Ashmore Reefil, West Islandi kõrval poi küljes. Lisaks meile on poide küljes veel kolm Indoneesia kalalaeva ja Austraalia sõjalaev. Et mitte pimedas kohale jõuda, võtsime juba eile päeval kiiruse maha.

Taas teel. Ashmore Reef on seljataga ja ees ootab kaks nädalat meresõitu Jõlusaarele. Tuult esialgu eriti ei lubata ja reis võib ka pikemaks venida.

Christmas Islandil poi küljes. Tulime poile purjede all, sest mootoriga tundub tõsine probleem olevat. Homme tsekime ennast sisse ja hakkame asja uurima.

Päris tore oli taas teel olla. Darwin on iseenesest küll kena linnake, aga pikad ning märjad teekonnad Trolli ja purjeklubi vahel hakkasid ära tüütama.

Siin veel paar pilti hüvastijätust Darwiniga.

Esialgu ei olnud me üldse kindlad kas me Ashmorel peatust teha viitsime.Eriti arvestades eelneva infoga, et sinnaminekuks peab mingi hädavale välja mõtlema. Ilmselt on piirikate poliitika selle rifi suhtes hiljuti muutunud, sest meie küsimusele vastati lühidalt — pole probleemi, loomulikult võite seal Jõulusaare poole teel olles peatuse teha.

Fannie Bay-st väljudes oli nii tuul kui ka (meile üllatusena) hoovus meie poolt ja peatselt olimegi siinsetest madalikest ja karidest õnnelikult möödas. Kalaõnn oli samuti meiega, kuigi see konkreetne hai pani siiski ühega meie lantidest minema.

Lootuses, et ehk saame nii omale jõukohasema kala konksu otsa, sõlmisin tamiili külge veidi väiksema peibutise.

Kümnekonna minuti pärast oligi see kena tuun pihus ning Darwinis külmukasse hangitud lihakraam jäi mõneks päevaks oma aega ootama.

Olime arvestanud asjaoluga, et tuuled Darwini ja Ashmore vahel on heitlikud. Kui autopiloot meid pea olematus tuules enam üldse mingil kursil hoida ei suutnud ja me eespurje hullu laperdamise tõttu kokku pidime kerima, siis panime isegi nii umbes pooleks tunniks mootori käima ja müristasime täiskuu suunas.

Rahva raha hõljub siin tuules ohtralt. Pea iga päev oli meil raadioside kas meist otse üle lennanud, või siis veidi kaugemal luurava, piirikate õhusõidukiga.

Õnneks korjasid passaadid meid siiski endaga kaasa ning kandsid meid mõnusa 4-6 sõlmega Ashmore korallrahu suunas. Kuna me polnud tuule stabiilsuses sugugi kindlad, siis ei hakanud teist eespurje sisemisel vöörstaagil liblikasse ajama vaid libistasime sõita väljapoomitud genu ning ohjes suurpurje all (besaan ka muidugi tagant tõukamas). Selliselt saime tuule pöördudes genu kerge vaevaga teisele halsile viia ja suure lihtsalt pisut koomale tõmmata. Ummikaski oli mõõdukas. Lühidalt — üks väga mõnus ülesõit.

Nelja päeva ja 21 tunniga oligi 479 miili Darwinist Ashmore Reef-ini läbitud ning Troll kinni ühe küljes siinsetest paljudest külalispoidest. Sissesõit oli lihtne, sest nagu enne meidki siin käinud on märkinud — Navionics on siin täpne. Lisaks andsid Darwini piirikad meile kaasa värvitrükis Ashmore plaani kus kõik poid peale olid märgitud.

Lisaks meile olid siia puhkama tulnud kolm indoneesia kalapaati.

Et nad ennast siin liiga koduselt ei tunneks, käisid siin baseeruva sõjalaeva pealt kummikad neid aeg ajalt kiusamas.Meile lehvitati ainult kaugelt käega.

Tegime veidi kodutöid ka.

Vaid mõni päev tagasi Darwinis besaanmastitoppi viidud uus WiFi-antenn oli juba katki.

Lähemal uurimisel selgus, et antennikorpuseks olev toru oli lihtsalt kinnituse metalljuraka küljest lahti. Liim ei hoidnud.

Tegin hiinlaste töö epoksi ja klaasriidega üle ning tagasi mastitoppi see antenn läks.

Korallid olid väga kutsuvad ning loomulikult veetsime palju aega vee peal ja all ringi uidates.

Pärast üsna halli Suurt Korallrahu oli väga värskendav taas eredamaid värve näha.

Kauaks me siia korallrahule pidama ei jäänud. Reisirahutus oli sees ning juba siiajõudmisele järgneval päeval heiskasime purjed ning pöörasime vööri Jõulusaare suunas.

Ashmore korallide vahelt sõitsime välja purjede all kuid mootori tiksudes, sest aeg ajalt oli seda siksakilisel väljumisteel vaja ka. Mingil hetkel tekkis mootori häälde uus noot. Mitte midagi erilist, aga kahtlustäratav siiski – kas tõesti hakkab meie päevinäinud Volvo-Penta MD21A ära väsima? Mootor liiga kuumaks ei läinud, õlirõhk oli olemas ja vesi lurtsus koos väljalaskegaasidega merre voolata — kõik normis? Peagi, karide vahelt taas ookeanirahusse jõudes, läks mootor puhkama ning rahutus kadus hingest. Passaat puhus purjedesse ja olime taas omas elemendis.

Mida kõike siinkandis ka ei näe — sügavas ookeanis oli põhjas kinni tohutu poi ja selle küljes kõlkus kalalaev. Neid suuri poisid kohtasime veel korduvalt, nii laevaga kui ilma.

Ilm oli hea ja tuul kohati isegi liiga rahulik, aga õnneks siiski soodsast suunast.

Vaatamata sellele, et me lanti vette ei pannud, oli kalasaak hea.

Need Mahi-Mahid oleks ka suurema kahvaga kätte saanud, aga meil oli külmkapp söömist ootavat liha täis.

Taas rikkusid meie mererahu üliagarad Austraalia piirikad. Kuna meil oli plaanis veel paaril nende kontrolli all oleval saarel peatuda, siis vastasime kannatlikult kõigile nende korduvatele ogaratele küsimustele: eelmine sadam, järgmine sadam, kodusadam, kapteni nimi jne.

Mida meteoroloogid küll sellise horisondist horisondini ulatuva rünkpilvevalli kohta ütleksid?

Purjetasime selle alt läbi ja mingit tuule suuna või tugevuse muutust me küll ei tundnud.

Jõulusaare lähistele jõudsime, nagu sihtkohta ikka jõutakse, hilja õhtul suures pimedas. Mis siis ikka, mootor tööle, radar sisse ja lähenema. Aga võta näpust. Vaevalt töösoojuseni jõudnud, suri mootor lihtsalt välja. Pärast õlitaseme kontrolli üritasin seda veel kord käima saada, aga seekordne edu oli veel lühem.

OK, et siis pimedas, tundmatusse sadamasse ja purjede all. Mida lähemale jõudsime seda tugevamaks muutus kahtlus, et sellekordse World ARC-i (organiseeritud purjekate kiirmarss ümber maailma) 15 jahti on kõik siinsed 7 poid okupeerinud ja nende vahel olevale tillukesele, otse kai vastas asuvale liivaplatsile täppisankurdada me öösel ei ürita. Võtsime koha suure, kaubalaevade kinnitamiseks mõeldud, metallkoletise küljes. Panime otsad nii pikaks nagu saime ja jäime lootma, et see elukas meid hommikuks peeneks ei peksa.

Öeldakse, et hommik on õhtust targem ja et ühtegi putru ei sööda nii kuumalt kui seda keedetakse, aga seekord ei mõjunud isegi vanasõnad mulle tavapäraselt rahustavana – puder oli ka veel hommikukohvi juurde üsna kuum.

Päev oli siiski kena ja kaunid kalad ujusid otse paadi all. Kümne meetri kauguseltki võis põhjas kivisid lugeda.

World ARC-i paadid olid sõbralikult kahekaupa poide vahel ära jagatud.

Jullad ummistamas vaid paar aastat tagasi renoveeritud kaid.

Siin natuke kuulsat Austraalia seadusekuulekust. Juba esimesel meie siinviibitud päeval rikuti sellel kail eranditult kõiki sildil nimetatud reegleid.

