Eile öösel purjetasime välja troopikast ja ühtlasi jõudsime Moskva aega. Rahulik purjetamine vaikses taganttuules. Vähemalt esialgu.

Ankrus Durbanis, marina kõrval. Nii, et olemegi siis Aafrikas! Algul oli plaan minna East- Londonisse, aga tuul pressis siia.

Meie teekond Reunionilt Aafrikasse oli selline nagu ette arvata: algul järjest nõrgemaks jäävad passaadid ning seejärel, alates Madagaskari lõunatipust, vahelduvad põhja- ja lõunakaaretuuled vastavalt sellele kuidas tsüklonid lõunaookeanil meist mööda kihutasid. Paaril päeval vihistas ka 15 m/s vastu, otse sealt kuhu meil minna oli vaja, aga me olime selleks valmis ja väike tormifoka oli sisemisel vöörstaagil juba ootel. See ja kahe rehviga suurpuri lasksid mõnusalt krüssata ka üle 20 m/s pagides.

Tormifoka ettevalmistamine.

Just enne meie lahkumist tuli Reunioni sadamasse sisse Prantsuse antarktikauurijate alus. Oli pisut nostalgiline tunne üle hulga aja jälle uurimislaevale nii lähedal olla.

Reunion jääb seljataha.

Meie lahkumist jälgib Prantsuse sõjalaev.

Sellel etapil nägime, harjumuspärasest ühest – kahest laevast ookeani kohta, tunduvalt rohkem mitmesuguseid meresõidukeid. Siin pildil on üsna väsind näoga kalalaev millel siiski töökorras AIS peal oli. Radariantenni me tal ei märganud.

Iga vihmapilv endaga olulist tuult kaasa ei toonud.

Kui aga tõsisema näoga taevas lähenema hakkas oli aeg suurele teine rehv sisse võtta.

Besaani alla võtmine on nii lihtne, et selle töö võib ka karusema tuule ajaks jätta. Tihttuules hoiab besaan laeva vööri tuule suunas nagu tuulelipp. Tugevamas külgtuules tuleb besaan aga varakult ära koristada, et surve roolile liiga kõvaks ei läheks.

Rajuma merega saab Duogen kõvasti räsida.

Igal süsteemil on nõrgim lüli. Dugenil on selleks veovõlli propelleriga ühendav muhv. See tuttuus muhv pidas vastu ainult mõned nädalad avamerepurjetamist.

Duogen-i varuosad hakkavad meil otsa lõppema ja peale Inglismaa neid kuskilt ei saa. Siinjuures tuleb märkida, et Duogen-i valmistava firma Eclectic Energy rahvas on äärmiselt sõbralik, operatiivne ning abivalmis. Nad on nõus vähimatki vidinat viivitamatult ükskõik kuhu maailmas postitama. Õnneks siiski leidsin seekord veel varudest ühe, välimuse järgi külasepa valmistatud, kuid mõningase mõjutamise järel kasutuskõlbuliku ühendusmuhvi.

Madagaskari lõunatipu laiusel tulime üle hulga aja välja mugavatest passaattuultest ja purjetamine oli jälle purjetamise moodi — trimmimine sai igapäevatööks. Kord sõitsime laisas pakstaaktuules.

Siis lähenes front oma padukaga.

Ja nagu baromeeter tõusma hakkas nii vihistasime tormifoka all vöör tuules.

Kui muutlik tuul meil purjed bakki keeras, sai Duogen-il sellest jamast villand. Triivimine väänas vaese riista kinnituskahvli nii kõveraks, et ma otsustasin kogu krempli ahtrist varjule toimetada.

Ei tea kas sellest enam elulooma saab?

Algne plaan oli maabuda East-Londonis, aga tuul ja järjekordne edelaraju ennustus just ajaks kui me East-Londonile lähenedes Aquilhase hoovust läbiksime, sundis meid Durbani suunas pöörama. Isegi suured laevad hoiavad siin hoovusele vastu puhuvate edelatormide ajal kõige kiirema voolu vööndist eemale.

Pärast paari nädalat merel tundub 150 miili rannani närvekõditaval lähedal. Üles läheb LAV-i lipp ja lisaks sellele, sisseklaarimise soovile viitav kollane.

Vastu hommikut Durbanile lähenedes oli meri äkki laevu täis. Loomulikult käis üle ka veel üks sajune front koos korraliku edelapagiga.

Sissesõidu ajaks oli ilm taas vaikne ja peaaegu klaar .

Kitsukese sissepääsu järel avaneb Durbani sadama tohutu akvatoorium. Kusagil kaugel, nende kruiisilaevade taga, on Durbani jahisadam.

Kohalikke olusid tundes saab sadamaakvatooriumis ka purjetada. Lisaks laevaliiklusele tuleb hoolega jälgida kõrgveega nähtamatuid liivamadalikke.

Üritasime telefoni teel sadamakohta saada, aga öeldi, et pange ennast algul sadama ette ankrusse, siis vaatame.

Jäime ankrusse liivamadaliku serva tuttava Saksa paadi ahtrisse, pumpasime julla täis ja läksime Marinasse asja uurima. Ilm oli taas sajuseks läinud ning lisaks sellele ei tahtnud meie kuu aega kasutamata seisnud päramootor millegipärast tuure üles võtta ning suri lõpuks veel enne kai äärde jõudmist välja. Veel üks punkt tööde nimekirja juurde.

Edasi läks kõik libedalt. Jahisadama kontorineiu täitis meile mõned paberid ja soovitas ennast sisse klaarimas ära käia, et selle aja jooksul ehk selgub midagi ka kaikoha suhtes. Sisseklaarimine oli imelihtne — umbes kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel oli maja kus asusid nii tolli- kui immigratsiooniametnikud ja ainult neid kahte instantsi oligi vaja külastada. Kõik asjassepuutuvad olid rõõmsad ning vajalikud paberid said täidetud mõne minutiga. Korduvalt toonitati, et meil on nüüd õigus kolm kuud Lõuna Aafrika Vabariigis viibida.

Üheks Durbani eripäraks on, et Durban Marina haldab ainult kaikohti, kõik muu eluks vajalik on jahtklubide teema. Seega asusimegi ennast kohalike klubide, Point Yacht Club ja Royal Natal Yacht Club, liikmeks asutama. Siin pildil arutan ma võimaliku ajutise klubiliikme staatuse omandamist RNYC registratuuri kassiga.

Tagasi jahtklubisse jõudes ootas meid ees hea uudis – kaikoht oli olemas. Tegelikult oleksime võinud lihtsalt sadamasse sisse sõita ja mingi vaba koha ära hõivata. Pärast oleks saanud õigele platsile lokaliseeruda ning kummikas oleks võinud kotti pakituks jääda.

Kaikoht käes tõime Trolli kohe ankrust ära. Siseinfo kohaselt ei ole mõistlik sellega pikalt viivitada, sest süsteem on suures osas isereguleeruv ja kui koht on läinud, siis see on läinud.

