Tere! Muutsime just kursi Inglise kanalilt Hispaania loodetipule. Meil on kõik korras ainult tuul on tüütult vastu. Kuidas teil läheb?

Paistab, et tuul meid Oessantile lasta ei taha. Võtsime kursi Hispaaniasse. Veidi vabam tuul ja kiirem minek. Seal valime hetke edasisõiduks.

Kui juba Faiali külastada, siis peab kindlasti ära käima ka siinsetel vulkaanidel. Viimased vulkaanipursked olid Faialil1957-1958 aastal saare läänetipu, Capelinhose neeme, lähedal meres. Faial kasvas seeläbi 2,5 ruutkilomeetrit suuremaks. Piirkonda tuleb endiselt vulkaaniliselt aktiivseks lugeda, sest tugevad maavärinad olid siin alles nii hiljuti kui 1998.

Alustasime oma tutvumiretke saare lääneservast. Siin pildil on Capelinhose neem ja majakas.

Majakas on nüüd turistiatraktsioon ja kuulub koos selle kõrvale, maa alla rajatud muuseumiga ühte kompleksi.

“Uus” osa saarest on veel praegugi praktiliselt vegetatsioonivaba, punakaspruuni ja halli, basaldi ja vulkaanilise tuha segu.

Mõni taim siin ja seal ikka kasvab ka.

Kaldajärsakuid kujundavad Põhja-Atlandi talvetormide tuuled ning lained.

Ronimist ja kõndimist jätkub nendel laavaküngastel mitmeks tunniks.

Capelinhose neemelt algab ka üks Faiali pikematest (20km) matkaradadest “10 vulkaani”, mis kulgeb piki vulkaanikraatrite servi saare keskpaiga põhikraatrini. Jalutasime sellest mõned alguskilomeetrid kuni selle ees paistva rohelusse mattunud Cabeco Verde-ni.

Vaade tagasi Capelinhose suunas.

Need rajaäärsed põõsad on Assooride kanarbik.

Cabeco Verde mudane põhi.

Vaade saare keskosa suunas. Selle väiksema kaatri taga paistab juba ka saare kõrgeim Caldeira, aga see on juba eraldi matka väärt koht.

Edasi viis meie tee Faiali edelatippu Morro de Castelo Branco nimelist kaljumürakat vaatama.

Mõned rajaäärsed põllulilled.

Morrot ühendab kaldaga kitsuke ja järsk kaljuriba.

Ruu ootab infot raja ronitavuse kohta. Oli ikka üsna järsk küll. Vähimagi vihma korral sinna asja ei ole.

Erosioon on oma töö teinud ja isegi hea ilmaga ei saa jalge all oleva pinna püsivuses päris kindel olla, aga ära me seal üleval käisime.

Järgmine päev algas pilvisena ja seetõttu ei siirdunud me kohe peakraatri suunas, vaid läksime hoopis kõndima Faiali väiksesse botaanikaaeda.

Kui me keskpäevapaiku Caldeira servale jõudsime, oli nähtavus nullilähedane.

Siin pildil peaks paremal olema vaade kraatri sisemusse ja vasakul Hortale ning Atlandi Ookeanile.

Sellises pilves polnud Caldeira matka mõtet ette võtta ja kuna ennustati pealelõunast pilvisuse hõrenemist, siis läksime taas allapoole siinset metsa vaatama. Huvitaval kombel meenutab Faiali loodus väga Uus-Meremaa põhjasaare oma. Isegi sõnajalapuud on täiesti olemas.

Lahe känd.

Mõned metsikud lilled.

Koduse maitsega metsmaasikad.

Kui ilm selgines, olime jõudnud saare põhjaküljele. Me ei viitsinud enam autoga tuldud teed tagasi sõita. Kuna MapsMe kaart näitas, et ka siit on võimalik Caldeirale ronida, asusimegi teele mööda põlluteid ja nurmi.

Rada jäi järjest nõrgemaks ja lõpuks kahlasime lihtsalt mööda karjamaid ning kiviribisid.

Vaated läksid aga järjest muljetavaldavamateks.

Auk laavaribis.

Ruu ja kohalik kanarbik.

Olemegi üleval umbes kilomeetri kõrgusel.

Ronimine teeb näljaseks.

Vaade kraatrile meie lõunakohast.

Ruu teeb esimesi samme 8 kilomeetrisel, mööda kraatri serva kulgeval, rajal.

Kõrguse tõttu ei ole siin rohelus nii lopsakas kui madalamatel kraatritel.

Aeg ajalt läks meist mööda ka mõni pilv.

Vaade kraatri sisemusele selle lõunaküljelt.

Huvitav valkjas sammal niiskel kaljupinnal.

Tagasi alla.

