Enne Tuamotu saarestiku atollidele suundumist veetisme veel paar päeva Taiohae lahes. Vihma sadas kohe hoolega.

Kuid oli ka paremaid hetki.

Lahesuusse saabus ankrusse tuunipüügilaev. Üks õnnetu meeskonnaliige oli töö käigus viga saanud ja ta saadeti Papeetele ravile.

Viimasel öösel enne Manihi’le jõudmist võtsime kiirust maha, et mitte enne valget päeva kohale jõuda. Saime kaela mitu tuulist vihmavalangut ja üks neist rapsis besaani tagaliigi õmblustest lahti. See puri ei ole enam oma esimeses nooruses. Saime selle kaasa Trolli ostes ja säilinud paberite alusel võib arvata, et see on ligi 20 aastat vana. Lisaks kõigele on just besaan üleval kui ilm karmiks läheb ja suurpuri on liiast.

Ka hommik oli vihmane ja nähtavus kehv. Mitte just parim hetk tundmatu atolli korallide vahele sõita.

Ootasime triivbakis kuni pilvede vahele mõned sinitaeva laigud tekkisid ja kimatasime atolli sissepääsukanalisse. Sattusime heale ajale ja hoovus kanalis ei olnud tugev. Tuul oli endiselt üle 12 m/s.

Õnneks on Manihi sissesõit küllaltki lai ja hästi tähistatud. Põhiline on ennast mitte kanalist välja triivida lasta.

Head tuult ei saa ka ankrus olles kaotsi lasta. Nii saigi esimese asjana DuoGen-i veepropeller asendatud tuuletiivikuga.

Muhu stiilis katused Paeua külas, kohe läbipääsu kõrval.

Juhuslikult sattus olema meie 35-s pulma-aastapäev. Ja üllatus-üllatus, külmkapis sattus olema hea pudel hispaania vahuveini.

Ankrust paistsid meid ümbritsevad korallrahud ja mõned pärlifarmid.

Saarerõngas on madal ja tuule eest ei kaitse. Küll aga võtab see kinni ookeaniummika ja purjekas ankrus praktiliselt ei õõtsu.

Besaani parandamine ei ole ühe päeva töö, nii et parem sellega kohe pihta hakata.

Järgmisel päeval läksime külaelu vaatama. Paeua paadisadam on uus ja korras. Vesi on nii selge, et paadid hõljuks nagu õhus ja paatide varjud merepõhjas on kenasti näha.

Viidad aitavad teekonda planeerida ja lapsed võivad ujuda vähemalt ühe täiskasvanu valve all.

Olime ainus purjekas Manihi’l.

Üsna kai kõrval oli kalapuur.

Vesi voolas parasjagu laguunist ookeani. Ja päris hoolega.

Üks Lagoon 380 üritas parasjagu siseneda.

Kahe mootori möirates see tal ka õnnestus.

Kalasabadega kaunistatud värav.

Aiamüüri peal vihma käes kasvama läinud kookospähkel.

See antenn vist enam kasutuses ei ole.

Veel paar vaadet külaesisele paadisadamale…

…ja meie armsale Trollile.

Kata sai ka kenasti meie lähedale ankrusse. Hiljem selgus, et see oli liiga kalda lähedale läinud ja ankur jäi korallide vahele kinni. Hetkel seda juttu kirjutades tegeleb selle meeskond ankru vabastamise katsetega. Loodame, et see neil ka õnnestub. Loodetavasti saame oma ankru lihtsamalt üles kui aeg tuleb.

Noored külatänaval.

Majad on siin, erinevalt Markiisisaartest, enamuses kivist. Võimalik, et ehituspuud ei ole lihtsalt kuskilt võtta.

Majavalvur.

Siin-seal on näha ka mahajäetud elamisi.

Lemmikliiklusvahend on kolmerattaline pakikorviga jalgratas.

Ankrus Manihi atollil Tuamotu saarestikus. Viimane ööpäev saime kõvemat tuult ja tõsist vihma. Enne sissesõitu jäime triivbakki, et päikest oodata.

