Edasisõiduks ilma ootamas

Kuigi esialgne plaan oli täna hommikul Biskaia ületust alustada otsustasime pärast järjekordse GRIB faili allalaadimist grib.us saidilt seda plaani muuta. Tuul on küll nõrgem, aga täna-homme ikka veel vastu. Vähemalt lahe põhjaosas. Et lähipäevade ennustus uut tormi ei näita, siis otsustasime ärasõidu laupäevale lükata, sest siis tundub tuul meile soodsasse suunda stabiliseeruda. Homme hommikul kontrollime oma plaani vettpidavust uuest GRIB failist ja siis veel viimane check laupäeva hommikul ning teele. Lisaks sellele mõistuspärasele põhjendusele aitab meil seda otsust vastu võtta asjaolu, et taevas on tinahall ning vahelduva eduga lödistab vihma sadada. Täna ongi meie esimene vihmapäev siin saarel. Eks tegelem siis tubaste töödega. Ile d’Oussant’ile on nende päevadega juba korralik ring peale tehtud ka. Siinsedid kanarbiku- ja sõnajalavälju, murdlainetes kaldakaljusid ning kauneid majakaid üritame täna-homme kindlasti veel külastada.









Ile d’Oussant

Prantsusmaa loodepoolseim punkt. Ideaalne peatuskoht põhja-euroopast Atlandile või vastupidi seilates. Saare vastaskallastel on kaks tasuta valgete külalispoidega sadamat, nii et valiku saab teha vastavalt ennustatavatele tuultele. Kuna istume siin ja ootame vaheaega tugevates edelatuultes, siis langes meie valik idapoolsele läänekaare tuulte eest kaitstud sadamalahele. Port Stiff, nagu on selle nimi, on oluline liiklussõlm, sest siitkaudu käib ühendus mandriga ja kogu selle aja mis me siin seisnud oleme on siin olnud pidev praamiliste melu. Teine, läänepoolne sadam on tilluke (kuigi purjekatele on külalispoisid pandud mitukümmend), aga see asub saare ainsas linnakeses Lampaul-is ja seal on vähemalt kolm väiksemat sorti supermarketit ning palju turistlikku tilu-lilu. Hetkel oleme meie siiski ainus purjekas kahe sadama peale mis siin aega parajaks teeb. Kiire üheööpeatuse tegid kohe meie esimesel õhtul veel kaks prantsuse purjekat, aga kuna see oli laupäeva õhtu, siis võib arvata, et need olid kohalikud nädalalõpupurjetajad mandrilt. Totaalset rahu ja heaolu siin vaatamata tasuta poidele siiski nautida ei saa. Kui Atlandil puhub, siis jookseb ummikas mõlemasse lahte sisse ja loksutab ankurdajad korralikult läbi. Näiteks eile öösel puhus siinkandis umbes 20 m/s ja meid raputas päris korralikult, isegi Ruu ei saanud poole hommikuni und. Lisaks hakkas eilse fantastilise jalutuspäeva järel vihma sadama ja tegi seda hilise hommikutunnini välja. Õnneks olime end saare jalutusradadel sedavõrd päikest täis laadinud, et meeleolu selleks ajaks veel nulli langeda ei jõudnud kui lõuna paiku taas päike välja tuli. Hilishommikustest pannkookidest energiseerituna paigaldasin poomile ära uue rehvimisplokkide süsteemi mille Falmouthis olime netipoest tellinud. Näeb välja päris korralik. Ruu tuulutas samal ajal paati ja voodipesu, sest madratsitealune kippus taas rõskeks muutuma. Õhtul veel mõnetunnine jalutuskäik ja nii see seikleja tegus sadamapäev mööda saigi. Tuleb veel märkida, et jalutusradu on siin saarel piisavalt. Lisaks ümber saare minevale kaldarajale on kõikvõimalikud risti-rästi rajad mida mööda kohalikud vist mere ääres piknikul käivad. Prantsusmaale kohaselt on ka väikseimad külateed asfalteeritud. Suuri puid on vähe ja vaated on avarad. Selliseid rinnust kõrgemaid sõnajalavälju pole me varem kuskil näinud. Karmima tuule käes asendub sõnajalg kanarbikuga ja siis edasi kiviklibuse madala rohuga. Kuhu ulatub murduv ookeanilaine, seal on ainult paljas kalju. Ah jaa, eile hommikul oli meil kaks külastust. Esiteks koputasid meile leaeva küljele tollimehed. Tõmbasime kähku riided selga ja lasime külalised laeva. Olid hästi sõbralikud ja eriti ringi ei tuhninud. Andsid meile paberi, et meid on seest ja väljast prantsuse tolli poolt uuritud ja öeldi, et seda võib näidata kui keegi veel kontrollima tahab tulla. Teiseks ujus sadamasse suur lustlik ilmselt mootorpaate armastav delfiin. Talle ei meeldinud, et mingi poi toreda paadi kinni võttis ja nii ta tujus seal paadi ümber ringi ja tümitas vaest poid tükk aega. Hiljem nägime teda ühe teise mootorpaadi seltsis aega veetmas.










