Tuul rauges mõned miilid enne Sydney lähistele jõudmist ning kui valgenes ja sissepääsu ääristavad North- ja South Head-i kõrged kaljud hämaruses välja joonistuma hakkasid, podistasime juba mootori jõul kerges vastutuules.

Kuna oli pühapäeva hommik, siis tuli meile kesklinna pilvelõhkujate poolt vastu kümneid kaatreid ühe-kahe kalale suunduva linnavurlega pardal.

Lähenedes avanes hommikuvalguses tuntud Sydney panoraam.

“Päris kalamehed” olid juba teel kalaturule, öösel püütud saaki rahaks vahetama.

Möödusime Fort Denison-ist.

Ooperiteatri hoone ei ole kuulus asjata. Selle detailiderohket arhitektuuri võiks jäädagi imetlema.

Ankrukoha suhtes olime teinud veidi eeltööd. Nii suusõnalise- kui ka netiinfo alusel asub mugavaim ning ühtlasi ka südalinnale lähim ankrukoht pildil otse ees oleva Anzac-i silla taga, Blackwattle lahes.

Kaardilt oli selge, et mahume kõrge (27m) Anzac-i silla alt oma 12m kõrguse mastiga vabalt läbi kuid arusaamatuks jäi, mis saab selle teise, meile lähemal oleva sillaga. Kohale jõudes oli muidugi kohe näha, et see vana Glebe saare sild ega seda ületav tee ei ole enam ammu kasutuses ja pöördsild on pidevalt avatud.

Troll õnnelikult ankrus Blackwattle lahe, poidega selleks eraldatud, servas. Kuigi lisaks meile oli siin ankrus ainult 3-4 laeva ei olnud ankruruumiga laiutada, sest legaalne piirkond on väike. Seetõttu ei julgenud ma 4-5 meetrises vees üle 15 meetri ketti välja lasta. Õnneks on põhi siin hea pidamisega tihe muda. Hiljem kuulsin, et aeg ajalt pidid siin paadid tugevate tuuleiilide tõttu ankruid libistama ka hakkama. Tavaliselt on see laht tänu oma asukohale, kõrgete südalinnamajade ja mäeküljel asuva pargi vahel, siiski praktiliselt tuulevaba. Samuti, kuna maks kiirus lahel on piiratud nelja sõlmega, ei tekita mööduvad turisti- ning kalalaevad siin olulist lainetust.

Õhtune Anzac-i sild Trolli kokpitist vaadatuna.

Koeri jalutav tädi kaiäärses pargis

Tee laevast südalinna kulgeb mööda Darling Harbour-it ületavat Pyrmont-i silda. Tegemist on samuti avatava, pöördsillaga, mis küll mõeldud ainult jalakäijate liikluseks.

Darling Harbour on siinne turismikeskpunkt. Kogu kaldajoon on ümbritsetud kohvikute, baaride, restoranide ning muude kohalelennanuid lõbustada ning neid nende rahast eraldada aitavate asutustega.

Ülbe kesklinnakajakas.

Linnaelu harjutamiseks võtsime kohe ette kohaliku kunstimuuseumi, mille parim osa on aborigeenide tehtud. Need siin on kohaliku selgituse järgi “naissoost veehaldjad” ehk siis eesti keeli näkid ja aborigeenikeeles Yawkyawk-id.

Äärmiselt huvitav seltskond ja nagu aborigeenidel ikka, on igal mustril oma jutt rääkida.

Siin veel üks pärismaalaste teos.

Sydney kunstigalerii asub otse suure botaanikaaia kõrval. Siin samas on ka südalinna moodsad majad ning tornid.

Need pikanokalised on ühed tüüpilisemad siinsed linnalinnud ja oma poolemeetrise kõrgusega üsna muljetavaldavad.

Lähistroopiline taimestik on värvikas ning liigirohke.

See inimesest kõrgem lopsakas taim nägi välja täpselt nagu päevalill, kui mitte arvestada vaid 3-4 cm läbimõõduga tillukesi õisi.

Botaanikaaias õitses ka meile Vaikse ookeani saarte üks lemmikuid Papaia.

See on vorstipuu (Sausage tree).

Mingi banaanilaadne.

Meiesuguste kaktusesõprade tõeliseks lemmikpaigaks aga kujunes siinne sukulentide aed.

Kuna ilm oli suurepärane, siis otsustasime ära teha hädalisemad paaditööd. Rullgenu UV-kaitse oli vaikses tuules rapsimisest korralikult narmendama hakanud. Kleepisin katkisemad kohad kaasavõetud purjeteibiga üle. See purjeteip tuleb originaalis pisut üle meetri laiustes rullides ja on mõeldud purjetähiste ning -reklaamide valmistamiseks ning on üks ülihea materjal oma tugeva struktuuri ja kõva liimiga. Võtsin reisile kaasa terve hunniku trükitöödest jäänud jääke, aga nüüdseks hakkavad need juba otsa saama. Ühtlasi õmblesin genul üle ka paar meetrit hargnema hakanud õmblusi.

Teine tähtis töö oli besaanmasti loksuma hakanud saalingu parandus. Ühe neist neetisin üle juba Uus-Meremaal, nüüd vajas kõpitsemist ka teine saaling. Siin paar vaadet ankrukohale besaanmasti otsast.

Saime tuttavaks ankrunaabrite Ženja, Kostja ning nende kaheaastase tütre Michelle-ga. Ženja ning Kostja tulid Peterburist Sydneysse viis aastat tagasi ning on tänaseks sedavõrd rasva kogunud, et ostsid omale purjeka ning otsustasid mõneks aastaks kruiisima minna.

Enamus Sydney oma-aegseid sadamaladusid on tänapäeval uhketeks, isikliku kaiga, veeäärseteks kortermajadeks ümber ehitatud.

Päris odavad need korterid siin ei ole, eriti kui otsustada mõne siin seisva mootorjahi mõõtude järgi.

Ruu ja ooperiteatritaguse Farm Bay kaldakaljud.

Ma mäletan, et ükskord oli pidu… (Esmaspäevahommikune vaade läbi ooperiteatri suvelava ümbritseva aia.)

P&O kruiisilaev väljub Sydney Harbour-ist.

Ligikaudu 100 km kaugusel Sydneyst asub üks nii kohalike kui ka turistide lemmikpaiku Blue Mountains. See on metsiku looduse, vägevate kaljumägede ning sügavate orgudega piirkond, kus on võimalik suhteliselt väikese vaevaga saada mingi arusaamine sellest, kuidas Austraalia tegelikult välja näeb.

Tegime sinna päevase jalutuskäigu, et läbi kõndida Prince Henry Cliff Walk.

Siinsed vaated on kindlasti väärt paaritunnist ühistranspordis loksumist.

Sinimägede keskuses Katoombas on tehtud kõik, et turistid ennast siin hästi tunda saaks.

Nende kaljude nimi on Kolm Õde.

Mastaabist saab ettekujutuse kui otsida üles pildil vaskul pool, kaljudevahelisel sillal, seisvad inimesed.

Tükike Prince Henry Cliff Walk-i.

 

Tähistasime siin oma reisi 700. päeva.

Õhtu lähenedes saime aru, miks need siin Sinimäed on. Päeva jooksul puudelt aurustunud eukalüptiõli muudab õhu orgudes intensiivsiniseks. See on värvidemäng, mida ilma nägemata ette kujutada ei ole võimalik.

Oluline osa Sydney külastusest on jalutada üle kohalike suuremate sildade. Siin vaade piki Anzac-i silda.

Silla kõrval, Rozelle Bay ääres on Sydney City Marina imposantne “paadikuur”.

Troll ankrus vaadelduna Anzac-i sillalt.

Siin ühed teised “sillaalused”. Kodututesse suhtumine tundub siin olevat vägagi inimlik ja selliseid kodutute kolooniaid võib näha paaris paigas ka kesklinnas.

Vana ja uus Sydney vaadatuna üle Sydney Cove-i, kus läbi moodsa kortermaja paistab vana Government House.

Keerates pead vasakule avaneb vaade Circular Quay-le, mis on siinne ühistranspordi keskus ühendades praami- bussi- ning rongiliiklust.

Vasakule jääb ooperiteater.

Sama vaade, aga veidi kõrgemalt, Sydney Harbour Bridge kõnniteelt.

Õhtupäikese jänes.

Meie teine väljasõit oli lõunapoolkera suurimasse, Mount Annan-i botaanikaaeda. See on pigem nagu tohutu (400 hektarine) drive-in park. Siiski saab siin näha üle 4000 erineva taimeliigi ja kusagil peaks veel olema kängurud ning koalad keda me seekord siiski ei kohanud. Siin on Ruu Mount Annan-i tipus.

Lilled ja liblikad.

 

Üks pargi küngastest tee ja araukaariatega.

Noored araukaariavõrsed.

Horisondil paistab Sydney kesklinn.

Ruu vari näitab, et kell on kaks.

Kivikringel.

Midagi pole jäetud juhuse hooleks.

Austraalia tundub muu maailamga võrreldes üleorganiseeritud. Kas inimesed on siin tõesti nii rumalad, et neil igal sammul kätt tuleb hoida? Näiteks ei ole siin võimalik üheski bensiinijaamas gaasiballoone täita ja nende täitmiseks tuli minna rongiga tööstusrajooni, kus oli üks putkafirma mis kella poole viiest hommikul kuni pooleüheteistkümneni täitis kohalike firmade kahveltõstukite ja muu sellise tööstuslikke gaasiballoone. Rongipiletid maksid kokku rohkem kui gaas ise ja kogu ettevõtmine võttis parema poole päevast.

Siin valmib kesklinna raadioosade poest ostetud akupurkidest uus aku VHF-i käsijaamale.

Taksod Darling Harbour-is.

Siin samas asub ka Sydney meremuuseum. Enamus huvitavat asub hoone kõrval vees.

Pildi paremas osas on James Cook-i Endeavouri koopia.

See stiilne mootorpaat sõidutas omal ajal ühte mereväeohvitseri.

Veel mõned klassikud.

Elu Austraalias on mitmekesine.

Muuseumis on välja pandud Austraallanna Kay Kottee 37 jalane purjekas, millega ta 1988 aastal 189 päevaga esimese naisena üksi ilma peatusteta ümber maailma purjetas.

Õnneks trehvasime selle jahi juurde siis, kui üks pensionärist muuseumi vabatahtlik jahi juures toimetas ja nii saime sinna sisse ka piiluda.

Järjekordne kena õhtu ankrus.

“Paadivalvur”

Sydneys igavaks ei lähe. Ikka leiab kohti kuhu minna ja asju mida teha. Juba ainuüksi kenasid kaldapealseid, kus jalutada, on kümneid kilomeetreid. Siin mõned pildi meie jalutuskäigult Darling Harbour-ist Circular Quay-ni.

Politseipaat hoiab liiklejatel silma peal.

See on Sydney observatooriumi peatorn. See 120 kg kaaluv pall langetatakse korraks iga päev täpselt kell üks ja seda on tehtud iga päev alates 1858 aastast.

Kuidas salvestada ilmamuutusi? Need küünlad sulasid pehmeks Sydney ühes majas 1. jaanuaril 2006, kui temperatuur varjus oli 44 kraadi.

Observatooriumitagune park.

Moderniseeritud laod kaldapealsel.

Harbour Bridge läänepoolt vaadatuna.

Ookeaniterminal südalinnas Circular Quay kõrval.

Kaadervärk restaureeritud majaseinal.

See maja on sõna otseses mõttes roheline.

Kohalik kommerts.

