad pirakaid laevu paika ja käivad aeg-ajalt naftatorusid ja paake veejugadega jahutamas. Ilm on soe. Selle sadamamüraka loodenurgas on ka väike külaliskohtadega jahtsadam, kenasti eraldi väikeste muulidega kaitstud. Ja eriti tore on see, et kohe selle marina kõrval, muuli taga, on lubatud soovijatel ka ankrusse jääda. Seda siis sadama akvatooriumis suurte sadamamuulide varjus. Siin me olemegi veetnud 3 viimast päeva. Kogu aeg siiski siin nii palav ei ole olnud kui täna. Üleeile ja üleüleeile (kui me siis sõitsime) valitses sadamas ja ka linnas tihe udu. Eile, kui võtsime ette Porto tuuri, andis udu järgi ning saime endale kena päikeselise linnaekskursiooni. Siin on tegelikult linn linnas kinni ja Leça läheb sujuvalt üle Matosinhos-eks ja see omakorda Porto-ks. Ja Porto oligi tegelikult see põhjus miks me siia tulime. Porto linna teeb eriliseks see, et ta asub sügava jõeoru kallastel. Terrassidena asetsevad majad, kitsad ja peaaegu vertikaalsed vanalinnatänavad, kindlused ja kirikud ning muidugi vägevad, üle jõeoru viivad sillad. Kõrvuti on muljet avaldavad vanalinna majad, moodne arhitektuur, slummid ja suisa varemed. Tohutu segapuder, aga oma hingega.

Ankrus. Kõik korras.

Mitte et Islas Cies meid ära oleks tüüdanud (või hea ja tasuta internet kui seda meelde tuletada) ja ka mitte sellepärast, et ilmateade head sõidutuult oleks lubanud (otse vastupidi — tuult ei lubatud), aga reisikihu oli sees ja tahtmine oli lõunapoole liikuda. Seega purjetasime kuid siiski põhiliselt motoriseerisime Portugali piiri suunas. Kuna Portugali rannikul korralikke ankrukohti ei ole ja isegi sadamaakvatooriumides sageli ankurdada ei saa, siis oli meie sihtkohaks Viana de Costelo marina. Algse idee järgi pidime siin korraks peatuma ja kohe hommikul edasi Porto suunas põrutama, aga nii see taas ei läinud. Viana marina ootekai äärde oli meie saabumise ajaks juba sõbralik rootsi paatide seltskond kogunenud: ikka needsamad “Kuheli”, “Swede Dream” ja lisaks veel “Nanny” ja Najad “Resolute” mõlemal peal mehe-naise meeskonnad, kõik varem kohatud ja suundumas soojemale maale. Kiire lühiinfo alusel oli selge, et linn on vähemalt päevast tutvumist väärt. Peab kõndima vanalinnas ja ronima linna kohal kõrguva künka otsas oleva St. Lucia Basilica juurde. Möllisimegi end kaheks ööks sisse ja jäime suure Nauticati pardasse ootekai äärde. Päris sadamasse keegi sisse sõitma ei kiirustanud ja ega meid sinna ei aetud ka. Kõik on lõunamaiselt relax. Linn on tõesti vaatamist väärt ja siin võib ka pikemalt peatuda. Hommik oli päiksepaisteline ja tegime oma turistliku asja ära. Kuna trenni on vaja, siis ronisime isegi mäe otsa omal jalal ega kasutanud toredate kollaste vagunitega raudteed. Basilica juurest nägime , et merelt on saabumas tihe valge udu ning selleks ajaks kui pealelõunal tagasi paati jõudsime olid naaberpurjekad meie kokpitist vaevalt näha. Udu on nii tihe, et korraks väljas käies on pärast juuksed märjad. Kuna me juba siin marinas istume, siis võtsime ette ka pesupäeva ja masinasse läksid nii voodilinad ja käterätid kui ka rohkem kasutusel olnud rõivad. Homme siis ilmselt Porto poole. Enne peab muidugi ilmaennustusega ka tutvuma.

