Esimene sõidupäev on selja taga. Tuul oli vastu ja kõik osalised said esimesed elamused kätte. Dirhamist jätkame Tiiduga kolmekesi.

Öö Lauterhornis oli kosutav. Nüüd oleme taas pujede all ja suund Lõuna-Gotlandile. Lähme nii kaugele kui jõuame, sest tuul on soodne.

Peaksime hidma kurssi Ölandile, aga SSW tuul surub meid mandri suunas. Purjetame sinna kuhu tuul lubab. Päike paistab ja ilm on esimest korda päris suvine.

Meie tänast rada vaadates võib mõni arvata, et näe naljamehi võtsid kohe hommikul õlle sisse, aga tegelikult on see autopiloot.

Päev oli pikk, aga viljakas. Pärast 65 miili purjede all oleme Lökholmenil ankrus. Snug like a bug. Homme loovime lõuna poole.

Cruising is repairing your boat in exotic places. Panin eile sõrmed läbi suurpurje. Ilusaim koht kus ma purjeid õmmelnud olen.

Eile pealelõunal asusime teele Šotimaa suunas. Õhtu ja öö tiksusime 2-3 sõlmega, nüüd on spinnaker üleval ja kiirus üle 6 sõlme. Päike ja soe.

Põhjameri tervotas meid vastutuule ja uduga. Nüüd laseb tuul siiski juba kurssi sõita. Päikest oli ainult korraks.

Öösel ilmus pimedusest esimene naftapuurtorn nagu hiiglaslik tont. Ainult kaks vilkuvat valget tuld, ei mingit AISI. Radariga oli ta siiski hästi näha.

Šotimaa künkad ja orud paistavad läbi udu. Loodame täna õhtuks Invernessi jõuda. Kuna tuul nõrkes kergeks vastuhinguseks, siis suksutame mootoriga.

500 miili Marstrandist Rootsis Invernessini Šotimaal on nüüd seljataga. Selleks kulunud pisut rohkem kui viie õõpäevaga jõudsime mereeluga ära harjuda: süüa, magada, kooki ja leiba küpsetada. Invernessi jõudes mingit mereväsimust ei olnud, selline sõit on midagi muud kui Ruhnu – Gotland hüpe. Täna vaatasime linna ja täiendasime toiduvarusid. Käisime ka GaelForce laevavarustuse kaubamajas ja ostsime veel mõned varusad ja Šoti lääneranniku lootsiraamatu. Nüüd on süda rahul. Pildid: värselt küpsetatud kook, spinnaker üleval ja 6,6 sõlme kiirust; naftapuurtorn Põhjamerel (neid oli palju); delfiinid olid igapäevased külalised; Ruu ja päikesepaiste Invernessile lähenedes.

Mõnikord läheb laevas mõni asi katki. Siis tuleb see jälle ära parandada. Juba valja sõites me tedsime, et meil on paras nimekiri asjadest mis lähiajal korda tulevad teha. Näiteks topi käigutuli ei põlenud, tekituli viskas kaitsme välja, raadio oli tumm, kardinad ainult pooleldi valmis jne. Mitte midagi Sellist mis sõita ei laseks, aga siiski esimesel võimalusel jonnde ajada tuleb. Nagu näha võtsitki naisterahvad kohe kardinad käsile ja õnneks hakkas raadio iseenesest tööle (mul veel tööisu puudus). Purjed nõuavad pidevat hoolt. Suurpuri otsustas sel hooajal liiste loopima hakata ja ma pidin liistutaskute otsad üle teipima ja õmblema. Siis pistsin veel suurpurje kokku lapates sõrmed läbi suurpurje. See on juba paha märk — selle purje päevad on loetud. Teipisin/õmblesin ka selle prao kokku, aga Poola Ocean Sailsile läks tellimus uue groodi õmblemiseks sisse. Kadri õmbles üle eespurje lahti loperdanud õmbluse ja mina õmblesin üle besaanil need kohad mis meil reisi algul tihedas tormituules lahti olid õnnestunud käristada. Göteborgis saime kätte juba varem tellitud 100m ankruketti ja teleskoop-spinnakerpoomi millega saab pikemal pärituuleotsal suure geenua välja poomida. Need panime ka kasutuseks valmis. Nüüd jäi veel masti otsa ronida ja tuled ära klaarida. Just enne Põhjamere ületuse algust tuligi sobiv soe ja tuulevaikne hetk ning mastis ma olingi. Topitulele läks uus pirn ja tekitulega oli asi veelgi lihtsam. Selgus, et oli vaja kaks juhet masti sisse minevas pusas omavahel ära vahetada. Et asi ikka balansis püsiks otsustas TV antenn töö lõpetada. Hetke konsensus on, et see on rikkis olemiseks kõige sobivam riist. Nii et las see siis praegu olla.

Kanalist väljas pidme praktiliselt kohe ööbimispaika otsima hakkama. Mis siin ikka, kaart näitas, et ühe küla juures on kalakasvatakatel külalispaatide jaoks poid valja pandud. Ilmselt selleks, et võõrad nende võrkudesse ja aedadesse ei eksiks. Poisid oli tõesti igas mõõdus, alates poole sauna suurustest mille külge kinniyusid töös mitteolevad praamid kuni lootsikutele sobivateni. Valisime keskmise suurusega isendi ja jäime õhtule. Siis hakkas see pihta — algul nooremad, aga seejärel ka vanemad hakkasid imelikke hääli kuulma. Oleks nagu mingi imelik linnulaul, aga kohutavalt tehnilise tämbriga. Õues seda eriti kuuld ei olnudki, aga seda kõvem oli lärm laevas. Olin kuulnud ammuvatest poidest ja nii leppisimegi kokku, et ju meie ööbimispoi üritab linnulaulu matkida. Hiljem saime teada, et kalakasvatajud kasutavad seda lärmi delfiinide ja hüljeste peletamiseks. Järgmisel õhtul otsisime endale vaiksema ankrukoha. Tõusust ja mõõnast veel niipalju, et siinkandis on vastavad tabelid nagu kuival maal busside sõiduplaan — kui jääd hiljaks, siis jääd maha. Väinades oleks nagu mägijõed voolanud — logi nätab 4,2 sölme, aga tegelikult (GPS-i järgi) oli kiirus 10,8. Meie viimane stopp Šotimaal oli Port Elleni nimeline suvituslinn. Pisike ja vaikne. Sadamakülaliste dušš näiteks asus mingi pisihotelli õue peal paarsada meetrit sadamast eemal ja sadamatasu tuli maksta Spar-i poe kassas.