Superjaht Farm Bay-s.

Siin on pildid ühe Sydney kuulsama plaaži, Bondi Beach-i lähistelt.

Käisime ujumas ja jalutasime ringi.

Oli laupäev ja elu käis täiega nii kaljudel, lainetel, kui ka rannaliival.

See ongi kuulus Bondi rand.

Jalutasime Bondi-lt Lõunaneemele (South Head).

Vastas paistab Põhjaneem (North Head). Otse ees on sissepääs Sydney sadamasse.

Õhtune Sydney Lõunaneeme poolt vaadatuna.

Niipea kui tallad taastusid, asusime taas linna uurima. See purskkaev asub Hyde Park-is.

Südalinn ei ole kaugel.

Paar-kolmkümmend tonni vett ripub taevas – kellegi verandabassein vaatega Sydney südalinnale üle Double Bay.

Postkast Sydney moodi.

Sügis läheneb.

Vesi on nii 22 kraadi.

Lihtsalt üks majasein.

Üle hulga aja taas liikvel ja selleks ööks poi otsas Hermite Bays Rose Bay idaservas. Homme on plaanis Cydneyst välja liikuda.

Pittwateris külalispoi otsas. Plaanis oli varane start, aga saatus tuli vahele. Ärgates leidsime kummika ühe poole tühjana – kulunud koht oli lõhkenud.

Taas ankrus Blackwattle lahes Cydneys. Plaan on küll põhja poole liikuda kuid hetkel tuuled seda ei luba.

Rose Bays vana tuttava poi küljes. Paagid jälle vett ja trümm toitu täis. Loodetavasti on ilm homme põhja suunas rühkimiseks soodne.

Port Stevensis külalispoi küljes. Tuul oli korralik ja nii jõudsime siia varem kui planeeritud – juba veidi pärast südaööd. Õnneks on sisenemine lihtne

Ankrus Port Stephensis Tilligerry Creekis. Kuskil siin lähedal pidid metsikud koaalad elama. Lähme homme seda asja uurima.

Ankrus Salamander Bay, Port Stephens. Tulime pärast eilset imeilusat päeva lahe väljapääsule lähemale. Homme jätame siinsed koaalad seljataha.

Coffs Harbouris külalispoi otsas. Tuul vaikis ning keeras seejärel tasaseks vastaliseks. Otsustasime päevaks – paariks Coffsi sisse keerata.

Ankrus Gold Coastil Wave Break Islandi

Ankrus Moretoni lahes Coochiemudlo saare külje all. Mõnus vaikne koht, ainult mõned cruiserid ümberringi. Siit on Brisbane kiviga visata.

Ankrus Brisbane südames, botaanikaaia kõrval. Viimased 15 miili, mööda jõge, sõitsime mootoriga, sest tuul oli vastu.

Ankrus Deception Bays, Brisbanest veidi põhja pool. Lubati tuult, aga seda ei tulnud – motoriseerisime.

Ankrus Noosa Headi varjus. Tuul oli hea ja tegime pikema päeva. Ankurdamise ajaks oli juba pime. Õnneks on taevas täiskuu ja laeval radar.

Ankrus Double Island Pointi juures. Täna oli tuul niru. Venisime terve päeva paari sõlmega

Ankrus Pelican Bay suudmes. See on suure maa ja maailma suurima liivasaare Fraseri vahel. Merelt tulles läbisime liivavallil mitmemeetrised murdlained.

Ankrus Fraseri ja Stewarti saare vahel Garry ankrukohas. See peaks olema soodne koht Fraseri uurimiseks.

Ankrus Moon Pointi kõrval. Täna tulime terve päeva mööda Fraseri saare ja suure maa vahelisi madalikke. Homme saame jälle vabamas vees purjetada.

Sydney ei tüüta vist iialgi ära. Siin on alati midagi näha ja teha. Siin veel mõned veidi kaootilised meenutused.

Sidnikad pidavat jagunema kahte põhigruppi – ühed kes käivad Bondi plaažil ja teised kes hindavad vaid Manly plaaži võlusid. Bondiga me tutvusime juba varem, aga nüüd otsustasime ära käia ka lahe põhjapoolel asuvas Manlys.

Nii linn ise kui ka plaaž on vägevad ja meri selge ning kalu-delfiine täis.

Vaatamata sellele, et käes südatalv, ei olnud rannahooaeg sugugi lõppenud.

Pärast ujumist kõndisime edasi North Headi suunas. See pilt on juba järgmisest, Cabbage Tree plaažist.

Edasi North Headi suunas.

Uskumatu, et see soine järveke asub kõrgel kaldapangal, mõnekümne meetri kaugusel ookeanist.

Tee ääres elab siin mitmeid rohkem või vähem ohustatud liike.

Läksime läbi endise kasarmutepiirkonna.

Nüüd on siin koolid ja mõned firmad. Siin platsil harjutati varem ilmselt rivisammu.

Valik: parkida või abielluda?

Sydney Harbouri sissepääsu põhjapoolselt pangalt ehk siis North Headilt avanev vaade lahele ning kesklinna pilvelõhkujatele.

Eespool paistab South Head ehk siis läbipääsu lõunapoolt piirav pank.

Külla saabus Ruu Austraalias Mackays elav onupoeg Graham.

Õhtune tee Trolli kokpitis. Vaade tuledes linnale on pealekauba.

Meie ankrukohas hommikueinet hankiv pelikan.

Ehtsa austraallasena saab Graham kõigiga hästi jutule.

Vasakult paremale: Graham, Ruu, Tim ja Jennifer. Ruu ja ta siinsed sugulased.

Sama seltskond Darling Harbouris.

See mõni kuu tagasi Poolast siia saabunud tüdruk tõi meile joodavat ja tegi ka ülaltoodud pildi.

Austraallased jumaldavad oma silte ja viitu. Siin tehakse (kas tõesti juhmivõitu?) kohalikele jalakäijatele selgeks, kuidas suhtuda antud betoonplokki – möödu kas ühelt või siis teiselt poolt.

Öine Darling Harbour.

Üks niisama huvitav maja.

Peegeldused Ruu ja minuga.

Lihtsalt peegeldused.

Pildike otse linnasüdames asuvast hiina aiast.

Otsustasime võtta ette veel ühe retke Blue Mountains-itesse, seekord Mount Victoria kanti. Siin, kaugemal soojendavast ookeanist, oli õhus tunda kargust ning puudel näha erki sügisvärve.

Siingi leidsime mõned mõnusad matkarajad.

Kumb on kangem?

Teeäärne ussike.

Ikka sildid ja nende poolt viidatud valikud.

Graham ja kolm õde.

Kakaduud on ülbed linnalinnud – neil on alati midagi nokas.

Ruu on leidnud oma juured.

Sydney politsei uhke bemm.

Tõeliselt pitsilised väravad.

Pildikesi Rose Bayst: vesilennukid

ja virnastatud jullad.

Kunstigaleriis avastasime ka midagi arraklikku.

Mina ja kunst.

Ühel tänaval harjutati peatselt avatava Vivid Sydney jaoks.

See trimaraan raputas ennast meie lähedal ankru küljest valla (seekel tuli lahti) ja ujus vaikses tuules paatide vahelt, õnneks kedagi müksimata, läbi. Tõmbasin julla mootorile hääled sisse ja vedasin selle kõrval ankurdava kata juurde. Kata omanik Gleb oli lahkelt nõus seniks oma ankrut jagama, kui tri omanik kohale jõudis. Ettenägelikult oli ta trile nähtavasse kohta oma telefoninumbri jätnud ja nii me talle teate edasi saimegi anda.

Enne Sydneyst lahkumist tankisime Rushcutter Bays vett ning diislit ning jäime ööseks Rose Baysse poi külge.

Hommikune üllatus – julla üks pontoonidest oli hõõrdunud kohast lõhkenud.

See asjaolu tegi meid tõsiselt murelikuks, sest taolisi nühkida saanud kohti on veel teisigi. Lappisin selle augu enne teele asumist ära ja panin siia-sinna veel mõned preventiivsed paigad.

Sydney South Head.

Kasutasin sõiduaega ära mootori käivitusvooluringi halva kontakti leidmiseks. Süüdlaseks osutus Volvo-Penta originaal kaitsmepesa.

Ankrus Fraseri saare laguuni kõrval. Paar masti paistab laguuni pugenud olevat, aga see on meile liiga madal. Paneme ahtriankru, et ninaga laines püsida

Ankrus Lady Musgrave saare laguunis. Üle hulga aja oleme taas korallide keskel. Peatselt lähme snorkeldama.

17.51 kohaliku aja järgi ületasime Kaljukitse pöörijoone. Troll on nüüd jälle troopikas. Purjetame Korallimeres vaikses pärituules.

Ankrus Townshendi neeme varjus. Oli tõhus tripp – 150 miili 31 tunniga ja seda vaatamata asjaolule, et eilne õhtupoolik oli praktiliselt tuulevaikne.

Ankrus Lõuna-Percy saare Loodelahes. Ilm oli päris kõva ja madalas vees tekkinud murdlained painutasid paati üsna korralikult.

Ankrus Airlie Beachil kohe marina sissepääsu kõrval. Ankrunaaber vihjas, et marinas on vaba jullakai. Eks me näe.

Pittwater asub vaid kümme miili Sydneyst põhja pool ja moodustab koos Cowan Creeki ja Brisbane Watersiga (pole mingit pistmist Brisbane linnaga muide) omaette kruiisimispiirkonna kus on võimalik mõnusalt nädalaid kui mitte kuid veeta.

Meie reisil Pittwaterisse oli Trolli kolmandaks meeskonnaliikmeks Ruu onupoeg Graham.

Keerasime Coasters Retreat nimelisse lahte üsna Pittwateri suudmes. See on populaarne koht kümnete erapoide, kämpingu ning meie õnneks ka kahe külalispoiga. Ka ankurdamiseks on ruumi küllalt, aga nagu ütles Sir Winston – kui saad lamada, siis lama, kui saad istuda, siis istu. Seega võtsime oma koha külalispoi küljes.

Kämpingus ootas meid kookaburra…

…ja trobikond pisikängurusid – wallabysid.

Need ei ole eriti kartlikud loomad.

Leidsime raja ning võtsime ette tegevuse, mida Graham nimetas lühidalt: bushwalk. Teel oli mitmeid imelikke ja ilusaid taimi.

Tühjaks põlenud eukalüptitüvi.

See wallaby tegeles otse raja kõrval sellega mida wallbyd teevad.

Igaks juhuks meid aeg – ajalt silmanurgast piiludes.

Toredad karvased puuviljad.

Ruu imetleb kohalikke kõrrelisi.

Selles kohas oli loodus hea lahmaka kiviparketti ladunud.

See siin on autotee.

Ussimuster eukalüptitüvel.

Tee ääres kasvas kängurusaba (Kangaroo’s Tail).

Vaade kõrvallahele. Siia pääseb vaid paadiga, sest pisikese rannaküla taga kerkib järsk kaljusein.

Vaade Pitwaterit ookeanist eraldavale kitsukesele poolsaarele. Vasakul on Barrenjoey Head koos sellel asetseva tuletorniga. Ees laiub Palm Beach. Kahjuks me ajapuuduse tõttu sinna ei jõudnudki.

Kaldakaljude hõre mets.

Kuna südatalv oli lähedal, siis oli enamik poisid tühjad. Mõlemad külalispoid on siiski hõivatud.

Selline vares siis.

Eukalüpti metsapõleng ei tapa, küll aga kõrvetab.

