Möödas on esimene ööpäev Vaiksel. Läbisõit 83 miili, sest tuult on vähe. Hetkel motoriseerime. Loodetavasti saame peatselt jälle tuult. Nägime haid.

Kuna nõrgad ja muutlikud lõunakaaretuuled meid ekvaatori suunas purjetada ei lase, siis suundume seni läände kui taas lõuna poole pääseb.

Täna 21.10 Eesti aja järgi ületasime ekvaatori. Nüüd on vaja veel veidi lõuna poole liikuda, et kagupassaadid kätte saada, siis juba edasi Markiisidele

Tuul on nõrk, aga ummika peal on terav väike laine. Purjed rapsivad ja paat kõigub. Eile murdus jälle grootpoom.

Tuul on nõrk, aga ummika peal on terav väike laine. Purjed rapsivad ja paat kõigub. Eile murdus jälle grootpoom.

Grootpoom on parandatud ja suurpuri jälle üleval. Eks aeg näitab kuidas parandus peab. Üritame poomi paremini hoida ka. Tuult on endiselt vähevõitu.

Passaadid on käes. Kolm viimast ööpävast läbisõitu on olnud 115-135 NM. Püüdsime esimesed kaks kala ka. Seekord tulid mõlemad päikseloojangu ajal.

Pool ligikaudu 4000 miilisest teekonnast Panamast Markiisidele on seljataga. Hetkel on minek hea – kiirus püsib 7 sõlme kandis. Kas veel selles kuus kohal?

1. elektroonikaprobleem sellel reisil – üles ütles Raymarine C120 kaardiplotter, restardib iga mõne sekundi järel. Õnneks oli meil varuks kaasas E120.

Hiva Oa saareni on jäänud ainult 190 miili, aga tuul on otse tagant ja alla 5 m/s ning viib meie tõruvähke täis kasvanud paati edasi vaevalise 2 sõlmega

Ankrus Hiva Oa saarel Tahauku lahes. Tõeline troopika – rohelus ja kaljused mäed kõikjal ümberringi. 100m kaugusel lendavad murdlainepeitsmed taevasse.

Ankrus Hiva Oal Hanamenu lahes. Siin on peale meie veel 3 purjekat mis üleeile Atuonast lahkusid. Loodus on siin metsikum ja künkad kaljusemad kui Tahaukus.

Ankrus Hiva Oal Hanaiapa lahes. See on maaliline koht. Mäenõlvadel vaheldub pruun kalju erkrohelise metsaga. Vesi on kutsuvalt sügavsinine ja läbipaistev.

Ankrus Ua Huka saaarel Hane lahes. Hiva Oa-lt oli siia 56 miiline üleöösõit. Koidikuks olime kohal. Siin lahes tundub isegi mingi WiFi olevat.

Lahkusime La Playita marina kõrvalt ankrust esimesel võimalusel ja sügava kergendusetundega.

Ka siin valitses Panamale iseloomulik ükskõiksus ja ebakompetentsus. Kui soovisime kütuse ja vee võtmiseks kai äärde tulla, siis osutus, et see maksaks lisaks kütuse ja vee hinnale veel mitukümmend eurot “dokkimistasu”. Neelates alla selle üllatuse saime veel teada, et ei, täna enam kütust ei saa, sest kell on juba neli! Tulge homme. Õnneks mulle meenus, et homme on laupäev ja kohe selguski, et ei, kai äärde siiski homme enam ei saa, sest see on okupeeritud turismilaevade poolt. Tulge esmaspäeval! Otsustasime hoopis kaks kanistrit juurde osta ja mõned tankimistiirud jullaga laeva ja kütusetankla vahel teha. Vee jaoks ei jätkunud enam energiat, aga kuna olime Shelter Bay-s mageveepaagi täis pannud ja kanalis vett eriti ei kulunud, siis see meile muret ei teinud. Pealegi on meil olemas magesti. Niipea kui tõusis mõningane põhjatuul (16. aprilli õhtupoolikul) hiivasime ankru ja võtsime suuna edelasse.

Olime juba otsustanud, et Galapagosele me ei lähe. See jättis meile valiku mööduda neist saartest kas ida- või lääne poolt. Soovitus aprillikuuks on purjetada reipalt ida poolt Galapagost kuni kolme kraadi lõunalaiuseni ja siis jätkata läänesuunas kuni need saared seljataha jäävad, enne kui kurss otse Markiisidele võtta. Võimalik, et see ei olnud tänavuseks aprilliks parim plaan. Esialgne põhjakaaretuul asendus paari päeva pärast vaikuse ja vastutuulega. Tegime mida saime ja purjetasime kord läände ja siis jälle kagusse ning kui tuul vaikis, motoriseerisime edelasse, eesmärgiks võimalikult kiiresti lõuna poole ekvaatorit kirdepassaatidesse jõuda. Ekvaator saigi ületatud üheksa ja poole päevase purjetamise järel, aga isegi siis, kui jõudsime ihaldatud kolme kraadi lõunalaiuseni ei olnud passaate kusagil. Kord midagi nagu tuli ja siis tuul jälle kadus.

Üritasime sõita kord suurpurje ja genuaga

ning siis jälle väljapoomitud eespurjedega.

Vaikses tuules ja suures ummikas hakkas suurpuri tugevalt klõmmima ja taas purunes suurpurje poom. See väga muret ei teinud, sest lootsime lõviosa ülejäänud ligikaudu 3000 miilist tagantuules ja liblikas purjedega läbida. Parandasin igaks juhuks siiski grootpoomi kaasasolnud paksu kevlarkanga ja epoksiga ära. Selgus, et see oli hea mõte – tuul jätkas keerutamist ja nõrgas külgtuules oleksime me ilma groodita väga aeglased olnud.

Kui kiirust ei ole, siis kala ei tule. Vaikse ilmaga on hea kala püüda, aga riputa tamiili otsa mida tahes, trollimiseks on vaja, et laev liiguks.

Tegin ajaviiteks uusi lante olemasolevatest toorikutest.

Siiski kui saime jälle tuult, tuli ka kala. Seekord mingeid makrellilaadseid, nii 50cm pikkuseid. Selline kala on kahele üheks söögikorraks päris paras.

Kasutasin vaikset ilma põhja alla kasvanud metsa puhastamiseks.

Mõnevõrra pakkus tegevust veel poomi purunemisel kinni kiilunud grootvall, mille vabastamiseks tuli tugevalt kõikuva paadi masti ronida.

Purunes ka DuoGen-i kinnituskõrv ja võlli ots.

Needki said käepäraste vahenditega parandatud. Seni peavad.

Põhiosas möödus meie 40 päevane ja 4000 miiline teekond Markiisidele siiski süües, magades ja lugedes.

Ruu tegi pilte ja kirjutas memuaare

Et mitte pimedas Hiva Oa-le jõuda, jätsime ööseks üles ainult genu. Hommikupoole tuul vaikis ja nii me mootorpurjetasimegi viimased viis tundi kuni ankrupaigani Atuona küla lähistel Tahauku lahes.

Siin oli enne meid juba paarkümmend jahti, nii mõnedki neist juba varem kohatud.

Lõpuks ometi Polüneesias!

Saabusime Tahauku lahe ankrukohta reede hilishommikul.

Atuona on suurim asustatud punkt Hiva Oa-l. Siin on mõned poed, postkontor ja pank. Laenutada saab autosid ja leidsime isegi paar kohvikut ning mõne hotellilaadse asja. Postkontoris ja pangas asuvatest sularahaautomaatidest saab kohalikku raha – Vaikse ookeani Frank-e ehk CFP-sid. Kuuspakk 0.33 l kohalikku õlut maksab 1638.- CFP-d (umbes 14 eur) ja see annab hea ettekujutuse kohalikust elukallidusest. Lisaks elas siin Paul Gauguin ja siia, Atuona kalmistule on ta ka maetud. See viimane ja muidugi ka asjaolu, et pidime ennast kusagil Prantsuse Polüneesiasse sisse möllima, meid Atuona-sse tõigi. Esialgne plaan oli kiire külastus, 1-2 päeva, ja siis kohe edasi teistesse looduskaunitesse kohtadesse. Nimelt ei ole Tahauku laht matkapurjetajale kõige mugavam peatuskoht. Esiteks on laht väike ja enamus sellest on reserveeritud kaubalaevade manööverdusalaks, teiseks tuleb lahte sisse korralik ookeaniummikas mis ankrus olijaid vaatamata tuulelaine puudumisele kõvasti kõigutab ja kolmandaks asub Atuona küla koos oma poodide ja kohvikutega Tahauku lahest nelja kilomeetri kaugusel ja ühistransport on olematu. Vaatamata plaanidele me siit nii ruttu minema ei saanud. Sissemöllimine kohalikus Gendarmerie-s oli kiire ja mugav, täita tuli ainult üks blankett. Kontor oli lahti isegi laupäeval ja “ülemused” olid lõbusad. Seega punkt (1) meie neljapositsioonilises plaanis sai täidetud sujuvalt. Teise punktiga nii hästi ei läinud, sest võimalik, et külastajate vähesuse tõttu oli Gauguin-i muuseum nädalavahetusel suletud.(Käisime seal siiski ära esmaspäeva hommikul.)

Selle asemel tegime ära punkti (3) ja ostsime veidi ülikallist söögi- ja joogikraami. Ülejäänud nädalavahetuse kasutasime jalutuskäikudele.

  

Muuseas käisime ära Gauguin-i haual.

Vihmane ilm on hea paadi pesuks.