Trolli kere oli päris kole. Viimati küürisin seda India Ookeani teises servas Cocos Keelingul. Pärast seda ei ole räpastes sadamavetes enam riskinud pesutööd ette võtta. Õnneks tuli oma teenust pakkuma tuuker Manta ning lubas 20 euro eest paadipardad puhtaks pesta.

Paari päeva pärast nägigi Troll palju parem välja. Sadamavesi oli aga endiselt prügine.

Paaditööde nimekiri oli pikaks veninud. Väänasin sirgeks Duogen-i kinnituskahvli. Imekombel on see endiselt ühes tükis.

Vahetasin välja ka Duogen-i läbiroostetanud “roostevaba” kinnituspoldi.

Tühjad gaasiballoonid saab anda Chris-i (tuntud ka kui Barnacle Bill) kätte, kelle kontor on sobivalt vaid sajakonna meetri kaugusel marinast. Samast võib leida ka muud paadile vajalikku träni ja ta parandab ka purjeid ning teeb muud kangatööd. Mina sain temalt purjeteippi ning -riiet. Omad varud on juba otsakorral.

Genual vajasid parandust paar auku ning hulgaliselt kulunud õmblusi. Selle peale läks terve päev.

Mastis oli vaja välja vahetada nõrgukeseks jäänud grootpoomi tirk ning läbipõlenud lamp mootorsõidutules. Ühelepoole ka taglast kontrollides selgus, et meil on probleem. Tagumine vasakpoolne vant oli praktiliselt minekul – ülemise kinnituse juurest oli katki päris mitu trossitraati. Paar traati oli katki ka vasaku barduuni ülemise kinnituse juurest.

Seega luhtus meie lootus kohe pärast jõule edasi lõuna poole liikuda. Mis siin ikka, laevas tööd jätkub.

Imekombel õnnestus meil siinse Raymarine esindaja Fonze Marine Electrical-i kaudu tellida Kaplinnast meil juba enne Rodriguest purunenud autopiloodi ajami hammasratas ja rihm. See ei olnud küll hädavajalik, sest kasutusse oli võetud varuajam, aga mine tea kaua seegi vastu peab.

Ruu süles on külaline naaberpaadist.

Kui parasjagu tööd ei viitsinud teha, siis vaatasime marinas ringi ning tegime esimest tutvust linnaga.

Durbani jahisadam sai paar kuud tagasi siin märatsenud 50 m/s tormis kõvasti kannatada. Kaid lagunesid ning paadid kuhjusid üksteise otsa. Praeguseks on enamus kaisid taas paigas ning elu normaalne, veesüsteem töötab ja mõne kai juurde oli isegi elekter juba kohale veetud.

Kuigi sadamast linnahallini on vaid paarsada meetrit ning arhitektuurist õhkub heaolu, on see kõik petlik. Tegemist on slummistuva linnaosaga kuhu valged oma jalga üldiselt ei tõsta.

Meid hoiatati taskuvaraste eest ja öeldi, et asi võib ka vägivaldseks minna. Hädavajalikud toiduostud ja muu sellise saab õnneks tehtud vaid paari bloki kaugusel sadamast ja kui liikuda vaid päeval ning silmad lahti hoida, siis saab hakkama ilma probleemideta. Igatahes on kõik kohalikud kellega meil siin tegemist äärmiselt sõbralikud ja vastutulelikud olnud.

Jõululaupäeval jõudis Durbanisse kohale ka prantslastest Ecolibri seltskond, kellega me kohtusime Reunioni sadamas.

Seda just parasjagu enne esimesel pühal kohale jõudnud edelatormi. Isegi jahisadamas oli tuul puhanguti üle 20 m/s, mis siis veel avaookeanil olla võis.

Esimesel jõulupühal tööd ei teinud ja käisime hoopis Durbani botaanikaaias. Kuigi see on sadamast vaid mõne kilomeetri kaugusel, ei soovitatud meil sinna jala minna – võtke takso. Otsustasime siiski jalutuskäigu kasuks, sest pärast pikka paadis istumist kulub liikumine marjaks ära.

Botaanikaaed on siin tõeliselt liigirohke ning troopiliselt lopsakas, igati külastust väärt.

Lootoste tiigis ujus paadivrakk.

Järgmises tiigis olid muud veelilled ning ka mõned veelinnud.

Ruu ja lilledest tehtud liblikas.

Orhideemaja on siin seninähtuteist mitmekesiseim.

Pargist ei puudunud ka jõuluteemaline nurgake.

Õige värvikas põõsas.

Kes Uus-Mermaal rohkem matkanud, tunneb Kauri juba kaugelt ära. See puu on veel üsna nooreke, aga mina näen selle kõrval ikka väga pisike välja.

Palmitüve kaunis muster.

Uus-Ginea eukalüpti värvikas koor.

Nagu ka mujal Durbanis on ka siin tunda, et sel linnal on olnud paremaidki aegu. Botaanikaaia palmiallee on endiselt muljetavaldav.

Mis värk see on?

Veel paar kaunist õit.

Järjekordne võimas puu.

Lihtsalt üks maagiline nurgake.

Tagasi koju. Ikka jala ja kohalike seas.

Turvanõuded paistavad kõrged olevat.

Kuna meil parandustöid vajava taglase tõttu on aeg taas maha võetud ja asume üle mõne aja jälle tsiviliseeritud, aga samas mõistliku hinnatasemega kohas, siis otsustasin küüned meie pisut tembutavasse mootorisse suruda. Pumpasin karteri põhjast pool liitrit veesegust õli välja ja jätsin selle mõneks ajaks settima, et enam-vähem puhast vett kätte saada. Maitsetest andis selge tulemuse — õlisse tunginud vesi on soolane. Seetõttu otsustasin põhikahtlusaluse, mootori õlijahuti, maha kruvida ning osadeks võtta. Seda jublakat me mootoriremondi käigus ei renoveerinud.

Kui vee sisse- ja väljavoolutorud olid maha kruvitud, siis oli näha, et õlijahutit oli juba varem silikooni abil hädapäraselt paigatud. See viga tekitas pisikese mereveeleki, kuid ei võimalda siiski veel õliga seguneda.

Parandasin ühenduse nii nagu oskasin ja panin kogu juraka taas kokku, kasutades ülalnähtust tublisti kvaliteetsemat kõrgtemperatuuri tihendisilikooni.

Igaks juhuks monteerisin maha ja kontrollisin üle ka mootori mereveepumba. See sai mootoriremondi käigus uue vastu vahetatud ja nägi endiselt veatu ja mittelekkiv välja.

Pärast pühi tuli läbi rigger Kevin, käis korra mastis ja oli minuga nõus, et vähemalt barduunid ja üks vant tuleb vahetada. Nad oleks olnud nõus selle töö kohe ära tegema, aga kahjuks neil mulle sobivaid tarvikuid (7mm trossi ja sellele sobivaid pressotsikuid) laos ei olnud. Seega lükkub töö uue aasta algusse.