Ikka alles lähistroopika, aga kuhu seeme langeb, seal puu kasvab.

Siia mahuks paduka eest peitu.

Need muljetavaldavad, nii kolmekümne sentimeetri pikkuse õiega põõsad, on banksiad.

Kivine kodutee.

Vahepeal oli tuule üles tõstnud ja trenni mõttes laevale jäetud päramootor andis veel järgmisel hommikul selja- ja õlalihastes tunda.

Pärast Pittwaterit tegime veel kiirkülastuse Sydneysse – Graham lendas tagasi koju Mackaysse ning meie tegime kiirshoppingu, täitsime tühjaks kasutatud gaasiballooni ning imesime Trolli mageveepaagi taas pilgeni täis. Oleksime ka stiili mõttes (diislipaagid olgu alati diislit täis) mõnikümmend liitrit kütust võtnud, aga sedakorda olid Rushcutters Bay tankurid katki. Pole viga, oleme ju purjetajad.

Plaanis oli rahulik üleööpurjetus. Tuul nii ei arvanud ja puhus meid vaatamata meie konservatiivsele purjepinnakasutusele juba kella üheks öösel Port Stephensi sissepääsuni. Sissepääsu sektortule, radari ja taskulambi abiga olime poole kaheks Shoal Bays külalispoi küljes kinni.

Hommik plaažil.

Jalutasime piki Shoal Bay kallast Tomaree Headi tippu roniva rajani. Tahtsime nüüd kõrgemalt näha, mis kitsustest ja karidest me öösel mööda purjetasime.

Stephens Peak ja Zenith Beach vasakul (ookeani pool). Paremal on meie ankrulaht Shoal Bay.

Keda huvitab, see võib teadmiseks võtta, et see purjekas möödub parasjagu Boondelbahi kaljusaarest.

Majakaga (hetkel poolsaar) on Mount Stephens, mida suure maaga ühendab liivane Fingal Spit. Seda, sõltuvalt tõusule-mõõnale kas saart või poolsaart, peab kindlasti uurima minema.

Ka see on sõnajalg.

Troll, nüüd juba ankrus, Shoal Bays. Nimelt osutus, et sattusime külalispoi otsa just päev enne selle ettenähtud väljatõstmist ja hooldust. Vahel lihtsalt ei õnnestu nii laisk olla kui sooviks!

Selles Nelson Headi nimelise neeme tipus asuvas hoones asub kohalik merepäästekeskus.

Kalastamine on siin tõsine asi. Elussööta saab rannas asuvast automaadist osta ööpäev läbi. Väga elus see sööt siiski enam ei ole. Pigem on valik mitmesuguse külmutatud kala ja kalmaaride vahel.

Erinevaid linde kuivanud puul.

Lihtsalt lummav eukalüpt.

Tee Mount Stephensile läheb üle liivaluidete. Et kuiva jalaga tagasigi saada, on mõistlik teele asuda langeva veega.

Ruu ja liivaluited.

Vesi on taandumas ja Fingal Spit peaaegu kuiv.

Kajakatel on mõõnanõupidamine.

Saarel, rajaäärses võsas, kasvasid sidrunipuud.

Neeme tipus oli majakas.

Majakatagused kaljud.

Ookeanis hullasid küür- ehk pikkloib-vaalad.

Kuna tuul oli olematu ja ennustus lubas veel paar päeva samasugust, siis jäime Port Stephensisse pikemaks. Liikusime vaid kümmekond miili sügavamale lahe sisemusse Tilligerry Creeki. Kuulu järgi pidid seal koaalad elama.

Päike paistis ja elu oli ilus. Meie laiguline julla Trolli kiiluvees.

Shoal Bay läbipaistev sügavsinine vesi asendus Tilligerry mudakollakaga. Pilti elavdasid siiski kümned tohutud meduusid.

Ankrus Tilligerry Creekis.

Ootamine on läbi – ussid on lõpuks ometi müügis.

SUUR vastasseis.

Siinsed pelikanid on kuidagi eriliselt rasvased.

Koaalad olid eukalüptilatvades ja meile ennast ei näidanud. See-eest oli piisavalt muud vaadatavat.

Raske oli ennast siitkandist minema saada, aga tuul keeras lõunakaarde ja ka Mary Poppins lahkus siis, kui tuul pöördus.

Port Stephens on üks neist kohtadest kohtadest kus võiks kasvõi terve elu veeta.

Üldtuntud tõde lõunapoolkeral on, et põhja pool on soojem. Samuti on teada, et öösel alla kahekümne kraadi langev õhutemperatuur hakkab pikapeale närvidele käima. Seega oli vaja põhja poole liikuda. Ka tuul oli meiega ning kandis Trolli mõnusa nahinaga põhja suunas. Vaimus olime valmis nii Gold Coast Waterwayni välja kimatama, et seal sisevetele suunduda ja sedakaudu Brisbane-i liikuda. Nii siiski ei läinud. Juba teise sõidupäeva hommikul tuul nõrgenes, keeras vastu ja lõpuks vaibus sootuks. Kuna olime selleks ajaks juba Coffs Harbouri lähedal, siis läks mootor käima ning mõne tunni müristamise järel olime taas kohas, kus meie Austraalia uurimine oli veidi üle kuu tagasi alanud – Coffs Harbouris külalispoi küljes.

Ida poolt kaitseb Coffs Harbourit pikk kivimuul. Sisenemine on tänu valgustatud liitsihile lihtne ja välissadamas on alati ankruruumi.

Meie saabudes oli välissadam tühi ning kai ja sisesadamat kaitsva lainemurdja vahel asuval kahel külalsipoil oli Troll ainus kunde. Ka marinas oleks meile kohta jätkunud kui me oleks olnud nõus 44 dollarist kaimaksu maksma.

Päris tormikindel see sadam ka ei ole. Alles 2016 aasta juunis oli neil siin selline põhjatorm, et lained murdusid üle pildil parempoolse muuli otse sadamasse. See oli täielk kaos – ujuvkaid murdusid kinnitustest ning nende külge kinnitatud jahid pilluti üksteise otsa.

Sadamamuulilt pääseb jalutama kaunile Muttonbirdi saarele. Hea õnne korral saab siit ka mööduvaid vaalu silmata.

Siin selle madala põõsastiku alla muttonbirdid oma urud kaevavadki.

Sadamas on kena uus avalik ujuvkai kuhu saab oma laeva lühipeatuseks kinnitada. Meie jätsime siia oma laigulise julla.

Kalalaevad marina kõrval kalasadamas.

Linna võib jalutada kas mööda tänavaääri või siis piki Coffs Creeki kulgevat jalutusrada.

Puud sõlmes.

Sadama ning linna vahel asub kena botaanikaaed.

Metsikuid kalkuneid jätkub nii botaanikaaeda kui metsa vahele.

See Mehhiko lepa (Mexican Alder) nimeline puu meenutas kangesti kodust kaske.

Mangroovid peegeldumas Coffs Creekis.

See on linnupesasõnajalg (Bird Nest Fern).

Järgmisel päeval võttis taas tuule üles ning aeg ajalt lainetelt enam kui 15 sõlmega alla surfates olime vähem kui ööpäevaga kuulsal Gold Coastil.

Gold Coast asub pisut lõunapool Brisbane-i ja kujutab endast liivamadalikele ehitatud turismiarendust. Ning uskumatult edukat sellist.

Keerasime lainemurdjate vahelt sisse ja jäime hommikusöögiks ankrusse siin ilmselt nädalaid veetvate jahtide vahel.

Veidi puhanuna jätkasime oma teed, aga nüüd juba sisevetel mis selles kohas kannavad Broadway nime.

Meile sobivalt oli ka tõusuhoovus selleks ajaks ennast kenasti põhja suunas voolama seadnud.

Vett on siin küll laialt, aga õigelt rajalt eksides võib ennast kergesti põhja kinni sõita.

Pärast rahulikku ankruööd Moreton Bay lõunaotsas olime juba järgmise hommiku tõusuveega teel mööda Brisbane jõge.

Tere tulemast Brisbane!

Enamus Brisbane-is peatuvatest purjetajatest kinnitab oma jahi  linnasüdames väikse, baotaanikaaia nime kandva pargi kõrvale postide vahele. See pole liialt kallis ja annab võimaluse kasutada samas asuvaid dušše, tualette ning pesumasinaid. Õnneks on selle marina juurde kuuluv julladokk üldkasutatav ja nii saavad eriti kokkuhoidlikud kruiiserid  ankurdada marina kõrval, omades samas mugavat juurdepääsu otse kesklinnale.

Panime meiegi Trolli ankrusse. Taamal on ankrunaabri, endise karjafarmeri, Desmondi mootorpaat. See laev on ühtlasi ka oma farmi rahaks teinud Des-i püsielukoht.

Kutsusime Des-i meie juurde õllele. Tore on niisama juttu puhuda, aga ka uude kohta jõudes vanematelt olijatelt kohalikku infot saada.

Kui küsisime Des-ilt kus ta farm asus, rehmas ta käega loode suunas ja ütles: “Kolm tundi helikopteriga sinna poole”.

Brisbane-i linnapildis domineerivad pilvelõhkujad.

Muidu igavaid majafassaade on edukalt kunstiga huvitavamaks muudetud.

Ikka klaas, metall ja betoon.

Vürtsi lisab pilvelõhkujatevaheline “vanalinn”.

See on 1828 ehitatud tuuleveski, mis 1861 aastal muudeti astronoomiaobservatooriumiks. Katusel olev kera on meile juba Sydney obsrvatooriumist tuttav ajamärk. See tõstetakse masti tippu ja lastakse siis täpselt kell üks sealt alla langeda. Sadamas olevate laevade kaptenid said selle ajamärgi järgi oma kronomeetrid sekundi pealt õigeks panna. Ühtlasi on tegemist Queenslandi vanima säilinud hoonega.

Observatooriumi taga on kena park.

See park oli märksa botaanilisem kui jõeäärne vana botaanikaaed.

Pardipojad tundsid ennast tiigi äärses lopsakas rohus väga koduselt.

Siin ja seal päevitasid iguaanid.

Suuremad neist nii 70 cm pikkused.

Linnapilti rikastavad mõned vanemad ja mitmed moodsamad sillad.

Bassein kunstigalerii esimesel korrusel.

Lühikokkuvõte Austraalia kunstist.

Üks jõeäärne maja.

Kohalik varblaseasemik.

See puunikerdustega kaetud pargipaviljon on kingitus Taist.

Vabaõhubassein jõe ääres, üsna linna südames.

Elava muusikaga haljasala sealsamas, peaaegu basseini kõrval.

Brisbane-i meremuuseumi ekspositsioonis on ka kümnemeetrine purjekas millega 16 aastane austraallanna Jessica Watson 2010 aastal maailma noorimana üksinda, ilma peatusteta ja välise abita 210 päevaga ümber maailma purjetas.

See on radar.

Ronisime Ruuga kuivdokki.

Need kaks algselt auru- ja hiljem (alates 1924) elektrimootoritega käitatavat pumpa hoidsid dokki kuivana.

Jalgajamiga metallitreipink.

Valik vanemaid laevalaternaid.

Selle 3,55 meetri pikkuse Acrohc Australise nimelise purjekaga sõitis austraallane Srege Testa ümber maailma. Aega kulus tal kokku 500 päeva, seega asi väga kähku ei käinud. Näiteks esimeseks etapiks Brisbane-st Darwinisse kulus koos peatustega kokku 75 päeva. Panama kanalist jõudis ta Galapagosele 35 päevaga ja Galapagoselt Fatu Hivale Markiisidel taas 35 päevaga.

