Ankrus Vlielandi sadamas, Hollandis. Tuul ulub alates eile ennelõunast ja puhangud olid üle 20 m/s. Õnneks tuli see mäsu selja tagant. Hea kiire ülesõit.

Pika peale vastutuul vaibus ja meil oli aeg edasi kodu poole liikuda.

Vaevalt olime asunud Cormes ankrut üles võtma kui merelt vajus meile peala paks uduvaip.

Kui ankru üles saime oli nähtavus null.

Alles siis kui olime lahest väljas ja juba pisut kaugemale, ookeanile, jõudnud, hakkasid paistma tuttavate küngaste tipud..

Tuul oli vaikne. Ünneks lõbustasid meid pingviinid ja vaalad.

Biskaiat olid ületamas peale meie veel nii mõnedki paadid ja osa purjetas neid mööda meile päris lähedalt.

Neljanda sõidupäeva hommikul sisenesime Ouessanti lääneotsas pikka ning varjulisse Lampaul-i lahte.

Siin on hulgaliselt valgeid külalispoisid. Nendel seismise eest tasu ei võeta.

Meie plaan oli siin vaid päevaks peatuda et, teha veidi toiduoste ning seejärel kohe mandri-prantsusmaale edasi purjetada.

Järgmisel hommikul, soodsa hoovusega, kees vesi lahesuus nagu värske äiksepagi ajal. Tuul tegelikult peaaegu puudus.

Järgmine peatus oli planeeritud Aber Wrach-i, sest sealses jahisadamas on mugav kütusekai.

Teel sinna möödus meist mitmeid huvitavaid purjekaid.

Läheneme jahisadamale.

Siin võtsime täis nii kütuse kui ka veepaagid.

Õhtuks läksime faarvaatri serva ankrusse.

Edasist kurssi joonistades märkasime meie tee lähedal saari nimega Les Sept Iles. See on seitsmest suuremast ja hulgast väiksematest saartes koosnev kogum, mis üldiselt on juurdepääsuta kaitseala. Siiski on seal hea ilmaga võimalik ankurdada ühel majaka ning kindlusega saarel ning ka väike jalutuskäik teha.

Purjetasime mööda merel triivides aega parajaks tegeva suure reisipraami nina alt.

See ongi kai ning ankrukohaga Ile Aux Moines.

Vaevalt olime järgmisel hommikul kohvi joodud saanud kui kai äärde tuli turiste vedav laev. Õnneks oli see kai ääres ainult hetke ning tuli siis poi äärde oma aega ootama. Kasutasime soodsat momenti ning läksime ka ise saart uudistama.

Turistidele anti saarel aega ainult pool tundi ja kui me julla maale saime tuli laev neid taas peale korjama.

Seega oli saar jälle ainult meie päralt.

Isegi see väike majake oli kindluse moodi ja laskepiludega.

Troll ankrus kivises lahes.

Teel majaka juurde.

Teises saare otsas on kindlus.

Kajakapojad olid küll juba suure linnu mõõtu, aga veel hallides sulgedes.

Kindluse väravad.

See oli sobiv koht lõunapeatuseks.

Tagasi kai suunas.

Pealelõunal purjetasime edasi, sihtmärgiks Cherbourg.

Lindudest valge küngas.

Enne Hispaaniast üle Biskaia Prantsusmaa poole teele asumist peatusime mõned päevad Corme väikelinnas. Corme asub paarkümmend miili meie eelmisest peatuskohast Camarinasest põhja pool. Kuna tuul oli Biskaia ületuseks endiselt ebasoodne, siis kulus see vahepeatus meile vahelduseks hästi ära.

Tuul oli vastu ja liikusime tihttuules. Kohale saamiseks tuli ka paar pauti teha. Merel ilm niiväga suvine ei tundunud.

Vaevalt saime Cormes ankru sisse kui meie kõrval heitis ankrusse üks prantsuse paat millelt hõigati, et nad nägid meid siinsamas ankrus kolm aastat tagasi. Tõepoolest, peatusime selles ankrukohas, lõunasse teel olles, koguni kaks korda, aga siiski, milline kokkusattumus!