Piirikad olid meie saabumise puhul sadamasse suure telgi üles pannud. Kuna nad kanal 16-l toru ei tõstnud, siis pidime nendega ühenduse saamiseks mingi muu võimaluse leidma. Õnneks oli meie Telstra leping veel kehtiv ja kuigi siin netti üle mobiili ei pääse, siis enne reisi arvuti kõvakettale salvestatud Noonsite-st leitud telefoninumber töötas ja peatselt olime Jõulusaarel legaalsed .

Sadamakapten pesitseb teisel korrusel, esimesel on stividorid, peldikud ja dušid.

Kinnijooksnud mootori bluus.

Häda ei anna häbeneda. Sadamakaptenilt saadud mehaaniku telefoninumber vastas ja mees ise oli kohal vähem kui tunniga. Super!

Kuna mootor enam starterile ei reageerinud ja ka rihmarattast ennast liigutada ei lasknud, siis polnud mehaanik Richard kuigi optimistlik. Vaja on mootor maha tõsta ja osadeks lammutada, siis räägime edasi.

Kolme mehe nõupidamine kail CI Engineeringu omaniku Pete, mehaanik Richardi ja laevakapteni osavõtul lõppes kokkuleppega mootor esmaspäeval (hetkel oli juba reede õhtupoolik ehk meie saabumisöö järgne õhtu) CI Engineeringu töökotta saada. Minu hooleks jäi kõik mootorit paadiga ühendav kaadervärk esmaspäeva hommikuks lahti ühendada.

Sellega oli meie esimene päev Jõulusaarel läbi ja taevas kuusirp taas Venuse kõrval selili.

Vaatamata vajadusele mootor maha tõstmiseks ette valmistada jäi meil mahti ka kiirtutvuseks kohaliku väikelinnaga. Saare põhisissetulek tuleb fosfaatide (nii nad seda värki siin nimetavad ja ehk on tegemist Eesti fosforiidi sugulasega) kaevandamisest ja seda tehakse üle kogu saare. Minema viiakse see pudi suurte laevadega.

Nende torude kaudu läheb fosfaat laeva.

Kail olev sildkraana saab vähese kõrguse tõttu tõsta vaid mootorpaate.

Kohe kai kõrval on korallipuruplaaž ja grillidega piknikuala.

Troll World ARC-i purjekate seltsis. Kuna meie algselt valitud metallpoi kippus Trolli keret lõhkuma, siis purjetasime kohe hommikul sellele pisikesele ankruplatsile ja sättisime ennast nii täpselt kui võimalik võrdsele kaugusele meid ümbritsevatest paatidest. Ruumi tõesti palju ei ole ja vesi ankrualal üle kümne meetri sügav, nii et vaatamata vaid 40-le väljalastud meetrile ketile pendeldasime tuulepuhangutes kord ühe, siis jälle teise purjeka külje alla. Kui olime kindlad, et ankur peab ja otsest ohtu me kellelegi ei kujuta, julgesime ka Trolli omaette jätta ja linna jalutama minna.

Esimene mulje linnast oli üsna segane. Kummalised poollagunenud ilmega kahekorruselised elumajad ääristasid pisut kulunud olemisega tänavat. Ja seda kõike kohas kus igal pool mujal maailmas oleks olnud vaid vaate eest miljoneid maksnute villad.

Roostes diiselmootoriga kaablivints.

Taustal mošee ja esiplaanil veesõiduk mida nägime hiljem kalapüügiks kasutatavat.

Kuigi saarel asub suur vangla, kus hoitakse väljasaatmist ootavaid illegaalseid immigrante, on kuritegevus siin olematu — uksi ei lukustata ja paljud jätavad isegi autovõtmed autost lahkudes süütelukku.

Kohtumaja ukseesinegi on, nagu näete, kärudega kinni pargitud.

Turismiinfos oli külmkapi küljes veel alles seda kohta umbes aasta tagasi külastanud Teakita meeskonna kingitud Eesti lipp.

Kui sajud kohale jõuavad ja krabid liikvele lähevad, et metsast ookeani paljunema paikneda, siis suletakse kõige krabirohkemad teed liikluseks. See viit “maailma kõige eraldiasuvama” ringtee kõrval annab liiklejatele infot parasjagu suletud teede kohta.

Kuna meie WiFi-antenni pistik, besaanmasti otsas, oli väntsutada saanud ja ei andnud enam ühendust, siis käisime kohalikus tõelises “infokeskuses”, postkontoris, siinsete arvutikaabeldusega tegelejate kohta infot saamas.

Kuna oli laupäev, siis oli plaaž rahvast täis.

Paljud tulid siia kogu perega grillima.

Kui World ARC-i paadid lõpuks lahkusid, siis vedasime ennast ankrukohast kindluse ja mugavuse mõttes ära poi külge. Rahaliselt ei tee see siin vahet, igal juhul maksab iga öö sadamas 10 aussi ehk umbes 7€.

Kiivrites piirikad tulid lihtsalt uudistama meie Duogen-i.

Esmaspäeva lõuna paiku olid mehed väikse alumiiniumist tööpaadiga kohal ja mootori teisaldamine võis alata.

Olin poomi otsa juba spinnakerivalli abil tõstmiseks ette valmistanud. Meestel oli kaasas kettplokk ja see tegi meie töö tunduvalt hõlpsamaks. Tegelikult olin eelmisel päeval juba testinud, et ka meie oma 1:6 grootsoodissüsteem oleks saanud selle 300kg mootori tõstmisega hakkama.

Kui mootor juba tööpaadi kohal kõlkus oli rõõm suur.

Isegi pisikese ummikaga kiikus see rauakolakas hoogsalt ja oma poolemeetrise amplituudiga.

Mootor paadis ja teel töökoja poole.

Veel samal õhtul võtsime Richardiga mootori tükkideks ja veendusime, et üks väntvõlli kepsulaagritest oli kinni jooksnud ja seega vajas kogu väntvõll lihvimist. Seda tööd siin saarel aga keegi teha ei saa. Seega pakkisime väntvõlli ära ja see lendas peatselt Perthi töökotta. Lisaks nägime, et jahutuse mereveepump oli mootorisse lekkima hakanud ja vajas vahetamist. Õnneks on mul vähemalt see varuosa pardal olemas. Probleem on veel silindrikaane tihendiga, aga selle suudab vist mingi Perthi töökoda uue valmistada. Elame näeme.

Kuna Trolli mootor lebab osadeks võetuna töökojas ning ootab väntvõlli ja varuosade saabumist, siis võime me täielikult saare elu ja loodusega tutvumisele pühenduda. Sellega võib alustada näiteks otse paadist, sest nii selget vett, kauneid koralle ja sellist kaladerohkust ei ole me Austraalia vetes seni kohanud.

Sulistasime ringi soojas vees ja tegime sadade kaupa kala- ning korallipilte.

Esimest korda nägime ka pruuni-kollasekirju suuga karpi.

Sadamast läks tee ülesmäge, siinsamas kõrval asuva Smith Point-i ja sealse endise kubernerimaja suunas. Pildil on näha lisaks Trollile ka kahe Saksa soolopurjetaja paadid. Ka nemad saabusid siia enne World ARC-i lahkumist ja olid päris rõõmsad kui kitsast ankrukohast (nad lahendasid probleemi nii, et ankurdasid üksteise külge kinnitatuna ja ühe ankruga, sest kahele eraldi poleks ruumi lihtsalt jätkunud) lõpuks poide külge pääsesid.

Kubernerimaja teisel korrusel asuv muuseum on praegu kahjuks suletud, sest siiatulev tee on maalihke tõttu ametlikult kinni.

Siit läheb metsarada ülesmäge, mäenõlval asuva Drumsite asula juurde. Juba metsaservas võtsid meid vastu paarikümnesentimeetrised punased krabid.

Jala alla nad just jääda ei tahtnud, aga ega nad eriti pelglikud ka polnud ja pilti sai üsna lähedalt teha.

Tegemist on ehtsa korallsaarega ja teravaid korallimürakaid on kogu metsaalune täis.

Maastik meenutab Niue saart, aga loodus on tunduvalt lopsakam.

Uudishimulik lind ja üks kõikjal krabistavatest krabidest.

Korallimürakad on siin muljetavaldavad.

Läbi õhujuuri täis metsa.

See veel suurem loom on robber crab (röövelkrabi). Nende sõrad on nii tugevad, et nad saavad nendega ka kookospähkli purustatud. Kohtasime neid laias värvivalikus sinisest kuni keeduvähioranžini.

 

Kui neile läheneda, siis hakkavad nad sind sõrgadega vehkides ähvardama.