Vihm ja madal päike.

Raudlinnud jõel.

Troll omasuguste hulgas.

Õhtupäikeses lõkendav hoone.

Vasksed peegeldused pilvelõhkujal.

Brisbane mattub öösse.

Story Bridge.

Troll ankrus Brisbane jõel. Külgmised päiksepaneelid on igaks juhuks alla lastud, sest ankurdatakse tihedalt, tõusu-mõõna hoovused on tugevad ja piki jõge vilistavad tuuleiilid mõjutavad igat paati erinevalt. Seega, kokkupõrkeoht on olemas.

Tähti seirava Tsiolkovski kuju Brisbanest kümmekonna kilomeetri kaugusel asuva Mount Coot-tha botaanikaaia esisel, observatooriumi kõrval.

Vägev sukulent.

Ja veel õitseb ka!

Toredaid taimi nii Austraaliast kui Aafrikast.

Mina ja agaav.

Sinine vesiroos.

Kameeliaõis.

Vaade Brisbane kesklinnale Mt. Coot-tha tipu lähedalt.

Tiigis vedeles krokodill. See on see väiksemat sorti, kes elab magevees (freshy).

Ruu naudib platipussi.

Kail saime tuttavaks siin pikemalt viibivate Ken-i ja Bron-iga. Pildil on nende rauast, kuid kenasti kumer, Nichola.

Ken-i ja Bron-i juures külas. Neil on plaan veel nii aasta Brisbane-s tööl käia ja siis Fidji suunas purjetada.

Ken ja Bron meie juures õhtusöögil.

Teine tore seltskond, kellega me juttu sattusime puhuma, oli Marocco päritolu prantslane Djyllalli ja poolatar Patrycja (Djidji ja Pat). Nemad tulid Vaiksesse ümber Lõuna-Ameerika ja (üllatus-üllatus) koos meile juba tuttava soomlase Markkuga.

Sellele pildile mahtus ka nende kohalik sõber.

Järgmisel päeval võtsime kos Djidji ja Patiga ette rattaretke Lone Pine-i koaalaparki.

Peale koaalade on siin muudki vaatamisvääset. Pildil unine vombat.

Saab sööta wallabysid.

Wallabyd on julged ning mõnusalt pehmed-karvased.

Päris kängurud kätte ei anna.

Sattusime vaatama karjakoerte etteastet.

Kui lambad olid aedikusse aetud, siis võis peni neil veidi aega puhata.

Koaalasid nägime igas vanuse- ja unisuse astmes.

Taas ei puudunud seltskonnast kookaburra.

Eine enne tagasi paati väntamist.

Õhtu Trolli pardal.

See on Djidji ja Pati Jeanneau 44.

Brisbanest välja, piki jõge, kulgesime taas mootori jõul. Plaanis oli ennast jõest välja vedada ja siis sealsamas, veidi jõesuudmest põhjapool Deception Bays, ööseks ankrusse jääda. Nii see läkski ja ainus märkimisväärne sündmus selle päeva jooksul oli tulekahju jõesuudmes asuva rafineerimistehase territooriumil. Väga kaua see seal ei leegitsenud, aga leegid ja tossupilv olid muljetavaldavad.

Ankrus Langfordi saare juures. Külalispoid on kõik juba võetud. See on snorkelduskoht. Ankurdamise ajal ujus meist mööda suur kilpkonn.

Hooki saare Maureen’s Coves külalispoi küljes.

Ankrus Hooki saare Macona lahes. Jõudsime Border saarele, aga meid aeti sealt ära – pidavat suurt põhjakaareummikat oodata olema ja see jookseb sinna sisse.

Ankrus Whithaveni plaažil. Lähme sellele kuue kilomeetrisele rannale jalutama.

Ankrus Molle saare Sandy Bays. Nimetus on petlik – nii põhi kui kallas on kivised ja ankur ei tahtnud kuidagi kinni võtta. Pole suurem asi ankrukoht.

Taas ankrus Airlie Beachi marina juures.

Ankrus Greys Bays, Edgecumbe neeme varjus. Täna oli vaheldusrikas päev. Tuul kord puhus kenasti ja siis vaikis jälle täitsa ära.

Ankrus Upstarti neeme juures. Tuul vaikis ära ja tulime ligi poole teest mootoriga. Niipalju siis juulikuu stabiilsetest passaatidest.

Ankrus Bowling Greeni lahes, samanimelise neeme varjus. Varisus on ainult suhteline – tuul undab kõrvus ja laeva ümber murduvad lühikesed järsud lained.

Ankrus Magneticu saarel Horseshoe lahes. See on populaarne koht Townsville lähedal. On alles reede õhtu, aga siin on peale meie veel ligi viiskümmend paati.

Pärast pikemat peatust on tore jälle teel olla. Liikusime päeval ja ankurdasime ööseks sobivatesse lahesoppidesse. Kui minek tundus mõnus ja polnud viitsimist kuhugi sisse keerata, siis tegime ka üleöötrette.

Esialgu olid kauguses näha kuulsad Glasshouse Mountains ehk Kasvuhoonemäed. Need on mõnesajameetrised kaljumürakad, mis tasasest kõrbeväljast kihvadena välja ulatuvad. Kahju oli neist see kord ilma kohapeal käimata mööduda, aga lähem tutvumine oleks tähendanud kuhugi sadamasse keeramist ja auto rentimist, milleks meil hetkel pole ei kannatust ega ka vahendeid.

Madalad mangroovikaldad muutusid liivadüünideks. Lähenesime maailma suurimale liivasaarele – Fraser Islandile.

Fraseri ja suure maa vahel on laevatatav läbipääs nimega Great Sandy Strait oma madalate ookeaniummika eest kaitstud vetega. Loomulikult otsustasime selle üle vaadata. Lõuna poolt sinna sisenemiseks tuleb ületada tõusu-mõõna hoovuste kujundatud liivavall, mis nagu meie plaažidele voolavate rannaojade suudmedki, pidevalt oma kuju muudab. Juba eemalt oli näha ja kuulda tohutuid murdlaineid – paarimeetrine pikk ummikas muutus sügavuse vähenedes enam kui viiemeetriseks, horisonti varjutavaks, järsuks ning vahuseks veeks. Kusagil pidi olema vooluvee uhutud läbipääsukanal, aga kus? Esimesel pilgul oli murdlainete vall kogu horisonti kattev. Õnneks on Fraseri rannal meremärk suunatud tulega, mida vastavalt läbipääsu asukohale ümber häälestatakse. Öösel on tuli kolmevärviline: valge – oled õigel teel, kui tuli läheb roheliseks – hoia vasakule ja samuti, kui tuli muutub punaseks, siis paremale. Päeval on sellest tulest näha ainult valge komponent. Seega, kui tuli kustus, siis EI OLE õigel sihil! Lähenesime liivavallile merekaardile märgitud kursil ja loomulikult polnud näha mingit tuld. Piki murdlainevalli liikudes üritasin selles kas auku või vähemalt madalamat kohta leida ja ühel hetkel tundus see ka seal olevat. Mis siis ikka, vöör saare suunas. Endal peas keerlemas mõte, et mis saab siis, kui laev külje murdlainesse peaks keerama või valitud koht valeks osutub ja kiil liiva lõikub. Kõik läks siiski viperusteta ja lummavas lainekohinas ning vahus hakkas paistma ka valge juht-tuli.

See pilt on tehtud tagasivaates kohe meie valliületuskoha kõrval.

Võrdluseks veel mõni minut hiljem tehtud pilt meile vastu sõitnud umbes 15 meetrisest ketsist juba veidi rahunenud vees.

Idüll, vaid mõne miili järel, meie ankrukohas Pelican Bay-s.

Nii see siin käibki – pärast päevarahmeldusi läheb ankur sisse ja meeskond mõnuleb kokpitis looduse värvimängu jälgides.

Kohalikke plaažisõidufänne Fraserile vedav praam. Kaisid ei ole, peale- ning mahasõit toimub liivarannal.

Fraseril pidid dingod elama. Läksime seda väidet oma järgmises ankrukohas Garry’s Anchorage-s kontrollima, aga kahjuks me peale värskete jälgede midagi ei näinud.

Meie ankrunaabrid vihaseks tõmbuva taeva all.

Ikka edasi piki Fraseri kallast, see saar on umbes 70 miili pikk. Vastu tuleb igasugu ujuvvahendeid.

Üks hetk paistis erksinises taevas päike…

…ja järgmisel joonistus vihmasabinas horisondile vikerkaar…

…või kaks.

Kauni nimega Lagoon-i ankrukohas pidime jääma paika lihtsalt kalda äärde, sest laguun ise oli meie jaoks (vähemalt mõõnaajal) ilmselt liiga madal. Kuna tuul hoidis Trolli küljega ummikas, siis pidime kõikumisest jagu saamiseks taas ahtrianku kasutusele võtma. See pisike täpp kauguses olen mina kummikaga ankrut välja viimas.

On aeg Lagoon-iga tutvuma minna.

Troll helesinises vees (vaatamata hallidele pilvedele).

Katad mõõnavee lompides.

Sigrimigri rannaliival.

Tagasi koju.

Järgmisel hommikul avastasin mastitoppi seirates, et meie Raymarin-e tuuleandur rippus õnnetult paari juhtmekarva otsas. Miks küll nüüd? Polnud ju mingit kõvenat tuultki olnud!

Sama pilt suts lähemalt.

Üks pilt Trollist ka.

Katki mis katki.Plastist kinnitusmuhv oli otsad andnud.

Nii tunni pärast oli andur taas ühes tükis.

Kuid nagu pärast paigaldust mastitopis, tööle see värk siiski ei hakanud. Lähemal uurimisel oli selge, et lisaks korpusele oli järgi andnud ka üks ühenduspistiku pinnidest. Raymarine ja selle edasimüüjad saavad jälle jõukamaks.

Taas tavaelu juurde.

Austraalia kalad on mihklid lante nööri otsast ära hammustama.

Nad teevad seda nii puhtalt, et isegi lipsu landipoolne aas jääb terveks!

Hakkame lähenema oma järgmisele pikemale peatuskohale Whitsunday saarestikule ja täpsemalt selle keskusele Airlie Beach-ile.

Veel üks sõiduöö ja olemegi kohal.

Noorkuu tähendab kõrgeid tõuse ja madalaid mõõnasid.

Airlie Beach elab turismist.

Kas see paat elas siin ankrus troopilise tsükloni Debbie üle? Purjedest ei ole just palju järgi jäänud.

Ankrus Great Palm Islandil Casement Bays. Oleks hea meelega Orpheuse saarele läinud, aga tuul oli nõrk ja kiirus väike. Pimedas korallide vahele ei lähe.

Orpheuse saarel Little Pioneer Bays külalispoi küljes. Peale meie on selles väidetavalt väga populaarses ankrukohas vaid üks päevaunes kalalaev.

Ankrus Gooldi saare varjus. Ilm katkub tuuliseks ja vihmaseks. Homme tahaks saart uurima minna, aga väga näruse ilmaga vist ei viitsi.

Ankrus Dunki saare Brammo lahes. Tuul on värske ja kiirus oli 7 sõlme ümber. See on meie kohta hea. Täna võtame vaba õhtu ja homme lähme saart vaatama.

Mackay-s elab Ruu onupoeg Graham kes meil juba Sydney-s külas käis ja nüüd lahkelt meid oma majja külla kutsus. Täpsemalt asub ta maja 50 kilomeetrit Mackay-st sisemaa suunas, kaunis Pioneer-i orus.