Pärast Ensenada de San Francisco (kus Ruu esimest korda selle reisi jooksul ujumas käis) ja Corrubedo (mis on tore väikelinn kena jalutuskäiguga majaka juurde) kiirkülastusi oli meie suund Islas del Cies-le. Need on populaarsed suvitussaared plaažide, kaljude ja eukalüptimetsadega. Ankrus saab olla otse suurimal plaažil. Tõeline paradiis maa peal. Meie saabudes oli siin ankrus juba 12 purjekat, täpselt pooled neist rootslased ja osa juba vanad tuttavad eelmistest sadamatest — “Kuheli” (noor pere kolme plikatirtsuga), üksi purjetav kutt ja hiiglaslik (35 tonni kaaluv) Nauticat “Swede Dream” millega purjetab kahe plikaga pere Gõteborgist. Enamus sellest seltskonnast oli siin juba mõned päevad olnud ning lahkus järgmise päeva hommikul Vigo lahe muude sadamatega tutvuma. Üks hea üllatus veel — kogu reisi seni parim tasuta wifi. See on nagu mingi kurioosum, mida ilusam koht ja rohkem tegevust kaldal, seda parem on internetiühendus. Õhtul enam kaldale sõuda ei viitsinud ja piirdusime kokpitist avaneva vaate nautimisega. Järgmisel päeval asusime saartega tutvuma. Kaldad on põhiliselt kaljused ja pikitud suuremate ning väiksemate liivaplaažidega, nii et igaüks leiab endale sobiva ka siis kui ujukaid kaasas ei juhtu olema. Jalutusrajad käivad üle kaljude üles-alla ja neid on palju, nii palju, et meie plaanist saared ühe päevaga üle vaadata ja edasi liikuda ei tulnud midagi välja. Vaatamata ennustatud heale põhjatuulele otsustasime veel üheks päevaks nendele saartele kolama jääda.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Fisterra väikelinna sadamas on ankrus kolme suure mereriigi Inglismaa, Prantsusmaa ja Eestimaa purjekad. Igat üks, nii et balanss on paigas. Suuremad mereriigid on esindatud ketšidega, Inglismaa peab luubiga läbi ajama. Eile hommikuks tuul rahunes (veidi liigagi palju) ja kuna Muxia hakkas ennast ammendama ning sadamas rullus ringi jahti kõigutav ummikas mis nii magamise kui lugemise (söögivalmistamisest rääkimata) üldfüüsiliseks ettevõtmiseks muutis, siis otsustasime kasvõi mootori jõul veidi lõuna poole liikuda. Kuna ookeanil oli tormist jäänud ummikas ikka veel mitmeid meetreid kõrge, siis õhkõrnas tuules purjetamisest midagi välja ei tulnud. Ookeaniummikas nimelt murdub madalamasse kaldavette jõudes ja tulemuseks on segane ja terav mitu meetrit üles-alla kõikuv vesi. Murdsime purjede ja mootori ühisel jõul paarkümmend miili lõuna poole ümber Cabo Finisterre ja kohe Fisterra muuli taha peitu — bliss. Isegi ilm tundub siin soojem. Paistab, et meie tempo on enam vähem sama mis ilmataadil; liigume lõuna poole just nii, et sügise lähenedes palju soojemasse õhku ei jõua. Eile hommikul Muxia-s nägime kraadiklaasil jälle 12 C. Brr! Hetkel seevastu (kell 19.35 Fisterra-s) on õues jälle 26 kraadi. Milline kergendus. Cabo Finisterre on turistile, nagu inglased ütlevad, absolute must. Hingematvad vaated, kilomeetreid jalutusteid, siin võiks kergesti olla terve nädala. Tundub, et sellest on ka mõned muud aru saanud, sest isegi praegu, väljaspool põhihooaega, on viisakate poodide ja restoranidega ääristatud tänavad inimesi täis ja üle mõne aja kuuleb ka muid keeli peale hispaania. Suured bussid sõeluvad Fisterra ja Cabo vahel ning autode numbrimärkidega saaks lapsi lõbustada. Meil on siiski plaanis homme edasi liikuda. Ilma me muidugi õhtul veel kontrollime, aga üldine tendents tundub olevat meile soodne, st. tuuled põhjasuunast, aga mitte tugevad, . Plaanis on veel paar hüpet Hispaanias ja siis tuleb eksootiline Portugal.

Ankrus. Kõik korras.