Saime tuttavaks Johannesburgis elavate, aga oma paati Durbanis hoidvate Steve ja Wendy-ga.

Steve on insener ja kirglik purjetaja. Ta oli oma jahile Run Free just ise ehitatud Monitor tüüpi tuulerooli paigaldanud ja käis seda pea iga päev merel proovimas ja tuunimas.

See Koljatkurg (nii nad teda siin nimetavad) käis meie kõrvalkail jalutamas.

Üsna sadama lähedal, aga jälle: “Ärge sinna jala minge!”, asub Durbani kuue kilomeetri pikkune plaaž. No läksime ikka küll.

See on üks neist vähestest kohtadest Durbanis kus valged inimesed vabalt ringi liiguvad. Siin asub tuntud MarineWorld, mitmed hotellid ja kasiinod, rääkimata restoranidest ja kohvikutest ja muudest atraktsioonidest. Kõik kuus kilomeetrit plaaži kubiseb nii autoga, hobustel, jalgratastel kui ka jala liikuvatest politseinikest ning on korras ja puhas.

Siin-seal üritavad kohalikud liivakujudega raha teha.

Inimesed surfavad, ujuvad ja hullavad niisama ringi.

Mõned loomulikult püüavad kala ka.

Surfilaine tundub üsna korralik olevat.

Põõsastiku servas mängisid ahvid.

Minilinn ei ole kahjuks Durbani koopia. Samuti puudub euroopalik viimistlus ja finess. Kahe euro eest siin siiski lõbu jätkub.

On näha, et piirkonna atraktiivsena hoidmisega tegeletakse hoolega.

 

Ei puudu ka traditsiooniline meelelahutus.

Plaaži põhjapoolne ots piirneb väikse moodsa elamurajooniga.

Koduteel pakub kõrvetava keskpäevapäikese eest varju tänavaäärne kaktus.

Kas seal müüakse puuvilju?

Ankrus East-Londonis veidi enne silda. See oli kiire sõit. Viimasel ööl puhus pidevalt 17 m/s, puhanguti üle 20-e, aga tagant ja pärihoovust.

Ankrus Hout Bays Kaplinna külje all. Tuul ulub taglases ja mõõdik alla 10 numbrit ei näita. Sisse seilates olid pagid üle 20 m/s.

Aeg kulub siin kiiresti, sest teha on palju ja ülesõitude rahuliku elutempoga harjunud purjetajale rabistamine ei istu. Oleksime siit siiski juba varem edasi sõitnud, aga Trolli vandid ning barduunid vajasid vahetamist. Kuna oli pühadeaeg siis ei liikunud ei kaup ega info. Võtsimegi siis vaikselt – vaatasime linna ja olime niisama mõnusad.

Kui korraliku kagutuule üles tõstis, siis kõikusid nii laevad kui ujuvkaid.

Selle purjeka vööriankur andis järgi. Õnneks ootas mõnekümne meetri kaugusel pehme mudapaljand. Sadama mehed kinnitasid ta pärast tuule vaibumist taas sügavamasse vette.

Troll taglasetöid ootamas.

Steve ja Wendy Run Free pardalt tõid meile kingituseks kaks kohalikku käsitöölooma.

See pilt on raekoja vastast.

Raekojas oli ka väike kunstigalerii ning zooloogiamuuseum. Galeriis olid vaid fotod ja natuke käsitööd. Zooloogiamuuseum seevastu oli päris kobe.

Koljatkurg käis meid ikka aeg-ajalt uudistamas.

Otse meie vastas, teisel pool kaid oli siin mõnda aega seeriavalmistatud katamaraan. Sadamas nägime neid kokku kolme. See konkreetne isend on juba korra maailmale ringi peale teinud ja kuulus praegu siinsele veinikasvatajale Davele.

Üks selle kata huvitav konstruktsiooniiseärasus oli bulb kere esiotsas.

Sellistel alusraamidel tulevad siin veest välja nii ühekerelised kui katad.

Saime omale kaks uut naabrit. Amel Super Maramu Dave ja Vickiga Inglismaalt. Nende paat Inglismaad siiski külastanud ei ole. Ostsid nad selle Floridast üheksa aastat tagasi ning sinnakanti kavatsevad nad ka taas peatselt elama jääda.

Maramu meeskonnas rollis oli ka kass.

Teise uue naabri Manta 42 on pärit samast kandist. Selle sakslastest omanikel Rolfil ja Carmenil ei ole samuti mingit plaani Põhja-Euroopasse naasta.

Kui lõpuks taglaseparanduseks vajalik tross ja muud vidinad Kaplinnast kohale jõudsid, siis võtsin algatuseks tagumise vandipaari maha.

Siin need lebavad Trolli kõrval ujuvkail.

Rigger Gavin koos abimehega viisid need oma töökotta ja lubasid varsti uutega tagasi olla.

Tõmbasin puuduvate vantide asemele ühe otsa saalingutest ahtrivintsini, et masti keskosa toetada.

Asja kiirendamiseks võtsin maha ka barduunid. Veidi lõdvemaks keeratud ahterstaakidega (neid on Trollil kaks) püsib masti ülaosa püsti ka ainult proofili jäikuse najal.

Kohal on uued esimesed vandid ja barduunid. Kuna Trolli millimeetermõõdus vasakkeermega ühtesobivaid vidinaid ei õnnestunud leida, siis läks vahetusse kogu moos koos talrepitega, mis tegi asja muidugi mõnevõrra kallimaks.

Barduunide paigaldamine saalinguotste külge on vaid ahvidele sobiv töö.

Lõpuks veel kontroll, et kõik otse ja õige.

Nüüd olime tehniliselt ärasõiduks valmis. Ilma oodates tegime veel tiiru siinsamas sadamas asuvasse meremuuseumi.

Samuti tegime hüvastijätutiiru plaažile.

Käisime korra veel ka paadipoes, sest tahtsin osta teele kaasa ühte käsitsi kinnitatavat trossiotsasilmust. Esimesed vandid ju veel vahetamata!

Kui ilm tundus sobivana, siis möllisime ennast Durbanist välja. Selleks oli vaja võtta sadamakontorist paber arve tasumise kohta, täita dokument nimega Vojage Plan (vaid üks lehekülg, no problems) ning minna nendega kõigepealt sadamavõimude juurde, siis immigratsiooni, seejärel tolli, ning taas sadamavõimude juurde. Seejuures oli tulutu uskuda sadamakontorist saadud infot, et immigratsiooniameti külastus ei ole vajalik kui riigist ei väljuta. Tollis nägin, et meie paberipatakas oli sama paksusega nagu kaubalaeva agendilgi.

Sadamasuus võttis meid vastu murduv ookeaniummikas.

Alustasime sõitu kõigi purjede all, aga kui Nõelaneeme (Agulhase) hoovusse jõudsime ja kursi läände võtsime, tuli suurpuri alla ja eespuri läks poomile.