Teekond Anaho lahest Nuku Hiva põhjakaldal Hakahaa lahte lõunakaldal ei ole pikk, umbes 20 meremiili, aga esimene osa sellest tuleb pressida vastu passaattuult. Kohe nagu jõudsime vabasse vette, libistasin sisse oma äsjakoostatud metallpea ja korraliku roostevaba lipsuga kalmaari. See ei saanud kaua vees liguneda kui juba kostis ahtrist rulli kärinat. Lasksin vahelduva eduga umbes poole oma 1mm läbimõõduga jõhvist rullilt välja joosta ja siis keerasin pidurit juurde ning hakkasin kala väsitamisega tegelema. Mis elukas see iganes oli, paadi poole ta eriti tulla ei tahtnud. Lõpuks sain ta siiski kokpiti kõrvale.

Esimesel pilgul tundus wahoo olevat. Hea, et landile roostevaba lipsu panin, wahoo tervad hambad oleks jõhvist lipsuga kohe kukimuki teinud. Vahetasin Ruuga ridva konksu vastu ja kokpitis see kala oligi.

Et ta rahulikum oleks andsime talle klõmmi piiritust lõpuste vahele. Siis julges juba noaga lähemale minna.

Lõikusime kala risdtipidi 15cm tükkideks ja mis mahtus läks külmikusse, ülejäänu teistele kaladele söögiks. Hiljem õhtul lõikusin suured kalatükid steekideks ja praadisin kogu moosi ära. Sügavkülma meil pole ja praekala säilib ehk paremini. Sõime seda soojalt ja külmalt ja tegime kalasalatit ka. Wahoo maitseb suurepärane.

Nuku Hiva idakallas on tuntud oma fauna poolest. Siin pidi isegi vaalu nägema. Meie paati saatsid aga delfiinid.

Lahte sisse keerates kees vesi kaladest ja lindudest.

Purjetamine võtab vanainimesed võhmale ja nii jätsime taas kord kaldale mineku järgmiseks päevaks. Loodust võib ka kokpitist jälgida.

Hommikul oli meil plaan üle vaadata siinsed tikid (kivikujud) ja marae (ohverdusteks ehitatud kiviplatvorm). Samuti oli teada, et orus on mitu kena juga.

Teekond algas läbi rohelusse uppuva küla. See on kiriku kellatorn.

Pilt külakeskusest.

Tänaval lonkisid mõned koerad.

See on noni ehk morinda. Meie seda veel pole maitsnud, aga kasvab see kõikjal troopikas ja vaatamata asjaolule, et ta on ebameeldiva maitse ning lõhnaga süüakse seda mitmel pool põhitoiduna. Siit saarelt läheb noni põhiliselt kääritatuna ekspordiks.

Tikide ja morae juurde viis mudane ja võssakasvanud rada, aga koht oli vaatamist väärt.

Tikid nähtud, tahtsime näha ka jugasid.

Õitsev papaia.

Nende puude otsast saaks juba küpseid papaiasid noppida.

Esimene vaade ühele jugadest.

Teetöid tehakse siin korralikult. Maha läheb 20cm betooni.

Järgmine juga.

Lootsime jugadele lähemale pääseda, aga see päris korralikult ei õnnestunud. Küll aga nägime teel igasugu looduslikke vaatamisväärtusi.

Sellest veest toitub siinne hüdroelektrijaam.

Väike paisjärv…

…ja edasi juba torude kaudu all orus olevale turbiinile.

Seal kaugel all on näha meie Troll.

Lihtsalt mõni pilt sellest mida tagasiteel nägime.

Kaks tigu.

Õhtul ja öösel sadas tõsist vihma.

Vesi lahes muutus orust vihmaga väljauhutud pinnasest pruuniks.

Esialgne plaan oli selles orus veel päev või paar veeta. Kuid kuna vihma muudkui kallas, polnud mägedesse muda sisse ronmisel mingit mõtet. Hiivasime ankru ja võtsime suuna Taiohae toidupoodidele ja WiFi levialale.