Horta võttis meid vastu tuule ning sajuga, aga pärast mitmenädalast merereisi on sadamas tore iga ilmaga. Mõned asjad siiski häirivad ka. Erinevalt teistest Assooride sadamatest kus ankurdamine on kas keelatud või siis lubatud aga tasuta, tuleb siin selle eest maksta. Taks on kõigil sama 6.22 €/päev. Sadamakai ääres oleks meiesuguse taks 19.- €/päev. Seega ankurdame. Ankrutasu eest mingeid teenuseid ei saa: julladokki ei ole, duššiskäik maksab 2 euri ja kuigi WC on tasuta on see kaks korda päevas üle tunni aja suletud ning öösel suisa kinni. Kai ääres seistes saab vähemalt tasuta elektrit. Kraanivesi on siiski kogu linnale tasuta saadaval ja WiFi on vaba. Marina WiFi on siiski nii ülekoormatud, et sellega ühendust ei saa, kasutame linnavalitsuse poolt pakutavat.

Nii jahisadam kui ankruala on purjekaid täis ja elu lärmakas. Kuna põhi on kivine mõnede liivalaikudega, siis on ankru haakumine juhuslik ning vähemalt kaks jahti kolistasid ennast otse meie silma all uude kohta ankrusse ilma kaldal viibiva meeskonna abita. Kokkupõrkeid pole seni siiski toimunud ja suhtumine paistab üldiselt olevat mõistev.

Kuna meie Saksamaalt DHL-ga teel oleva kütusepumba siia jõudmine võtab ilmselt rohkem kui nädala, siis on meil siin aega piisavalt nii paaditöödeks kui ka saarega tutvumiseks. Alustasime nagu ikka paaditöödega. Mastis taglast kontrollimas käies märkasin, et vasakul esimesel vandil on paar traati ülemise otsa silmuse juurest katki. See oli meie grootmastil viimane seni parandamata tross.

Õnneks on Hortas paar päris head paadipoodi. Ühes neist, Mid-Atlantic Yacht Services, leidus meile sobiv Sta-Lok-i pikk silmus.

Tagasi jahis, lasksin grootmasti seisva taglase lõdvemaks ning tõin vigase vandi tekile.

Pika Sta-Lok-i otsiku eelis on, et sellega saab ära parandada vana vandi, lõigates purunenud osa maha ja kruvides Sta-Lok aasa endise pressitud aasa asemale. Nagu näha, oli trossi 19-st traadist katki koguni viis

Vant taas masti, alumise otsa keermetele veidi määret ja taglas taas pingule. Kogu lugu!

Samal ajal harjutas sadamas keegi genu pea-alaspidi heiskamist.

See on prantslase Jean Christophe purjekas. Tema meeskond oli parasjagu saarel ekskursioonitamas.

Ju ta oli pisut uudishimulik, et kutsus meid oma paati teed jooma.Ta seilas Assooridele lihtsalt paati proovima ning aega veetma, et siis sügisel juba tõsisem teekond Patagooniasse ette võtta.

Horta on kena, puhas ja vaikne väikelinn. Siin on mõnus jalutada mööda pikka hoolitsetud kaldapealset.

Kui aega rohkem ja soov veidi pikem retk teha, siis siinsamas linnaservas on kaitsealused kaljukünkad Monte Queimado (86m) ning Monte da Guia (145m). Neilt avaneb vaade kogu linnale.

Siin on sadamas ankurdavad jahid Monte Queimadolt vaadatuna.

Nende küngaste jalamil, mootorveesõidukitele suletud kitsukeses lahesopis on musta laavaliivaga Porto Pim plaaž.

Vaated Monte da Guialt.

Eemal paistab Pico saar koos samanimelise vulkaaniga.

See jaht on ankrus Monte da Guia vulkaani kurjakuulutava nimega, Caldeira do Inferno, kraatris. Nagu näha, on see kraater tänapäeval ühest küljest merele avatud.

Kellegi maaliline ja looduslähedane elamine.

Jalutasime piki Porto Pimi lahe kallast ning nautisime vaateid.

Pico tikub Hortas igale pildile trügima.

Aaloehekk supermarketi kõrval.

Keegi on mäenõlvale vaala teinud.

Monaco printsi Alberto nimeline meteoroloogiajaam. Horta on siinsamas teisel pool küngast.

Üks eriti sile linnaosa.

Tee ääres kasvavad ja õitsevad meie vanad tuttavad Uus-Meremaalt – pohutukavad. Siin nimetavad nad neid Faia-deks ( inglise keeles Fire Tree) ja väidavad, et need puud on endeemilised Assooridel, Portugalis ning Hispaanias. Vaata kaugelt või lähedalt — pohutukawa mis pohutukawa.

Sadamasse tuli uhke prantsuse purjekas, kümnekonna noore inimesega pardal.

Just praegu, kui ma seda juttu kirjutan, triivib meist mööda järjekordne ankrus paat, kelle meeskond ilmselt kaldal Peter-i baaris aega veetmas on. Kuna see asi kedagi teist eriti segavat ei tundunud, siis läksin jullaga talle poordi ning sidusin ta pika otsaga meile ahtriknaapi.

Appi tuli ka parasjagu mööduv naabrimees Outremer 45 katamaraanist.

Kui kutsu meil kenasti rihma otsas oli, läksin marina kontorisse uurima, kas neil selle paadi kapteni number on. Ei olnud, sest kuigi sellid saabusid juba ööpäev tagasi, polnud nad veel ennast kontorisse möllima viitsind vedada.