Kuna neil veel julla vees polnud, siis põristasime meie nende juurde pisut juttu puhuma.

Christopher ja Glemance koos oma kolme lapsega olid teel lõunasse, puhkust veetma.

Järgmisel päeval käisid nad meil külas.

Trolli ahtrikajut on kõigi laste lemmikkoht.

Laeva taglast ja süsteeme kontrollides leidsime, et katki oli murdunud üks neljast, rooliõlga palleriga ühendavast, 8 mm poldist. Neid oleme ka varem mitu korda vahetanud.

Nagu siinkandi väikelinnad ikka, on ka Corme orienteeritud põhiliselt suvitajatele ja nende teenindamisele. Lisaks muidugi kohalike kalapüük.

Jahisadamat siin ei ole ja külalisjahid on ankrus.

Kohalike paadid pargivad poide küljes.

Vaatamata suvisele kõrghooajale on linn vaikne.

Külalised viibivad põhiliselt siinsel kolmel liivaplaažil.

Troll ankrus plaaži ees.

Rannapromenaad.

Maja vaatega merele.

Ühel päeval jalutasime Roncudo neemele.

Kitsas ja üksildane kiviklibune plaaž kahe järsu kalju vahel.

Roncudo neem ja majakas.

See kaldarada on kümneid kilomeetreid pikk ning seda nimetatakse majakate rajaks. Me oleme sel rajal jupikaupa siin ja seal juba käinud. Seekord läksime mõned kilomeetrid kirde suunas, et siis üle küngaste taas Cormesse matkata.

Vana talukoht.

Tagasi Cormesse.

Corme sadam mäeveerult vaadatuna.

Ühel plaažidest parandasid mehed laudteed. Olid ise väga lõbusad ja leidsid, et selle ilmaga palju paremat tööotsa leida ei ole võimalik.

Seekord tegime väikse ringi ümber Cormest ida pool asuva künka.

Kivine oja plaaži servas.

Ruu sõnajalgade vahel.

Mingi suur osjataoline taim.

Sümpaatne rohtukasvanud majake.

Ankrus Cherbourgi sadamas, kohe marina sissepääsu kõrval. Ootasime eelmises ankrupaigas ära soodsa hoovuse ning tulime siia nagu lennukiga.

Oleme ankrus Ecalgrain-i lahes. See on Cherbourgist ümber nurga pisut lääne pool. Jäime enne Hague neeme be tugeva vastuhoovuse kätte, tulime siia ootele.

Ankrus Ile Aux Moines saare juures. See on üks seitsme saarelisest grupist umbes poolel teel Ouessantilt Cherbourgi. Saarel on majakas ning kindlus.

Ankrus Aber Wrach-is. Tuul oli nõrguke, aga kasutasime ära kuus tundi soodsat hoovust. Homme varahommikul lähme jälle hoovuse peale konveieriga sõitma.

Ouessant-i saare Lampaul-i lahes poi küljes. Nüüd on siis ookeanidega kõik ja läheb rannasõiduks. Vōtame siin veidi provianti ja varst purjetame edasi.

Ankur sisse Camarinase sadama kõrval.

Õhtul saime ka pisut päikest vaadata.

Camarinas on kena värvikate majadega väikelinn.

Lisaks kalasadamale on siin ka paar ujuvkaid, kus ka külalisjahid soovi korral koha leiavad.

Võrreldes vastaskalda Muxiaga on siin kõik veidi kulunum, rannapromenaad on katkendlik ja jääb mulje, et selle suvituslinna tipphetk on möödas.

Meie jätsime Trolli ankrusse.

Põhjatuulte eest kõige paremini varjatud ankrukoht asub veidi sadamast edasi, liivaplaaži juures, metsaste küngaste varjus.

Kuna tuul püsis endiselt põhjakaares, siis meil kuhugi kiiret ei olnud ja nii me saimegi rahulikult siinsete matkaradade ja muude vaatamisväärsustega tutvuda.