Esmaspäeval postkontoris selgus, et meie punkt (4), internetiühenduse hankimine, ei suju nii lihtsalt nagu oleks võinud. Põhimõtteliselt oli lahel korraliku tugevusega tasulise WiFi signaal, aga nagu selgus postkontoris, olid olid nii WiFi ettemaksukaardid kui ka kohalikud mobiilikaardid transporditöötajate streigi tõttu juba kahe nädala eest otsa lõppenud. Katsetasime veel ühte internetikohvikut, kus viie euro eest ostetud tunni jooksul saime sisse tõmmatud kolm spämmi. Saime aru, et meie rahulik matkapurjetaja elutempo on selle koha jaoks liiga kiire ja meie eelarve Prantsuse riigi rahast rikaste pärismaalaste jaoks liiga väike. Meie õnneks oli üks kohalik ettevõtlik naisterahvas pannud 300m kaugusele sadamast, looduslikult äärmiselt kaunisse neemetippu püsti varjualune – internetikohviku (kohviku selles mõttes, et külmkastist sai osta jahedaid mahla- ja õllepurke) kus ööpäev netti maksis umbes 4 eurot. Tädi ja mahlakast olid kohal küll ainult 9-11 hommikul, aga nett venis kohaliku usinusega ööpäev läbi. Pooleteise kuu mailide allalaadimine sisustas meil siin parema osa teisipäevast, aga vähemalt olime pika ülesõidu järel jälle maailmaga ühenduse saanud.

Tegelikult, ega see laht siin nii paha polegi kui kohalikku ellu sisse elada ja vanadelt olijatelt saadud nipid kasutusse võtta. Näiteks ankurdada on vaja kahe ankruga, nii et vöör jääb lahesuu ja sissetuleva ummika suunas, siis kõigub laev põhiliselt üles-all ja mitte nii palju küljelt küljele. Looduse poolest on kõik niikuinii äärmiselt võimas – kõrged mäetipud ja lopsakas rohelus kõikjal ümberringi.

Külla pääsemise ja toidu järel käimise teeb lihtsamaks asjaolu, et kohalikud on üsna altid hääletajaid peale võtma.

Märkimata ei saa jätta ka siinsete purjetajate aktiivset seltsielu. Enamusel siin ankrus olijatel on ju seljataga kümneid päevi pikk mereretk Panamast, Galapagoselt, Mehhikost või Kaliforniast. Sündmusi, mida meelde tuletada või elamusi, mida jagada jätkub rohkem kui üheks koos istutud õhtuks.

Neil Tšehhi päritolu poistel, kes toimetasid Uus-Meremaa purjekat Panamast Uus-Meremaale oli parajagu käsil pesupäev, aga nad leidsid siiski aega meile kohaliku elu vihjeid jagada.

Kutsusime nemad ja veel paar uut sõpra õhtul laeva külla.

Kibelesime siiski edasi purjetama. Tahtsime näha Hiva Oa põhjakülje lahtesid ning loomulikult ka ülejäänud siinseid saari.

Hiva Oa läänekallas on kivine ja järsk.

Esimene ankrukohaks sobiv laht on alles saare loodeosas.

Lahte sissesõitu valvab võimas Grosse Tour-i kalju.

Laht ise on varjuline kuid sumeda porise veega.

Selle koha põhiline atraktsioon on orgu täitvad puuviljaaiad. Kookoseistanduse alustaimestiku hulgas

on üks kole lill. Pisut nagu takjas, aga väiksem ja õelam.

Viljad haakuvad kõikjale kuni särgiservani ja on üliteravate okastega mis näpunaha katki torkavad.

Käbi ei kuku kännust kaugele.

Selline paadikuur siis.

Külas ei olnud näha hingelistki, aga külatänav oli kena ning korras.

Seda Hanamenu küla ühendab saare ülejäänud asustusega ainult jala või hobusega läbitav rada, millega külgnevad puuviljasalud.

Kvaliteedikontroll sidrunile.

Kõlbavad süüa küll!

Under the mango tree…

Mangot maitsmas.

Sellisena on nad puu otsas.

Kivimüür metsas.

Vaade varjualusest lahes ankrus olevatele purjekatele.

Ankrus Hiva Oa saarel Taiohae lahel. See on populaarne koht. Homme lähme linnaga tutvuma. Gaasiballoone peaks ka täitma ja veidi toiduvarusid täiendama.

Hiva Oa järgmisesse põhjaranniku lahte hiilisime nagu varemgi nii lähedal kaldale kui julgesime, aga samal ajal mitte liiga lähedal, sest enamus saare kaldajoonest on meie Navionicsi kaardile märgitud valge värviga – kaardistamata ala. Kallas väärib vaatamist: muljetavaldavad kaljupaljandid, kaunid orud, koopad ja joad.

Pildistamistväärivat jätkub kogu ülesõidu ajaks.

Kohe lahesuudmes on üksik kalju.

Enne meid oli ankrus juba üks prantslane.

Lasksime oma ankru vette naabrist mere pool. Hilisemal vaatlusel selgus, et oleksime pidanud kaldast veelgi kaugemale jääma, sest meie all olid korallipuhmad ja meie enkrukett takerdus nende ümber. Õnneks olin igaks juhuks ankru külge lisaotsaga ankrupoi ühendanud. Nii saame vajaduse korral ankru kätte ka siis kui kett korallide ümber kinni kiilub.

Esimest korda Markiisidel olime ankrus kenas sinises läbipaistvas vees. Käisime ujumas ja sukeldumas. Kõikjal meie all olid suured valgeid põhjapõdrasarvi meenutavad korallipõõsad. Korallide ümber ujus sadu erinevas suuruses ja värvis kalu. Ruu alt ujus läbi umbes pooleteistmeetrine hai kes talle aga vähimatki tähelepanu ei pööranud.

Esimesel päeval me maale minna ei viitsinudki. Imesime endasse ümbritsevaid kauneid vaateid.

Teisel päeval asusime saarega lähemalt tutvuma.

Kohalik sõidu- ja töövahend on endiselt ühe külgpontooniga piroog. See võib olla nii aerutatav kui ka paari võimsa päramootoriga varustatud paat.

Kohalik, lahega samanimeline küla on oma kaunilt roheliste jõekallaste ja palmisaludega tõeliselt maaliline.

             

Kuidas nüüd sellest sildist aru saada?

Seevastu selle mereäärse “parkla” tähistus oli mõistetavalt rahvusvaheline.

Saarerahva põhitegevus ja põhisissetulek on kookospähklite sisu kopraks kuivatamine. Kõikjal on selliseid koprakuivatusvarjualuseid. Katus on nihutatav, nii et päikesepaiste korral on see kõrvale lükatud ja vihmaga tõmmatakse taas kuivavate pähklituumade peale.

Siin on kohalik lihtne betoonist valatud maabumissild. Kusjuures kraaniga mageveetoru on toodud kohe silla juurde. Vesi tuleb jõest ja on sõltuvalt sademete hulgast selgem või mudasem. Kas see vesi ka keetmata juua kõlbab on igaühe enda otsustada. Meil esialgu piisab joogiks veel oma magestatud vett.

Õhtul saabus lahte uus naaber.

Meie otsustasime lahkuda, et võtta ette 56 miiline üleööretk Ua Huka saarele.

 

Ua Huka saar asub oma suuremast ja tuntumast naabrist Nuku Hiva-st paar-kolmkümmend miili ida pool. Seda saart külastab suhteliselt vähe purjetajaid, sest enamus neist suunduvad kas otse ookeaniületuse järel või pärast Hiva Oa-l peatumist Nuku Hiva-le. Meie otsustasime selle saarega siiski tutvust teha.

Lahesuudmes kõrgub muljetavaldav Motuhane nimeline kaljumürakas.

Sattusime peale pühapäevasele sportpiroogide võistlusele.

Hiljem selgus, et see mees on Markiiside tšempion.

Kuna laht tundus tuuline, siis panin DuoGen-ile veevindi asemele tuuletiiviku.

Lahes oli ankrus veel üks purjekas.

Kutsusime möödaaerutanud Danieli meie juurde õhtusöögile. Selgus, et ta on siin lahes ankrus juba kuu aega ja enne seda oli kuus kuud Fatu Hiva-l. Ta on juba kümme aastat oma Ovni 37-s elanud ja tal ei ole mingit plaani Prantsusmaale tagasi minna. Õieti, nagu ta väitis, ei ole tal mingit plaani troopikast lahkuda. Tal oli nii mõndagi meile oma purjetajakarjääri jooksul toimunust jutustada.

Järgmisel päeval olime kutsutud Danieli paati kohvi jooma.

Ovni on mugav ja merekindel tõstetava kiiluga alumiiniumpaat ning selle tõttu nii mõnegi avamerepurjetaja unistus. Tõsi, Ovni 37-e 300 kilone tõstekiil on pigem svert, sest enamus pliiballastist on kapseldatud epoksisse paadi põhjas. Kui kiil ja roolileht on üles tõstetud võib selle siledapõhjalise paadi mõõnaajaks kas või plaažile sõita.

Olime mingist raamatust teada saanud, et küla kohal mäenõlval on kivikujude (Tiki-dega) pühapaik. See tundus mõistliku kohana kus ära tuleks käia. Ühtlasi vaataks muidugi üle ka Hane küla enda.

Polüneesia mesila.

Küla servast algab paks mets.

Sellist asja nimetavad nad siin samuti sillaks.

Need koduse välimusega sead kasvavad siin metsikult.

 

Enamuse mäenõlvadel laiuvast metsast moodustavad kookospalmiistandused.

Külavahel betooniga kaetud olnud tee muutub külast väljudes katteta kivi- ja mudaseguseks teeks mis hargneb kümneteks samasugusteks kõikjale palmiistandustesse viivateks kookosekoristusteedeks.

Siin-seal vulisevad roheluse all mägiojad.

