Pärast Pittwaterit tegime veel kiirkülastuse Sydneysse – Graham lendas tagasi koju Mackaysse ning meie tegime kiirshoppingu, täitsime tühjaks kasutatud gaasiballooni ning imesime Trolli mageveepaagi taas pilgeni täis. Oleksime ka stiili mõttes (diislipaagid olgu alati diislit täis) mõnikümmend liitrit kütust võtnud, aga sedakorda olid Rushcutters Bay tankurid katki. Pole viga, oleme ju purjetajad.

Plaanis oli rahulik üleööpurjetus. Tuul nii ei arvanud ja puhus meid vaatamata meie konservatiivsele purjepinnakasutusele juba kella üheks öösel Port Stephensi sissepääsuni. Sissepääsu sektortule, radari ja taskulambi abiga olime poole kaheks Shoal Bays külalispoi küljes kinni.

Hommik plaažil.

Jalutasime piki Shoal Bay kallast Tomaree Headi tippu roniva rajani. Tahtsime nüüd kõrgemalt näha, mis kitsustest ja karidest me öösel mööda purjetasime.

Stephens Peak ja Zenith Beach vasakul (ookeani pool). Paremal on meie ankrulaht Shoal Bay.

Keda huvitab, see võib teadmiseks võtta, et see purjekas möödub parasjagu Boondelbahi kaljusaarest.

Majakaga (hetkel poolsaar) on Mount Stephens, mida suure maaga ühendab liivane Fingal Spit. Seda, sõltuvalt tõusule-mõõnale kas saart või poolsaart, peab kindlasti uurima minema.

Ka see on sõnajalg.

Troll, nüüd juba ankrus, Shoal Bays. Nimelt osutus, et sattusime külalispoi otsa just päev enne selle ettenähtud väljatõstmist ja hooldust. Vahel lihtsalt ei õnnestu nii laisk olla kui sooviks!

Selles Nelson Headi nimelise neeme tipus asuvas hoones asub kohalik merepäästekeskus.

Kalastamine on siin tõsine asi. Elussööta saab rannas asuvast automaadist osta ööpäev läbi. Väga elus see sööt siiski enam ei ole. Pigem on valik mitmesuguse külmutatud kala ja kalmaaride vahel.

Erinevaid linde kuivanud puul.

Lihtsalt lummav eukalüpt.

Tee Mount Stephensile läheb üle liivaluidete. Et kuiva jalaga tagasigi saada, on mõistlik teele asuda langeva veega.

Ruu ja liivaluited.

Vesi on taandumas ja Fingal Spit peaaegu kuiv.

Kajakatel on mõõnanõupidamine.

Saarel, rajaäärses võsas, kasvasid sidrunipuud.

Neeme tipus oli majakas.

Majakatagused kaljud.

Ookeanis hullasid küür- ehk pikkloib-vaalad.

Kuna tuul oli olematu ja ennustus lubas veel paar päeva samasugust, siis jäime Port Stephensisse pikemaks. Liikusime vaid kümmekond miili sügavamale lahe sisemusse Tilligerry Creeki. Kuulu järgi pidid seal koaalad elama.

Päike paistis ja elu oli ilus. Meie laiguline julla Trolli kiiluvees.

Shoal Bay läbipaistev sügavsinine vesi asendus Tilligerry mudakollakaga. Pilti elavdasid siiski kümned tohutud meduusid.

Ankrus Tilligerry Creekis.

Ootamine on läbi – ussid on lõpuks ometi müügis.

SUUR vastasseis.

Siinsed pelikanid on kuidagi eriliselt rasvased.

Koaalad olid eukalüptilatvades ja meile ennast ei näidanud. See-eest oli piisavalt muud vaadatavat.

Raske oli ennast siitkandist minema saada, aga tuul keeras lõunakaarde ja ka Mary Poppins lahkus siis, kui tuul pöördus.

Port Stephens on üks neist kohtadest kohtadest kus võiks kasvõi terve elu veeta.

Pittwater asub vaid kümme miili Sydneyst põhja pool ja moodustab koos Cowan Creeki ja Brisbane Watersiga (pole mingit pistmist Brisbane linnaga muide) omaette kruiisimispiirkonna kus on võimalik mõnusalt nädalaid kui mitte kuid veeta.