Pildil on tüüpiline kohalik, rottide ja muude näriliste eest kaitseks kiviseentele püstitatud, ait.

Autentsed kiviseintega majad, mõned lagunemas, kuid paljud ka perfektselt korras.

Nendest aitadest ei saa kuidagi ilma lähemalt pilku heitmata mööda kõndida.

Meie esimene jalutuskäik viis linnast umbes 5 km kaugusel asuva võimsa Cabo Villano majaka juurde.

Nõmmed on tulvil värvikaid õisi.

Majaka juurde pääseb nii mõõda asfalti kui ka piki toredaid jalgradu.

Majaka kõrval on tohutu siseõuega majakavahimaja ja majakasse pääseb ainult sellest algava betoontunneli kaudu.

Eemal künkatipus paistab Virxe do Monte kirik.

Radu ja kivipuruseid hooldusteid on tihedalt ning peaaegu kunagi pole vaja kaks korda sama rada kõmpida.

Rajaäärne sõnajalatihnik lilleõiega.

Teise pikema retke tegime linnast eemale, lahe idasoppide plaažidele ja metsateedele.

Selle männi esimesed eluaastad olid soodsad, läbimõõt kasvas üle 5 cm aastas.

Leidsime nii inimtühje kui ka puhkajatest kihavaid supluskohti.

Lambakari udusel hommikul karjamaad vahetamas.

Taas lääneranniku kivistel küngastel.

Ootamatult ilmus kivide ja mändide vahelt välja kellegi hoolitsetud ja pisut muinasjutuline kodu.

Eemalt, läbi uduvine, paistab Cabo Villano majakas.

Pühapäevane ratturiteüritus.

Kivipüramiidid Trece neemel.

See on, vähemalt nädalavahetusel, üks inimrohke paik.

Need kolm on enne nähtud “muinasjutumaja” elanikud kes samuti pühapäevasele jalutuskäigule olid tulnud.

Kohvipaus kivi taga tuulevarjus. Niipea kui pilved päikese ette ilmuvad tundub siinne 22 kraadi üsna jahe.

Suuremaid ja väiksemaid liivaplaaže leidup pea igas lahesopis.

Tornide ning palmidega villa linna servas.

Meie sinine “Lohvi” meid slipi kõrval koju ootamas.

Kauaoodatud kütusepump oli küll iga hetk saabumas, aga ikkagi veel mitte kohal ja meil polnud muud teha kui Horta ümbruses ringi jalutada või lihtsalt paadis puhata.

Uskumatu, et selline metsik rada asub kohe linna servas.

Vaade linnalähedaselt künkalt.

Lilledesse kasvanud katus Horta äärelinnas.

Rahuloleva olemisega lehm sealsamas mäenõlval.

Tänavad on järsud ja linn mitmetasandiline.

Veel mõned kaldalähedased vaated.

Kaldakaljudele on tehtud betoonteed, et ujuda soovijatel oleks lihtsam veeni jõuda. Selle “plaaži” parkla kõrval oli ka mageveedušš.

See Eesti tüdruk oleks hea meelega meiega mandrieuroopasse hääletanud, aga ütlesime talle ära, sest oleme kahekesi purjetamisega liialt harjunud.

Sadamas seikles igasugu karvaseid ja sulelisi. See 122 jalane Ghost üritas ennast marina kai äärde saada, aga loobus ja sildus kaubalaevadele mõeldud kohas.

Midagi all- ja pealveelaeva vahelist.

Paar kena puupurjekat.

Mingi vilgas kohalikku tõugu paat.

Jullad ja eriti nende mootorid on kohalike kajakate lemmikpaigad.

Ühel hommikul meil vett tualetist välja pumbata enam ei õnnestunud. Hea, et see sadamas toimus, sest töö on mahukas ja must.

See 5 cm läbimõõduga toru oli sooladest praktiliselt olematuks ladestunud.

Seekord polnud meil vaja isegi paadipoodi külastada, sest osaliselt taaskasutasime puhastatud vanu torusid ja kuigipalju on meil sobivat toru ka varuks olemas.