Reisi esimene, põhjamaine etapp on seljataga

Eile õhtul kinnitasime otsa Aber Wrac’h-i sadama külalispoi külge. Tuul rauges ja kohe oli tunda lõunamaist niisket soojust — lõpuks ometi. Tegelikult oli plaan minna poi külge lääne pool, Ushant-i saarel (Ile d’Oussant), aga tuul puhus meid ida poole ja oli näha, et päevavalgel me sinna enam ei jõua. Lisaöö merel ka ei tõmmanud ja otsustasime võtta lähima sadama. Nagu eile ja täna kinnitust on saanud, oli Aber Wrac’h õnnestunud valik. Hästi kaitstud nii tuule kui lainetuse eest, suurepärane sadam, hea merevidinate pood (kuigi seda meil hetkel vaja ei ole) ja supermarket kus saime vahetada järjekordse tühjaks saanud Camping Gaz-i ballooni, umbes 20 min jalustee kaugusel (veini hinnad alates 1,5 EUR/pudel). Algne plaan oli teha siin kiire peatus ja Ushant-i poole edasi purjetada, aga õnneks tuli mõistus pähe ja lasksime suure kiire mööda, sest koht on fantastiline ja ilm pole üle Biskaia sõimiseks lähipäevil niikuinii kohane. Kokpitis rahulikku ja hilist hommikukohvi rüübates hakkas mulle äkki silma marinast väljuv Euros 41. Juba teine selle reisi jooksul! Tõusin püsti ja nägin, et see pöördus meie poole. Tegi ühe ringi ümber meie ja ma viipasin kaptenile, et ta laeva meie poordi juhiks ning hõikasin, et kas võib talle kohvi või õlut pakkuda. Jacky (see oli laeva omaniku nimi) oli nimelt meid kohe märganud ja tuli uudistama. Eelistus langes kohvile ja peatselt rääkisime meie salongis merest ja laevadest — Ruu ja Jacky rohkem, mina vähem. Minu prantsuse keel pole kunagi eriti hea olnud. Äärmiselt lahe kuju oli.






Falmouth ja St. Mawes

Teekonda Falmouth-i suunas alustasime mootori tõugatuna kuid juba mõne tunni pärast tõusis mõnigane tuul ja üles läksid kõik purjed. Fastnet Rock-ist möödusime täielikus purjaetamisnirvaanas. Päike paistab, puhub ligikaudu 5 meetrit bakstaaktuult ja praktiliselt ei mingit lainet — mõnusamaks ei saa puretamine enam minna. Ujutasin ka lanti, aga esialgu tulemusteta. See eest tuli ja mängis meiega suur parv delfiine. Nagu ennustatud, vastu ööd tuul tugevnus ja keeras tahapoole. Langetasime suurpurje ja poomisime genua meie uue teleskoop-poomiga välja. See jurakas on täies pikkuses üle viie meetri ja nõuab käsitsemisel lisaks jõule ka head planeerimist ja parasjagu ettevaatust. Igal juhul hoiab see genua ka suuremates lainetes kindlalt paigas ja sõit on hulga mugavam ja vaiksem kui laperdava või aeg ajalt tühjaks lööva genuga. Öösel pööras tuul poordi ja tugevnes sedavõrd, et pidime poomi jälle ära korjama. Sõit käis kogu aeg korraliku vuhinaga. Komforti vähendas asjaolu, et kogu teise sõiduööpäeva sadas vihma ja kuna tuul oli tagantpoolt, siis saime kokpitis vahis olles täiest märjaks. Ruuga vaheldumisi koikus magamas käies oli elu siiski täiesti talutav. Veidi alla kahe õõpäeva järel pärast Crookhavenist lahkumist loovisime sisse Falmouthi sadamasse ja jäime Falmouth Haven Marina kõrvale ankrusse. Tegime ühed Guiness-id ja kobisime magama. Lõuna paiku äratas meid taas päikesepaiste. Falmouth on imeilus linn. Lahte ümbritsevad majad tõusevad ridadena ümbritsevatele mäekülgedele mida pikivad siin-seal hallid kirikutornid ja kindlusemüürid. Olime juhuslikult valinud parima peatuskoha kogu linnas — Falmouth Haven asub linna südames. Baarid, poed ja restoranid algavad paarikümne meetri kaugusel kaist, väike supermarket ja tohutu universaalpood on umbes 100m kaugusel ja marinarahvas on tohutult sõbralik ja tähelepanelik. Pealelõunal leidsime endale koha teise paadina ujuvkai ääres ja peatselt saime endale ka väljapoole naabri. Kuna oli Falmouthi päevade pidustuse viimane päev, oli sadam puupüsti täis. Ööseks olid kõik kaid kaetud paatidega kolmes – neljas kihis. Meid ootas siin uus suurpuri mille ka kohe üles tõmbasime — sobis nagu valatud. See oli suur kergendus, sest tellisin selle purje Poolast Ocean Sails-ist ilma ise midagi üle mõõtmata ainult eelmise omaniku ülestähendusi uurides. Nüüd jäi üle veel ära oodata Taneli ostetud ja samuti siia saadetud õlifiltrid. Et grootpoomi küljes olevad rehviplokid olid reisialguse kurjade ilmadega purunenud, siis otsustasime need asendada tugevamatega — tore, et oleme Inglismaal, sest netichandlerid pakuvad siin järgmise päeva teenust. Välja arvatud uue suurpurje katsetus ja väike genua teipimine, on esimesed neli päeva Falmouthis möödunud turisti tehes ja selleks paremat ning ilusamat sadamalinna annab Euroopast otsida. Jalutasime linnas ning tegime väljasõidu üle lahe St. Mawes-isse. See on väikelinn sadama, kindluse, paljude kõrtside ning hotellide ja kümnete ankrus ning poi otsas olevate kohalike või külalisjahtidega. Lisaks on seal kilomeetreid jalutusradu ja vaated on lummavad. Pärast kolme ööd marinas otsustasime finantside optimeerimiseks poi otsa ümber kolida. See on lisaks odavamale hinnale ka rahulikum ja vaated ümbrusele on veel kaunimad kui kai ääres olles. Pealegi lahkus meil kaks päeva külas olnud Ruu onupoeg Graham taas oma tegemiste juurde Londonis ja me oleme paadis taas Ruuga kahekesi.