Ümberringi laiuvad suhkruroopõllud ning metsased künkad.

Maja ise on pea sada aastat vana ja elab just üle ümberehituskuuri, mille käigus saab juurde uue suure toa ning mõnusa veranda.

Meie elukohaks oli eraldiasuv külalistemaja. Siin vaade meie magamistoa aknast.

Nagu näha, on kõikjal ürgne rohelus. Ruu leidis maja ümbrusest mitmeid metsikuid lilli.

Kui hoolega vaadata, siis võib näha igasugu uskumatuid satikaid.

 

Loodus kipub siin koguni tuppa ronima. Need toredad konnad armastavad kempsupotis supelda.

Siin pildil on nende sisalike luukered, kes konditsioneeri elektroonikasse ronisid ja seal lühise põhjustasid.

Olles Pioneer-i orus peab kindlasti minema vaatama Pioneer-i jõge. Üleujutuste ajal tõuseb selle jõe veetase mitmeid meetreid. Halvimal juhul ei piisa kojusaamiseks ka snorkliga varustatud neljaveolisest.

Jõekaldad on mitmekesised – muda ja mangroovisest kuni kaljude ning liivarandadeni.

See jalakäijatesild on suletud alates paar kuud tagasi mõllanud tsüklon Debbie-st.

Kaunistused Mackay vanal tollihoonel.

Mõned paadid olid ennast Mackay-sse, Pioneer-i jõe suudmesse smuugeldanud. Seda saab teha ainult tõusu ajal ja mõõn tuleb üle elada sügavamates lompides.

Mõõn jõel õhtuvalguses.

Kaldapromenaad.

Käisime Grahamiga lähedalasuvat Finch Hatton Gorge ja sealseid jugasid vaatamas.

See on populaarne jalutus- ja supluskoht.

Veidi kaugemal asub Eungella rahvuspark, kus on samuti kenad jalutusrajad ning kus asuvas Platypus Creek-is on hea õnne korral tõesti võimalik ka vabaduses elavaid nokkloomi näha.

 

Vaade Pioneer-i orule. Seal kusagil all on ka Grahami maja.

Kilpkonnad Platypus Creek-is.

Ja loomulikult vana tegija, pardinoka ning koprasabaga, nokkloom ise.

See on jällegi üks koht maailmas, kus võiks telkides ja ringi jalutades vabalt nädala või kaumgi veeta.

 

Keerutis rajal.

 

Tagasiteel keerasime veel sisse Teemburra tammi juurde paisjärv-veehoidlat vaatama.

Udu Pioneer-i orus. Esiplaanil olev karjamaa kuulub Grahami krundi juurde.

Pikemaks ajaks paadist lahkudes ei taha jullat kai külge seisma jätta. Seega oli meil nii lahkudes kui paati tagasi tulles vaja kõrvalist küüti. Austraalia paadirahvas on õnneks otse uskumatult sõbralik ja abivalmis. Kui rääkisin sellele mehele kail, et ootan kedagi, kes oma paati läheks ja mind möödaminnes Trollile viskaks, pani ta oma tööriistad kõrvale ning asus pikema jututa meie kokkuhamsterdatud toidukraami oma alumiiniumjullasse laadima ja mõne minuti pärast olimegi taas Trollil.

Ankrus Mourilyani sadamas Moresby jõe suudmes. Siia ummikas ei küüni. See on tõeline krokodillijõgi – ümberringi ainult mangroovid ning metsased kaljud.

Ankrus Fitzroy saarel Welcome Bays. See on üsna turistlik koht 15 miili Cairnsist. Rannal on palmid ja vesi kubiseb snorkeldajatest.

Ankrus Cairnsis Marlin Marina vastas. Põhi ei ole suurem asi, aga tundub, et saime siiski ankru pidama. Jääme siia ilmsel mõneks päevaks turisti tegema.

Whitsunday saared on Austraalia koralliranniku legend – troopiline soojus, valged liivarannad, lummav rohelus ja sügavsinine ookean. Meid võttis siiski vastu tunduvalt argisem hall taevas ja rohekas, mitte just väga läbipaistev, vesi.

Whitsunday-d on suunatud põhiliselt Austraalia siseturismile – siia tullakse mujalt Austraaliast puhkusele. Siin on kaks mitte väikest jahtsadamat, mitu supermarketit, korralik ehituspood ja palju muid putiike ja väikepoode. Meiesuguse meele teeb rõõmsaks võimalus kohe sadamavärava kõrvale ankrusse jääda ja linna minekuks jullaga mõnusalt pontoonkai külge kinnituda. Sadamas on ka lühipeatuseks mõeldud külaliskai kus on võimalik jaht kerge vaevaga magevett täis imeda.

Abell Point Marina territoorium on avar ja kütuse võtuks manööverdamine ka suurema alusega lihtne.

Enamus neist paatidest on püsivalt oma poide küljes.

Kuuldused Austraalia ämblikkudest ei ole liialdatud.

Austraalia – Lõuna-Aafrika suguvõsa külaskäik Trollile.

Meie väike julla usinalt töös.

Airlie Beachi lähiümbruses on rohkelt firmasid ja poode. Selle autovärvimistöökoja lähedalt leidsime me oma ankruvintsi puldile vajalikud 12V 2/3 AAA (27A) patareid.

Selline näeb välja pool-dingo (pildil paremal pool).

Veidi tööd ka. Kuna mul tuuleanduri katkist pistikut parandada ei õnnestunud, siis tellisime kohalikust Whitworths-i nimelisest chandleri ketist uue. Et nii pistik, kui mastitopis olev pesa olid rikutud, siis tuli vahetada ka mastis kulgev kaabel.

Ookeaniummikas mastitopis käimine on juba peaaegu et rutiiniks kujunenud.

Juhtmed kokku ja ongi valmis.

Whitsunday saartele planeerisime esialgu nädala. Pärast igasugu asjatoimetusi Airlie Beachil jäi sellest alles vaid vaid kuus päeva. Pärast neid päevi nentisime, nagu juba traditsiooniks on saanud, et siin võiks veeta terve kuu, kui mitte rohkem. Seadsime sihiks peatuda heades snorkelduslahtedes. Esimene peatuskoht Langford-i saarel ei olnud selles mõttes väga õnnestunud – kalu küll oli, aga vesi pisut segane ja korallid enamuses surnud. Saar ise koos oma liivaneemega oli siiski maaliline.

Edasi viis meie tee Hook-i saare põhjaküljele, Maureen Cove-i.

See koht täitis kõik lootused. Õnneks polnud ka naabreid liiga palju.

Vees kohtasime nii vanu tuttavaid kui ka uusi nägusid.

Lahesopis on korallipurune plaaž.

Olemas on kuivkemps ja piknikulaud. Hea tahtmise juures leiab koha ka telgile.

Ruu ja rannale uhutud korall.

Mere kujundatud kaldakaljud.

Kõlalispoi on mugav peatuskoht korallrahu kõrval. Hea ankrukoha leidmine ei oleks lihtne, sest põhi sügavneb järsult.

Õhtupäikest nautimas.

Öine külaline.

Teel Border-i saarele külastasid meid vaalad.

Väga lähedale nad ei tulnud, näitasid vaid eemalt saba.

Border Islandile me ööbima ei jäänudki, sest ilmaennustus lubas tugevat ummikat põhjasuunast ja see oleks meie ankrulahte otse sisse suhistanud ja elu siin põrguks teinud. Leidsime rahuliku ankrukoha Hook-i saare lõunaküljest.

Meelelahutuse eest hoolitsesid delfiinid.

Järgmine stopp – kuulus kuue kilomeetri pikkune Whithaveni plaaž Whitsunday saarel. Turistid lükkavad liivalt lahti neile liigse innukusega järgi tulnud laeva.

Kuna erilist ummikat ei olnud, siis saime jääda ankrusse otse plaažil.

Üks omapärane ritsikas lumivalgel liival.

Siin oli meil kümneid naabreid. Õnneks lahkus enamik neist õhtu saabudes.

Suurepärane suvitusilm tõi rahvast kohale igasugu ujuvvahenditega.

Tsüklon Debbie murtud puud rannal.

Kel load taskus, see võib kohale lennata kasvõi kopteriga.

Võib ka rentida lennuki koos piloodiga.

Kolasime kilomeetritepikkusel rannal.

Nautisime vaateid…

…ja mustreid.

Oli täiskuuaeg.

Tagasi Airlie Beach-i suunas.

Neemede ümbruses voolas tõusu-mõõna hoovus nagu mägijõgi ja kiirus tõusis paarilt sõlmelt äkki kümne sõlmeni.

Peatusime paljulubava nimega Sandy Bay-s, aga liivast polnud siin juttugi.

Ka ankrukoha põhi oli nii kondine, et saime ankru pidama alles kolmandal katsel.

Samas, jalutuskäik Lõuna-Molle saarele korvas kõik valud. Vaadake ise.

Otsustasime jääda veel teisekski päevaks.

Need omapärased sõnajalapuu taolised asjad on grass trees ehk heinapuud.

Merepõhi on siin madal. Sellest ka see veetlev värvidemäng.

Veel mõned müstilised taimed.

Ruu on matkaga rahul.

Pilvede varjud meres.

Saare kõrgeimas tipus.

Julgemad seiklemas madalike ja korallide vahel.

Tagasi Airlie Beachil ootas meid röömus üllatus – siia oli jõudnud ka meie vana tuttav Uus-Meremaalt, Hollandist siia purjetanud, Sietse.

Haakisime Trolli korraks tema Samaria külge. Kohtumine oli meeliülendav.

Järgmisel päeval saime veel korra meie juures kokku. Sietse näitas häid Hollandi ankrukohti. Ise ta sinna niipea veel tagasi minna ei kavatse. Tema sihiks on Indoneesia, aga enne seda tahab ta veel autoga Austraalias ühe ringi teha.

Tegime veel väikse ringi Airlie Beach-il…

… ja ja siis oli aeg edasi liikuma hakata.

Ankrus Double Islandi külje all. Oleme nüüd taas teel põhja suunas ja plaanis oli veel paarkümmend miili kaugemale jõuda, aga tuult selleks ei jätkunud.

Ankrus Low Isletsi pool-laguunis. Vahetult enne sisse keeramist jäi landi külge väike hai. Lasksime ta minema. Kuigi sügavus on 6m, põhja ei paista.

Ankrus Hope saare juures. Vesi on siingi üsna hägune. Isegi 5m vees põhi ei paista. Raske on korallide vahel head ankrukohta leida. Note: Ullar Vosumaa is sharing information about this point but may not be at this location.

Ankrus Cooktownis. Ruumi ankurdada ei ole. Sadam on madal ja seisame teistele paatidele vastikult lähedal. Pingutame ehk ühe öö siin siiski ära olla.

Päris tore oli ülituristlikust Airlie Beachist taas minema saada – kiilupaak magevett ja kütusepaagid taas diislit pilgeni täis. Tuul oli muutlik ja aeg-ajalt vaikis sootuks, nii et sõiduplaani tuli pidevalt ümber mängida ja kui õhtupoole kippusime vaatamata hoolikale planeerimisele siiski pimeda kätte jääma, läks raudruun tööle ja nii podistasime end ohutus valguses siiski kohale.

Rahuliku purjetamise ajal on hea majapidamistöid teha. Võtsin käsile vasakpoolse (punase) sõidutule, mis oli Airlies põlemise ära lõpetanud. Testimisel selgus, et viis aastat tagasi kehvalt tehtud ühendus oli vee sisse lasknud ja üks juhtmetest oli täiesti korrodeerunud.