Sellist õit me varem kohanud ei olnud.

Sel õhtul meil pühapaika leida ei õnnestunud. Pidime leppima külas nähtud kivikujudega.

Nii lihtsalt me ennast siiski heidutada ei lasknud ja juba järgmisel hommikul olime taas avastusretkel.

Eelmisel õhtul ja öösel sadanud tugev vihm on teedele oma jälje jätnud.

Lummav lopsakas troopiline loodus.

Esimese hooga tormasime otsitud tiki-dest taas mööda ega peatunud enne kui viimane tee tihnikust leitud jugade juures otsa lõppes.

Olime juba enne pannud tähele tühjas metsaaluses olnud betoontrepi juppi. Pidasin seda mingi ammu hävinud maja osaks. Tõelisuses oli see aga tiki-de juurde minev raja algus.

Siin nad siis ongi, meie otsitud tiki-d.

Vaade pühapaigast.

Keegi oli tiki-le kondi toonud.

Meie joogipeatus koos igiammuste kohalikega.

Tagasi külas. Nagu silt ütleb on tegemist meremuuseumiga. Siin on ekspositsioonis ka 300 aasta vanune piroog.

Motuhane ja purjekad.

Seekord viib tee meid lähedal asuvasse Hokatu külla.

Meil polnud jalutamise vastu midagi, aga juba saja meetri kõnni järel korjas meid üles kohalik auto.

Tore katamaraan Hokatu-s.

Kivi- ja puunikerdus on siin kõva sõna.

Mingi suurema greibi suurune puuvili.

Tegime külas ja selle lähiümbruses väikese tiiru.

Paistab, et tuuled võivad siin aeg-ajalt üsna tugevad olla.

Greipfruudipuud küla vahel.

Kellegi koer tuli Ruud uudistama.

Lapsed väljumas kiriku koorilaulutunnist.

Tagasitee õnnestus jalutada. Kõndisime ja imetlesime ümbrust.

Taiohae Nuku Hiva saarel on Hane-st 35 miilise purjematka kaugusel. See on paras päevateekond ja nii asusimegi teele liigselt kiirustamata pärast hommikukohvi ja -sööki.

Purjetasime Ua Huka läänetipu poole ja nautisime vaateid.

Eksootiline golfiplats?

Kui Ua Huka kaugemale jäi otsustasin ära vahetada DuoGen-i tuulerootori ülekande veetava hammaka mis Hane viimasel tuulisel päeval oli täiesti hambutuks muutunud. Et keegi ei arvaks, et DuoGen lihtsalt iseenesest kogu aeg laguneb, siis tuletan meelde, et meie DuoGen2 on ostetud kasutatult ja oli juba enne meie kätte sattumist mitu korda üle ookeani sõitnud. Meilgi on see praktiliselt kogu aeg, seega hetkel juba üle aasta PIDEVALT töös olnud: merel propeller vees ja ankrus olles suur rootor tuules. Loodame tast veel hulga ampreid kätte saada selle reisi jooksul.

Liikusime taas taganttuules väljapoomitud genu ja besaani all.

Esimesed kaljunukid Nuku Hiva-st. Nii-nii rohelised.

Taiohae lahel oli ankrus oma poolsada purjekat. Kuna lahte jookseb sisse kurikuulus Vaikse ookeani ummikas, siis üritasime leida kohta väikse poolsaarenuka taga lahe idaküljel. Lasime ankru sisse ja olime endaga üsna rahul. Üks Uus Meremaa paat tundus küll pisut lähedal olevat, aga ei midagi hullu. Lasime julla tekilt merre, sõime õhtust, vaatasime paar osa “Murder, She Wrote” ja kobisime magama. Mingil hetkel kuulsin kõvu hõikeid ja silmi avades nägin kajutis heledat valgust. Kuskil oli mingi jama. Tõmbasin uneseguselt susped jalga ja ronisin tekile. Selgus, et meie Uus Meremaa naaber ei olnud meie paatide omavahelise asendiga rahul. Olime teineteisest tõesti ainult mõne meetri kaugusel. Sell oli ärganud selle peale, et meie ahtris, viiemeetrise otsa küljes jõlkuv julla oli tema purjeka vööri põnksinud. Õnneks ei olnud me jullale mootorit külge pannud, nii et vastu vööri käis vaid pehme kumm. Viimati saabununa vabandasin viisakalt ja lubasin oma paadi nende lähedusest viivitamatult ära koristada: lihtsam öelda kui teha. Kell oli selleks ajaks juba pool kaksteist ja väljas pime. Panin mootori soojenema, vööriteki valguse põlema, kükloobi laubale ning asusin vööritekil ankrut hiivama. Teraselt ümbrust jälgides oli pimeduses võimalik eraldada jahtide tontlikke halle siluette. Mõned neist olid vist puht viisakusest isegi ankrutuled sisse lülitanud. Kõrgel mastitopis olevatest ankrutuledest on aga paatide vahel manööverdamisel vähe kasu. Tigukäigul liikudes ja meie õnneks võimsa laubalambi valgusvihku siia-sinna suunates leidsime suhteliselt meie endise ankrukoha lähistelt uue ja vähemalt pimeduses piisavalt suurena tunduva tühja platsi. Lasksime ankru sisse vaba vee keskel (kerge tuul võitleb siin lahel vahelduva hoovusega) ja jäime lootma parimat. Kohe koikusse ronida ei tahtnud, vaja oli veidi närve rahustada ning vaadata kuhu meie purjekas lõpuks pidama jääb. Võtsime Ruuga ühed õlled pihku ja jäime mõneks ajaks pimedasse kokpitti istuma ja maailma jälgima. Mis siis oli juhtunud, et me naaberpaadile peaaegu otsa triivisime? Öösel puhusid maa poolt üle 10 m/s tuuleiilid ja venitasid jahtide ankruketid sirgeks. Kuna olime ankrus ~15m vees, siis olin õigeusklikult 80m ankruketti välja lasknud. Ilmselt meie Uus Meremaa naabril oli ketti väljas vähem. Paljudel väiksematel jahtidel (nagu ka meie naaber oli) on kaalu pärast üldse ainult 50m ketti ankru küljes ja kuna see paat sattus puhangu ajal meist allatuult olema, siis me talle peaaegu vastu ka läksime. Ebameeldiv intsident igal juhul ja vastutav pool on alati viimati saabunu, seega meie.

Hommikul leidsime ennast ankrust väga asjalikust kohast ja jätkasime oma igapäevaseid tavatoiminguid.

Mäeharjal on sellised kõrged puud.

Meil oli vaja linnast veidi süüa osta, sest kavatseme lähipäevad inimtühjemates lahesoppides veeta. Ühtlasi tahtsime ka seda kuulsat küla vaadata.

Taiohae laht on tuntud juba sajandeid kui purjelaevade pelgupaik ja koht kus pärismaalastelt provianti peale võtta. Selle lahe pärismaalased olid suhteliselt sõbralikud ja altid kauge maa laevadega vahetuskaupa tegema. Siin pani vaalalaevalt plehku ka kuulus Herman Melville (Moby Dick-i autor) kes siinsest tolleaegsest elust kirjutas värvikad raamatud Typee ja Omoo. Tänapäeval on Taiohae viisakas väike küla kahe toidupoe, panga ja väga hästi varustatud ehituspoega. Eriti see viimane on oma paati korrastavale purjetajale tõline kullaauk.

Kail puhastasid kalurid äsjast püüki.

Kõrval oli silt mis keelas karmilt haide toitmise ja üldse nende igasugu tülitamise.

Polüneesia külad on nagu öö ja päev võrreldes Kariibi küladega ehk siis kenad ja korras.

Aedades on mangod…

…banaanid…

…ja greipfruudid.

Pastoraal külavahel.

Liiklusvahendid kõik kenasti kõrvuti garažeeritud.

Selles majas ja siin elaks hea meelega.

Teid tehakse siin nagu igaveseks – raudbetoonist.

Vaated mäenõlvalt majade vahelt on lummavad.

 

Ankrus Hakatea lahes.

Ankrus Haahopu lahes. Tundub rahulik ja mõnus koht olevat. Kuldse liivaga plaaž on 100m kaugusel ja vesi on selge. Üks ameeriklane on siin peale meie veel.

Ankrus Anaho lahes. Tänane 17 miiline sõit venis loovides 27 miiliseks. Ankur jäi pidama kolmandal katsel, põhi on kivine ja koralline.

Ankus Hakahaa lahes. Herman Melville redutas siin pärast vaalalaevalt ärahüppamist. Saime täna kätte 1.4 meetrise wahoo. Õhtul tuleb suurem praadimine.

Nuku Hiva-le on nüüd ring peale tehtud ja oleme tagasi tsivilisatsioonis ning WiFi levialas. Peatselt siis ka pilte ja juttu teistest Nuku Hiva lahtedest.

Lahkusime kiikuvast ja tuulisest Taiohae-st ning suundusime itta. Meie esimene peatus oli kuulsas Davidi lahes (Hakatea laht) mis sai oma purjetajate seas nii levinud nime seal elanud kruiserisõbraliku polüneeslase Davidi järgi. See oli koht kus peatuti selleks, et tema vihmaveepaagist korralikku joogivett võtta. David siin enam ei ela. Ta kolis või koliti siit välja, et teha ruumi TV-seebi filmimiseks.

Kaheharuline laht on maagiline. Ühes harus on laavaliivaga must plaaž ning sealt algab retk maailma ühe kõrgeima, 350 meetrise joa juurde. Teine haru on see kus ankrus ollakse ja seda kaunistab valge koralliliivaga plaaž. Kõikjal ümberringi kõrguvad järsud roheluses mäenõlvad ja selleks, et siin ankurdavaid jahte ümbritsevast kaunidusest pilti saada tuleb oma peaga skaneerida kahes suunas, nii vasakult paremale kui alt üles.