Flying Fish Cove mäenõlvalt vaateplatvormilt nähtuna.

Kohalikud kiigel.

Mõni individuaal nägi päris ontlik välja.

Muuseumieksponaadid muruplatsil.

Metsistunud kanu kohtab kõikjal, nii külavahel kui metsa all.

Elu on kirju ja mõjutatud lisaks Euroopalikule kultuurile ka Malai ja Hiina kultuuridest. Ka sildid on kolmes kohlikus keeles.

Need inimesed kes siin elavad, töötavad peamiselt fosfaadikaevanduses.

Õis mäenõlval.

Tugevad vihmad põhjustavad aeg-ajalt suuri kivivaringuid. Mäenõlva all kulgeb maju kaitsev teraspunutisest aed.

Siinsamas asula kohal, järsul nõlval, on väike ja vana eurooplaste surnuaed.

Ahne lind.

Siinne loodus on tõeliselt lopsakas. Metsas on mitmeid taimi mis olid meile seni tundmatud ja nii mõnigi tuttav taim (näiteks Cabbage Tree) oleks siin nagu kaks korda suuremad kui varem kohatud.

Mina ja heinad.

On tunne nagu jalutaks botaanikaaias.

Madal alustaimestik praktiliselt puudub, sest selle panevad krabid lihtsalt nahka.

Saare tuulepoolsel küljel tulevad mõrisedes randa mitme meetri kõrgused murdlained.

Kahjuks koguneb siia ka kõikvõimalik ookeani pillutud rämps. Kahtlustan, et see on pärit põhiliselt Indoneesiast ja Taist, kus meri toimibki prügilana.

Kohtumine robber crab-iga.

Punane ja sinine krabi. Sinised on oma punastest vendadest tunduvalt pelglikumad loomad.

Siia plaažile tulevad munema kilpkonnad.

Kuna olime seal päeval, siis nägime ainult kilpkonnajälgi.

Röövelkrabi kookospähklit avamas.

Inimesed on äärmiselt sõbralikud ja formaalsest “How are you?”-st võib hõlpsasti pikemgi vestlus kasvada.

Siin olen koos Terry Clarke-ga, kelle juured on Norras. Ta töötab kohalikus omavalitsuses ja korraldab kõikvõimalikke hooldus- ja parandustöid.

Ola (kes on selle pisikese Maria isa) on sündinud Gröönimaal ja Taanis üles kasvanud jõulusaarlane.

Need toredad noored inimesed, Shaun ja Veronica, korjasid meid tee kõrvalt oma autole, kui me kuue kilomeetri kauguselt Drumsite-st tagasi paadi poole marssisime. Nagu näha käisid nad meil hiljem külas ka.

Kõige üllatavam oli kohtumine saare ainsa eestlase Evelin-iga. Olime Ruuga toidupoes ja arutasime omavahel mida sealt õhtusöögiks kaasa võtta, kui Evelin meilt üllatunult päris, et kas tõesti räägite eesti keelt? Ta oli täiesti juhuslikult just sama ajal, samasse poodi, samasse riiulivahesse sattunud. Pärnust pärit tüdruk elab siin juba aastaid. Ta võttis meid kohe oma hoole alla, laenas asjaajamisteks oma autot ning seda juttugi siin kirjutan tema internetiühendust kasutades.

Siin naudime koos, Trolli kokpitis, Evelini küpsetatud ülimaitsvat kooki.

Aeg ajalt tegime ka paaditöid. Kuna mootor oli jalust ära ja pilss kergelt ligipääsetav, siis otsustasin selle puhastamise ette võtta. Esiteks pumpasin õlise pilsivee töökojast laenatud kanistritesse ja seejärel pesin mootoriruumi õlieemaldaja- ja lõpuks ka veega üle.

Pilsipuhastus ei ole puhas töö.

Meie besaanmasti otsas asuva WiFi-antenni kajutisse tuleva võrgukaabliga ühendav pistik oli korduvate antennipurunemiste käigus liialt muljuda saanud ja võrguühendus antenni külge ühendatud Bullet-i ruuteriga enam ei toiminud. Vaja oli leida mees, kes laenaks võrgukaabli tange ja kellelt saaks uue pistiku. Rauapoest saadud info kohaselt oli see mees Alan kes veab siin oma elektrifirmat. Alan oli nii kena ja leidis aega, et meie juurest läbi sõita, leidis kohvrist vajaliku pistikutooriku ja laenas meile tangid, millega see pistik kaabli otsa pigistada.

Taas masti otsas. Õõtsuvas mastitopis peenikeste värviliste juhtmete õigetesse piludesse meelitamine ei ole just lihtne tegevus, aga tööle me selle kaabli saime.

Vaevalt olid siin nädala veetnud sakslased lahkunud kui saabus uus naaber — Inglise lipuga haruldane kesk-kokpitiga Ovni (neid valmistati ainult kaheksa tükki).

Pardal olid kolm lõbusat habemikku Mark, Paul ja Desmond.

Jõulusaarlased on lõbus rahvas ja kolme kultuuri peale leiab kokku ikka mõne põhjuse jälle pidu pidada. Meie sattusime siia Territory Week-i nimeliseks ajaks ja seega oli mitmesuguseid rahvakokkutulekuid suisa järjest.Siin on mõned pildid Mooncake Festivali nimelisest Hiina kultuurisündmusest. Tantsiti, lauldi ja jagati laternaid ning tasuta toitu. Meile see sobis.

Juba jägmisel päeval, esmaspäval, tuli pidu meile otse koju kätte Cove Day nimelise peona, mis siin on suisa riigipüha ja kõigile vaba päev. Inglaste Ovni “Tin Tin” lipuehtes.

Laste suureks rõõmuks (ja vanemate hirmuks?) kõigutas kaikraana sel päeval suurt torujuppi, millel kõik soovijad kõlkuda said.

Ametlik osa sisaldas lisaks ujumisvõistlusele ka fantaasiaparvede võidusõitu.

Lasteklassis oli lubatud vanemaid päramootoritena kasutada.

Suured RIB-id viisid soovijaid sõjalaevale ekskursioonitama.

Pidupäeva vääriline päikseloojang Smith Point-i taha.

Kui meie lõbusad naabrid järgmisel päeval lahkusid, olime taas ainus jaht Flying Fish Cove-s.

Üks toredamaid kohtumisi oli siinse protestantliku kiriku pastori Ernie ja tema abikaasa Marylin-iga. Sattusime nendega esimest korda juttu ajama Mooncake festivalil ja leppisime kokku hiljem veel ühendust võtta. Ernie ja Marylin ei ole saare püsiasukad, vaid käivad siin aeg ajalt vahetuse korras mõneks kuuks tööl. Siin oleme nende köögis kohvi joomas ja kooki söömas.

Ernie ja Marylin viisid meid oma autoga saart vaatama. Ja vaatamist siin jätkub.

On vaateplatvorme,

ja plaaže.

Siin oleme üsna saare vastasservas, Blowholed-e juures. Need on tunnelid kaldakorallides, mis suurema ummikaga tohutuid veesambaid taevasse saadavad.

Meie saabudes oli asi ummikaga kehvapoolne.

Aeg ajalt õnnestus siiski päris korralikke purskeid näha.

Ruu Lily Beach-il.

Ujumiskoobast uudistamas.

Kiire lõuna kohvikus 1888. (Aastal 1888 kuulutati Jõulusaar Inglismaa omandiks.)

Kui keegi kohe ära arvab, et see sild on krabidele tee ületamiseks ehitatud, siis on ta suure tõenäosusega Jõulusaarel käinud.

Džungel on oma valdusse haaranud nii diiselveduri kui ka raudtee millel see seisab.

Ernie on väga huvitava elulooga mees kes on näiteks ise kerglennuki konstrueerinud ja ka valmis ehitanud ning sellega ka lennanud. Samuti on ta korduvalt koos Maryliniga Queenslandi ja Paapua Uus-Ginea vahel purjetanud. Meil on palju ühist ja on millest rääkida.

 

Taas teel. Kurss on Cocos Keeling saartele ja sinna on nii 500 miili. Mootori saime tagasi purjekasse reedel ja laupäeval tööle ka.

Cocos Keelingu atolli Direction Islandi juures garantiinipoil. Ülesõit oli kiire, aga meri raputas üksjagu. Avastasime taas prao atopiloodi rooliõlas.

Nihkusime poi küljest saarele lähemale ankrusse. Siin on laine väiksem ja tuulgi tundub nõrgemana. Mingi WiFi on ka olemas.