Meie reisil Pittwaterisse oli Trolli kolmandaks meeskonnaliikmeks Ruu onupoeg Graham.

Keerasime Coasters Retreat nimelisse lahte üsna Pittwateri suudmes. See on populaarne koht kümnete erapoide, kämpingu ning meie õnneks ka kahe külalispoiga. Ka ankurdamiseks on ruumi küllalt, aga nagu ütles Sir Winston – kui saad lamada, siis lama, kui saad istuda, siis istu. Seega võtsime oma koha külalispoi küljes.

Kämpingus ootas meid kookaburra…

…ja trobikond pisikängurusid – wallabysid.

Need ei ole eriti kartlikud loomad.

Leidsime raja ning võtsime ette tegevuse, mida Graham nimetas lühidalt: bushwalk. Teel oli mitmeid imelikke ja ilusaid taimi.

Tühjaks põlenud eukalüptitüvi.

See wallaby tegeles otse raja kõrval sellega mida wallbyd teevad.

Igaks juhuks meid aeg – ajalt silmanurgast piiludes.

Toredad karvased puuviljad.

Ruu imetleb kohalikke kõrrelisi.

Selles kohas oli loodus hea lahmaka kiviparketti ladunud.

See siin on autotee.

Ussimuster eukalüptitüvel.

Tee ääres kasvas kängurusaba (Kangaroo’s Tail).

Vaade kõrvallahele. Siia pääseb vaid paadiga, sest pisikese rannaküla taga kerkib järsk kaljusein.

Vaade Pitwaterit ookeanist eraldavale kitsukesele poolsaarele. Vasakul on Barrenjoey Head koos sellel asetseva tuletorniga. Ees laiub Palm Beach. Kahjuks me ajapuuduse tõttu sinna ei jõudnudki.

Kaldakaljude hõre mets.

Kuna südatalv oli lähedal, siis oli enamik poisid tühjad. Mõlemad külalispoid on siiski hõivatud.

Selline vares siis.

Eukalüpti metsapõleng ei tapa, küll aga kõrvetab.

Ikka alles lähistroopika, aga kuhu seeme langeb, seal puu kasvab.

Siia mahuks paduka eest peitu.

Need muljetavaldavad, nii kolmekümne sentimeetri pikkuse õiega põõsad, on banksiad.

Kivine kodutee.

Vahepeal oli tuule üles tõstnud ja trenni mõttes laevale jäetud päramootor andis veel järgmisel hommikul selja- ja õlalihastes tunda.

Ankrus Airlie Beachil kohe marina sissepääsu kõrval. Ankrunaaber vihjas, et marinas on vaba jullakai. Eks me näe.

Ankrus Lõuna-Percy saare Loodelahes. Ilm oli päris kõva ja madalas vees tekkinud murdlained painutasid paati üsna korralikult.

Ankrus Townshendi neeme varjus. Oli tõhus tripp – 150 miili 31 tunniga ja seda vaatamata asjaolule, et eilne õhtupoolik oli praktiliselt tuulevaikne.

17.51 kohaliku aja järgi ületasime Kaljukitse pöörijoone. Troll on nüüd jälle troopikas. Purjetame Korallimeres vaikses pärituules.

Ankrus Lady Musgrave saare laguunis. Üle hulga aja oleme taas korallide keskel. Peatselt lähme snorkeldama.

Ankrus Fraseri saare laguuni kõrval. Paar masti paistab laguuni pugenud olevat, aga see on meile liiga madal. Paneme ahtriankru, et ninaga laines püsida

Sydney ei tüüta vist iialgi ära. Siin on alati midagi näha ja teha. Siin veel mõned veidi kaootilised meenutused.

Sidnikad pidavat jagunema kahte põhigruppi – ühed kes käivad Bondi plaažil ja teised kes hindavad vaid Manly plaaži võlusid. Bondiga me tutvusime juba varem, aga nüüd otsustasime ära käia ka lahe põhjapoolel asuvas Manlys.

Nii linn ise kui ka plaaž on vägevad ja meri selge ning kalu-delfiine täis.

Vaatamata sellele, et käes südatalv, ei olnud rannahooaeg sugugi lõppenud.