Juba lähenedes muutus kaldajoon sakiliseks ja metsikuks.

Imekombel leidus pilsis veel üks kodune õlletops. See sai ära tarvitatud meie traditsioonilise saabumissõnumi lähetamise juurde. Ankrus, kõik korras.

Loomulikult võtsime esimese asjana ette treti selle kuulsa joa suunas.

Matkajad on veel puhanud ja meel hea.

Laavaliiva randa jooksid nii meetrised murdlained. Oli tegu, et jullaga enam vähem kuivalt kaldale saada.

Muld on siin orus viljakas – mis maha kukub see kasvama läheb.

Lilled tõusid otse rannaliivast.

  

Jõesuudmes on “küla” kus elab kaks peret. Mõlemad tegelevad lisaks turistidele ka kopra ning puuviljandusega. Näha on kookospalme, leivapuid, papaiasid, banaane, sidruneid ja muid, mille nime ei ole veel selgeks saanud.

Külatänav.

Vaade eelolevale retkele.

Külast maitsi teed välja ei vii. Seda rada kasutatakse orust kookospähklite toomiseks.

15cm läbimõõduga hibiskuseõis ja mingi “tõru”.

Nii söök kui jook vedelevad maas.

Matšeetet pole vaja, joomiseks saab pähkli ära “teritada” ka hea taskunoaga.

Tuuma juurde aitab pääseda terava nurgaga kivi.

Esimene vaade joale. Me pole veel isegi samas orus.

Lähenedes joale tulevad lähemale ka kaljuseinad.

Vaade avaneb ainult üles.

Lähemalt juga enam kahjuks ei näe. Ümberringi on ainult püstloodis kaljuseinad.

Meid hoiatati kukkuvate kivide eest, aga midagi sellist me ei oodanud. Maapinnal olid siin ja seal kaljurahnude kukkumisest tekkimud kraatrid. Algul arvasin, et keegi oli kividest midagi otsinud ning neid selleks purustanud. Need kaljutükkidega kaetud kraatrid tundusid täiesti värsked – kauaks me seda kohta imetlema ei jäänud.

Tagasiteel saime veel ühe vaate joale.

Läbi oja.

Tagasi külas.

Mingid piprad.

Külatädi kutsus meid enda poole. Põhjenduseks oli, et pidime enne purjekale aerutamist jõudu koguma. Pakkus meile puuvilju.

Uudishimulik kutsikas…

…ja kass.

Vaatasime üle ka koralliliivaplaaži.

Murdlainetest lihvitud korall. Siit see liiv tuleb.

Mingid viljad plaažil.

Seltskond ankrus. Need tillukesed kaks masti seal taga on Troll.

Ja see kõige kaugemale ankurdanud “paat” on 95 jalane ühekereliseks maskeeruv hobi kalakatamaraan.

Üks naabritest koera jalutamas.

Üks asi millest me muidu imekaunis Hakatea lahes puudust tundsime oli kirgas sukeldumisvesi. Läbi viljaka pinnasega oru voolav oja toob lahe sisse sedavõrd palju hõljumit, et vaateväli vee all on ainult mõni meeter. Haahopu laht saare loodenurgas on hoopis teine asi. Vesi on kirgas ja kalu ning koralle on kuhjaga.

Kaladest rääkides, korallilahtedes me tavaliselt kala ei püüa, sest on olemas tõenäosus, et püütud kala võib olla mürgine. Mitte loomupäraselt selline vaid pigem koralle napsides ciguatera nimelist mürki endasse kogunud. Infot selle kohta kus ja mida püüda võib saab kohalikelt. Neilegi tuleb see teadmine kogemuse kaudu, sest sama kala võib ühes lahes mürgine ja teises söödav olla. Arvatakse, et mürk tekib koralli lagunemisel pärast selle vigastamist. Nii püüamegi meie kala vaid ülesõitude ajal, kaldast ja korallidest eemal.

Seda kummikalmaari käis meil keegi nätsutamas, aga esimese raksuga otsa ei jäänud. Kümnekonna minuti pärast kadus mingi suurem jurakas koos meie kalmaariga – üks ühendusrõngas oli sirgeks tõmmatud.

Enne meid oli lahes ankrus vaid üks purjekas – umbes 50 jalane Uus-Meremaal ehitatud imeilus decksaloon-iga raudpurjekas. Seda unelmate purjekat ning selle toredaid omanikke John-i ning Kristy-t kohtasime veel hiljemgi mitu korda.

See on Haahopu paadikai mis meil proovimata jäigi. Kuna vees oli tegemist küll ja küll, siis kaldale me minna ei viitsinud.

Tõstsin lihtsalt kummika vööri valliga veidi üles, et tuult vöörikajutisse päästa. Siinses kliimas on paati vaja kogu õhku mis võtta on. Salongiventikad tuulavad niikuinii vahetpidamata.

Mõni kala ka.

 

See pilt võiks ka kellegi akvaariumist olla. Tegelikult on see korall üle meetri kõrge.

Järgmisel hommikul seilasime Nuku Hiva põhjaküljele ning pärast paari pikka halssi tihttuules olimegi väidetavalt Nuku Hiva mugavaimas ankrupaigas Anaho lahes.

Kuna mingi kala pani täna mu viimase kummikalmaari nahka, siis otsustasin kohe ühe tõhusama püünise ehitada – pooletestmeetri pikkuse 1mm paksuse roostevabast trossist lipsuga. Loomulikult siinsete kalade lemmikvärvides: valge, purpurne ja lillakassinine.

 

Anaho lahte jõudsime loovides alles õhtupoolikul. Veidi enne meid keerasid lahte sisse meile juba tuttavad John ning Kristy ja üks prantsuse lipuga Ovni 43.

Kuigi laht ise on suur ei ole ankurdamiseks ruumi ülearu palju, sest kõik tahavad kaljunuka taha lahe madalamasse ossa ookeaniummika eest peitu pääseda. Ei aita ka see, et suur osa kaitstud lahesopist on madal ning põhi täis koralle. Mis siin ikka, selle eest on snorkeldamine suurepärane. Esimese raksuga kolistasimegi ankrut vastu koralle – pole hea. Õnneks saime oma konksu kiiresti üles ja läksime heaga sügavamasse vette.

Hommikul seadsime julla vööri kalda suunas. Meri oli minema läinud ja isegi kummikaga pääses plaažile vaid kitsast kanalit mööda. Tõusu ja mõõna vahe on siin küll ainult meeter, aga nagu juba öeldud, enamus meie lahesopist on hästi madal.

Siin kuivatab Ruu enne tossude jalga ajamist taldu. Maale pääsemiseks tuleb jullast madalas vees välja hüpata ning seejärel julla ise merest ohutusse kaugusesse tarida ning soovitavalt millegi külge kinni siduda ka.

Kaldal metsa all oli huvitavaid asju – putukaid ning suuri lehti.

Palmiõis.

Otsustasime ronida üle kuru kõrvalkülla Hatiheu-sse.

Küsisime tüdrukutelt greippe osta, aga anti niisama.

Üks kahest kohalikust poest.

Tüdruk ja tema kassid.

Päike mängib märja liiva ja kividega.

Kivikuju ei kõlba vist puuslikuks nimetada?

Veel üks kohalik vee-elanik.

Postkontor.

Kalju otsas on Neitsi Maarja kuju.

Kurult on hästi näha kust pääseb läbi korallide kaldale.

Anaho laht ja selle lähiümbrus.

Lapsed kannisid pambusparvega.

Meie Troll.

Sellised kalad ujusid ringi Trolli kiilu ümber.

Järgmisel päeval läksime teisse naaberorgu. Kohati on kaldarada betooniga kindlustatud.

Meie plaaž.

Anaho lahe varjulisem pool kogu oma iluduses.

Rada viis üle ribi naaberlahe viljapuuaedadesse. Siin on nähe sidruni- ja laimiistandus.

Nagu ikka hakkas siin ja seal silma mõni kaunis õis.

Tõsine toestus sellel palmil.

Need lilled kasvasid otse liival.

Lindudel käis kõva kalapüük.

Kaljud plaaži kõrval.

Sama puu õis…

…ja vili.

Me ei näinud kogu lahes hingelistki. Farmirahvas (kõik 4 või 5 inimest) olid täna oma kaubaga turule läinud.

Oli tõusuaeg ja krabid kiirustasid koju.

Selline onn on siinkandis elamiseks enam kui piisav. Rõhk on ventilatsioonil.

Ruu teel kodulahe suunas.

Päeval lisandus meie seltskonnale veel üks prantsuse paat.

Vees mängisid lapsed.

Kalamehed olid just naaberlahest tagasi jõudnud.

Õhtupoole astusid Kristy ja John meie juurest läbi. John on purjetanud peaaegu igal pool maailmas ja juba aastaid elavad nad Kristyga oma praeguses jahis.

Õhtul olime kutsutud Hugh ja Priscilla Ovni 43 “Anemos” pardale.

Pizza ja punane vein mmm…

Sellest lahest ei soovi keegi lahkuda. Tore on lihtsalt kaldal ringi jalutada…

…ja aeg ajalt endale mõni pähkel avada.

Selline näeb välja joomiseks avatud kookospähkel. Kahjuks ei olnud meil kaasas joogikõrt ega rummi, et omale Malibut segada.

Tuuma jätkub ühest pähklist mitmele inimesele.

Esiplaanil on John-i ja Kristy decksaloon-iga eritellimuspurjekas ja veidi tagapool Hugh ja Priscilla Ovni 43.