Hoovuse abiga tõusis meie kiirus 10 sõlme kanti.

Tuule tõustes jäi üles vaid pisike siil eespurje ja lainetest alla surfates saavutasime uueks reisi tippkiiruseks 20 sõlme.

264 miiline retk Durbanist East Londonisse oli pärituule ja -hoovuse koostööl kiire ning valutu. Keskmine kiirus sel etapil oli meile harukordne 6.3 sõlme.

Meie kutsungile 16 kanalil keegi ei vastanud ja nii me omal käel sadamasuust sisse seilasimegi.

See jõesuus asuv sadam ei ole kuigi suur, aga jahtidele ruumi jätkub.

Kohe enne silda vasakut kätt on Buffalo River Yacht Club mille korraldada on siinne jahiliiklus.

Kui on vabu kohti, siis võib oma jahi parkida nende ujuvkai äärde. Kui ei, siis võib minna jõe vastaskaldal asuva Latimer Landing-u kõrge betoonkai äärde.

Meie eelistame oma ankrut.

Selle 1,5 liitrit “õli” pumpasin ma mootori karterist väkja just enne selle sadamasse sissesõiduks käivitamist. Kontrollisin õli olukorda ka kohe pärast Durbanist väljasõitu mootorit seisates. Siis karteripõhjast nii hullu sodi ei tulnud. Kahtlus on, et vesi siseneb mootorisse hoopiski purjetamise ajal paadi loksudes. Viimase otsa lainetus oli üsna kõrge ja Troll kõikus pärituules mehiselt.

Tänu meie siinsetele tuttavatele Ron-ile ja Melanie-le kujunes programm siin tihedaks. Kohe meie saabumisejärgsel päeval käisime koos ära siinses Lõvipargis. Lõvisid me siin siiski ei näinud, sest nende asustatav ala on suur ning eesmärgiks on neil rahus paljuneda lasta.

Küll aga nägime siin mitmeid muid neljajalgseid.

See toreda sinaka karvakattega loom on kohaliku ahviliigi paarikuune esindaja ja kõndis pargis ringi oma surrogaat emast kõvasti kinni hoides.

Kõigil loomadel on siin piisavalt ruumi ringi jalutada.

Meist vaid paari meetri kaugusel lamav gepard.

Krokodill oli õnneks puuris.

Vaid paari kilomeetri kaugusel Roni ja Melanie majast laiuvad ookeanikaldal hiiglaslikud liivaplaažid.

Teisel päeva varahommikul suundusime Inkwenkwezi loomaparki. Siin võib, mõningase õnne korral, kohata praktiliselt kõiki Aafrika loomi välja arvatud jõehobud. Neid oleksime pidanud Durbani lähedastel jõgedel vaatamas käima.

Mingi madu üle mööda teetolmu rühkimas.

Igasugu sarvelisi kohtab siin igal sammul.

Viimase aja vihmad olid pargi teed kohati üsna hulluks muutnud.

Lõvisid hoitakse igaks juhuks enamusest ülejäänud loomadest eraldatud pargiosas.

Eelnevalt mingeid lubadusi, et me lõvisid kindlasti näeme, ei antud. Siiski kohtasime neid rahuloleva näoga liha luusse lesijaid kohe, praktiliselt värava taga.

Siin pargis on ka mitu haruldast valget lõvi.

Meie sõiduk Aafrika maastikul.

Metsa vahel vastu jalutav kaelkirjak mõjub sürrealistlikult.

Elevandid hoiavad omaette.

Pärast teoorialoengut saime neid muidu üsna metsikuid elukaid ka sööta ja katsuda. Aafrika elevant on hoopis midagi muud kui nende taltsas India suguvend.

Kolmandal päeval viis Ron meid East Londonist umbes 150 kilomeetri kaugusel olevasse Hogsback Foresti kaitsealale jalutama.

Swallowtail-i joa kohal.

Siit avanesid hingematvad vaated.

Jalutasime piki jõeääri ning metsaradu.

Siin-seal tõusime taas kõrgemale vaateid nautima.

See juga on Madonna lapsega.

Tagasi Hogsbacki külas.

Nüüd oli vaja veel auto üles leida.

See väike kirik on üks Lõuna-Aafrika kuulsamaid — St. Parick on the Hill.

Selline on kiriku aiast avanev vaade.

Oru järsul kaldal on tore külalismajakeste ja peoruumidega hotell-restoran. Ruu ja Ron üritavad labürinti läbida.

Sobiv koht hinge puhastamiseks.

Aaloed tee servas.

Õhtul veel kiire toidušopping ning kuna tuuleennustus oli soodne, siis ankur üles!

Siiski-siiski, enne lahkumist tuleb ennast siingi välja möllida. See on aga lihtsamast lihtsam, sest selleks tuleb vaid siinsamas jõe ääres olevast politseijaoskonnast läbi käia ja “sõiduplaan” ette näidata.

Politsei on turvaliselt raudaia taga ning külastajaid tuppa ei kutsuta.

Kaplinnas Royal Cape jahtklubi sadamas. Hakkame ennast nüüd Atlandi ületuseks ette valmistama. See võib paar nädalat aega võtta.

Meile East Londonis avanenud ilmavärav (ei tea kuidas seda eesti keeles nimetama peaks, otsetõlge inglise keelest – “ilmaaken” – ei kõla õigesti) oli ootamatult suur ja oleks meil lasknud kasvõi otse, siin rohkem peatumata, minema purjetada. Meil oli aga soov siinse tähtsaima mereäärse keskuse ja kuuldavasti lummava loodusega Kaplinnaga tutvust teha. Nii me Kaplinna poole kursi võtsimegi.

Kohe algul saime korralikku pärituult ja juba esimesel sõidupäeval hakkas laevas juhtuma – alla tuli genuat väljas hoidev spinnakeripoom. Poom  kukkus vastu Trolli metallreelingut pooleks.

Hävingu põhjustas Uus-Meremaal paigaldatud ülesveo purunemine.

Ploki mastikinnitusdetail osutus India Ookeani jaoks liiga nõrgaks. Neis keskmistes aukudes oli varem roostevaba poolrõngas.

Tasapisi ilm leebus ja me liikusime kenasti nii 10-15 m/s pärituules.

Kuna Kaplinna sadamas meile kohe kohta ei olnud, siis otsustasime sellele lähimasse suuremasse lahte, Hout Bay-sse seniks ankrusse jääda kuni küsimus laabub. Lahele lähenedes läks tuul oodatud vaibumise asemel pigem tugevamaks – ilmselt kohaliku topagraafia mõju. Rehvisime eespurje väiksemaks ning koristasime muud purjed üldse ära.

Oodatud ankrupaiga tuulevarju ei tulnudki. Kaldaäärsetelt mägedelt allatuhisev tuul ületas aeg ajalt 25 m/s ja puhanguti nägime anemomeetril 30 m/s lähedasi numbreid.