Anaho lahte jõudsime loovides alles õhtupoolikul. Veidi enne meid keerasid lahte sisse meile juba tuttavad John ning Kristy ja üks prantsuse lipuga Ovni 43.

Kuigi laht ise on suur ei ole ankurdamiseks ruumi ülearu palju, sest kõik tahavad kaljunuka taha lahe madalamasse ossa ookeaniummika eest peitu pääseda. Ei aita ka see, et suur osa kaitstud lahesopist on madal ning põhi täis koralle. Mis siin ikka, selle eest on snorkeldamine suurepärane. Esimese raksuga kolistasimegi ankrut vastu koralle – pole hea. Õnneks saime oma konksu kiiresti üles ja läksime heaga sügavamasse vette.

Hommikul seadsime julla vööri kalda suunas. Meri oli minema läinud ja isegi kummikaga pääses plaažile vaid kitsast kanalit mööda. Tõusu ja mõõna vahe on siin küll ainult meeter, aga nagu juba öeldud, enamus meie lahesopist on hästi madal.

Siin kuivatab Ruu enne tossude jalga ajamist taldu. Maale pääsemiseks tuleb jullast madalas vees välja hüpata ning seejärel julla ise merest ohutusse kaugusesse tarida ning soovitavalt millegi külge kinni siduda ka.

Kaldal metsa all oli huvitavaid asju – putukaid ning suuri lehti.

Palmiõis.

Otsustasime ronida üle kuru kõrvalkülla Hatiheu-sse.

Küsisime tüdrukutelt greippe osta, aga anti niisama.

Üks kahest kohalikust poest.

Tüdruk ja tema kassid.

Päike mängib märja liiva ja kividega.

Kivikuju ei kõlba vist puuslikuks nimetada?

Veel üks kohalik vee-elanik.

Postkontor.

Kalju otsas on Neitsi Maarja kuju.

Kurult on hästi näha kust pääseb läbi korallide kaldale.

Anaho laht ja selle lähiümbrus.

Lapsed kannisid pambusparvega.

Meie Troll.

Sellised kalad ujusid ringi Trolli kiilu ümber.

Järgmisel päeval läksime teisse naaberorgu. Kohati on kaldarada betooniga kindlustatud.

Meie plaaž.

Anaho lahe varjulisem pool kogu oma iluduses.

Rada viis üle ribi naaberlahe viljapuuaedadesse. Siin on nähe sidruni- ja laimiistandus.

Nagu ikka hakkas siin ja seal silma mõni kaunis õis.

Tõsine toestus sellel palmil.

Need lilled kasvasid otse liival.

Lindudel käis kõva kalapüük.

Kaljud plaaži kõrval.

Sama puu õis…

…ja vili.

Me ei näinud kogu lahes hingelistki. Farmirahvas (kõik 4 või 5 inimest) olid täna oma kaubaga turule läinud.

Oli tõusuaeg ja krabid kiirustasid koju.

Selline onn on siinkandis elamiseks enam kui piisav. Rõhk on ventilatsioonil.

Ruu teel kodulahe suunas.

Päeval lisandus meie seltskonnale veel üks prantsuse paat.

Vees mängisid lapsed.

Kalamehed olid just naaberlahest tagasi jõudnud.

Õhtupoole astusid Kristy ja John meie juurest läbi. John on purjetanud peaaegu igal pool maailmas ja juba aastaid elavad nad Kristyga oma praeguses jahis.

Õhtul olime kutsutud Hugh ja Priscilla Ovni 43 “Anemos” pardale.

Pizza ja punane vein mmm…

Sellest lahest ei soovi keegi lahkuda. Tore on lihtsalt kaldal ringi jalutada…

…ja aeg ajalt endale mõni pähkel avada.

Selline näeb välja joomiseks avatud kookospähkel. Kahjuks ei olnud meil kaasas joogikõrt ega rummi, et omale Malibut segada.

Tuuma jätkub ühest pähklist mitmele inimesele.