Nihkusime poi küljest saarele lähemale ankrusse. Siin on laine väiksem ja tuulgi tundub nõrgemana. Mingi WiFi on ka olemas.

Meie mootori remont võttis siin enam-vähem täpselt kuu. Aeg-ajalt sain kohalikule mehaanikule Richardile abiks olla, aga enamus ajast olime Ruuga vabad saarel ringi kondama. Seda siis kas jala ja omaette või koos siinsete sõprade ja nende autoga.

Sellel pildil on näha endise jahtklubi (tagapool) ja sukeldumisklubi (eespool) varemed. Hooned asuvad järsul mäenõlval ning mõne aasta taguse maalihke tagajärjed on masendavad.

Vaba päev koos Evelini ja Marciga algas hommikusöögiga künkatipus asuvas spordikeskuses.

Edasi suundusime linnalähedastele vaateplatvormidele ja plaažidele.

Udusulis linnutitt.

Kuigi ilm oli hea ja ummikas minimaalne, olid murdlained järsul kaldakaljul muljetavaldavad.

Hea, et siin-seal on karmile kivisäbrusele pinnale ehitatud mõnusad laudteed.

Linnud ennast siin üldiselt jalutajatest ennast segada ei lase.

Sadamasse tagasi jõudes nägime, et meie jullakai olid enda valdusse haaranud väikesed õngitsejad. Ei tea kuidas meie kummikas nendesse väikestesse konksudesse suhtub?

Taas Ruuga matkamas. Seekord siinsamas Flying Fish Cove kohal.

Poidel on peale meie vaid paar kohalikku paati.

Kaunid õied mäenõlval.

Praktiliselt iga päev oli sadamas laev fosfaadilaadungit peale võtmas.

Piirikate laev tegi aega parajaks neeme varjus asuvas naftaterminalis. “Terminal” kujutab siin endast paari kolakat poid ja ühte vette minevat toru, mille kaudu poidele kinnitatud tankerist nafta maale tsisternidesse pumbatakse.

Leidsime kena, kuid kahjuks lühikese, kaldanõlval kulgeva, rohelusse uppuva raja.

Üks kohalik tirts.

Uudishimulik metsaelanik.

Ruu kivises padrikus. Nagu juba varem sai märgitud, alusmetsa siin ei ole, sest maapinnalähedase roheluse panevad 20 kohalikku krabiliiki ühistegevuse käigus kiirelt nahka.

Taas kokpitis päikseloojangut nautimas.

Mootori varuosi oodates parandasin ära käigukasti mineva trossi mis oli traate välja ajama hakanud ja seega akuutses murdumisohus. Keerutasin selle roostevaba traadiga kokku ja panin kihi isevulkaniseeruvat teippi peale.

See peaks nüüd jälle mõnda aega kestma.

Kõige tihedamaks kujunesid meie suhted tehnika- ja videohuvilise Ernie ja tema naise Marilyniga.

Erniega oli alati millest rääkida – purjekad, lennukid ja muu huvitav tehnika. Kord külastasid nemad meid ja siis jälle olime külas neil. Vaatasime kohvi kõrvale Ernie tehtud (proffessionaalsel tasemel) videoid…

…ning pesime pesu.

Vahelduseks saime endale ka ühe uue naabri — ambitsioonika nimega Ameerika firma SeaMester koolituslaeva Argo.

Purjekas oli täis “ookeanisemestrit” läbivaid noori kes olid ostnud endale õiguse sellel laeval kolme kuuga Darwinist Cape Towni purjetada.

Taas Ruuga jalutamas. Sedakorda piki kallast läbi Settlementi golfiväljaku suunas.

Kala turismiinfo maja seinal.

Siinkandis asub enamus saare kohvikuid ja restorane.

Miljonivaate ning kauni eesaiaga restoran kuhu sattusime isegi ühel ühtul lüunastama.

Seekord oli meil kaasas kohv ja võileivad.

Seda tundmatut puuvilja me ei maitsnud.

Kõlaservast algasid surnuaiad. Ühel pool teed hiinlastele…

…ja teisel pool teed moslemitele.

Hiinlased tunduvad keskelt läbi jõukamad olevat.

Jõudsime välja golfiplatsini. See on siin veidi mahajäetud olemisega, sest saare turismikorraldus ei ole hetkel just parimas seisus. Siiski, muru on pöetud ja augud-lipud paigas, ning mängimas käib nii kohalikke kui ka mõned turistid. Vaated platsilt on muljetavaldavad — ühel pool kõrged kaljud ja teisel ookean.

Mune hauduv fregettlind teeservas kaldakaljul.

Mõned teeäärsed õied.

Metsaservas papaiajahil.

Seltskonnaelu on endiselt aktiivne. Sellel pildil on lisaks Ruule ja Marcile ka kõik kaks siinset eestlast Ellu ja Evelin.

Ellu on sündinud Austraalias kuhu tema vanemad Eestist viimase sõja ajal põgenesid, aga räägib vaatamata sellele kena Eesti keelt.

Külla tulevad Ernie ja Marilyn.

Marilyn käis Ruu ärgitusel esimest korda elus snorgeldamas. Ruu muidugi snorgeldab ja pildistab kalu igal vabal hetkel. Siin ka üks tema stiilinäide.

Et meelest ära ei läheks, mis saarega tegemist, viisid Ernie ja Marilyn meid veel korra saare kaugemat osa ja selle krabisid vaatama. Siin kohtasime vähemalt nelja eri liiki kahekümnest võimalikust.

Sellel pildil on kõrvuti umbes 25cm läbimõõduga punane krabi ja umbes poolemeetrine röövelkrabi.

Siin paar pilti mingist väiksemast, ligikaudu kümnesendisest pruunikast elukast.

Ei tea kas söögiseened?

Siinset kivipealset märga metsa krabid suisa jumaldavad.

Hugh’s Dale juga saare lääneranniku lähedal oligi meie tänase väljasõidu sihtkoht.

Röövelkrabide värv küünib tsüaansinisest kuni punakas oranžini. Tegemist on ikka sama liigiga.

Paarikünmesentimeetrise läbimõõduga sinikrabid on oma punastest suguvendadest arglikumad.

Punakrabid läheneja eest peitu ei jookse, aga luurata oskavad ka nemad.

Ruu rohelust fotografeerimas.

Jalutuskäigu lõpetasime mõnusa piknikuga parklas.

Kuna julla põhi on mürkvärviga töötlemata ja me seda igaks ööks veest välja ei tõsta, siis peame seda iga paari nädala tagant karpidest ja veekasvudest puhastama — troopika on troopika.

Lõpuks saabusid lisaks lihvitud väntvõllile kohale ka kauaoodatud varuosad: kolvirõngad, kepsu ja väntvõllilaagrid ning tihenditekomplekt. Tehasevalmistatud plokikaanetihendit hankida ei õnnestunud ja see valmistati ühes Perthi töökojas eritellimusena. Oli aeg mälu värskendamiseks üle vaadata kümned mootori demonteerimise käigus tehtud pildid.

Kes on diisleid lähemalt näinud, see saab aru kui laiali meil Trolli mootor oli.

Siin on see taas koos ja võtab sisse õli, et kasutuseks taas valmis olla. Edukas proovikäivitus toimus siinsamas töökoja põrandal. Mootorit toetasid kaks garaažitunki, üks puupakk ja kinni hoidis üks mees (mina). Äkšonit ei olnud, töötas nagu kell.

Järgmise päeva hommikul ootasin, kohvikruus käes, meie suurpurje poomist tehtud “tõstepoomi” all mootori kojusaabumist.

Peatselt see alumiiniumist tööpaadi põhjas saabuski. Saatma ning paigaldust koordineerima tuli firmaomanike Pete Cestilo isiklikult.

Kõik läks nagu õlitatult ning tunni aja pärast tegelesin juba mootoritugede reguleerimise ning juhtmete-torude ühendamisega.

Paigaldustööd võtsid mult kokku pea poolteist päeva. Selle aja jooksul suutsin tekitada peenfiltri õhukruvi muhvi prao ning seega tekitada leki, mille mehaanik Richard osavalt kuullaagrikuuli, polditüki ning Loctite keermetihendusmassi abil tunniga likvideeris. Parandamist vajas ka kõrgsurvepumba tagasivoolutoru, mille korrodeerunud kohta tekkinud august mootori käies kena diislifontään purskus.

Jälle tunnikeseks laevast Richradi juurde ning toru oligi vasega kinni joodetud.