Kui lahte sisse keerates, pärast mootori soojenemist, genu kokkukerimiseks selle sooti järgi andsime, oli lapendamine nii kõva, et puri rebenes mõne sekundiga. Eks ta meil muidugi vanake juba oli ka, saime ta koos paadiga ja arvatav valmimisaasta 1996. Samast ajast pärit suurpurje pidime uue vastu vahetama juba reisi alguses Inglismaal Falmouthis.

Siin see siis kokku kerituna enne ankrusse jäämist.

Jäime ankrusse plaaži lähedale liivapõhjale, aga siiski kaldast piisavalt kaugel, et laine meie kohal veel murduma ei hakka.

Tuul järgi ei andnud ja isegi kokkukerituna lagunes meie genu jõudsalt edasi. Sellises tuules ei olnud ka mingit võimalust purje alla võtta, sest kui me selle mahavõtmiseks lahti oleks kerinud oleks sellest kohe vaid ribad järel olnud.

Kuigi laine oli madal, oli õhk vett täis.

Hommikul tulid meid vaatama delfiinid.

Pärast mõningast pusimist ja sakutamist saime vöörstaagi oma purje räbalatest vabastatud.

 

Kiirema sõiduga murdus järjekordselt ka Duogeni võlli ots.

Meid käisid tervitamas eelmisel õhtul vahis olnud vabatahtliku päästeteenistuse mehed. Ütlesid, et nad olid meil igaks juhuks silma peal hoidnud. Meie ankur õnneks lohisema ei hakanud.

Kauniduse skaalas võib Hout Bay ankrukohale maksimumpunktid anda.

Tuule pöördudes libises pilvetekk üle mägedevahelise kuru.

Kolme ülimeeldiva ankruöö järel liikusime edasi Kaplinna, Royal Cape Yacht Club-i jahtsadamasse.

Selle paarikümnemiilise ülesõidu jooksul saime nii päikest ja tuult kui udu ja vaikust.

Udu hõrenedes tulid peidust välja kaldakaljud ja nende ees, suurlinna majad.

RCYC marina asub tohutu Kaplinna sadama ühes nurgakeses ja selle kõige taustaks on loomulikult kuulus Table Mountain.

Meie ees sadamasse sisenev laev.

Taas kai ääres.

Kaplinn on Johannesburgi järel Lõuna-Aafrika tähtsuselt teine majanduskeskus ning suurim sadamalinn. Majad on siin moodsad ja sagimine suur. Vaade, suure sadama kaugemas nurgakeses asuvast marinast, on lummavalt kaunis.

Royal Cape Yacht Club-i marina on kena, puhas ja korras.

Põhimass on kohalike purjekad. Meiega samal ajal viibis siin vaid kümmekond külalisjahti.

Üllatusena avastasime siinsamas meie vastas seismas Trolli õe, Amel Euros 41 #208, Cinschona.

See alus kuulub siin elavale belglasele Jean-ile.

Loomulikult ei öelnud me ära järjekordsest võimalusest vaadata kuidas teised Trollisarnasel jahil elu korraldanud on.

Asusime kohe tegelema vajalike asjatoimetustega. Olime juba ankrus seistes võtnud kolmelt siinselt purjetöökojalt pakkumise meie räbaldunud rullgenu asendamiseks ja saabumisele järgneval päeval oli parima pakkumise teinud Ullman Sails-i esindav Winston Trolli pardal mõõtmisi tegemas.

Tuul ja päike on just see mida meie niiskunud madratsid vajavad.

Järjekordne pesupäev.

Spinnakeripoomi murdunud koht sai sirgeks lõigatud ja alumiiniumtoru tüki ning neetidega taas kokku ühendatud.

Sadamasse sisse sõites hakkasid Trolli mootori tuurid iseenesest kõikuma. See vihjab kütusevoolu probleemidele. Kontrollimisel selguski, et kütuse jämefilter oli suures osas täidetud vee ning suurtes lainetes paagipõhjast üles loksunud sodiga.

Ka peenfiltri põhjas loksus roostevärvi ollus. Mõlemad said puhastatud ning peenfiltri element läks uue vastu vahetusse.

Kohalik meistrimees treis Duogen-ile minu tehtud jooniste järgi uue võlli ühendusmuhvi.

Siinsel Raymarine esindajal oli laos meile vajalik plastikhammakas. Eriti ettevaatlikult tegutsedes sain selle seekord õnnelikult elektrimootori võllile paigaldatud.

Nüüd on meie põhipiloodi varuajam jälle töökorras. Tegelikult oligi selle plastikhammaka purunemine meil esimene probleem autopiloodi endaga. Muud autopiloodiga seotud probleemid olid tegelikult seotud selle ja roolipalleri ühendusega.

Kinnitasin masti uue spinnipoomi ülesveo. Loodan, et peab vastu paremini kui eelmine.

Hout Bays mastis käies tundus mulle, et premal esimesel vandil on mõned trossikiud katki. Õnneks osutus see lähemal uurimisel asjatuks paanikaks ja hetkel vant vahetusse ei lähe.

Logiraamatust selgus, et tankisime Trolli viimati Seisias Austraalia kirdetipus. Seega on meie viimase ligi poole aasta kütusekulu olnud 51 liitrit.

Kaplinna poole purjetades märkasin ühte katkist besaani slaiderit (või reiterit, kuidas iganes neid keegi nimetab). Kontrollimisel selgus, et katki on neid kogunisti kolm.

Purje külge on need õmmeldud paksu kangapaelaga ja nende uutega asendamine on tülikas ning aeganõudev töö.

Jahtsadamast linna on üksjagu maad. Kõigepealt tuleb kõmpida üheni sadamaväravatest. Alternatiiv on marinasse takso kutsuda. Uber viib sadamast kesklinna 4-5 euro eest.

Õnneks saab enamuse jalutusajast kaunist ümbrust nautida. Kuidas see metsseapere sinna majakatusele pääses?

Südalinna mereäärne ala on vägagi viisakas.

Suur kaubanduskeskus endises Victoria Wharf-is. Kuusk on veel üleval.

 

Selles Artscape nimelises kompleksis asub siinne ooperi- ja balletiteater.

Tänavaskulptuurid muljetavaldaval taustal.

Ruul õnnestus meid eksklusiivsesse Shimansky teemandimuuseumi smuugeldada.

Omaette siin ringi kõndida ei lasta. Giid võttis meid Ruuga kaasa ja tegi meile 25 minutise tutvustava ringi.

Umbes nii nägid välja LAV-i teemandikaevanduste käigud.

Table Mountain-i katab enamasti seal hõljuvast pilvest “laudlina”.

Rannapromenaad viib kesklinnast umbes viie kilomeetri kaugusele Queens Beach-ile.

Sea Point-i majakas.

Promenaadi ääres liivaplatsil vedelesid prillid.

Üsna suured sellised.