Õhtul otsustasime veel ühe snorklitiiru teha. Ujuda sellises kalaparves on lihtsalt fantastiline.

Kuigi teame hästi, et see mantarai filtreerib söögiks planktonit nagu kiusvaal, võtab ikkagi kõhedaks, kui sukeldumast pinnale tõustes selline pooleteistmeetrine elukas sulle äkki otsa vaatab.

See on papakoikala – eredates värvides ja umbes poole meetrine pikkune.

Teekond Anaho lahest Nuku Hiva põhjakaldal Hakahaa lahte lõunakaldal ei ole pikk, umbes 20 meremiili, aga esimene osa sellest tuleb pressida vastu passaattuult. Kohe nagu jõudsime vabasse vette, libistasin sisse oma äsjakoostatud metallpea ja korraliku roostevaba lipsuga kalmaari. See ei saanud kaua vees liguneda kui juba kostis ahtrist rulli kärinat. Lasksin vahelduva eduga umbes poole oma 1mm läbimõõduga jõhvist rullilt välja joosta ja siis keerasin pidurit juurde ning hakkasin kala väsitamisega tegelema. Mis elukas see iganes oli, paadi poole ta eriti tulla ei tahtnud. Lõpuks sain ta siiski kokpiti kõrvale.

Esimesel pilgul tundus wahoo olevat. Hea, et landile roostevaba lipsu panin, wahoo tervad hambad oleks jõhvist lipsuga kohe kukimuki teinud. Vahetasin Ruuga ridva konksu vastu ja kokpitis see kala oligi.

Et ta rahulikum oleks andsime talle klõmmi piiritust lõpuste vahele. Siis julges juba noaga lähemale minna.

Lõikusime kala risdtipidi 15cm tükkideks ja mis mahtus läks külmikusse, ülejäänu teistele kaladele söögiks. Hiljem õhtul lõikusin suured kalatükid steekideks ja praadisin kogu moosi ära. Sügavkülma meil pole ja praekala säilib ehk paremini. Sõime seda soojalt ja külmalt ja tegime kalasalatit ka. Wahoo maitseb suurepärane.

Nuku Hiva idakallas on tuntud oma fauna poolest. Siin pidi isegi vaalu nägema. Meie paati saatsid aga delfiinid.

Lahte sisse keerates kees vesi kaladest ja lindudest.

Purjetamine võtab vanainimesed võhmale ja nii jätsime taas kord kaldale mineku järgmiseks päevaks. Loodust võib ka kokpitist jälgida.

Hommikul oli meil plaan üle vaadata siinsed tikid (kivikujud) ja marae (ohverdusteks ehitatud kiviplatvorm). Samuti oli teada, et orus on mitu kena juga.

Teekond algas läbi rohelusse uppuva küla. See on kiriku kellatorn.

Pilt külakeskusest.

Tänaval lonkisid mõned koerad.

See on noni ehk morinda. Meie seda veel pole maitsnud, aga kasvab see kõikjal troopikas ja vaatamata asjaolule, et ta on ebameeldiva maitse ning lõhnaga süüakse seda mitmel pool põhitoiduna. Siit saarelt läheb noni põhiliselt kääritatuna ekspordiks.

Tikide ja morae juurde viis mudane ja võssakasvanud rada, aga koht oli vaatamist väärt.

Tikid nähtud, tahtsime näha ka jugasid.

Õitsev papaia.

Nende puude otsast saaks juba küpseid papaiasid noppida.

Esimene vaade ühele jugadest.

Teetöid tehakse siin korralikult. Maha läheb 20cm betooni.

Järgmine juga.

Lootsime jugadele lähemale pääseda, aga see päris korralikult ei õnnestunud. Küll aga nägime teel igasugu looduslikke vaatamisväärtusi.

Sellest veest toitub siinne hüdroelektrijaam.

Väike paisjärv…

…ja edasi juba torude kaudu all orus olevale turbiinile.

Seal kaugel all on näha meie Troll.

Lihtsalt mõni pilt sellest mida tagasiteel nägime.

Kaks tigu.

Õhtul ja öösel sadas tõsist vihma.

Vesi lahes muutus orust vihmaga väljauhutud pinnasest pruuniks.

Esialgne plaan oli selles orus veel päev või paar veeta. Kuid kuna vihma muudkui kallas, polnud mägedesse muda sisse ronmisel mingit mõtet. Hiivasime ankru ja võtsime suuna Taiohae toidupoodidele ja WiFi levialale.

 

Ankrus Manihi atollil Tuamotu saarestikus. Viimane ööpäev saime kõvemat tuult ja tõsist vihma. Enne sissesõitu jäime triivbakki, et päikest oodata.

Enne Tuamotu saarestiku atollidele suundumist veetisme veel paar päeva Taiohae lahes. Vihma sadas kohe hoolega.

Kuid oli ka paremaid hetki.

Lahesuusse saabus ankrusse tuunipüügilaev. Üks õnnetu meeskonnaliige oli töö käigus viga saanud ja ta saadeti Papeetele ravile.

Viimasel öösel enne Manihi’le jõudmist võtsime kiirust maha, et mitte enne valget päeva kohale jõuda. Saime kaela mitu tuulist vihmavalangut ja üks neist rapsis besaani tagaliigi õmblustest lahti. See puri ei ole enam oma esimeses nooruses. Saime selle kaasa Trolli ostes ja säilinud paberite alusel võib arvata, et see on ligi 20 aastat vana. Lisaks kõigele on just besaan üleval kui ilm karmiks läheb ja suurpuri on liiast.

Ka hommik oli vihmane ja nähtavus kehv. Mitte just parim hetk tundmatu atolli korallide vahele sõita.

Ootasime triivbakis kuni pilvede vahele mõned sinitaeva laigud tekkisid ja kimatasime atolli sissepääsukanalisse. Sattusime heale ajale ja hoovus kanalis ei olnud tugev. Tuul oli endiselt üle 12 m/s.

Õnneks on Manihi sissesõit küllaltki lai ja hästi tähistatud. Põhiline on ennast mitte kanalist välja triivida lasta.

Head tuult ei saa ka ankrus olles kaotsi lasta. Nii saigi esimese asjana DuoGen-i veepropeller asendatud tuuletiivikuga.

Muhu stiilis katused Paeua külas, kohe läbipääsu kõrval.

Juhuslikult sattus olema meie 35-s pulma-aastapäev. Ja üllatus-üllatus, külmkapis sattus olema hea pudel hispaania vahuveini.

Ankrust paistsid meid ümbritsevad korallrahud ja mõned pärlifarmid.

Saarerõngas on madal ja tuule eest ei kaitse. Küll aga võtab see kinni ookeaniummika ja purjekas ankrus praktiliselt ei õõtsu.

Besaani parandamine ei ole ühe päeva töö, nii et parem sellega kohe pihta hakata.

Järgmisel päeval läksime külaelu vaatama. Paeua paadisadam on uus ja korras. Vesi on nii selge, et paadid hõljuks nagu õhus ja paatide varjud merepõhjas on kenasti näha.

Viidad aitavad teekonda planeerida ja lapsed võivad ujuda vähemalt ühe täiskasvanu valve all.

Olime ainus purjekas Manihi’l.

Üsna kai kõrval oli kalapuur.

Vesi voolas parasjagu laguunist ookeani. Ja päris hoolega.

Üks Lagoon 380 üritas parasjagu siseneda.

Kahe mootori möirates see tal ka õnnestus.

Kalasabadega kaunistatud värav.

Aiamüüri peal vihma käes kasvama läinud kookospähkel.

See antenn vist enam kasutuses ei ole.

Veel paar vaadet külaesisele paadisadamale…

…ja meie armsale Trollile.

Kata sai ka kenasti meie lähedale ankrusse. Hiljem selgus, et see oli liiga kalda lähedale läinud ja ankur jäi korallide vahele kinni. Hetkel seda juttu kirjutades tegeleb selle meeskond ankru vabastamise katsetega. Loodame, et see neil ka õnnestub. Loodetavasti saame oma ankru lihtsamalt üles kui aeg tuleb.

Noored külatänaval.

Majad on siin, erinevalt Markiisisaartest, enamuses kivist. Võimalik, et ehituspuud ei ole lihtsalt kuskilt võtta.

Majavalvur.

Siin-seal on näha ka mahajäetud elamisi.

Lemmikliiklusvahend on kolmerattaline pakikorviga jalgratas.

Neljapäeva pealelõunal nihutasime Trolli uude ankrupaika Tetate (või teise allika kohaselt Tetarefa) laiu juurde. Motu (väikesaar) võiks ju eesti keeles laid olla küll. Tetate on osa Manihi atolli saarterõngast.

Samal hommikul jõudis Manihi’le ka meile tuttav Anemos Hugh’i ja Priscilla’ga pardal.

Nagu karta oli, ankur vabatahtlikult üles ei tulnud. Üritasime ringe üht pidi ja teist pidi, ketti järgi anda ja peale võtta. Sukeldusin korra isegi oludega tutvuma, aga päris 20m sügavusse ka minna ei tahtnud.

Vaatlusel selgus, et kett on korallipea pilusse kinni kiilunud. Lõpuks saime jõu ja mõistuse koostarvitamise läbi oma keti ja ankru siiski üles.

Tetate on kena riba korallikillustikku ja palme. Oli mõnus jälle külakärast eemal olla.

Päike loojub…

…ja tõuseb.

Hommikune ekspeditsioon laiule. Korallide peal olid uut moodi, sinise lainelise suuga, paari-kolmekümne sendise läbimõõduga karbid.

Kalad sillerdasid päikesepaistes.

Amfiibinimene Ruu.