Siin mootor jälle Trolli kõhus nagu olema peab. Eks näe mida aeg meie pingutuste kohta näitab, aga praegu töötab meie kapitaalremondi läbinud Volvo Penta MD21A küll nagu kell.

Christmas Island oli meile siinviibitud pisut enam kui kuu jooksul koduseks saanud. Olime leidnud mitu uut sõpra ja enne lahkumist oli vaja nendega veel kindlasti kohtuda, et korralikult hüvasti jätta.

Lahkumiseelse päeva pärastlõunal tuli külla mehaanik Richard abikaasa Grace-ga. Jõime külma Cocat ja kuulasime mootori nurrumist. Filipiinidelt pärit Grace ei olnud kunagi varem purjekas käinud ning uudistas meie eluolu põhjalikult üle. Lõpuks ta leidis, et Troll on seest hulga suurem kui ta pealt välja paistab.

Mingi hetk märkas Richard, et me ei püsi enam paigal vaid oleme triivima hakanud. Jooksin vööri ja sain aru, et meie poiots ega poi ei ole enam põhja küljes kinni. Õnneks mootor töötas ja Ruuga roolis olime peagi kõrvalpoi küljes kinni. Lähemal uurimisel selgus, et poiots oli põhjas, betoonankru juurest läbi hõõrdunud. Meie õnneks juhtus see ideaalsel hetkel kui mootor töötas ja me ise kokpitis istusime. Oleks poi öösel meie magades või päeval kui me jalutamas olime, järgi andnud, oleks Troll kindlasti mõnekümne meetri kaugusel olevatele karidele triivinud.

Veidi hiljem tulid hüvastijätuõhtusöögile siinsed eestlased Ellu ja Evelin.

Ernie ja Marilyn leidsid, vaatamata oma tihedale töögraafikule, aega meile ärasõidupäeval lehvitama tulla.

Esialgu purjetasime saare varjus ja vaid paari-kolme sõlmega.

Kui saare varjust välja jõudsime võttis Troll kiiruse üles ja reis võis alata. Lasksin landi sisse, aga lindude huvi selle vastu osutus liiga suureks.

Kui esimesd kaks lindu konksu otsast taas vabadusse olin lasknud, otsustasin kalapüügi katki jätta.

Seda siiski vaid niikauaks kui kaldast kaugemale saime ja linnud veidi maha rahunesid. Kohe näkkas ka selline kena vahuu.

Ribastasime selle kohe ära ka ja pannile ta läks. Seda kala on siin rohkem kui pildilt arvata võiks. Viimased tükid panime nahka juba Cocosel olles.

Tuul kasvas ja meri kakkus karvaseks ning vaatamata rehvitud purjedele kihutasime 6-7 sõlmega Cocose poole.

Kuigi tuul oli kenasti bakstaagist tuli põhiline laine, sellega risti, pisut meie vööri poolt. Mingi hetk hakkas mul süda valutama ristlaines kõva tööd tegeva autopiloodi pärast ja ma läksin ahtrikajutisse pilooti roolipalleriga ühendavat kangi kontrollima. Olime selle detaili purunemise pärast enne Panamasse jõudmist paar päeva Ruuga vaheldumisi rooli hoidnud. Ehmatusega nägin, et Panamas keevitatud tugevduse kõrvale oli taas pragu arenema hakanud. Mis muud kui autopiloot seisma ja Troll kähku triivbakki.

Õnneks paigaldasin Panamas Trollile varuautopiloodi. See on põhipiloodist täiesti sõltumatu süsteem mis on kettajami kaudu ühendatud roolirattaga. Oli tarvis vaid hõõrdumise vähendamiseks eemaldatud kett oma kohale tagasi panna ja sõit võis taas alata.

Nii hõlpsalt kõik siiski ei läinud. Trolli triivbakist välja tuues õnnestus meil suurpoom sellise kõmakaga üle halssida, et viimane, Galapagose kandis tehtud, poomiparandus järgi andis. Seadsin Trolli genu ning uue piloodi koostöös Cocose kursile ja asusin, värskes tuules, dekile tekkinud mäsu koristama. Tuul oli veel pisut tõusnud, nii et pelgast genust piisas 6-7 sõlmega sihtkoha poole liikumiseks.

Cocos Keelingu saartele jõudsime neljanda sõidupäeva hilisõhtul, loomulikult suures pimedas. Õnneks oli garantiinipoi seal kus see kaardi järgi olema pidi ja ka korallid ei olnud Navionicsi kaardiga vastuollu liikunud.

Hommikukohv imekaunis Cocose laguunis.

Kohv joodud ja vahuujääkidest tehtud salat keres, oli aeg purustusi üle vaatama ning parandusplaane tegema hakata.

Grootpoomi jätkukoht oli ilmselt ajapikku süsi/kevlar parandusmuhvi sees lõtkuma hakanud ja viimane kõvem raksakas rebis selle 2-3mm paksuse seina katki.

Kuna DuoGen ununes triivbakis olles merre, siis peksid lained ühe selle kinnituskõrvadest katki.

Kuna teine kinnituskõrv oli juba enam kui aasta tagasi juba parandatud, siis oli tehnoloogia selge ja tunnikese-paari pusimise järel oli meie asendamatu energiaallikas taas töökorras.

Paadi ümber tiirutas pidevalt 6-7 pealine blacktip haide parv. Kartulikoored neid ei huvitanud, aga lihakontide peale läks vesi keema. Nad on siin ilmselt juba harjunud jahtide toidujäänuseid saama.

Seekord kasutasin grootpoomi paikamiseks lühendatud whisker-polest ülejäänud torujuppi. See oli just paras, et tihedalt poomiproofili sisse surutud saada.

Neetisin peale veel süsi/kevlar plastist tugevdused. Selles kliimas töö tegemine võtab higiseks.

Särk maha ja poom paikka!

Purje paigaldus värskes passaadis.

Paikasin veel ära meie paljunäinud julla täispuhutava kiilu, mis julla kasutamiseks küll otseselt vajalik ei ole, aga töökorras olles muudab meie kummika laineid lõikavalt paadikujuliseks. Kuna siin on vaja Direction saare juures asuvast ankrukohast pooleteist miili eemal asuval Home-i saarel asju ajamas käia, siis otsustasin selle töö lõpuks ette võtta.

Naaberpaadi omanik, kohalik mees Tony, meie laigulist uudistamas. Lisaks meile oli siin ankrus vaid mahajäetud Inglise umbes 35 jalane Surfer Girl mille verivärskeks omanikuks oli Tony Saanud 7500 Austraalia dollari eest. Purjeka omanik ei viitsinud ilmselt ookeaniületust ette vütta ja oli koju ära lennanud.

Vaja oli maha monteerida pragunev rooliõlg.

Et laineloksus, kitsas kohas, mutreid keerates näppudest mitte ilma jääda fikseerisime roolilehe avariipinni abil.

Nüüd oli käes aeg siinsete saarte eluoluga lähemat tutvust teha ja selle käigus ka üks asjalik roostevaba tööd teha suutev keevitaja leida, kes meie rooliõlga tugevdused suudaks paigutada.

Täpselt nii selle atolli nime siin kirjutatakse. Atoll ise koosneb, nagu ikka hulgast saartest — Direction, Home, West, South, Horsburgh jne. ja need avastas eurooplastele kapten Keeling 17. sajandil. Praegu on need üks omapärane osa Austraaliast ja elavad nad siin 100% riigi kulul. Elu on kohutavalt kallis. Näiteks nii kartulid kui sibulad maksavad üle kuue euro kilo. Inimesed, nii malai- kui valget karva, tunduvad siiski rõõmsad olevat.

Meie alustasime tutvust Cocose atolliga praegu asustamata Direction-i saarest, mille külje all asub ainus ankrukoht kuhu siia saabuvatel purjekatel tulla lubatakse. Erinevalt näiteks Tuamotudest (või mistahes muudest saarestikest kuhu me seni sattunud oleme) on purjetamine muus atolli piirkonnas siinsete superohmakate ametnike poolt keelatud. Siin tundub valitsevat paaniline hirm, et kohalikud ja purjetajad võivad sõbrunema hakata. Millegipärast tuleb meelde NL-i aeg.

Direction ise on ankrukohana imeline – liivapõhi 4-5 meetri sügavusel kristallselges vees ja tuules õõtsuvate kookospalmidega koralliklibune liivarand mõnekümne meetri kaugusel — täielik idüll.

Kaldal on siinviibinud purjetajatest jäetud viidad, varjualused laudade-pinkidega ning isegi väsinud kruiserit ootav võrkkiik.