Pärast ujumist kõndisime edasi North Headi suunas. See pilt on juba järgmisest, Cabbage Tree plaažist.

Edasi North Headi suunas.

Uskumatu, et see soine järveke asub kõrgel kaldapangal, mõnekümne meetri kaugusel ookeanist.

Tee ääres elab siin mitmeid rohkem või vähem ohustatud liike.

Läksime läbi endise kasarmutepiirkonna.

Nüüd on siin koolid ja mõned firmad. Siin platsil harjutati varem ilmselt rivisammu.

Valik: parkida või abielluda?

Sydney Harbouri sissepääsu põhjapoolselt pangalt ehk siis North Headilt avanev vaade lahele ning kesklinna pilvelõhkujatele.

Eespool paistab South Head ehk siis läbipääsu lõunapoolt piirav pank.

Külla saabus Ruu Austraalias Mackays elav onupoeg Graham.

Õhtune tee Trolli kokpitis. Vaade tuledes linnale on pealekauba.

Meie ankrukohas hommikueinet hankiv pelikan.

Ehtsa austraallasena saab Graham kõigiga hästi jutule.

Vasakult paremale: Graham, Ruu, Tim ja Jennifer. Ruu ja ta siinsed sugulased.

Sama seltskond Darling Harbouris.

See mõni kuu tagasi Poolast siia saabunud tüdruk tõi meile joodavat ja tegi ka ülaltoodud pildi.

Austraallased jumaldavad oma silte ja viitu. Siin tehakse (kas tõesti juhmivõitu?) kohalikele jalakäijatele selgeks, kuidas suhtuda antud betoonplokki – möödu kas ühelt või siis teiselt poolt.

Öine Darling Harbour.

Üks niisama huvitav maja.

Peegeldused Ruu ja minuga.

Lihtsalt peegeldused.

Pildike otse linnasüdames asuvast hiina aiast.

Otsustasime võtta ette veel ühe retke Blue Mountains-itesse, seekord Mount Victoria kanti. Siin, kaugemal soojendavast ookeanist, oli õhus tunda kargust ning puudel näha erki sügisvärve.

Siingi leidsime mõned mõnusad matkarajad.

Kumb on kangem?

Teeäärne ussike.

Ikka sildid ja nende poolt viidatud valikud.

Graham ja kolm õde.

Kakaduud on ülbed linnalinnud – neil on alati midagi nokas.

Ruu on leidnud oma juured.

Sydney politsei uhke bemm.

Tõeliselt pitsilised väravad.

Pildikesi Rose Bayst: vesilennukid

ja virnastatud jullad.

Kunstigaleriis avastasime ka midagi arraklikku.

Mina ja kunst.

Ühel tänaval harjutati peatselt avatava Vivid Sydney jaoks.

See trimaraan raputas ennast meie lähedal ankru küljest valla (seekel tuli lahti) ja ujus vaikses tuules paatide vahelt, õnneks kedagi müksimata, läbi. Tõmbasin julla mootorile hääled sisse ja vedasin selle kõrval ankurdava kata juurde. Kata omanik Gleb oli lahkelt nõus seniks oma ankrut jagama, kui tri omanik kohale jõudis. Ettenägelikult oli ta trile nähtavasse kohta oma telefoninumbri jätnud ja nii me talle teate edasi saimegi anda.

Enne Sydneyst lahkumist tankisime Rushcutter Bays vett ning diislit ning jäime ööseks Rose Baysse poi külge.

Hommikune üllatus – julla üks pontoonidest oli hõõrdunud kohast lõhkenud.

See asjaolu tegi meid tõsiselt murelikuks, sest taolisi nühkida saanud kohti on veel teisigi. Lappisin selle augu enne teele asumist ära ja panin siia-sinna veel mõned preventiivsed paigad.

Sydney South Head.

Kasutasin sõiduaega ära mootori käivitusvooluringi halva kontakti leidmiseks. Süüdlaseks osutus Volvo-Penta originaal kaitsmepesa.

Ankrus Moon Pointi kõrval. Täna tulime terve päeva mööda Fraseri saare ja suure maa vahelisi madalikke. Homme saame jälle vabamas vees purjetada.