Lõikasin juhet seni lühemaks kuni rõõmsanäoline vask taas nähtavale tuli. Õnneks oli siin juhtmevaru mitu meetrit. (Tegemist oli ju AJUTISE ühendusega!)

Seda nägu otsad on juba kasutuskõlbulikud.

Ühendus korralike, liimiga kuumkahaneva isolatsiooniga krimp-kontaktidega.

Kuumaõhupüstol imeb inverteri kaudu akust umbes 100 amprit. Õnneks ainult kümmekond sekundit.

Siia jätkukohta vesi enam ei pääse, sest ka see kuumkahanev toru on liimtihendusega.

Glocester Passage-t läbides (purjede all, muidugi) kimatas meist mööda üksik vanamees rohelises paadis ja siis äkki võttis kitsukeses kohas (siin ümberringi kõik madal) kiiruse maha. Oleks talle peaaegu tagant sisse pannud, aga saime nibin-nabin ikka paremalt mööda.

Kõlkusime vaikses tuules mööda Abbot Point-i söeterminalist, mille konveier ulatub miile lahe sügavusse.

Hülpisime mööda mingitest kalakiusamispoidest.

Võrku valvas kalalaev.

Nii näeb välja enamik siinseid kalapaate.

Kallas ja kauged mäed.

Õhtupäikeses võis kaldal näha suhkrurootüügaste põletamisel tekkivat suitsu.

Selle kalju nimi on sobivalt The Bun (Kukkel).

Selle etapi esimese pikema peatuse tegime Townsville lähedasel Magnetic Island-il.

Nüüd puhus küll juba korralik sõidutuul, aga Magnetic oma jalutusradade ja mitme plaažiga tundus kutsuv.

Põhiankrukoht on Horseshoe lahes.

Massiivne kivitrepp teel Balding Beach-ile.

Mõned pildid raja äärest.

Siin Balding Beach ise.

Edasi järgmisele plaažile.

See on Radical Beach.

Arthur Beach.

Siin nägime esimest korda küpseid Cabbage Tree vilju.

Lahedad seemned.

Eukalüpti otsas puhkas raskest lehtedenäksimisest väsinud koaalapere.

Muidugi ronisime ka saare kõrgeimasse tippu.

Orpheus-e saare paadikai on üsna mõttetus kohas – selle juures head ankrukohta ei ole. Meie leidsime mönusa nišši Little Pioneer Bay-s (Väikse Pioneeri lahes).

Ruu lappab enne poi võtmist besaani kokku.

Külalispoid on Queenslandis sinised.

Purjekatted peal ja otsad kokku sebitus, siis võib asuda loodust ja drinki nautima.

Ja seejärel on avastusretke aeg.

Rannalt, kämpinguplatsi juurest, läheb peaaegu märkamatu rada mäeharjale, kust avaneb tore vaade Väikese Pioneeri lahele ja seal ankurdavatele laevadele.

Teisel pool saart on koralliriffid ja nende taga Vaikne Ookean.

Matkajad tipus.

Mõõna ajal taandus vesi peaaegu et külalispoideni.

Väike ja vilgas kohalik.

Jalutasime mööda mõõnaga paljandunud merepõhja.

See toadfish mängis mõõnalombis kivi. Tal on võimas nokataoline suu ja on olnud juhtumeid, kus toadfish on hooletul vees sulistajal varba maha hammustanud. Lisaks on tal mürgised ogad ning süüa ta loomulikult ka ei kõlba.

Kuivale jäänud rõõneskarp.

Krabi teeb ennast hirmuäratavaks.

Ruu ja mõõn.

Mõõnaga pääseb mangroovijuurte vahele jalutama.

Mangroov on ikka üks naljakas taim küll.

Ruu ja teod.

Järgmisel päeval, enne Hinchinbrooki kanalisse sisse keeramist, möödusime Lucinda suhkruterminalist koos selle kolm miili merre ulatuva  konveieriga.

Meist kimatas mööda endise vähipüüdja Don-i 55-jalane mootorpurjekas Solstice.

Hinchinbrooke saare kauneim ankrukoht on Deluge jõe suudmes.

Samas ei saa laita ka Mendel-i, Paluma ja Gayundah-i suudmetest avanevaid vaateid.

Õhtuks ankrukoha valimine on tõsine töö.

Meie siin kanalis ei peatunudki, vaid ruttasime edasi Goold-i saare külje alla. Siin on kenad liivarannad.

Kaldal oli igasugu pusasid.

Sedakorda oleme oma laigulise jullaga Dunk Island-i rannas.

Siin oli mõni aeg tagasi noobel rannahotell mitmete väiksemate majakeste, restoranide, kohvikute ja basseiniga. Nüüd on majad räämas ja lagunenud, aga kuuldavasti on kompleks seitsme miljoni kohaliku dollari eest omanikku vahetanud ja tõesti, mõnel objektil töö juba käis.

Peale meie oli lahes ankrus veel kolm-neli paatkonda, nende hulgas Peter (minu kõrval) oma kollase Laurent Giles-i jauliga ning, meile juba tuttavad Don ja Eliza Solstice-ga.

Lõunapeatus mererannal.

Kas selles lehes elab mingi söödik?

50-jalane Lagoon kihutab värskes kagupassaadis asümmeetrilise jõul meie ankrukoha suunas.

Palmide juurestik meenutab pigem pintslit.

 

Põhiline on olla õiget värvi.

Kuulu järgi oli üks vaene mees pisut purjus olnud ja sadakond miili liiga vara Hinchinbrook-i kanalisse keerata üritanud. Kas see tõesti nii oli, me ei tea, aga kena alumiiniumjaht seisab igatahes juba rohkem kui aasta Mourilyan Harbour-i lähedal kaldakaridel.

See purjekas on troopilise tsükloni eest mangroovidesse peitu pugenud.

Taaskohtumine Solstice ja selle meeskonnaga.

Siin üks näide sellest, kuidas purjetajad üksteist toetavad ja aitavad. Dunk-i saarel kohtudes olin jutu sees välja lobisenud, et meil muidu kõik kenasti, ainult leib lõppes otsa. Eliza-le oli see meelde jäänud ja meid Mourilyani sisenemas nähes tõid nad Don-iga meile enne maale jalutama minekut pätsi leiba. Igati hoolitsev ja kena neist.

Tundub, et liigume Cairns-i suunas enam-vähem samas tempos, sest kohtusime taas juba meie järgmises ankrukohas Fitzroi saarel, matkarajal.

See vägev kivitee viib tuletorni juurde.

Pakkusin jutu sees ühe kohalviibinud Korea tüdrukuga välja, et tegemist on maailma koledaima tuletorniga, aga ta ei olnud sellega nõus. Nimelt oli ta kunagi Kambodžas kaks tundi roninud mäkke, et jõuda veel koledama tuletorni juurde. Lisaks ei olevat sealt ka mingit vaadet avanenud.

Igatahes olid need vaated, mis meie koletorni juurest avanesid, hingematvalt kaunid.

Tuletorni juurest viis rada ringiga tagasi meie plaažile.

Kakaduud on temperamentsed ja lärmakad linnud.

Enne tagasi laevale minekut põikasime läbi pisikeselt, kuid paljulubava nimega Nudey plaažilt.

Solstice teel Cairnsi suunas.

Ankrus Lizardi saarel Watsoni lahes. Siin on kena liivaplaaž ja mõnus liivapõhjaga ankruala. Lainet pole, ainult tuul ulub taglases.

Ankrus Bathurst Bays Cape Melville varjus. Vari on ainult ookeanilaine eest, sest üle mägede tulev tuul on ikka puhanguti üle 10 m/s. Teisi paate ei ole.

Ankrus Morrise saare kõrval. Tuul ulub vantides. Tundub, et oleme kagupassaadid kätte saanud. Samas saar on nagu muinasjutust – paar palmi ja liivarand.

Ankrus Portland Roadsil. See on pisike mõne majaga küla. Peale meie on siin 3 kalalaeva. Täna võttis meiega raadiokontakti piirikate lennuk.

Ankrus Shelburn Bays Round Pointi kõrval. Tänane 50 miili sai juba lõunaks läbi Kuna eile ujus paadi kõrval krokodill, siis hoiame ka täna silmad lahti.

Ankrus Escape Riveri suudmes, otse pärlifarmi kõrval. See on tuulele avatud ankrukoht ja seda on ka vantidest kuulda, sest alla 10 m/s tuul ei lange.

Ankrus Seisias. Vaikne Ookean jäi seljataha. Siin on lisaks meile veel 2 purjekat, aga ruumi oleks veel kümnelegi. Jääme siia paariks päevaks moblalevisse

Liikudes Austraalia Korallirannikul põhjasuunas on Cairns viimane koht kus kõik purjetaja vajadused täidetud võivad saada. See on elav, turismile orienteeritud linn. Kesklinnas paraku muud kui hotelle, baare, ja restorane eriti ei leidugi. Õnneks on suhteliselt sadama lähedal üks väiksemat sorti supermarket. Igasugu paadipoode on parem külastada rendiautoga. Nii et mingi Whangarei, Uus-Meremaa see teile ei ole.

Siin aga on üsna suur jahisadam ning meiesugustele ka võimalus ankurdada kohe sadama vastas. Jäime kindluse mõttes ankrusse valvega purjeka lähedusse.

Sadamas on ka kummikakai mida võivad kasutada kõik soovijad. Samas jätab kohalik mereharidus nii mõndagi soovida. Siinsete paadimeeste ja -naiste loova ankrutulede kasutuse üle olen ma vist juba vingunud – hilisõhtul ankrualale tulles aitab ainult radar, sest tuli võib olla või mitte olla ja kui on, siis ükskõik kus ja mistahes värvi. Hulga kindlamad reeglid tunduvad olevat oma julla silla külge kinnitamises – see tõmmatakse otsa ja ketiga tihedalt vastu kaid nii, et hilisemal saabujal pole mingit võimalust oma lootsikut kaini saada. See tundub olevat rangelt Ausside tava, sest seni läbitud kohtades on jullad pigem pika otsa küljes olnud, et kõigil oleks võimalus paadist maha ronimiseks oma sõiduk korraks kai juurde saada.

Kohe jullakai vastas töötas kahes laevas baseeruv mereandidele spetsialiseerunud baar-restoran, kus vastavalt reklaamile, lisaks nii elavatele kui ka küpsetatud mudakrabidele pakutakse ka küpsesitikaid.

Enamus marina-asukatest on kalapaadid.

Leidub siiski ka mitut masti superjahte.

Suur osa sadamast on reserveeritud igat tõugu turiste teenindavatele laevadele. (Võtke kuidas soovite, kas igat tõugu turistid või igat tõugu laevad, mõlemad on õiged.)

Kohe sadama (ja paari suurema hotelli) läheduses on supluskoht nimega Lagoon.

Kohe samas kõrval puhkavad, mõõnaga kuivaks jäänud merepõhjal, pelikanid.

Puhkepeatuseks ja jalasirutuseks on Cairns suurepärane. Siin on kilomeetreid pikk rannapromenaad ning mitmeid lähedastele mägedele viivaid matkaradu.

Meie võtsime algatuseks ette rannapromenaadi.

Rannapromenaadi üks ots viib jalutaja peaaegu, linnast mõni kilomeeter eemal asuva, botaanikaaiani. Siinne aed ei ole tavapärane kompaktne asi vaid koosne mitmest lähestikku asuvast üsna erineva iseloomuga alast. Igatahes jalutamist ja vaatamist jätkub.