Passaattuul puhub küll ankrukohas vee vahule, aga laine on nii madal ja lühike, et paat praktiliselt ei kõigu.

Kuu palmilatvades.

Padrikut läbib jalutusradade võrk.

Peale meie jalutab siin ringi hulk kanu ja ka mõned erakvähid.

See kuivanud palmileht on erakvähkidele tõsine looduslik takistus.

Ruu selja taga on siinne parim snorkelduskoht The Rip.

Palmid Directioni ookeanipoolsel kaldal.

Ookeanilaine on siiapoole kokku kandnud suure hulga plätasid, jogurtitopse ning, minu jaoks üllatusena, ühekordseid tulemasinaid.

Veel üks jalutaja.

Troll, helesinine laguun ja palmid liivarannal.

See pisike saar on Prison Island.

Jullaga Home Islandil. Gaasi ei õnnestunud meil Jõulusaarelt enne lahkumist saada, sest rauapoes kus balloone täidetakse, oli see otsas. Õnneks saime me oma gaasiballooni siinses rauapoes valutult täidetud.

Töökojaomanikult saadud info kohaselt viibis tema keevitaja parasjagu naabersaarel West Island-il.

Sinna pääseb praamiga.

Kuna praami väljumiseni oli veel paar tundi aega, siis tegime esimese kiire ringi Home Islandil.

Lippudega memoriaal 2. maailmasõja ajal toimunud pommitamise mälestuseks.

Muuseum oli kinni.

Värvikad prügikastid külatänava ääres.

Siinsed väiksed majad on kenad ja korras. Paljudel on hoovis ka mõned potitaimed.

Mošee nägi välja nagu alles valminud. Home saarlased on moslemid.

Väike mingolfirajaga park.

Põhilisteks liiklusvahenditeks sellel saarel on ATV-d ja golfiautod.

Jahtklubi.

Nii mõnelgi meist on Eestis see taim potiga kuskil toanurgas.

Praamisõit valgete asukatega West Islandile oli palav kuid tuuline.

Meil oli vihje, et keevitajat võib leida firmast nimega Cocos Autos.

Keevitajat siin ei olnud, aga firmaomanik David oli lahkelt nõus meid aitama ja mehe saarel üles otsima.

Leidsime tööhoos keevitaja Maz-i ühest sadamaangaaridest. Ta oli nõus töö ette võtma ning parandatud rooliõla kahe päeva pärast meile Home saarele, kus ta ka ise elas, tooma.

West island on asustatud valgete valitsusametnike ning neid teenindavate firmade töötajatega. Mingit kohalikku tootmist Cocosel ei toimu. Kogu raha tuleb riigikassast.

West Island on üks väheseid kohti maailmas kus ka reisilennuväljale avaneb miljonivaade.

Vastvalminud elumaja kohe väärikal krundil kohe lennuvälja ääres. Lennuk käib siin kaks korda nädalas.

Tagasi Home Island-il.

See oli tõeliselt viljakas päev — gaasipudel täidetud ja rooliõlg töös. Võtsime poest ka veidi värsket toidukraami õhtusöögiks kaasa.

Laeva ümber tiirutavad haid Ruud snorkeldamast ei seganud.

Siinse peatuskoha üheks iseärasuseks on, et isegi juhul kui laevas kõik korras ja päras väikest suvitamist Direction Island-il võiks laevavööri taas ookeanile suunata, peab enne siiski 1,5 miili kaugusel asuval Home islandil ankurdamistasu maksmas käima. Kahe päeva pärast olimegi taas Home-l asju ajamas.

Siin maksan ma kohaliku omavalitsuse hoones nädalase ankurdamise eest 50 kohalikku dollarit.

Kuigi kell oli alles üks oli politseikontor asustamata ja välja möllida meil ennast ei õnnestunud, kutsuti järgmisel päeval tagasi.

Kuna me siin juba olime, siis tegime saarele veel ühe tiiru peale.

Kohalik koolimaja.

Maz ja meie parandatud rooliõlg olid kohal kokkulepitud ajal.

Loodetavasti on see roostevabast moodustis nüüd taas valmis ookeanilainetega võitlema.

Tagasi koduse Direction Island-i poole.

Rooliõlg taas paigas oleme valmis siit atollilt lahkuma, et võtta ette pikem ülesõit Rodriguese saarele India Ookeani teisel pool.

Siin veel mõned pildid Cocose kaunist loodusest.

1000 miili Cocoselt Rodriguese poole tuldud. See on just üle poole tee. Tuul on seni olnud suurepärane. Täna hakkas veidi keerutama. Kõik on korras.

Reisi 900-s päev. Rodrigueseni on veel umbes 500 miili. Tuul on nõrgaks jäänud, aga puhub endiselt soodsast suunast. Muidu tore, aga aeglane sõit.

Rodriguesel Port Mathurinis kai ääres. Sissemöllimine oli maailma kiireim ja sõbralikeim kuigi saabusime laupäeva õhtul pisut enne 6-t.

Kuna troopiliste tsüklonite hooaeg on siin juba käes, siis lahkusime kaunilt Cocos Keelingult niipea kui vajalikud asjatoimetused tehtud. Austraaliale tavapäraselt valvasid meie heaolu suured piirikate ja sõjaväe laevad. Lisaks veel piirikate lennuk mis meiega raadio teel ühendust võttis. Rahva raha jätkub siin mnii merele kui ka õhku hõljuma. Eks andsime meiegi selle seltskonna finantseerimiseks oma panuse.

Möödusime viimastest saaremuksudest ja peatselt olime taas sisenenud sõidurutiini. Ees ootas 2000 miili India Ookeani.

Tööpuudust laevas tavaliselt ei ole. Siin paigaldan ma kambüüsi mereveepumbale kahte väikest lisadetaili, et selle pedaali telg pesast välja ei saaks ronida.

Siin jälle on vaja DuoGen-i kronsteini tugevdada.

Ruule meresõit meeldib.

Ookeanil saame me ilmaennustust vastu võtta ainult üle SSB raadio. Seni ei ole me seda võimalust kasutanud. Siinkandis hakkab ilm meid üha enam ja enam huvitama.

Esialgu on ilm passaadivööndile kohaselt stabiilne. Saame aeg ajalt ka vihmapagisid, aga need ei too endaga kaasa nii vihast tuult nagu Atlandil.

Kuna rullgenuasse oli tekkinud väike auk, siis otsustasime selle pisut väiksema, sisemisele vöörstaagile kinnituva, genua vastu vahetada.

Korralikus tagantlaines otsustas üles öelda autopiloodi ajam.

Õnneks on meil kaasas identne varuajam, mille ma paigaldasin (Ruu roolis olles) ilma paadi hoogu maha võtmata nii umbes kümne minutiga. Kõik juhtmeotsad olid ettenägelikult juba kodus valmis tehtud.

Kuigi tegemist on pea poolteist korda suuremale purjekale mõeldud ajamiga, ütles see üles ümbes kahe ja poole aasta intensiivse kasutamise järel. Lähemal vaatlusel selgus, et mootori võllile kinnituv plastik hammakas oli täiesti kulunud ja kulumise käigus ka veorihma pea siledaks kulutanud. Sellises kohas peaks Raymarinil ikka metallhammasratas olema!

Säästsime DuoGen-i seda päiksepaistelise ilmaga mitte kasutades. Ta on meil juba ikkagi vanake kellel juba neli ja pool ookeaniületust selja taga. Kahjuks on meie kurss selline, et pool päeva on päiksepaneelid purjede varjus ja seetõttu me ilma veerežiimis Duo-Gen-ita hakkama ei saaks. Või siis peaks mootori akude laadimiseks appi võtma.

Ühel hommikul ärgates oli mu koiku ees suur lendkala.

Söögiks võtsime siiski hoopis värskeltküpsetatud leiba ja juustusalatit.

Tuul puhus kenasti ja lained olid päris korralikud.

Viimane värske puuvili – veel Jõulusaarelt pärit kookospähkel – läheb söögiks.

Appi, meid ründavad kalmaarid!

Kalmaaritinti on paaditekilt väga raske maha saada.

Viieteistkümnendal sõidupäeval hakkas Rodrigues paistma ja juba enne päikseloojangut oli Troll Port Mathurini betoonkai küljes kinni.

Kuna olime siin ainus külaline, siis instrueeris sadamakapten meid sõnadega: “Kinnituge kuhu soovite”.