Ankrus Apataki atollis motu Rua Vahine juures. Esimene korralik ankrukoht Tuamotudel. Vesi on helesinine ja kristallselge.

Ankrus motu Totoro juures. Endiselt Apataki atollis. Varjuline koht. Palmid, korallid ja väikesed riffihaid.

Oleme Toau atolli Amyot lahes poi otsas. Oleks ankru pannud, aga elu on selleks liiga tihe. Pisikeses lahes oli juba enne meid 2 katat ja 2 ühekerelist.

Ankrus Tahitil Papeete lähedal marina Taina kõrval. Siin paistab jälle WiFi ka levivat. Ehk saab varsti ka mailidele vastata ning pilte üles panna.

Asusime teel õhtupoolikul, et rahuliku öise purjeretke järel hommikul juba Apataki atolli külje all olla. Nagu karta oli, ei saanud me ankrut esimesel katsel kätte. Käisin kaks korda sukeldumas, et vaadata kus meie ankur jälle kinni on jäänud ja siis ümber selle korallipea ringi sõites, ketti järgi andes ja õigel hetkel taas sisse võttes õnnestus lõpuks ankur vabaks saada. Lubasin endale taaskord, et olgu see viimane kord nii sügavas vees (18m) ankurdada. Edaspidi olgu ankrukohas põhi näha!

Läpipääsust väljusime punaka õhtupäikese särades. Atollile toodi varusid.

Läbipääsukanalis oli väike järsk laine, sest tuul oli vastu hoovust.

Päikesetõusuks olimegi Apataki lähistel.

Läbipääsukanalisse sisenesime peaaegu seisva veega – hea ajastus.

Onnid kanali servas.

Kogu side käib muidugi satikate kaudu.

Apataki on suur nagu sisemeri. Vastavalt on suured ka siinsed töölaevad.

Mingi jõukama kaluri või pärlikasvataja eluruum/võrgukuur.

Küla juures me seekord ei peatunud, sest siin mõistlikku ankrukohta ei ole.

Esimene peatus oli hoopis Apataki edelanurgas motu Rua Vahine juures. Leidsime umbes viie meetri sügavuse veega praktiliselt korallivaba liivaplatsi. Suurepärane!

Troll on hakanud jälle “karva” kasvama.

Viie meetri sügavusel liivapõhjal on kenasti näha meie vari.

Amfiibruu.

Ere päike lõi selges vees ka korallid särama.

Need on ka meie viimased veealused pildid (vähemalt mõneks ajaks), sest meie veidi üle aasta vanune “veekindel” Ricoh WG-4 otsustas vett läbi laskma hakata. Pärast ujumist akukambri kaant avades märkasin ehmatusega selle all soolase vee piisku.

Rua Vahine õhtuvalguses.

Hämarust siinkandis ei ole. Kümme minutit päikseloojangust ja ongi pime.

Hommikul sõudsime laidu avastama.

 

Rua Vahine’l on üks elamine. Keegi paistis ka kodus olevat.

Eemal paistab järgmine jupp Apataki atolli saarerõngast – Totoro.

Saatuse hooleks jäänud kookospähkel rannal.

Tagasivaade küla suunas. Seal sisenesime me atolli.

Kogu laiu pind on koralliklibust…

…ja karbitükkidest.

Lõuna paiku hiivasime ankru ja purjetasime piki korallrahu Totoro suunas.

Siin oli kaks purjekat juba enne meid ankrus. Puude kohal paistis kümmekond mastitoppi. Siin on võimalik lasta oma purjekas kuivale vedada, et põhjatöid teha või siis mõneks ajaks purjekas maale jätta ja ise vahelduseks koju lennata.

Siin pidime ankurdama kaldast üsna kaugel, sest kalda pool oli palju peaaegu veepinnani ulatuvaid korallipäid. Vesi oli kenasti läpipaistev ja see mis toimus 12m kaugusel olevas veepõhjas kenasti näha. Valisime endale korallivaba liivase platsi eemal külast ja kärast.

See tükk korallipitsi oli lainete poolt kaldale uhutud.

Üldiselt on maha kukkunud kookospähklite plaan idanema minna.

Kõigil neil see siiski ei õnnestu, sest ringi luusib hulk kõikvõimalikke ahneid rotte ja krabisid.

Noor kookos.

Meie naabrid.

Vana tuttav erakvähk. Neid on kõikjal.

Eesti lippu ei paistnud olevat. Ei hakanud neile andma ka.

Kõigi purjetajate sõber, legendaarne pärlifarmer Assam on pensionile jäänud: “Pärlikasvatamine ei tasu ennast enam ära, liiga palju makse”. Tema poeg ja pojapoeg tegelevad nüüd jahtide parandamisega.

Assami lemmikloom on hai, kes on väga huvitatud igasugu toidujäänustest ning ennast meeleldi sügada laseb.

On teine ennast siin üsna laiaks söönud.

Metsalagendikul on kuivale tõmmatud mitukümmend jahti.

Üks huvitav kiire olemisega kata.

Mõned jahtidest olid korallidel kannatada saanud ja ootasid korralikku parandustööd.

Läksime saare ookeanipoolset kallast vaatama.

Kuigi tõusu ja mõõna vahe pole siin suur (tavaliselt alla meetri) on mõõnaga avanev pilt tõusu ajast üsna erinev.

See erakvähk oli nõus meile oma nägu näitama.

Aga sellel oli kuhugi kiire.

Kookospalmide all krõbistasid krabid.

See kalameeste raadiopoi vilgutas meile rannale uhutuna tulesid.

Siin on katkine võrguparv mis ujuvvõrku pinnal hoiab ja mille asukoha leidmiseks neid poisid kasutatakse.

Tagasi kodus õhtut nautimas.

See saar on üle kümne kilomeetri pikk ja vaatamist siin jätkub.

Mahajäetud pärlifarmi hooned.

Farmi ümbruses oli pind kaetud noorte pärlikarpide jäänustega.

Seal kus saar on kitsukene käib tormiga laine üle ning alustaimestikku eriti ei ole.

Ruu kuul.

Musta tipulise seljauimega riffihaid pidid  ka ujujate vastu huvi tundma. Siin kütib ta mõnekümnesentimeetrises vees teisi kalu.

Sealsamas kõrval, kivi peal, uudistas elu mingi krabi.

Loomulikult ei puudunud seltskonnast erakvähk.

Eile sadanud padukas kattis metsaaluse korallpinna kümnesendise veekihiga.

Apataki’lt lahkusime hommikul, sest teekond Amyot lahte Toau atollil ei olnud pikk.

Toau atolli loodeosas on huvitav “vale läbipääs” Amyot. Lähenedes tundub, et siitkaudu saab atolli siseneda, aga kui olla juba kanalis sees, siis selgub, et enam edasi ei pääse – kõikjal on korallrahud. Ankurdamiseks on see väike laht aga suurepärane. Juba aastaid peab siin oma mehega restorani särav Valentina.

Et pisikesse lahte rohkem jahte mahuks on nad siia pannud kümmekond poid kuhu ka suured katamaraanid kinnituda saavad. 10 dollarit öö eest ei ole liiga palju. Valentinal oli meeles, et mõned aastad tagasi käis siin mingi “ajakirjanikega” eesti katamaraan (Nordea ilmselt).

Mehed tegelesid uue “paadikuuri” püstitamisega. Kaval, aga äärmiselt lihtne  “rooliratastega” süsteem võimaldab paadi veest vähese vaevaga välja tõsta. Paremal, pisut eemal, paistab restorani kala ja vähihoidla, kalalõks kuhu need elukad ise sisse lähevad ja kust peremees neid külalistele vahetult enne praadimist tooma sumpab.

Kuna veevahetust korallrahu ei takista, siis on see siin alati kristallselge ja kalarohke. Nii rasvaseid veeelanikke me snorkeldades kuskil varem kohanud ei ole. Hirmus kahju, et me praegu neist vee all pilti teha ei saa. Siin mõned trompetkala maimud resto silla juures.

Trolli taga paistab läbipääsu takistav korallriff (rohekas-pruunikas).

Korallimeres on propid kulumaterjal.

Siin pildil on Troll koos meie naabri Danieli Ovni 43-ga. Daniel on šveitslane kes viimased 25 aastat on purjekas elanud ja on hetkel koos naise Natalie-ga oma kolmandal ümbermaailmareisil. Tiksuvad vaikselt ja kuhugi ei rutta. Danieli sõnade järgi oli tema esimene viie aastane ring liiga kiire, et elu nautida.

Veel paar pilti paaditõstemehhanismist.

Laguunipoolne palmiallee.

Palmide all kuivavad võrgud.

Taimedel pole siin kerge.

Kui aga taimed juured korralikult maasse saavad on tulemuseks tõsine padrik.

Meid saatsid Valentina koerad. Põhiliselt nad siiski hullasid vees ja ajasid madalas kalu taga.

Selline sell siis.

Ruu ja puu.

See pruunikas triip on ainus mis meid siitkaudu laguuni siseneda ei lase.

Restorani paadisild.

Ruu leidis sõbra.

Öösel tõstis tuule üles ja hakkas sadama. Kuna tuul oli laguuni (ja korallrahu) poolt, siis laine õnneks praktiliselt puudus.

Daniel ja Natalie tulid meile kohvi jooma.

Olime Valentinaga teinud diili umbes kilose vähi hankimiseks.

Peremees saadetigi “keldrisse” vähki tooma.

Kuna kilost ei olnud saime kolm veidi väiksemat. Need said ka kohe salatilihaks keedetud.

Salat valmis ja külmkapis reisi 401. päeva pidustusteks, läksime veel saarele jalutama.

Õhtul olid poide otsa lisandunud veel mõned suured katamaraanid.