Viieteist päevaga tõi DHL meile Saksamaalt kohale ka uue kütusepumba.

Selle paigaldamine on üsna tülikas töö, aga hakkab mõningase harjutamise järel juba selgeks saama.

Asja tegi põnevamaks ka see, et uus pump on pisut suurem ja nibin- nabin tolerantside piires. Näiteks on vaja kütusevoolikud pumbale külge ühendada enne selle paigale kruvimist, sest hiljem mutrivõti enam poldi peale ei mahu. Sain mõningase pusimise ja pumba kinni-lahti kruvimise järel selle siiski korralikult ja diislitihedalt paika ning nüüd käivitub mootor taas koheselt ja tiksub nagu kell.

Neil rootslastel, Mikael-il ja Jeanette-l, seisab mootoriremont alles ees, sest nende kai äärde pukseeritud Halberg Rassy Monsuun-i mootor oskab kuskilt diisli õli sisse saada ning pritsib seda ka ühe pihusti vahelt välja. Mikael on juba mõnda aega seda Volvo-Pentat igasugu trikkidega töös hoidnud, aga nüüd tundub, et see siiski Rootsini nii vastu ei pea.

Paadivalvur.

Paadiperede lapsi on sadamamurul mängimas enam kui kümme.

Piko on endale pähe tõmmanud hoogsa pilvemütsi.

Ennustus lubas algul nõrka vastutuult ja seejärel veidi tugevamat vastutuult, aga ei mingit tormi. Otsustasime Ouessanti poole liikuma hakata.

Esimene ööpäev möödus saarte vahel loovides.

Korraks käis läbi mõte Terceirale sisse pöörata, aga ei viitsinud.

Päike tõmbas endale ümber kena halo.

Meid tuli vaatama lõbusamat sorti delfiiniparv.

Mereelu jälgimas.

Üks hea ajaviitemoodus on lahja fosforhappega, nüüdseks juba kõikjal leiduvaid, roosteplekke välja võtta.

Ühel õhtul Trolli ahtrituli enam ei süttinud. Tegemist on Hella Uus-Meremaal valmistatud mitteavatava LED-tulega. Kuidagi oli paar tilka merevett sellesse kvaliteetlampi ikkagi ennast sisse smugeldanud. Ilmselt oli korpuse ja tuleklaasi vaheline “hermeetiline” liimühendus lainete tümitamisele lõpuks ikkagi alla andnud.

Nakitsesin selle “mitteavatava” tule ettevaatlikult kuid sihipäraselt jõudu kasutades lahti.

Pärast seda, kui sool oli lambist piiritusega välja pestud, läksid LED-id taas heledaks. Näis kui kaua see tuli meil veel vastu peab.

Ilus purjetamine vaikses külgtuules.

Kui tuule üles võtab ja minek tõsisemaks läheb, siis tööisu enam ei ole.

Kuidagi õnnestus meil keevitusest lahti murda üks reelingupostidest. Kuna Ouessantil on paadihooldusega asjad kehvavõitu, siis muutsime kursi Hispaaniale, täpsemalt vanasse tuttavasse väikelinna Muxiasse. Seal on korralik marina, kus kai ääres seistes saame kindlasti selle väikse keevitustöö mõistliku hinnaga joonde.

Paremasse saalingusse läheb meil päevinäinud ja korduvalt kohendatud Hispaania lipp.

Muxia marina on praktiliselt tühi. Teenindus seevastu on äärmiselt viisakas ja kiire.

Teise sadamapäeva õhtul saime keevitustöö tehtud.

Seni kõndisime linnas ning selle lähiümbruses ja nautisime kõva pinda jalge all.

Kütusekaid siin ei ole, aga diislit saab käru ja kanistritega sadamakontoriga ühildatud tanklast. Paakidesse mahtus meil seda 70 liitrit, mis polegi nii palju arvestades viimase ülesõidu alguse nõrku tuuli.

Sadamarotid me ei ole. Kohe kui hädavajalikud tööd tehtud, andsime otsad lahti ja võtsime kursi üle lahe, põhjatuulte eest kaitstud Camarinase külale.