Laupäeva õhtul pisut enne kuut, vaevalt veerand tundi pärast meie saabumist, oli kohal Immigratsiooni esindav näitsik. Ütles, et paati ta ei tule sest Tervis ei ole meid veel lahti klaarinud, aga andis paar paberit täita.

Mõne minuti pärast oli kohal ka sanitaararst ja me saime kollase lipu maha võtta.

Kohale tulid veel politsei ja toll. Kogu sisseklaarimine võttis alla poole tunni ja käis ametimeeste ja -naiste sõbraliku vabandamise saatel: “Tavaliselt me võtame rahulikult ja inimesi tagant ei kiirusta”.

Tõsisema otste korrastamise ja purjede pakkimise võtsime ette alles järgmisel hommikul.

 

Pärast riigi raha järgi lõhnavat ja ülereguleeritud Austraaliat tundsime taas vabaduse hõngu: inimesed on rõõmsad ning lärmakad, uudishimulikud kuid mitte pealetükkivad, saia saab pagaripoest ja puuvilju-juurikaid turult. Mis kohapeal kasvab, see on kohapeal kasvatatud. Tundub ehk pisiasjana, aga ka sadamakai ääres seismine on siin tasuta. Ahnel Cocosel ja Christmasel tuli ka ankurdamise eest maksta. Maailmas siiski on veel kohti kus raha ei ole jumal.

Sellel pooliseseisval kuid Mauritiuse koosseisu kuuluval 8x18km suurusel saarel on umbes 40 tuhat elanikku. Enamus on kristlased, osa ka muhameedlased, aga imaami laulu üle linna ei kaigu. Port Mathurin-i väikelinn on tüüpiline troopiline kulunult värvikas asum.

Suur osa saarest on lopsakalt roheline kuid leidub ka kivilagendikke.

Esimesel päeval võtsime ette vaid lühikese jalutuskäigu linna ja linna kõrval asuvale künkale, et merereisi käigus kängunud lihaseid mitte kohe liialt ehmatada.

Mäenõlvalt avanes hea vaade kogu sadamaalale

See pilt annab vihje Rodriguest ümbritsevatest koralliväljadest.

Kaubasadamas oli lisaks Trollile vaid kaks puksiiri.

Kala püüti nii purje kui mootori abil.

Järgmisel päeval läksime ühistranspordiga saare kaugemaid paiku avastama.

Bussid on troopiliselt värvikad.

Saare teisel küljel, vaevalt bussist maha astununa, sattusime kokku Hedley Naiken-i nimelise ettevõtliku kohalikuga, kes korraldab ekskursioone, viib sukelduma või niisama paadiretkele ja võib korraldada ka näiteks grilliõhtusöögi looduses. Meile näitas ta kätte üle saare mineva raja alguse.

Rühkisime ülesmäge ja vaade muudkui avardus.

Siin-seal olid mäenõlval suuremad ja väiksemad villad.

Pesu kuivab meretuule käes kenasti ka puu otsas.

Poolel teel mäe saare keskele möödusime baarist mis tundus hetkel suletud olevat.

Kellegi kaunis kodutee…

…ja põllulapp.

Järgnevad vaated on saare kõrgeimalt, ligi neljasaja meetri kõrguselt mäelt, Mont Limon-ilt.

Kohustuslik tipupilt.

Rajad olid hästi tähistatud. Kahjuks polnud aga ühtegi viita, et kuhu need viivad.

See muljetavaldava aiaga maja asus saare keskel Mont Lubini külas.

Kuskil siin lähedal elab ilmselt raadioamatöör.

Kohati tundus mets koosnevat vaid erinevas vanuses ränduripuudest – osa neist vaid noored rohelised lehed, aga vanemad kõrge tüvega palmid.

Sellise seene leidsime ka.

Mina ja ränduripuu leht.

Mingi maasikalaadne taim.

Lõpuks läks rada teeks…

…ja tee maanteeks…

…ning olimegi tagasi linnas.

Pagaripoest sai lisaks saiale osta ka mune.

Suures turuhoones oli hea valik värsket kraami.

Üle pika aja saime taas kartulit mis laskis ennast korralikult krõbedaks frittida ja tomateid mis lõhnavad ja maitsevad nagu tomatid.

Meie kõrval sadamas seisva puksiiri kapten Harry kutsus meid juba varem endaga koos lõunastama, aga lõkkasime selle edasi kuna tahtsime ennem saarele pilgu peale heita.

Täna käisimegi selle nii kalalaeval kui kaubalaevadel merd sõitnud rodrigueslasega linnas lõunastamas.

Serveeriti kala- kaheksajala- või sealihaga maisi, lisaks salat ja läätsekaste.

Maitses väga hea.

Tuleb möönda, et sellele saarele võiks tunnetele toetudes pikemakski ajaks pidama jääda, aga tsüklonihooaeg on käes ja mõistus sunnib edasi rühkima. Täna andsimegi immigratsioonile ning tollile teada, et soovime homme välja möllida ning Reunioni poole teele asuda. Tuuled tunduvad nõrgaks jäänud olevat ja see 460 miili pikune teekond võib nii rohkemgi kui tavalised 4-5 päeva aega võtta.

 

Reunioni saarel LePort Marinas kai ääres. Jäime saabumisega pisut hiljaks (pärast kolme), nii et sissemöllimine toimub homme hommikul. Seni oleme paadis.

Rodrigueselt lahkudes viipas meile üle sadama laiuv vikerkaar.

Kuna ees ootas pärituuleretk kuumavas troopikapäikeses, siis me ei hakanud isegi kokpitikatet maha võtma. Suurpuri jäi pakituks, sest liikusime liblikas eespurjede ning besaani jõul.

Hommikupoole tegid elektrit päikesepatareid, aga õhtupoolikul ning öösel saime voolu truult DuoGen-ilt. Troopikas läänesuunas liikudes jäävad meie päiksepaneelid juba alates kella kahest purjede varju.

Liikusime nõrgenevas passaadis ja kahanevas tempos. Siiski, juba neljandal sõidupäeval hakkas paistma Reunioni sakiline profiil. Tänu stabiilsele, kuigi nõrgapoolsele, tuulele kujunes ööpäevaseks keskmiseks läbisõiduks meie kohta päris hea 118 miili.

Meie lähenedes värvus saar roheliseks.

Paistma hakkasid järsud kaljunõlvad ning kitsad orud.

Poole kolme ajal pärastlõunal üritasime siinse marinaga raadio teel ühendust võtta (kanal 09). Vastuseks ei tulnud piuksugi. Õnneks oli meil  koht kinni pandud, nii et suundusime uhkelt marina uude basseini (Darse Titan). Loomulikult, olime ju jälle Prantsusmaal, oli meile lubatud kaikohal C7 juba üks purjekas ees. Võtsime lihtsalt lähima vaba augu.

Ka kass juba ootas.

Päris põnev oli taas jahtsadamas teiste omasuguste seas seista ja naabritega muljeid vahetada. Oleme ju viimase üheksa kuu jooksul olnud jahtsadamas vaid ühe öö.

See sadamaosa on vaid kaks aastat vana ning kaid näevad uhiuued välja. Navionicsi viimasel kaardil seda veel ei olnud ja ma tegin Google Earth-ist arvutisse OpenCPN-i kaardiplotterisse uue sadamakaardi. Lihtsalt igaks juhuks, et kui oleks näiteks öösel sisse tulema pidanud. Kui ise näpukat ei tee, siis on Google Earth-ist tehtud kaart nii täpne, et sõida selle järgi või aiste vahele.

Kõik ülejäänud paatijad tundusid Prantslased olevat. Inimesel on ju omakeelses keskonnas mugavam. Viimane muulastest paatkond sellel Super Maramu-l lahkus meie saabudes. Sellel pildil imeb ta ennast enne lahkumist 0.60 euro/liiter maksvat maksuvaba kütust täis.

Siin on Vaade Point de Galets (Le Port) sadamasuule. Vaatamata internetist leitud segastele sissesõidukirjeldustele on see tegelikult väga lihtne: otse sisse ja basseini lõpus, enne kui maa vastu tuleb, paremale Darse Titan-i betoonväravate vahele.

La Port, nagu nimigi ütleb, on sadamalinn. Lisaks on siin veel mõnevõrra tööstust. Turism ja kaubandus on põhiosas mujal. Vaatamata sellele on siinne peatuspaik purjetajale väga mugav. Lähim supermarket on umbes poole kilomeetri kaugusel ja pisipoode täis kesklinn sealsamas kõrval. Oleks Darse Titan-i projekteerinud Sakslased (või Eestlased) oleks siin olnud sadamast väike trepp kesklinna suunas ja jalutatav distants veel paarisaja meetri võrra väiksem.