Siin jalutades jääb ühele poole rand ning meri ja teisel pool paistavad majade taga mäed.

Instruktsioon rannas käitumiseks.

Tagasi südalinnas.

Kaplinn on tehtud.

Nüüd võib alustada ärasõiduettevalmistustega.

Esimene raks toidušoppingut. Siit peab paari-kolme kuu jagu söögikraami kaasa hankima. Õnneks toob kohalik supermarket ostud tasuta sadamasse.

See, naaberpaadist meie askeldusi jälgiv, Austraalia vanahärra teeb koos oma kahe kaaslasega ümber Antarktika ringi ja on siit minemas tagasi koju Austraaliasse. Ütles, et tuli just Ushaiast. Tuul olevat enamasti kõva “seal all”.

 

 

Kaplinna lähistel on rida kohti mille külastamine on siinkandis viibides praktiliselt kohustuslik. Üks neist on Hea Lootuse Neem või Tuuline Neem nagu oli selle algne nimi enne kui Hispaania kuningas selle ümber nimetas. Kaplinnast on sinna tunnike sõitu ja neem ise koos Cape Pointi nimelise kaljukünkaga asuvad tasulise sissepääsuga looduskaitsealal.

See on Cape Pointi majakas.

See kaitseala on väga populaarne nii jalutajate kui jalgratturite seas. Loomulikult käib siin igal päeval ka sadu bussituriste ning autoga piknikulisi.

See vaade on ida poole, False Bay suunas. Nimi False Bay (Vale laht) on tulnud sellest, et ida poolt tulevad meresõitjad arvasid end sellesse suurde lahte saabudes ekslikult juba Aafrika edelatipust möödas olevat ning parandasid kurssi  põhja poole enne kui märkasid, et on hoopis mingis lahesopis.

See kaunis liivarand, Hea Lootuse neeme idaküljel on Dias Beach.

Hea Lootuse neem.

Ei kujuta küll ette kes siia parkida tahaks.

Tagasiteel linna käisime läbi Simon’s Townist, et seal elutsevat pingviinikolooniat külastada.

 

Vaade False Bayle Simon’s Townist.

Loomulikult peab Kaplinnas olles ära käima ka selle sümbolil – Table Mountainil.

Otsustasime Ruuga siin teha pikema päevaringi. Selleks sõitsime kesklinnast linnaliinibussiga Kloof Neki nimelisele Table Mountaini ja Lions Headi vahelisele sadulale. Sealt alustasime Pipe Trackiga, mis kulgeb 5 kilomeetrit piki Table Mountaini idanõlva ja kust avanevad imelised vaated Cliftoni ja Campsi lahtedele.

See mägilane oli umbes 25 cm pikkune.

See järel keerasime vasakule ja ronisime üles piki seda lõhet minevat, peaaegu olematut rada.

Palavas päikeses oli see päris tõsine ronimine.

Rajal olid mõned ootamatud käänakud ja nagu teada, on vale rajaots alati paremini sisse käidud, sest sellel on kahekordne koormus – sinna, ja kui on selge, et see kuhugi ei vii, siis jälle tagasi.

Taimestik muutus koos kõrguse kasvuga.

Paari tunni ronimise järel avanes meile vaade Table Mountaini kümnetele tippudele ja nendevahelistele platoodele ning orgudele.

Üles jõudnud võtsime suuna funikulööri ülemise peatuse suunas. Rada keerutas kivirahnude vahel kord tõustes ja siis jälle laskudes.

See mägi ainult paistab eemalt pealt tasasena. Tegelikkus on hoopis muu.

Alla ronisime mööda veidi lihtsamat ja palju käidavamat, kuid siiski üsna järsku, Platteklipi kuristikku.

Õnneks oli päike juba madalamale vajunud ja mäest alla siksakitasime juba mõnusalt jahedas varjus.

Veel üks, nii poolemeetrine ja üsna uudishimulik, mägilane.

Vaade avardub Kaplinna suunas.

Ühel pilvisel hommikul viis meie tee Table Mountaini kagunõlval asuvasse, Lõuna Aafrika suurimasse, Kirstenboschi botaanikaaeda. Praegu on see 528 hektari suurune ala riigi omanduses. Nagu palju muudki LAV-is, käisid ka need hektarid läbi magnaat ja riigimees Cecil Rhodese käest, kes ostis need valdused, et neid linnastumise eest kaitsta ning neid rahvale pärandada. Kuna siia linnaliinid ei käi, siis tuleb tulla kas taksoga või osta endale päevane HopOn-HopOff turistibussi pilet. Valisime viimase variandi, sest sellega saime sama raha eest külastada veel muid siinseid huviobjekte.

Lisaks tohutule hulgale igasugu taimedele on siin ka väike skulptuuride aed.

Samuti jalutab ringi mõningaid kohaliku fauna esindajaid.

See on ananassilill. Ananasse selle külge siiski ei kasva.

Vaadata ja uudistada on siin tõesti palju.

Korrastatud aednikumajake.

Nende tsükaadide vahel tunneks dinosaurused ennast koduselt.

Mööda seda kaunist silda saab kõndida puulatvade vahel ning kohal.

Järgmisena astusime bussist maha Kaplinna kuulsa linnupargi külastamiseks. Lisaks lindudele elab siin veel kümneid ahve ning kilpkonni.

Need on sissejuhatavad kiviahvid.

Tore on see, et siin pääseb lindudele väga lähedale. Kuna enamus siinseid linde on päästetud orvud ning siia toodud vigastatud linnud, siis nad inimesi just ei pelga. Peab olema ettevaatlik, et suu lahti kotkaid ning öökulle uudistades, mõnele rajale eksinud sulelisele peale ei astuks.

See on sekretärlind.

Flamingotitt õpib vees liikumist.

Nii lähedalt pole mina kakku varem näinud.

Kilpkonnade vahel võis ringi jalutada. Paluti neid mitte maast üles tõsta ega neile ligi meetristele elukatele peale istuda.

Meerkat peab vahti.

Kuna bussipilet oli taskus, siis käisime veel Hout Bays, samas lahes kus me enne Kapplinna paar ööd ankrus olime, siinseid hülgeid vaatamas.

Need on üpris suured loomad ja mõned neist teevad hea meelega turistidega tutvust.

Siinsamas sadamas nad kaidel ning pontoonidel lesivadki. Turistilaevaga saab neid ka naturaalsemas keskkonnas vaatamas käia.

Hout Bay marinas silmasime nii mõndagi varem kohatud jahti.

Kell 9 purunes krüssus vöörstaagi tekikinnituse roostevaba plaat. Õnneks kutterstaak pidas. Staak on nüüd ajutise kinnitusega. Krüssame kuttergenuga.

St. Helena saarel Jamestownis poi küljes. Reis venis pisut, sest vahepeal tuul nõrgenes. Viimasel päeval saime jälle kiiruse üles ja poile tulime öösel.

Lõpuks oli meil käes ka kauaoodatud uus genua.