postie-media

postie-media1postie-media13postie-media15postie-media2postie-media3postie-media4postie-media6postie-media5postie-media7postie-media8postie-media12postie-media11postie-media10postie-media9


Neli nädalat Iirimaa läänerannikul on seljataga

Pärast tormipeatust Smerwick-is keerasime sisse Portmagee sadamasse Valentia saare lõunaküljes. Sissesõit väina on kitsas ja hoovus vihane. Seekord oli selge vedamine, et vesi meiega kaasa liikus. Mootorit oli vaja kasutada ainult sedavõrd, et mingi kiirus vee suhtes olemas oleks ja seega jahi juhitavus säiliks. Leidsime üksildase poi ja sidusime ennast selle külge ja veetsime imerahuliku öö piktoreskses külasadamas. Värske kraam ja liha olid taas otsakorral ja seega oli suund selge — Castletown Bearhaven, suur kalalaevasadam. Reklaamid ei valetanud, sadam oli suur ja täis iga mõõtu erinevate lippude all sõitvaid kalalaevu. Sõitsime piki pikka kaid ja lõpuks leidsime kalalaeva mis ei olnud meist palju suurem — selline vana, puust ja üsna logu. Keegi, vist omanik, oli kohal ja kutsus meid parda äärde. Talle tegi hirmsasti nalja, et me oleme nii kaugelt Iirimaale loodust vaatama sõitnud, ütles et me võime ööks tema laeva parda külge jääda, aga ta läheb kella viiest jälle merele, oli ainult korraks dokki põhja parandama tulnud. Meile nii varane tõusmine ei sobinud, seega tegime oma shoppingutiiru ära ja otsisime samas sadamas omale ööbimiseks poi. Ehituspoes vahetati isegi Camping Gaz-i balloone ja üsna mõistliku hinnaga. Varusime niipalju söögikraami, et enne Inglismaad enam poodi minema ei peaks. Viimane peatus Iirimaal oli tõeline maasikas: Crookhamn — suvituslinn riigi edelanurgas ja nagu ütles reklaam kõrtsi seinal — southernmost pint of Ireland. Sadamat kui sellist seal ei ole, on ainult pikk maaliline, kenade amjadega pikitud laht sajakonna külalispoiga mis ka enamus mitmesuguste mootorpaatide ja purjekate poolt kasutuses olid. Leidsime ka endale ühe vaba sellise ja läksime jullaga maale jalutama. Kail oli tavaline, aega küll suvitusõhkkond. Tegime jäätised ja ronisime ühe lähema kõrgema künka tippu. Merevaade Fastneti tuletorniga oli lummav. Eesootav tee Inglismaa lõunarannikule läheb sealt mööda ja ühtib suures osas kuulsa Fastnet Race’i marsruudiga.