Esiplaanil on John-i ja Kristy decksaloon-iga eritellimuspurjekas ja veidi tagapool Hugh ja Priscilla Ovni 43.

Õhtul otsustasime veel ühe snorklitiiru teha. Ujuda sellises kalaparves on lihtsalt fantastiline.

Kuigi teame hästi, et see mantarai filtreerib söögiks planktonit nagu kiusvaal, võtab ikkagi kõhedaks, kui sukeldumast pinnale tõustes selline pooleteistmeetrine elukas sulle äkki otsa vaatab.

See on papakoikala – eredates värvides ja umbes poole meetrine pikkune.

Üks asi millest me muidu imekaunis Hakatea lahes puudust tundsime oli kirgas sukeldumisvesi. Läbi viljaka pinnasega oru voolav oja toob lahe sisse sedavõrd palju hõljumit, et vaateväli vee all on ainult mõni meeter. Haahopu laht saare loodenurgas on hoopis teine asi. Vesi on kirgas ja kalu ning koralle on kuhjaga.

Kaladest rääkides, korallilahtedes me tavaliselt kala ei püüa, sest on olemas tõenäosus, et püütud kala võib olla mürgine. Mitte loomupäraselt selline vaid pigem koralle napsides ciguatera nimelist mürki endasse kogunud. Infot selle kohta kus ja mida püüda võib saab kohalikelt. Neilegi tuleb see teadmine kogemuse kaudu, sest sama kala võib ühes lahes mürgine ja teises söödav olla. Arvatakse, et mürk tekib koralli lagunemisel pärast selle vigastamist. Nii püüamegi meie kala vaid ülesõitude ajal, kaldast ja korallidest eemal.

Seda kummikalmaari käis meil keegi nätsutamas, aga esimese raksuga otsa ei jäänud. Kümnekonna minuti pärast kadus mingi suurem jurakas koos meie kalmaariga – üks ühendusrõngas oli sirgeks tõmmatud.

Enne meid oli lahes ankrus vaid üks purjekas – umbes 50 jalane Uus-Meremaal ehitatud imeilus decksaloon-iga raudpurjekas. Seda unelmate purjekat ning selle toredaid omanikke John-i ning Kristy-t kohtasime veel hiljemgi mitu korda.

See on Haahopu paadikai mis meil proovimata jäigi. Kuna vees oli tegemist küll ja küll, siis kaldale me minna ei viitsinud.

Tõstsin lihtsalt kummika vööri valliga veidi üles, et tuult vöörikajutisse päästa. Siinses kliimas on paati vaja kogu õhku mis võtta on. Salongiventikad tuulavad niikuinii vahetpidamata.

Mõni kala ka.

See pilt võiks ka kellegi akvaariumist olla. Tegelikult on see korall üle meetri kõrge.

Järgmisel hommikul seilasime Nuku Hiva põhjaküljele ning pärast paari pikka halssi tihttuules olimegi väidetavalt Nuku Hiva mugavaimas ankrupaigas Anaho lahes.

Kuna mingi kala pani täna mu viimase kummikalmaari nahka, siis otsustasin kohe ühe tõhusama püünise ehitada – pooletestmeetri pikkuse 1mm paksuse roostevabast trossist lipsuga. Loomulikult siinsete kalade lemmikvärvides: valge, purpurne ja lillakassinine.

Lahkusime kiikuvast ja tuulisest Taiohae-st ning suundusime itta. Meie esimene peatus oli kuulsas Davidi lahes (Hakatea laht) mis sai oma purjetajate seas nii levinud nime seal elanud kruiserisõbraliku polüneeslase Davidi järgi. See oli koht kus peatuti selleks, et tema vihmaveepaagist korralikku joogivett võtta. David siin enam ei ela. Ta kolis või koliti siit välja, et teha ruumi TV-seebi filmimiseks.