Purjematerjal on veel kange ja ei anna ennast väga peeneks rulliks kokku kerida.

Külas käis naaberpaadi, 50 jalase rauast ketsi Drina kapten Mark. Ta on koos kahe kaaslasega teel Lõunaookeani mööda ümber maailma. Külastatakse Antarktikalähedasi saari. Paar aastat tagasi läbis ta oma jahiga Loodeväila. Vaatame siin selle reisi piltidest tehtud raamatut.

Ja sõit pisut enam kui 1700 miili kaugusel asuvale St. Helena saarele võis alata. Sadamasuus ootas meid ees tihe udu.

Puhus nõrk vastutuul. Esimene öö ja päev läksidki kas tihttuules või suisa loovides.

Purjetame läbi reidil ankurdavate kaubalaevade vahelt.

Viimased vaated Table Mountainile.

Need linnud püüavad kala Kaplinna lähedalk asuva vanglasaare Robben-i lähedal. Siin istus kunagi kinni ka Nelson Mandela.

Kalapüügiga tegelesid ka hülged.

Meri on jahe, aga päike kütab kenasti. Üks hüljes soojendas ennast niiviisi, selili ujudes, nina ja loivad veest väljas.

Tervitamas käisid delfiinid.

Kolmandal hommikul kokpitis kohvi rüübates kuulsime äkki mingit raksakat ja vöörstaak hakkas imelikult kõikuma.

Lasksime kiiresti uue genu alla, sest katkenud oli vöörstaaki laevakerega ühendav rautis. Rautis koosneb kahest 3mm paksusest roostevabast painutatud plaadist. Lähemal uurimisel selgus, et üks oli neist juba mõnda aega puruks olnud ja nüüd siis katkes ka teine. Purunenud koht oli teki sees ja nii see tähelepanu alt välja jäigi.

Õnneks oli sisemine vöörstaak paigas ja see pidas. Tõmbasin ankruvintsiga põhivöörstaagi ka pingule, et kerimisproofili kõveraks ei väänaks. Kindluse mõttes tõmbasin veel genuvalli ka laeva vööri kinni. Oli üsna märg töö.

Siin ujuvad ringi käsivarrejämeduse köie sarnased vetikad. Duogen püüdis ühe sellise kinni ka.

Mõne tihttuulepäeva järel saime taas kätte passaadid ja väike genu läks poomile.

Tihttuules rapsida saanud besaan läks kaheks päevaks remonti. See on meil ainus seni töös olev “eelmise generatsiooni” puri, kõik ülejäänud on läksid vahetusse kas reisi käigus või vahetult enne seda.

Duogen tahtis ka aeg ajalt järgi aitamist.

Pärast nädalat merel tsekkisin mootoriõli. Sain karterist kätte poolteist liitrit merevett ja veel paar liitrit õlisegust soga. Tundub, et vesi pääseb mootorisse merevee sissevõtu poolelt ja põhiliselt purjetades. Hoiame nüüd edaspidi mootori jahutusvee sissevõtu kraani kinni.

Ruule tuli hommikukohvi kõrvale lendkala. Kuigi oleme juba troopikas on Ruul ikka paksud riided seljas. Alla 25 kraadised temperatuurid tunduvad kõledana.

Üle mõne aja tuli taas kalaisu peale. Meisterdasin püügiks uue landi.

Kala, pisike Mahi-Mahi, tuli seekord siiski poelandiga.

Fileed kondilt maha…

…ja kõhtu.

Päikseloojangud on endiselt kaunid.

Kõõgivalguse LED-riba oli saanud otsast merevett ja hakkas sealt kärssama. Lõikasin valgusti lihtsalt kääridega lühemaks ja töötab taas.

Preventer ronis snäpp-ploki ratta ja külje vahele. Oli seal nii kõvasti kinni, et kätte saamiseks pidi vintsi kasutama.

St. Helena läheneb ning üle hulga aja tuli kokpitilaekast jälle välja poihaak.

Sadamakapten ja tollitüdruk tulid ise paati kohale. Immigratsiooni piudi siiski ise kaldal külastama.

Troll St. Helenal sadama kõrval poil.

Kuigi lahkusime St. Helenalt juba rohkem kui kuu tagasi, on mälestused veel värsked. Hilisõhtul lahesuusse jõudes andsime St. Helena Raadiole teada oma saabumisest ja nende vahendusel saime ka info, et võtke üks vabadest kollastest poidest. Kollased poid on nimelt alla 9 tonnistele paatidele ja punased suurematele. Saime oma poi ööpimeduses edukalt kätte vaatamata sellele, et nii mõnelgi purjekal puudus mistahes ankrutuli.

Hommikul tulid meid sisse möllima tollitüdruk koos sadamakapteniga. Immigratsiooniametnike juurde pidime ise maale minema.

Lisaks meile oli poidel veel 4-5 külalisjahti. Tuttav tuli ette ainult üks St. Helena Bavaria, mida olime kohanud Uus-Meremaal Opuas.Selle kapten James Herne tegeleb siin turismindusega ja oli oma jullaga meil peatselt pardas. Tema pakutud ekskursioonidest ning sukeldumis- ja snorkeldamisreisidest me esialgu huvitatud ei olnud. Küll aga soovisime leida meistrimeest, kes meile purunenud vöörstaagirautiste asemele uued meisterdaks. James oli optimistlik ning tema kätte meie vanad rautisetükid läksidki. Süda jäi siiski veidi valutama.

Ookeani saast oli Trolli küljed taas mudaseks teinud. Õnneks on veetemperatuur siin veetöödeks soodne ja tänu avatud ankrualale oli ka vesi selge.

Nüüd oli käes aeg immikate külastuseks ja linnaga tutvumiseks.

See on sadama sildumiskoht. Siia võib hea ilmaga (loe – väikese ummika korral) tulla ka oma jullaga, mille peab kas kuidagi eemale poi külge jätma võis siis hoopiski kuivale ttõmbama. Eespool nähaolevad paadid saavad merre pühitud vähegi kõrgema lainega.

Alternatiiv on kasutada igal täistunnil oma ringi tegevat “paaditaksot” mille edasi-tagasi ots on £2.- per nägu. Siin on mees oma paadis töövalves järjekordset täistundi ootamas.

St. Helena ainus asula on Jamestown. See on kaljuorus asetsev pikergune asula ühe peatänava ja paari-kolme väiksema, sellega paralleelse uulitsaga.

See on sadamavärav.

Peatänav suundub merre.

Kuna meil polnud kaasas ei Inglise ega ka kohalikke St. Helena naelu, mis siin paralleelselt kehtivad, siis astusime kõigepealt läbi kohalikust pangast. Reklaamplakatitelt saime lugeda, et siinne ainuke pank on astumas netipanganduse aega. Õhku jäi küsimus, miks Suurbrittanniale kuuluvale, ühe pangakontoriga pisisaarele, on vaja trükkida oma raha.