Õnneks ilmusid nad enne ööd ise välja.

Troll sai oma otsa tagasi ning marina tender pukseeris mootoririkkega purjeka paremasse ankrukohta.

Teele asusime 10. mail. Gribid näitasid, et mingi sujuv ja kiire sõit see ei tule. Alguses ilmselt tihttuules ja Assooridele lähenedes on juba loterii kui palju tuulevaikust või ehk hoopis tormituuli me seal saame. Otsejoones Floresele, kuhu meil oli plaan suunduda, on umbes 2100 meremiili. Ideaaljuhul läbiksime selle maa nii kolme nädalaga, aga olime valmis ka tunduvalt kestvamaks meresõiduks.

Esimesed 10 päeva möödusidki tihttuules pressides. Kuna kreenis laevas on salongis vaid üks mugav lesimiskoht alltuulepoordi diivanil, siis võttis merekindlam Ruu koha sisse vöörikajutis.

Kaldus paadis elamine nõudis taas jälle õppimist, aga mõne päeva pärast oli meil see taas käpas ja elu oma tavapärases mererütmis – hommikukohv kokpitis ning seejärel tegeleb igaüks oma asjadega.

Üle kahe aasta tagasi Atlandil õmmeldud kokpitikate vajab kohendamist.

Pikapeale tuli jälle kalaisu ka tagasi. Ei tea missugune lant siin kala saab?

Taas leidis kinnitust tõsiasi, et väikse kala jaoks mõeldud konksu pole siin mõtet leotada. See tõmmatakse lihtsalt sirgeks.

Millimeetrisest roostevabast trossist lipsu otsa läksid hambapastatuub ja kaks suuremat konksu.

Ja siis tuli kala ka. 1,2 meetri pikkune mahi.

Õhtusöögiks oli kala friikartulitega.

Tihttuules pressimine asendus pagiseguse tuulevaikusega.

Esimesel tuulevaiksel õhtul panime mootori käima. Kütust oli kaasas umbes nelja ööpäevaseks motoriseerimiseks, aga nii kaua meie kiire sõit ei kestnud. Vastu hommikut muutusid mootori tuurid ebaühtlaseks ja varavalges suri see lihtsalt välja. Kas meie mootoriprobleemid on tagasi? Kahtlustasin mingit jama kütusega. Kõigepealt muidugi peenfiltri vahetus ja eelfiltri kontroll – mõlemad tundusid kenad ja puhtad olevat. Kütust, õhu süsteemist välja saamiseks, käsitsi üles pumbates nägin, et kütusepump lekib. Selge see, et membraan on puruks.

Kütusepumba kättesaamine on Trollis üks tülikamaid ettevõtmisi.

Aga siin see on.

Meil polnud kaasas ei varupumpa (SUUR VIGA) ega isegi mitte varumembraani. Alles mõnepäevase nuputamise järel tuli pähe idee teha asendusmembraam meie hypalonkummika paigast.

Mootor jäi pärast edukat proovikäivitust igaks juhuks siiski reservi. Kursi võtsime ka Florese asemel Hortale Faial-i saarel, sest seal pidid kõikvõimalikud paaditeenused ja poed Assooride parimad olema.

Nii me siis vaheldumisi triivisime ja purjetasime, sõltuvalt sellest kui palju ilmataadil meie jaoks tähelepanu jätkus.

Ajuti tundus, et need purjega millimallikad kimatavad kiiremini kui meie.

Korraks käisid meid vaatamas ka mingid väiksemat sorti vaalad.

Ega laevas töö lõpe. Meie soolapritsmeid saanud telekal hakkas jantima hääl, kord tulles ja siis taas kadudes.

Katsetasin teleka kõhus sorkides lihtsamaid nippe, kuid ei midagi. Tegin lõpuks uue juhtme ja nüüd kuulame teleka häält läbi laeva helisüsteemi. Filmiheli kvaliteet tõusis tunduvalt!

Esimene rehv suurpurjes ja halo päikese ümber.

Suurpuri oli hea rehvituna hoida kahel põhjusel: esiteks, luurasid meid endiselt vihmapagid, mis tuule hetkega 15 meetrini sekundis tõstsid ja teiseks seetõttu, et vaikses tuules ookeaniummikas loksudes, peksles suurpuri muidu liiga rajult.

Kui me lõpuks Faial-ile lähenesime, muutus ilm halliks ning tuul muutlikuks.

Laheda pakstaagi asemel rammisime taas tihttuules ja pidime Horta sadamasse saamiseks isegi mõned paudid tegema.

Seetõttu jõudsime muulide vahele jälle sügavas pimeduses. Sadamatulede valguses olid ankurdavate laevade siluetid siiski kenasti aimatavad ja omale mõistliku veelapi leidmine oli küllaltki lihtne.

Kokku läbisime Guadeloupelt Faialile seilates 23 ja poole ööpäeva jooksul pea 2350 meremiili.

Ankrus Hortas Faiali saarel. See on üks Assooridest. Oleks peaaegu valges sadamasse jõudnud, aga tuul keeras vahetult enne kohalejōudmist vastu.