Leidsime ka rohkete liblikatega ja eriti niiske kliimaga kasvuhoone.

Huvitavaid ja kauneid taimi vaatamast ei väsi me kunagi.

Sel ogalise koorega puul

on pehmed vatised viljad.

Kas midagi hõlmikpuu laadset?

Üks eriti värvikas eukalüpt.

Mõni puu oli aastaajast ka enam-vähem õigesti aru saanud – juuli lõpp on siin ju südatalv.

Enne Cairnsist lahkumist käisime hüvasti jätmas oma uute sõprade Don-i ja Eliza-ga. Don-i huumorimeelest ja Eliza südamlikkusest  hakkame kindlasti suurt puudust tundma.

Õnneks olid meil välja sõites kohe käed-jalad jälle tööd täis. Don-i vihje landi suhtes (tegelikult käisin ise ja luurasin, mis tal spinningu otsas rippus) töötas ja tähniline makrell oli käes vähem kui poole tunniga. Alates Cairnsist lahkumist me landi leotamisega enam ei tegele – nagu sööt sisse läheb, nii kala tuleb. Püüame korra kahe – kolme päeva jooksul, et mitte moraalset kalamürgitust saada.

Kindad on mul käes eelkõige selleks, et tamiil viimaseid meetreid sisse haalates ihusse ei lõikuks. Fileerimise delikaatne töö saab ikka paljakäsi tehtud.

Lisaks kalapüügile paigaldasin kambüüsi kulunud klapiga mageveepumba asemele uue Cairnsist hangitu. Selle pumbaga on seotud üks lugu ka. Nimelt märkisin Don-iga rääkides, kui tuli jutuks, et mis jubinat ma Cairnsi peapostkontorisse ootan, et meil on laevas neli sellist pumpa ja soov on ühtlustamise mõttes kasutada ainult Inglismaal valmistatud Whale Galley Gulper-eid. Mõni päev hiljem taas kokku saades küsis Don äkki muu jutu sekka, et kuskohas mul laevas need neli jalgpumpa on? Mul on tavaks vahel loo kaunimaks muutmise nimel veidi tõde mugandada, aga seekord ma vahele ei jäänud – kaks pumpa on kambüüsis: üks mere- ja teine mageveele, üks tualetis ja üks ahtrikajuti kraanikausi juures.

 

Cairnsist põhjapool valitseb kaunite ankrukohtade üleküllus. Kuna tuult algatuseks eriti polnud, siis keerasime sisse Double Island-ile.

Järgmisel päeval edasi liikudes oli selge, et Neptun soosib laevatöid, mitte kiiret edasiliikumist. Võtsin ette, juba pikemat aega tegemist vajavate kuid mitte kiireloomuliste tööde nimekirja tipus ilutsenud, Mer-Veille radaridetektori antenni ümberpaigutamise. Juba Kariibi meres Point-A-Pietre-s hangitud, meid lähedale sattuvate laevade eest hoiatama pidanud seade, on installeerituna kuid kasutuna meil pardal seega juba poolteist aastat kaasa loksunud. Nimelt paigaldasin ma Mer-Veille antenni liiga lähedale DeLorme satelliiditräkkerile ja nii kõlaski, sisselülitatud Mer-Veille korral, selle alarm iga kümne minuti järel, just siis kui DeLorme meie asukoha kodulehele saatis. Enda õigustuseks saan öelda, et mingit vihjet nende kahe riista kohatule koostööle Mer-Veille hästi lakoonilises prantsuskeelses juhendis ei leidunud. Juhtmete vedamine, väiksemat sorti leavas, eeldab kitsastesse ruumidesse pugemist.

Katsetuste tulemusel leidsin antennile ohutu koha ahtrikajuti katusel.

Kui eelmine kala söödud ja kõht taas tühi, võib taas landi vette lasta. Sedakorda hüppas konksu otsa väike hai.

Siin läheneme Low Islets-i nimelisele korallidega ümbritsetud saartegrupile.

Vaevalt ankrusse jäänuna viipasin mööda aerutavale (nagu hiljem selgus David-ile) ja küsisin, et kuidas läheb. Mees pidas hoo kinni ning lubas hiljem läbi tulla ning asjast lähemalt rääkida.

Kuna olime korallisaarel, eemal krokudest kubisevast rannikust, siis otsustas Ruu taas lemmiktegevuse, ujumisega, tegeleda.

Koheselt hakkasid teda piirama kaks suuremat sorti lapikut kala.

Kuna Low Islets on väga kaunid ja lisaks sellele asuvad turistliku Port Douglas-e lähedal, oli siin turistilaevade liiklus üsna tihe.

Ruumi jätkus siiski kõigile.

Snorkeldamine on siin suurepärane. Kui miski üldse segab, siis ehk lainega üles loksuv hõljum.

Otsustasime saartele jalutama minna.

Ainsaks eluliselt vajalikuks kehakatteks on korallisussid, sest iial ei tea millal mõnele toadfish-le või millelegi lihtsalt teravale võid sattuda.

Saare stiilne majakas ja majakavahi maja.

Madala veega saab ühelt saarelt teisele kõndida.

Pelikanid võtavad poose.

Madalst veest leidsime suure rõõneskarbi.

See on merekaitse roheline tsoon ja isegi kui tahaks, siit midagi kaasa võtta ei tohi.

Lummavad mangroovid.

Kolm pluss üks.

Veel veidi ja oleme kõik kuival.

Vaade mangroovisaarelt majakasaarele.

Tagasi koju.

David on palju käinud ja palju näinud mees kes enamuse elust on laevamehaanikuna merd sõitnud. Ta on väga palju lugenud ja äärmiselt loogilise mõtlemisega. Mida sa veel vestluskaaslasest soovida saad?

Külas Davidi purjekas.

Õigupoolest olime siia õhtusöögile kutsutud. David oli, nagu meiegi, mustatipuliste uimedega hai kinni püüdnud ja sellest maitsva curry valmistanud. Basmati riisiga – suurepärane.

Olime siin ankrus kokku kolm päeva. Osalt selle tõttu, et nõrk tuul ei võimaldanud edasi sõita, kuid siiski tõeliselt iga siin viibitud hetke nautides.

Neljanda päeva hommikul oli ennustus soodne – 7-10 m/s kagutuult, nii et otsustasime edasi kulgeda. Kuna tegelik tuulekiirus oli lubatust pisem, läks üle hulga aja taas masti spinnaker. Korallide vahel suurt ummikat ei ole ja seega puri liialt ei rapsi.

Pealelõunal tõusis tuul üle 10 m/s kuid minek oli hea ja enne õhtut me purjeid ei puutunud. Enne Hope Island-ile sisse keeramist õnnestus spinna vaatamata vihistavale tuulele, suurpurje taga, üsna taltsalt kotti ajada.

Lootustandva nimega Hope ISland-il oli kaks laeva juba enne meid ankrusse jäänud.

Edasi Cooktowni poole.

Cooktown on põhjapoolseim asustatud punkt Austraalia idakaldal. Edasi on aborigeenide maa kus jala mahapanekuks tuleb eelnevalt luba küsida.

Sadam on kitsuke ja ankruala madal ning pea olematu.

Sadamaelu on siiski vilgas ning värvikas.

Panime ankru sisse otse kaide ees paar-kolmkümmend meetrit lähimast kalalaevast.

Umbes samapalju jäi selle poi otsas oleva Beneteau 50-ni.

Veidi eemale, selle pruunika triibu taha, jääb teine ankruala mis on madala vee ajal faarvaatrist ära lõigatud. Kui oleksime soovinud pikemaks jääda, siis oleks ainus mõistlik lahendus seal kuskil omale koht leida. Meie asukoht oli pikemaks peatuseks liiga kitsuke ja seetõttu olid närvid pingus.

Ruu läks linna toiduvarusid värskendama ning tegi mõned pildid sellest huvitavast kohast kus kapten Cook 17. juulil 1770 aastal oma uppumisohus laevaga ankrusse heitis.

Linn ise on väike ja mõnus.

Kuna ankrukoht oli väga kitsas ning laeva asendi ankru suhtes pani paika kord tuul ja siis jälle hoovus, siis mina Trollist kaugele minna ei julgenud. Jalutuskäigu asemel tegin tutvust meie naabri, Beneteau 50 meeskonnaga.

Siin pildil olen koos Steve ja Anette-ga.

Sadamat õmbritsevad mäed.

Siinne kalalaev.

Slip ja ujuvkai.

Need kalalaevad olid otsekui käega katsuda, aga õnneks me ühtegi neist ei puudutanud. Meie kitsikusest aru saamiseks olgu märgitud, et selle siinsamas kõrval poi otsas seisva Beneteau kiil oli madala veega põhjamudas kinni.

Kohalik sadamakail kala püüdmas.

Hommikul, enne teele asumist, võtsime veel Trolli paagid magevett ning kütust täis. See on meile arvatavasti viimane mugav kütuse ning vee tankimiskoht enne Lõuna-Aafrikat.

 

Kuna varjulises sadamas meil täit ettekujutust merel valitseva tuule suunast ja kiirusest ei olnud, siis olime jätnud oma plaanid lahtiseks. Võisime püsida kalda lähedal ja sõltuvalt läbisõidust keerata sisse kas Bedford-i või Flattery neeme taha või, siis eriti ambitsioonikana, kimatada rannikust eemal asuvale Lizard-i kuurortsaarele.

Cooktownist lahkudes oli meri karvane.

Kiirus oli hea ja loomulikult otsustasime otse Lizard-ile sõita.

Lizard läheneb. Veidi lähemal paistavad ühtesulanud Palfrey ja Newt-i saared. Nende ning peasaare vahel on suur kuid madal korall-laguun mis põhjakaare tuultega on suurepärane ankrukoht. Kuna hetkel on siin talv, siis puhub kagupassaat ja meie liikusime edasi Lizardi loodeküljel asuvasse Proua Watsoni lahte.

Kohale jõudes tõin esimese asjana besaanmasti otsast alla purunenud WiFi-antenni jäänused.

Tegelikult peaks kogu kupatus veel töökorras olema. Anihileerunud on antenni ümbritsev ja seda püsti hoidev plastiktoru.

Siin ka mõned mastitopist tehtud pildid.

Järgmisel päeval võtsime ette tõsisema saareringi. Kunagi peatus siin kapten Cook kes kohalikest karidest ja läbipääsudest ülevaate saamiseks ronis saare kõrgeimasse tippu. See kannab nüüd Cooks Lookout-i nime.

Esialgu ikka jullaga randa. Liiv on lumivalge ja meri nii sini-sinine.

Plaaži põhjaots läheb koralliseks.

Pisut eemal olid ankrus kaks umbes 150 jalast mootorjahti.

Linnuke plaažil.

Ronisime vaikselt kõrgemale ja nautisime aina avaramaid vaateid.

Ankrulaht on suur ning, vaatamata tipphooajale, ülerahvastamata. Juhukülaliste ja päevaturistide jaoks asub Lizard rannikust liiga kaugel.

Siin ja seal läks rada mööda haljast kaljut.

See kollaste õitega puu on kapok.

Kapoki puuvillalaadne viljasisu on praeguseni kasutuses naturaalse padja- ning madratsitäidisena.

Rada viis mööda fantastilistest kuivanud kapokijäänustest.

Üks õitsev asi veel.

Mingi omapärane karvane vili.

Kõrgemalt avanes vaade nii Lagoon-ile

kui ka Mrs. Watson-i lahele.