Turismiinfo ees kohtasime isa ja poega USA-st, kes olid oma pisikese purjekaga just lõpetamas kiirringi ümber maakera. Toredad ja asjalikud kujud olid.

Tähtsaim ja tuntuim vaatasmisväärsus St. Helenal on muidugi järsk, 699 astmega kivitrepp kesklinnast kaljuserval asuva kindlustuse ning praeguse elamurajoonini.

Kohe trepi alumise otsa juures, iidse olemisega kivimajas, asub kohalik muuseum.

Trepi ronimine on iga siiasaabuva turisti jaoks kohustuslik programm.

Üleval avaneb kena vaade linnale ning lahele.

Vaateplatvormi juures on ka kehakinnituseks ning väsimuse peletamiseks igati oodatud piknikulauad.

Autoteed on järskudele mkaljunõlvadele kohaselt kitsad ning käänulised. Millegi pärast on nad otsustanud tuletõrjedepoo paigutada mitte linna, aga siia üles vanasse forti.

See parempoolne on Troll.

Trepp oli algselt mõeldud sadamast kaljuserval asuvasse kindlustusse pääsemiseks.

Praegu on see vana kindlustus ilmselt aeglase arenduse objektiks. Kaldanõlval on mahajäetud olemisega, kuid korraliku võrguga tenniseplats.

Kui sport ära väsitab, siis võib minna mõnekümne meetri kaugusel asuvaid kahureid uudistama.

Kohe forti kõrvalt algab hoolitsetud ja kenade majadega, kuid siiski pisut karmiilmeline, elamurajoon.

Autonumber on siin lihtsalt mingi arv, ei mingeid tähti ega kirjavahemärke. Illustratsiooniks siis siin auto number 1.

Kivisel pinnasel kasvab tuttavlik Kapok.

Siin-seal on kaljunõlvast nina välja pistnud mõni kaktus või agaav.

Kohe sadama kõrval asub tilluke linnapark ja kohvik, kust lisaks söödavale-joodavale saab osta ka wifi-aega.

Teel Aafrikast St. Helenale saime aru, et soolane vesi sisenes Trolli mootorisse jahutussüsteemist ja selle vältimiseks sulgesime veevõtuava kraani kohe, kui mootori seiskasime. Jama oli selles, et samast veevõtust saab vett ka köögi mereveekraan ja magesti. Vaja oli paigaldada lisakraan köögi veevõtu ja mootori vahele. Vajalikud osad õnnestus hankida kolmest erinevast poest umbes kümne külastatu hulgast. Kummilohv näiteks on mingi maasturi radiaatorilõdvik ja vasktoru miinimumost oli 1m.

Valmisdetail.

Paigas ka.

St. Helena loojanguvärvid.

Ühel päeval võtsime väikse seltskonnaga ette giidiga ringreisi väljapoole Jamestowni.

See on üks kahest majast, kus saare ilmselt kuulsaim elanik, Napoleon, pikemat aega viibis. Napoleonist lugedes jääb mulje nagu oleks ta elu siin üks häda ja viletsus olnud.

Tegelikult elas ta suure kaaskonna seltsis algul selles kena aia ning suurepärase vaatega majas.

Ning hiljem selles tohutu aia ning rohkem meie mõisaid meenutavas häärberis.

See hoolitsetud rada viib Napoleoni nimetusse hauapaika.

Saare kesk- ning lõunaosa on märksa rohelisemad ja lopsakamad kui Jamestowni ümbrus.

Kontrastid on suured – kivisest kõrbest lopsaka rohumaani.

Ees on paljukirutud uus lennuväli, millele maandumine muutliku tuule tõttu eriti keeruline on.

See on meie pungil liiklusvahend. Õnneks olid Ruu ja minu kohad auto esiistmel.

Lõunapeatus keset ei midagit.

Saabume saare lopsakama loodusega poolele.

Need taimed on Uus-Meremaa flux, mis toodi sisse ärilisel eesmärgil ja mis kiirelt vallutas St. Helena parimad rohualad.

Selle taime kiust tehti matte ning köisi ja see oli aastaid kõva äri.

Ruu fluxikiust patsiga.

Üks tõliselt idülliline farm.

Ja nimi on kohale vastav – muinasjutumaa.

See on saare valitseja häärber. Esiplaanil on üks siinsetest aiaelanikest, rohkem kui meetripikkune kilpkonn.

Taas pesu- ja muu töö päev Trollil.

Rutiinkontrolli käigus selgus, et üks grootmasti esimestest vantidest oli tõesti purunemisohus. 4-5 trossikeerdudest olid vandi ülemise kinnituse juurest juba katki. Irooniline on see, et olin selle vandi ühe korra juba asendamiseks alla võtnud, aga kuna tekil kontrollides viga enam ei leidnud, siis läks see üles tagasi. Mõtlesin, et olin üleliia agar olnud. Tegelikult on asi selles, et purunenud kiud on näha ainult siis, kui vant on pinge all. Kui see maha võtta, siis poeb purunemiskoht rautise sisse tagasi ja kõik oleks nagu korras. Seekord ta mu käest ei pääsenud. Vana vant läks prügiks ja uus sai tehtud vanast kinnituse juurest katkema hakanud barduunist.

See on StaLok kruviotsik mida saab ise trossi otsa kruvida.

Need on Inglise kvaliteetvärk ja neid peab purjetajal võimalikeks taglasetöödeks mingi valik alati kaasas olema.

Jamesi väitel meie Uus-Meremaa gaasiballoone St. Helenal täita ei saa. See on kummaline, sest siin pidi täidetama meie omadega identseid Austraalia ja USA balloone. Kuna meil on olemas kõrgsurvevoolik koos vajalike otsikutega, siis laenasime Jamesilt täis kohaliku gaasiballooni ja lasksime gaasil sellest meie anumasse voolata – vedelik on vedelik ja läheb ikka allamäge.

Ajaviiteks võtsin lahti, puhastasin ja määrisin ära ragisema hakanud genu ja spinnakerivalli peli.

Hea nägu halva mängu juures.

Saime lõpuks kätte uued vöörstaagi rautised. Vanad katkenud olid 3mm roostevabast. Vaatamata suurejoonelistele lubadustele teha uued 5mm materjalist olid need hoopis 2mm roostevabast plekist. Seega nõrgemad kui vanad katkenud. Otsustasime need siiski vastu ja kasutusse võtta. Loodetavasti peavad kuhugi kultuurmaasse jõudmiseni vastu.

Meie väljamöllimispäeval oli ummikas juba kõrgemaks tõusnud ja laine murdus mürinal seal kus varem kuiva jalaga kaile sai astuda.

Saime oma kiirkäigu immigratsiooni ja sadamakapteni juurde siiski õnnelikult tehtud. Rautised läksid paika ja üle mõne aja oli vöörstaak taas paigas ning suur genu töökorras.

Lahkusime St. Helenalt veel samal õhtul.