Kaheharuline laht on maagiline. Ühes harus on laavaliivaga must plaaž ning sealt algab retk maailma ühe kõrgeima, 350 meetrise joa juurde. Teine haru on see kus ankrus ollakse ja seda kaunistab valge koralliliivaga plaaž. Kõikjal ümberringi kõrguvad järsud roheluses mäenõlvad ja selleks, et siin ankurdavaid jahte ümbritsevast kaunidusest pilti saada tuleb oma peaga skaneerida kahes suunas, nii vasakult paremale kui alt üles.

Juba lähenedes muutus kaldajoon sakiliseks ja metsikuks.

Imekombel leidus pilsis veel üks kodune õlletops. See sai ära tarvitatud meie traditsioonilise saabumissõnumi lähetamise juurde. Ankrus, kõik korras.

Loomulikult võtsime esimese asjana ette treti selle kuulsa joa suunas.

Matkajad on veel puhanud ja meel hea.

Laavaliiva randa jooksid nii meetrised murdlained. Oli tegu, et jullaga enam vähem kuivalt kaldale saada.

Muld on siin orus viljakas – mis maha kukub see kasvama läheb.

Lilled tõusid otse rannaliivast.

Jõesuudmes on “küla” kus elab kaks peret. Mõlemad tegelevad lisaks turistidele ka kopra ning puuviljandusega. Näha on kookospalme, leivapuid, papaiasid, banaane, sidruneid ja muid, mille nime ei ole veel selgeks saanud.

Külatänav.

Vaade eelolevale retkele.

Külast maitsi teed välja ei vii. Seda rada kasutatakse orust kookospähklite toomiseks.

15cm läbimõõduga hibiskuseõis ja mingi “tõru”.

Nii söök kui jook vedelevad maas.

Matšeetet pole vaja, joomiseks saab pähkli ära “teritada” ka hea taskunoaga.

Tuuma juurde aitab pääseda terava nurgaga kivi.

Esimene vaade joale. Me pole veel isegi samas orus.

Lähenedes joale tulevad lähemale ka kaljuseinad.

Vaade avaneb ainult üles.

Lähemalt juga enam kahjuks ei näe. Ümberringi on ainult püstloodis kaljuseinad.

Meid hoiatati kukkuvate kivide eest, aga midagi sellist me ei oodanud. Maapinnal olid siin ja seal kaljurahnude kukkumisest tekkimud kraatrid. Algul arvasin, et keegi oli kividest midagi otsinud ning neid selleks purustanud. Need kaljutükkidega kaetud kraatrid tundusid täiesti värsked – kauaks me seda kohta imetlema ei jäänud.

Tagasiteel saime veel ühe vaate joale.

Läbi oja.

Tagasi külas.

Mingid piprad.

Külatädi kutsus meid enda poole. Põhjenduseks oli, et pidime enne purjekale aerutamist jõudu koguma. Pakkus meile puuvilju.

Uudishimulik kutsikas…

…ja kass.

Vaatasime üle ka koralliliivaplaaži.

Murdlainetest lihvitud korall. Siit see liiv tuleb.

Mingid viljad plaažil.

Seltskond ankrus. Need tillukesed kaks masti seal taga on Troll.

Ja see kõige kaugemale ankurdanud “paat” on 95 jalane ühekereliseks maskeeruv hobi kalakatamaraan.

Üks naabritest koera jalutamas.

Nuku Hiva-le on nüüd ring peale tehtud ja oleme tagasi tsivilisatsioonis ning WiFi levialas. Peatselt siis ka pilte ja juttu teistest Nuku Hiva lahtedest.

Ankus Hakahaa lahes. Herman Melville redutas siin pärast vaalalaevalt ärahüppamist. Saime täna kätte 1.4 meetrise wahoo. Õhtul tuleb suurem praadimine.

Ankrus Anaho lahes. Tänane 17 miiline sõit venis loovides 27 miiliseks. Ankur jäi pidama kolmandal katsel, põhi on kivine ja koralline.

Ankrus Haahopu lahes. Tundub rahulik ja mõnus koht olevat. Kuldse liivaga plaaž on 100m kaugusel ja vesi on selge. Üks ameeriklane on siin peale meie veel.