Ruu fotojahil.

Seekord saatis meid vaid üks peni.

Atolli ookeanipoolne kallas on oodatult karmim.

Leidsime pilsist veel mõned eesti õlled.

Kauneid koralle mööda on kohe kahju käia, aga valikut ei ole.

Veel üks puu.

Tahiti ja eeskätt muidugi Papeete on purjetajate kogunemiskoht. Papeete- ja Taina sadamates ning nende läheduses on peatumas sadu jahte. Väiksematest ning väsinumatest kuni hiigelsuurte kõrgläikes Perini Navi-deni. Meie jõudsime, nii nagu planeeritud, Tahiti külje alla varavalges, kuid kulus veel tunde enne kui me vaikses tuules tiksudes ümber saare põhjatipu Marina Taina-st pisut lõuna pool asetseva Taapuna läbipääsuni jõudsime. Nagu kõik “Seltskonnasaared” on ka Tahiti ümbritsetud korallrahuga ja maale pääsemiseks tuleb läbida üks läbipääsukanalitest.

Tahitist veidi põhja pool paistsid Moorea pilvised tipud.

Vaade Marina Taina-le.

Taina on kena ja korras. Vabu kaikohti on vähe, aga poikoha üldiselt saab. Meie eelistasime ankurdada ja selleks on ka alati võimalust.

Tainast Papeetesse saab bussiga. Üks ots on umbes poolteist eurot.

See on Papeete raekoda.

Raekoja kõrvale on ehitatud traditsiooniline polüneesia kogunemiskoht. Sellel “rahvamajal” seinu pole ning mõnus tuul puhub vabalt läbi.

See on raekoda tagantpoolt. Nende verandade varjus asuvad igasugu linnaametnike vastuvõturuumid.

Linna ja sadama vahel on imekena riba parki.

Pargi merepoolses servas on tuliuus Papeete mariina.

See on Polüneesia atollidel tehtud tuumakatsetuste mälestusmärk. Prantslased panid kahel siinsel atollil plahvatama ligi tuhat aatomipommi.

Võite kodus selle kala nime ütlemist harjutada.

Linn jätkub mäenõlvadel.

Ruu ja linn.

Mina, mahid ja delfiinid.

Paar kohalikku ka.

Lihtsalt üks kõrts.

See gaasihoidla paistab silma oma erilise rohelusega.

Vesi on siin üldiselt kristallpuhas. Siiski lükkas hoovus meist aeg ajalt mööda selliseid orgaanilise sodi parvesid.

Alustasime kohe ka paaditöödega. Kuna meie juhtmega ankruvintsi pult mis elab koos ankruketiga laeva vöörpiigis oli seest täiesti õõnsaks roostetenud, siis hankisime sadama paadipoest uue, juhtmevaba süsteemi, mille paigaldasime vöörikajuti kappi parematesse tingimustesse. Nüüd saan ma taas paadi vöörist ankrupeli juhtida ega pea käega vehkides rooli taga olevale Ruule peli juhtimiseks märguandeid tegema.

Meie kõrval oli ankrus Ameerika lipu all purjetav ungarlane.

Üks omamoodi kata.

Rannaelu korallrifil.

Moorea ilma pilvedeta.

Õhtutuledes Marina Taina.

Järgmisel päeval otsustasime tõsisemalt jalgu sirutada ja läksime kohalikke künkaid uurima.

Ühtegi jalutusrada me ei leidnud ja nii me kõndisimegi piki külavaheteid.

Vaade Tahiitit ümbritsevale korallivööle. Pildil vaskul on Taapuna Pass.

Kuskil seal all on ka meie Troll. Valge riba moodustab veealusel korallvööl murduv ookeaniummikas. Sealt läbi ei pääse.

Marina Taina-s kohtasime üle hulga aja taas ühte purjetavat soomlast. Markku on Swan 41-ga teel juba pea kaks aastat. Oma retke alustas ta Kariibidelt ja on nüüd Kap Hoorni kaudu Polüneesiasse jõudnud.

Tal on meeskonnas Kolumbia päritolu Johan.

Niisiis, ümber Hoorni on tuldud.

Ankrus Moorea saarel Cook’i lahes. Vaated on lummavad.

Ankrus Huahinel Fare küla juures. Tuul tembutas ja nii pidimegi enamuse ülesõidust mootorpurjetama, et valges kohale jõuda. WiFi-t siin jälle ei saa.

Ankrus Huahine lõunatipu lähedal. Ilm on pilves ja aeg ajalt sajab. Üritame ikkagi snorkeldama minna. Liivaplaaž on vähem kui saja meetri kaugusel.

Ankrus Raiatea saarel Faaroa lahes. Siin saab jullaga mõne miili jõge pidi ülesvoolu sõita. Lähme vaatama, pidi ilus olema.

Raiatea saare Hotopuu lahes poi otsas. Siin lähedal on kuulus Taputaputea marae mis on väidetavalt tähtsaim religioosne ja kultuuriline koht Polüneesias.

Ankrus Raiateal motu Naonao varjus 2.5m vees. Alla vaadates on liivapõhi silmipimestavalt hele. Naonao ise on küll eravaldus kuid väidetavalt mahajäetud.

Raiateal motu Toamaro kõrval poi otsas. Vett 3m ja päike sillerdab liivapõhjal. Eile nühkisin puhtaks poole laevakerest, täna tuleb teine pool teha

Ankrus Bora-Boral Vaitape küla juures. Ennustus oli tuule suhtes kehv, aga oli kihu Bora-Borale jõuda. Tulimegi kogu tee mootoriga.

Tahiti võludest ja seltskonnaelust on muidugi raske ennast lahti rebida, aga siis kui Carrefouri supermarketi lettidelt on toiduvarud taas täiendatud ning WiFi levialas koduleht ajakohastatud vedas meid otsekui vägisi paljulubava kuulsusega Moorea poole. Purjetaja jaoks on Moorea põhiliseks atraktsiooniks selle põhjakülje kaks sügavat lahte – Cook ja Opunohu. Opunohu on väidetavalt maalilisem ja metsikum kui asustatum Cooki laht. Ette rutates võime öelda, et meile see nii ei tundunud. Opunohu on hästi turistlik ja kohalik elu tundus seal praktiliselt puuduvat. Peale selle on suuremas osas sellest lahest ankurdamine keelatud ja jahtide parv on üksteise otsas väiksel osal lahesuudmest. Samal ajal käib Cooki lahes täiega kohalik elu (kuigi on ka hotelle) ja ankurdada võib kus iganes. Leidsime omale sügaval lahe tipus mõnusa ankrukoha.

Moorea läheneb.

Pilv on jäänud mäetipu külge kinni.

Sõitsime idapoolt ümber Moorea…

…ja peatselt olimegi Cook-i lahe suudmes.

Kuhu ka ei vaataks, kõikjal on sakilised ribid ja tipud.

Meie naabriteks olid üks väike saksa purjekas ning kahe mastiga katamaraan.

Nagu ikka, enne lõdvalt võtmist tuleb purjedele katted peale panna.

Ruu oli meile õmmelnud päikesevarju lisa. Panin sinna vajalikud trukid serva.

Enne õhtut oli täiendatud päikesevari üleval. Siinkandis kulub ära kogu vari mis võtta on, sest päike on karm.

Org on sügav ja päike kaob peagi mäeribi taha.

Hommikul läksime lähedasi künkaid avastama. Külarahvas valmistas pirooge sõiduks ette.

Minu telefonis oleva kaardi järgi siin teedest ja radadest puudust ei ole. Alustasime paljulubava nimega Ananassiteest mis otse loomulikult läheb üle Ananassikuru.

Päästeameti kolm olulist sõidukit.

Eemal paistis kuulus auguga tipp.

Meie tee läks ülesmäge ja teeääres olid majad ning aiad.

Kodule palju kenamat kohta leida on raske.

Peagi jõudsime ananassipõldude vahele.

Ja seal ta ennast peidabki!

Mõned ananassid olid juba päris kenad kollased.

Ruu kauneid vilju pildistamas.

Põllu servas oli ka muid kenasid taimi.

Tasapidi muutus tee kitsaks, rohelusse mattunud rajaks.

Pole just päris Munamägi, aga tuletame meelde, et ronimine algas merepinnalt.

Matkasellid Kolme Männi kurul.

Vaade kurult Cooki lahele…

…ja kogu orule.

Näha oli ka kõrvallaht Opunohu.

Radu läks siia ja sinna ning mets oli paks.

Juhuslikult sattusime puudest pikitud marae jäänustele.

Ruu ja suured puud.

See ei ole rabarber.

Mina ja puu.

Oleks nagu kääbuseks jäänud.

Kena väike oja.

Taas ananassipõldude vahel.

Ananassiõis.

Seda ei näe iga päev, et kukk puu otsas greipfruuti sööb.

Ruu kohaliku kombe kohaselt ehituna.

Troll Cooki lahe turistlikuma osa foonil.

Õhtul tuli lahele kombineeritud kauba- ja kruiisilaev.

Järgmisel hommikul tõstsime rattad jullasse, et Mooreale rannateed mööda ring peale teha.

Hotellionnid vees.

Jahid ankrus Opunohu lahes.

Vaade ankrus jahtidele teiseltpoolt Opunohu lahte.

Hotellionnid mäenõlval.

Ruu Tahiti taustal.

 

Vaiare marina.

 

Leidsime siit tuttavliku Amel Euros 39.

Kena müüriga maja Cooki lahe ääres.

Veel üks omapärane kivimüür.

Kohalik supleja Cooki lahe kaldal.

Majavalvur.

Maaliline hotell.

Üks neist seal on Troll.