Marina kontor asub vanas sadamaosas ja sinna viib ebamugav, sadamatranspordi vaheline mõnekümneminutine, jalutuskäik. Mõned ütlevad, et see valge naljakas marina kontorit sisaldav maja pidi Sydney ooperiteatrit meenutama.

Täie kindlusega võib aga öelda, et see mingi firma valge kontorimaja meenutab väikest kruiisilaeva.

Keegi oli sadamasse auto ära visanud. Kapoti (mida enam ei olnud) all oli osaliselt olemas väike diiselmootor, kõik kallid sissepritsed ja hõõgküünlad veel kenasti plokis. Kahjuks on need liiga väiksed meie päevinäinud Volvo-Pentale.

Sadamas jalutades saime endale sellise sõbra.

Veel paar pilti faunast ja florast.

Kolmapäeval on La Port-is turupäev. Läksime meiegi värskevarusid täiendama. Tunnustavalt tuleb märkida, et praktiliselt kõik fruudid ning juurikad on Reunioni kohalik kraam. Hinnadki igati mõistlikud, eriti pärast Austraaliat ning mõrvarlikke Jõulusaart ja Cocos Keelingut.

Kuskil sai vist juba märgitud, et kuigi mootor töötab kenasti, on kuskilt õlisse ilmunud vesi. Umbes tunni mootorikäigu võrra tagasi Rodriguesel vahetatud õlis oli taas pisut vett. Pumpasin õlist raskema, veeseguse õli karteripõhjast välja (kuni hakkas klaari õli tulema). Kuna veesegust sodi oli karteris alla liitri, siis otsustasin õlivahetuse Lõuna-Aafrikani edasi lükata.

Kui käed juba korra määrdesed olid, siis otsustasin ka besaanvalli vintsi hooldusse võtta. See keeldus kohe Rodrigueselt väljudes tööd tegemast ja, nagu pildilt näha oli koledasti sodi täis. Ega sellest õiget elulooma enam saagi, sest isegi kinnitus on tükkideks korrodeerunud.

Katki oli ka üks vedrudest. Kuna mul Lewmari vedrusid varuks polnud, siis nakitsesin selle näpitsatega ajutisse töökorda.

Peli töötab taas nagu kell.

Siin mõned pildid kesklinna ümbruses tehtud jalutskäigult. Mäed on sajupilvedes.

See kunstlik juga on linna ainsas arvestatavas pargis.

Vaade konteineriterminali suunas. Meres ujumine on haiohu tõttu ametlikult keelatud.

Õngitsejad linnaserva kivisel plaažil.

Lõbusaks maalitud mahuti.

Matkajale on Reunion tõotatud maa. Loodus nagu Uus-Meremaal, aga 9-kraadise vihma asemel sajab siin 29-kraadist. Radu on kümneid ja enamus neist on dokumenteeritud parimal seninähtul randopitons.re nimelisel matkaveebisaidil. Meie valisime 15 kilomeetrise raja umbes tunnise bussisõidu kauguselt sadamast.

Selge ilmaga on vägevad vaated garanteeritud. Kahjuks katab siinseid mägesid tihti vihmapilvede müts. Seega on soovitav kasutada rendiautot ning alustada ronimist varahommikul, kui selge taeva tõenäosus on suurem. Samuti on kasu ilmaennustuse jälgimisest, sest päevad ei ole vennad. Kuna meie oleme mootoriremondi tõttu juba niikuinii siinses ohtlikus tsüklonihooajas, siis polnud meil muud valikut kui võtta parim mis hetkel saada on.

Leia pildilt raja algus. Lisan, et punaste siltide vahelt läheb eratee.

Jah, rada oli tõesti olemas.

Konni oli siin nagu Christmasel krabisid.

Ruu udusel mäenõlval.

Kui pilved korraks hajusid, saime meiegi avanevaid vaateid nautida.

Maagiline rada piki teravat ribi.

Vett olid täis nii õhk kui taimed.

Ruu sukeldumas kääbikumetsa.

Rada käis üle kolme, kuskil pooleteise kilomeetri kõrguse, tipu.

Puhkehetk mäetipus.

Järgmises orus avanes (mingil määral) vaade sõnajalapuumetsale.

 

Taolist sõnajalgu ning sammalt täis padrikut kohtasime viimati Uus-Meremaa lõunasaare lõunaosas. Komforditase on siinses troopikas mõistagi hoopis kõrgem

Mõni tuttavam lill ka.

Vettinud, kuid siiski mitte külmetav matkaja.

Tänu märjale ilmale võttis selle raja läbimine meil reklaamitud seitsme asemel üheksa ja pool tundi ja viimasest sadamasse minevast bussist jäime me seega maha. Õnneks möödus meist üks lõbus noor paar pisikese autoga, kes meid vaatamata sajule ja pimedale tee äärest üles noppis. Kuhu neil algselt plaan minna oli, me teada ei saanudki. Igatahes viskasid nad meid sadamaväravasse ära ja säästsid meie väsinud jalgu 18 km pikkusest lisamatkast. On veel maailmas häid inimesi!

Jälle tuleb möönda, et aega peaks rohkem olema. Siit saarelt enne paarinädalast stoppi lahkumine on tegelikult kuritegu. Pigem tuleks siia varuda kuu. Kahjuks meie pikemat puhkust siin endala lubada ei saa ja plaan on juba paari päeva pärast edasi liikuda.

Kuna meie vastremonditud mootor on juba mõned tunnid töötanud, siis on aeg plokikaane poltide pingutamiseks ja klapipilude kontrolliks. Siin on aga üks suur AGA – mul ei ole ei selleks vajalikku momentvõtit ega lehtkaliibreid. Harjutasin salongis omaette natuke aega prantsuskeelseid tehnikatermineid ja läksin naabreid intervjueerima.  Ennäe, saingi laenuks lehtkaliibrid. Momentvõtmega oli asi tõsisem. See on kallis riist ja keskmisel purjetajal seda tööriistavalikus ei ole. Õnneks oli üks sadama mehaanikatöökodadest vaatamata laupäevale avatud. Pärast väikest soojendusjuttu minu “hiilgavas” prantsuse keeles selgus, et nädala sees tegeleb see rahvas paatidega, aga laupäeval tulevad letti autod. (Mõni fänn võib ära tunda tõstukil rippuva Simca ralliauto.) Veel veidi veenmist ja kahtleva näoga mehaanik otsis kapist välja mulle nii vajaliku momentvõtme, öeldes, et see ei ole tema oma ja ta peab omanikult enne selle laenutamist nõusoleku saama. Üllataval kombel sai ta õige mehe kohe telefoni otsa, aga kõne oli lühike. OK, mõtlesin, kogu aeg ei saa võita. Üritasin taas prantsuse keelele kontsentreeruda ning hakkasin aimama, et asjad liiguvad hoopis minu kasuks. Jutt käis sellest, et peaks ikka mingi paberi tegema ja kas mul on mõnda dokumenti kaasas! Pakkusin ID-kaarti ja laeva passi, millega oldi väga rahul.

Peatselt olidki dokumendid kopeeritud ning ma võisin hinnalise tööriistaga minema kõndida.

Kes diisltega nakerdanud on, see teab, kuidas plokikaanepoltide pingutamine käib: nukkvõll maha, tagasivoolutoru maha ja sissepritse kinnitused eest ära (õnneks saab düüsid sisse jätta).

Ja saabki momentvõtmega poltide kallale. Mõnevõrra üllatavalt olid poldid heas trimmis ja lisapingutust vaja ei olnud. Mehaanik Richard oli pärast mootori proovikäivitust, hommikul enne mootori paati toomist, poldid veel korra üle käinud. Ilmselt see aitas. Seevastu klapid tahtsid reguleerimist küll. Mulle mittetavapäraselt õnnestus seekord kogu värk ilma midagi ära lõhkumata jälle kokku ka panna. Ja, üllatus-üllatus, mootor käivitus esimesel katsel. Rohkem ma ennast ei kiida, sest muidu tuleb võimalik järgnev kukkumine liiga kõva.

Nüüd ongi jäänud veel veidi paati küürida ning homme hommikul regame end Reunionilt välja. Siis pealelõunane poetiir (esmaspäeva hommikul on toidupoed kinni) ja asumegi taas teele. Sedakorda üle tormisemate vete kui viimasel ajal harjumuspäraseks saanud.