Pea 250 aastat tagasi seisis siin Cook.

Panime oma nimed ning kohalviibimise asjaolud kirja tipust leitud külalisteraamatusse ja asusime laskuma, et ära käia saare vastasservas asuva laguuni ääres.

Troll ja taamal asuv kuurort.

Mõned pildid teeäärsest loodusest.

Oleksime hea meelega just siia laguuni ankrusse tulnud kuid tugeva kagupassaadiga sobis see koht vaid lohesurfamiseks.

Ja muidugi ka lõunapeatuseks.

Põõsastikust piilus saare nimitegelane.

Umbes meetrine hiidsisalik.

Veel viimased pilgud sellele kaunile saarele ja olimegi valmis taas teele asuma.

Selle meremärgi hoolduseks tullakse kohale kopteriga.

Kaldajoon muutus kummaliseks kivivaaluks.

Tuli jälle kalaisu ning saimegi kätte kena tähnilise makrelli.

  

Siinkandis on korallrifid otse faarvaatri kõrval ja silmad tuleb pidevalt lahti hoida, sest rohekalt helendav veealune oht ilmub nähtavale vähem kui miili kaugusel.

Hea kimaga Morris-e saare suunas.

Veetsime selle laiukese ja tema korallrahu taga tuulise kuid küllaltki ummikavaba öö.

Teel Morriselt Prtland Roads-i vahetasin ära ankruketi otsad nii, et hullult roostes ja kulunud esimesed kolmkümmend meetrid jäid nüüd viimasteks ja igapäevakasutusse tuli seni vaid mõned korrad merd näinud, praktiliselt tarvitamata lõpuosa. Seda tööd peabki ju sõidu ajal tegema, aga kas just 7-8 sõlmega vihistades, on muidugi iseküsimus.

Portland Roads-il ankrusse heites tuli meid kontrollima kohalik boss – soolase vee krokodill ehk salty.

Aeg ajalt sukeldudes vaatas see üle kõik ankrusolevad laevad.

Veel üks näide siinsete kalade landisöömistavadest. Meie võdistajast oli järel vaid pool ja kadunud olid mõlemad konksud.

Lootsime krokusid näha ka meie järgmises ankrukohas Round Point-is, sest teame, et siin nad elavad, aga võta näpust.

Enne Torrese väina suubuvasse Albany Pass-i sisenemist tõmbas mere taas karvaseks, sest hoovus ei saanud tuulega hakkama.

Niipea kui saime selle segase ala ületatud ümbritses meid rahu ja vaikus. Plotteri järgi liikusime kaheksa sõlmega, aga logi näitas vaid viit.

Selle asemel, et kohe Darwini suunas edasi kihutada, otsustasime korraks siinse aborigeenide kogukonna külasadamasse Seisia-sse sisse keerata. Meil oli infot, et see on mõnus ankrukoht poe ja bensukaga. Selle koha hinnad on küll kaks korda kallimad isegi Cooktowniga võrreldes, aga ega meil palju midagi vaja ka ei ole ning joogivesi on siingi tasuta.

Kajutiluugist on pea välja pistnud ankrunaaber Trevor.

Meie saabudes oli siin ankrus vaid kaks purjekat. Õhtul pimedas saabus veel üks kata ka.

Auto olgu suur ja tolmune.

Kämpingu kohvik ja käsitööpood.

 

Külatänav. Siit väljub vaid üks tee – Bamaga-sse.

Toidupood.

Koerad leiavad meid igal pool kohe üles.

Rannapromenaad.

Tänavalatern otse kiriku kõrval.

Ja siin on kirik ise.

Ankrus Darwinis Fannie Bays. Sissesõit oli muutliku tuule ja tugevate tõusu-mõõna hoovuste tõttu vaevaline ja ankruala on üsna avatud kuid turvaline.

Enne Seisia-st lahkumist tegime veel kiire tiiru (mandri-) Austraalia põhjapoolseimasse tanklasse. Hinnad on siin küll päris krõbedad, nii 2 korda kõrgemad kui lõunapoolsetes suuremates kohtades, aga ega meil palju vaja ei olnudki ning tingimused on siin tuhat korda paremad kui näiteks Darwinis – paadist tanklasse on ainult paarsada meetrit ja tagasi tanklasse toob tanklaomanik sind oma autoga.

Tegelikult on enamus kraami siin Seisias umbes 2 korda kallimad kui näiteks lõuna pool Cairnsis. Nagu tanklaomanik seda väljendas – elul paradiisis on oma hind.

Selle suhtes, et see siin just paradiis on, jääme selle mehega eriarvamusele. Vähemalt Ruu jääb, sest talle on siinne kliima selgelt liiga kuum. Mina saaks siin hakkama küll, aga maailmas on selgelt paremaid paiku kui siinne punane kõrb.

Sadamas läks keegi merele siga Thooraga.

Laevale lossiti nende kuttide autosid kes enam ise tagasi tsivileiseeritud lõunasse ei viitsinud sõita. Kaubalaevaga sai pileti osta nii endale kui oma süidukile.

Asusime Seisia-st Darwini suunas teele keskpäeval, siis kui tõus mõõnaks keeras ning meid leplikult sadamast välja kandis.

Väljudes nägime ära ka siinse residentse kroku. Soolase vee krokodillid ehk salty-d on äärmiselt territoriaalsed loomad ning oma maale kedagi kõrvalist ei luba. Probleem tekib siis kui ta ka inimesi sissetungijateks hakkab lugema ja neid lihtsalt eemale peletamiseks ründama hakkab. Siinset krokut teadsid kõik ja murdis ta ainult toiduks.

Möödusime veel mõnest kivisaarest ning peagi olime taas vabas vees – ei karisid ega laevu.

Eemal paistis vaid kuulsast Neljapäevasaarest hulga suurem ja sellest pisut lõuna pool asuv Walesi printsi saar.

Igaks juhuks olime seekord korralikult öövalves, aga midagi enamat kui paar kalalaeva me ei näinud ka.

Neile kes Austraaliast ida poole, India Ookeanile suunduvad, on Darwin tavalisest viimane enam-vähem tsiviliseeritud peatus- ja proviandihankimiskoht.

Siin on mitu jahtsadamat ja peaaegu et legendaarne Fannie Bay ankruala koos jahtklubiga.

Järgmisel hommikul, kui me kaldale läksime, käis jahtklubis aktiivne sagimine – oli ju laupäev.

Siin üks tüüpiline Austraalia plastikjulla.

Jätsime oma laigulise veepiirile ankrusse. Vesi oli hetkel kõrge ja kuna kavatsesime enne järgmist kõrgvett (mis tuleb nii umbes kaheteist tunni pärast) tagasi olla, siis polnud mõtet laigulist kõrgele liivakaldale vedada.

2 x 15 kohaliku dollari eest saime nädalaks ajutisteks, kuid täieõiguslikeks klubiliikmeteks. Klubi ise just saja aastane ei ole. Isegi mina olen sellest aasta vanem.

Olles esimest päeva uues kohas on üheks võimaluseks lihtsalt mingis suvalises suunas minema hakata ja vaadata mis tuleb. Tulid uhked majad.

Ja puu all vilus istuvad kohalikud.

Mingi imelik reklaamloom.

Keerasime sisse Charles Darwini nimelisse rahvusparki mis tegelikult oli lihtsalt tükike siinset kidurat metsa.

Taas nägime kapokipuud. Seekord olid samal puul esindatud nii õied kui kui ka toored ja valminud viljad.

Maa seest  oli väljas õitsev tükike puud.

Sellist metsa ei olnud me varem kuskil kohanud.

Ruu ja termiidipesa.

Künka otsast avanes vaade Darwini südalinnale.

Darwin on kontrastide linn. Tänu kiirele arengule (ja nii mõnelegi troopilisele tsüklonile) võib siin lähestikku näha uhiuusi arendusi ja mitmekümne aasta vanuseid “klassikalisi” outbacki elamuid. See siin on Bayview elamurajoon. Oma purjeka saab kenasti maja ette parkida ning seitsmemeetrise tõusu-mõõna eest kaitseks on laguun merest lüüsidega eraldatud.

Vastavalt ümbrusele muutub ka jalutusraja kvaliteet.

Kus on Troll?

Kusagil seal kaugel-kaugel. Kaldast jäi meie ankrukoht nii kilomeetri kaugusele.

Järgmisel päeval jalutasime piki kallast südalinna suunas.

Teele jäi kunstigalerii kus on ohtralt aborigeenide, meie pilgule äärmiselt originaalseid ning haaravaid, taiseseid.

Need siin on Michael Nelson Tjakamarra maalid vinüülile trükituna ja autoustele kleebituna.

 

Päris kunst oli majas sees.

Libahunt figureerib ka siinses folklooris.

Kui meri taganeb, siis peavad vetelpäästjad oma varustuse sadakond meetrit edasi vedama.

See on Darwini botaanikaaed. Mitta väga huvitav kuid siiski erinev.

Tohutu känd.

Madu – lillepeenar.

Orhideele puuris ei meeldi.

Meie vana tuttav – Uus Meremaa punaseõieline jõulupuu.

Usu või ära usu, aga Darwinis on ka suusaklubi.

Cullen Bay Marinasse olid just jõudnud World ARC-i paadid. Üks neist ka Lätist.

Mõned neist ootasid alles põhjakontrolli ning sadamasse sisselüüsimist.

Ben ja Audrey Ameerikast pesid lüüsimist oodates oma Hallberg Rassyt. Nende eelmiseks sadamaks oli, nagu meilgi, Seisia.

Cullen Bay tihedalt paate täis.

See puurtorn veeti siit järgmisel päeval kahe suure puksiiri jõul minema.

Sellest Melville saare ja suure maa vahelisest pilust läheb Troll peatselt India Ookeanile.

Pargipuudel istusid uhked ning lärmakad mustad kakaduud.

Kõik teavad, et pesaupäev on üldiselt mõistlik kohaliku kõrtsi happy hour-iga ühendada. Meile oli see ettekäändeks korraks purjetamisklubi baari maha istuda.

Järgmisel päeval läksime taas Darwinit uudistama. Kalasadamast oli tuttavliku nimega Lauri-J.

See paat oli küll liialt kauaks siinsetesse viljakatesse vetesse jäänud.

Waterfronti lainebassein.

Paar kobedat vendrit Stokes Hill Warf-is.

Darwinis on ka päris kobe lennukimuuseum.

Mille pärliks, vähemalt minu arvates, on üks siinsete inimeste ehitatud Rutan Long-Ez.

Tore oli ka taas piiluda nii tuttavat DeHavilland Tiger Moth-i.

Siinne mudellennuklubi lennuväli teeks kadedaks iga kodumaise pudelvenduri (vabandust, ei suutnud ennast tagasi hoida, ikka mudellenduri).

Olemas on nii rohuväljakud kui ka mitmes suunas minevad asfalt maanumisrajad.

Tagasi sadamasse tulime taas kohalike seltsis. Aborigeenid on muide täiesti suheldavad kujud. Kui oleks siin kauem aega, siis tahaks kindlasti mõnega neist lähemalt tuttavaks saada.

Laevas ootasid meid laevatööd. Pakpoordi vints oli pisut kangelt käima hakanud.

Darwini ilm on ideaalne lakkimistöödeks.

Besaanmasti otsa läks uus WiFi antenn (Bulleti ruuter on eelmisest konfiguratsioonist ja töötab nagu kell). Seekord sain hakkama vaid kolme mastiskäiguga.

Homme lähme taas teele. Sedakorda ootab ees India Ookean ja Ashmore Reef.