Tuul tagant ja purjed liblikas. Suurpuri on sellel kursil kasutu, ainult rapsib ookeanilaines. Sellises konfiguratsioonis purjedega (lisaks veel besaan mida sel pildil näha ei ole) möödus enamus ülesõiduks kulunud pisut alla 25 ööpäeva. Kui mitte arvestada pidevat küljelt küljele kõikumist, siis oli elu mugav – söö ja maga. Landi võis vette lasta ainult siis kui kalaisu oli, sest mahi-mahi oli kohe otsas. Selle landi kasutamiseks sain vihje raamatust “The Care and Feeding of the Offshore Crew”. Seal on ka palju muid häid näpunäiteid. See on esimene, väiksem, umbes 70 cm kala. Siis ma veel ei teadnud, et kohe kui landi vette lased tuleb järgmine. Lendkalu tuli tekilt igal hommikul koristada. Pidulikumat sorti eine vaikse ilma puhul. Need mahi-mahid on landijärjekorda voõtnud. Ruu läks kalu vaatama. Mahi-mahi praekartulite ja tomatisalatiga – lihtne kuid maitsev. Teame, et Kariibi päike armu ei anna. Siin õmbleb Ruu meile kokpitikatet. Pesupäev. Pesu sai ainult kokpitis kuivatada, sest mujal lendasid soolased pritsmed. Kui riided soolaseks saavad, siis need siinses niiskuses enam ei kuiva. Tuul tugevnes märkamatult ning keeras suure genua poomi kõveraks. Saime selle siiski enam vähem sirgeks tagasi vintsitud ning mõlemad eespurjed taas vedama pandud. Autopiloot ning külmkapp nõudsid pidevalt voolu ja meie päikesepatareid ei suutnud pilvisema ilma puhul selle voolutarbega kaasas käia. Seega oli pildil olev propelleriga generaator suureks abiks. Kahjuks pidi seda pidevalt sinna kinni jäänud mererohust puhastama. Bridgetown paistab. Purjekas jäi ankrusse ja seejärel võis jullaga sadamasse ennast sisse möllima sõita. Formaalsused seljataga ja kollase garantiinilipu asemel läheb saalingusse Barbaadose plagu.

Ankrus. Kõik korras.

Tuul on taas veidi tõusnud ja sõit läheb purjed liblikas nagu lennates. Õgvendatud whisker-poom teenib kenasti. Kauneid jõulupühi! Ruu ja Üllar

Meri on karvane ja tuul 15m/s, aga minek on hea. Eile keerasime pikema, teleskoop-spinnipoomi kõveraks. Kui ilm veidi rahuneb üritame selle õigeks saada.

Hommikuks taas kala (ja õhtuks ja homme hommikuks), landi otsa jäi meetrine mahi-mahi. Tuul jandib, aga siiski liigume

Seni stabiilselt puhunud tuul rauges nullilähedaseks. Loksume ummiklainetes. Eile tegime magestiga esimesed 20 l vett.

Järjekordne päiksepaisteline hommik. Veidi üle veerandi teekonna on nüüd seljataga. Paras tuul ja õigest suunast.

Ookean jäi vaikseks ja taevas pole pilvepoegagi. Esimest korda on üleval 2 eespurje nagu tiivad. Täna me eelmiste päevade 100 miilised sõite ei korda.

Ettevalmistused mereleminekuks on suures osas tehtud: parandused parandatud ja toidu- ning joogikraam peale laaditud. Isegi meie Rootsist tellitud varuosade pakk on vaatamata kohaliku tolli asjatundmatusele ja postitöötajate “manana” meeleolule lõpuks käes. Siin on trackingulist. Lisan veel, et pakk oli Tenerifel 23. novembril.

Lisapäevi kasutasime linnas jalutamiseks ja naabritega suhtlemiseks. Claudia ja Christian on pensionil ja viimased paar aastat ongi elanud oma jahi pardal Kanaaridel. Aeg ajalt nad purjetavad ringi, aga peamiselt asuvad Las Palmases. Nad on käinud ka Eestis, aga siiski praamiga Helsinkist oma Sankt Peterburgi tiiru käigus. Meie jaoks kõige huvitavam oli kuulda nende purjetamisest Spitzbergenile.

Teine kainaaber Philippe tegeles parasjagu remonditöödega oma 1982 aasta Amel Sharki-s. Ta on selle jahiga juba varem Kariibi merel seilanud ja kavatseb peatselt jälle sinna suunas liikuda.

Eile tegime veel õhtuse jalutuskäigu linnas ja nautisime jõulumelu.

Meie naaberkai ääres seisab äsja Türgis valminud 40 meetrine rendijaht mis arvestades hiiglaslikele lisakütusepaakidele tekil on ilmselt samuti peatselt Kariibi poole teel. Selle paadi saab koos meeskonnaga nädalaks enda käsutusse 70 – 90 tuhande dollari eest.

Postipaki saabumist tähistasime Carrefourist avastatud Coullommiers-i ja punase veiniga.

Part oli huvilisena kohal, nagu ikka.

Nüüd on jäänud veel politsis ennast EU-st välja möllida, sadamakontoris arve tasuda ning veepaak pilgeni täis lasta. Siis oleme otste andmiseks valmis.