Huahine on esimene loogiline stopp liikudes Moorealt Bora-Bora suunas. Lisaks sellele on Huahine suurimas linnas (külas?) Fare-s selle kandi suurim supermarket! Loomulikult ei puudu ka eresinised veed ja palmirannad, nii et põhjenduse siin peatuda leib igaüks. Meiegi alustasime tutvumist Huahine-ga Fares ankrusse heites. Vahemärkusena võib öelda, et hea õnne korral võib Prantsuse Palüneesias ankurdamise asemel ka endale poi leida. Üldiselt nende kasutamise eest raha ei küsita ja kohati, eriti sügavamates kohtades, teeb see elu märksa lihtsamaks.

Huahine tervitas meid vikerkaarega.

Jäime ankrusse “jahtklubi” lähedale.

Kui Kui restoranil on sild jullade jaoks ja mõned poid, siis on selle restorani nimi tavaliselt “jahtklubi”. Mingit jahtklubi tavalises mõttes see ei tähenda.

Klubi kass.

Läksime külaeluga tutvuma.

Mida mereõhk segumasinaga teeb.

Ja mida teeb palavus koeraga.

Põhi ei ole Fare all ankurdamiseks hea ja iga aasta triivib paar ankrus olnud jahti kõvemate tuulepuhangutega korallidele. Niisiis, elu on siin karm.

Siin üks hiljutisi õnnetuid korallide külastajaid juba peaaegu parandatuna.

Kalale!

Kirik on otse kaldal.

Moodsamat sorti piroog.

Edasi tõukab seda veesõidukit  200 hobust.

Kalastajad.

Kuna Fares puudus meile sobiv WiFi, siis liikusime siit peatselt edasi Avea lahe suunas.

Sõit läks Huahinet ümbritseva korallrahu ja saare enda vahelist veevälja mööda. Meri oli sinine ning loodus lopsakas.

Kohalikud kalamehed viskavad ikka möödudes käe tervituseks püsti. Vastame samaga. Oma paati juhivad nad vöörist, et paremini põhja näha ja korallipeade eest kõrvale põigata. Rooli asemel on see valge pulk.

Ankrusse jäime kolme meetri sügavusse llivapõhjaga lahte.

Kaldal oli onnidest hotell.

 

Kuigi vesi on siin täiesti selge ei ole snorkeldamine huvitav, sest kaladerohke korallrahu on kaugel ja liivapõhjal leidub vaid mingeid hiigeltõukude taolisi elukaid. Läksime hoopis jalutama.

Majavalvur.

Piroogi võib ka nii hoida.

Raiatea ja Tahaa saari ümbritseb ühine korallirõngas ja seetõttu oleks nad nagu üks suur saar. Siinseid saari ümbritseva korallrahu ja saarte endi vaheline veeala on paljudes kohtades laevatatav. Sisenemine sellesse vette käib korallirõngas olevate läbipääsude kaudu. Raiatead ja Tahaad ümbritsevas rahus on neid läbipääse õnneks mitu ja nii võib endale sobiva sisenemisaugu vaadata, mõned päevad rahulikus vees ringi purjetada ning siis mõne teise sobiva augu kaudu taas ookeanile suunduda. Umbes taoline oli ka meie plaan Raiateal.

Sisenesime Iruru läbipääsu kaudu.

Sisenemine oli lihtne, sest mõlemal pool auku on väikesed palmidega motud mis paistavad ära juba mitme miili kauguselt.

Ankrusse jäime Iruru läbipääsu taga avaneva Faaroa lahe tippu.

Kuna õhtu oli alles noor otsustasime julla kohe vette lasta ja lahte suubuvat Aoppomau jõge vaatama minna.

Jõesuue on lai, aga madal. Kohati turritavad jõest välja sajupäevade suurveega allavoolu triivinud puutüved.

Lisaks on jõevesi kaldamudast pruun nii, et põhi hakkab paistma alles siis kui päramootori vint juba põhjas suristab.

Tiksusime vaikselt ja nautisime veele ulatuvat lopsakat loodust.

Üks kohalik tuli allavoolu vastu ja meid nähes hakkas kohe oma piroogi ümber keerama.

Ütles, et ta on Andre ja et tal on jõekaldal puuviljaaed mida ta meile hea meelega tutvustaks.

Meile lisandus veel üks paaditäis sakslasi-šveitslasi.

Siin me olemegi Andre banaanide ja kookospalmide all.

Meele teeb rõõmsaks see pirakas papaia. Hetkel on see kõlbulik vaid salatiks kuid mõne päeva pärast peaks juba küps magustoidupuuvili olema.

Aias kasvas ka umbrohtu.

Andre ja banaanikobar.

Pärast aiakülastust sõitsime veel piki jõge ülesvoolu. Ühe käänaku taga sattusime kokku selle idüllilise paatkonnaga.

Jõeveel ujusid hibiskuseõied.

Kohati kaardusid puuvõrad üle kitsaks jäänud jõe.

Saime Andrelt kaasa joogi ja söögipoolist.

Need banaanid hakkasid valmima kahe päeva pärast.

Meile jätkub neist tükiks ajaks.

Järgmisel hommikul liikusime mõned miilid lõuna poole Hotopuu lahte.

Lahesuudmes oli keegi eraldiseisvale korallrahule maja ehitanud.

Vee värvi järgi on ilusti näha miks see poi just seal on. Laguunis on punased poid saare pool ja rohelised saart ümbritseva korallrahu pool.

Jäime ankrusse Teavamoa läbipääsu vastas olevas Hotopuu lahes, sest siit lühikese jalutuskäigu kaugusel asub Polüneesia tähtsaim ja suurim Taputapuatea marae. Põhimõtteliselt oleks sobinud ka kõrvallaht Opoa, aga seal oli juba enne meid mitu purjekat ankrus ja poi otsas ning kõvasti muudki turistikisa ja -kära.

Aerutasime kaldale…

…ning panime paadi posti külge ketti. Ma ei usu küll, et keegi meie kulunut jullat väga himustaks, aga selle kaotsiminekuga me ka riskida ei saa. Tagasi tulles selgus, et olin sellist lukku kasutanud mille võtit meil kaasas ei olnud. Ruu soostus paati ujuma ning õige võtme tooma. Ta on meil tõeline ujur.

Siin lahes oli peale meie ankrus veel vaid kaks inimtühja kohalikku purjekat.

Palmid rannatee ääres.

Taputapuatea marae on tõesti muljetavaldav koht. Suur kaldapealne ala on kaetud kivisillutise ja -müüridega.

See on unu.

Karpidega kaunistatud laavatükk.

See marae asub otse Teavamoa läbipääsu vastas ning oli mõeldud siitkaudu sisenevate külaliste vastuvõtu ja kogunemiskohaks.

Põhiobjekt külastatud, vaatasime veel niisama läheduses ringi.

Puhkevõimalus igale maitsele.

Pilt kellegi majaesisest.

Üks tõsiselt kõhn koer. Tõenäoliselt taimetoiduline.

Üks traktor enam palju “rohelisem” olla ei saa.

Veel mõned teeäärsed õied.

Järgmisel päeval liikusime taas piki saare kallast edasi lõuna poole.

Ankrusse jäime saare lõunatipu lähedal motu Naonao kõrval. Vesi meie all on ainult kaks meetrit sügav. Veidi eemal, tumesinisel alal, on vett üle kolmekümne meetri.

Päiksepaiste vaheldus vihmahoogudega.

Kasutasin ära vaba aega ning nühkisin “habemest” puhtaks poole paadi põhjast. Rohkem ühel päeval ei jaksa.

Järgmisel päeval rühkisime taas edasi, nüüd juba põhja poole.

Toamaro motu kõrval poi otsas. Vett kolm meetrit. Korallivaba liivalagendik on nii suur, et ankurdama mahuks veel mitu purjekat.

Korra, kui ma parasjagu paadipõhja teist pool nühkisin, käis mind uudistamas pirakas stingray. Kahjuks pole meil hetkel veealuse pildistamise võimalust. Põhjaelu on siin ka kokpitist kenasti vaadeldav. See mürgiste ogadega kala on pildistatud purjekast, läbi veepinna.

Päiksepaiste vaheldus taas vihmahoogudega.

Vahel on hea niisama istuda, kohvi või teed limpsida ning pilvi lugeda.

 

Palmid motu Toamarol.

Mõnekümne sentimeetrine vesi motu ümber.

Meie viimane õhtu Raiateal osutus eriti kauniks.

Meie viimaseks stopiks Prantsuse Polüneesias oli planeeritud Bora-Bora. Juba see nimi tõstab silme ette kujutluspildi erksinistest vetest, kõrguvatest kaljutippudest ja kuldkollastest palmirandadest – tõeline troopiline paradiis. Ja seda ta ka on, kuigi ehk mitte oluliselt erinev teistest “seltskonnasaartest” ja ehk vähemgi eksootiline ning naturaalne kui Tuamotu atollid või Markiisid.

Bora-Bora kaunis profiil paistab ära juba naabersaarele Raiateale. Lähenedes lisandub veel emotsiooni tugevdavaid detaile.

Bora-Borat ümbritsevas korallirõngas on ainult üks, Teavanui läbipääs.

Oleme praeguseks juba harjunud korallide vahel seiklema, samuti on veeteed siin korralikult tähistatud nii, et stressi ei ole. Silmad tuleb siiski lahti hoida ja parem kui polariseerivate klaasidega prillid ees on.

Vaitape, Bora-Bora suurima asustatud koha, reidil oli ka meile juba tuttav mastidega kruiisilaev.

Õhtul rullis selle meeskond purjed osaliselt lahti ja süütas hulgaliselt tulesid, lihtsalt ilu pärast

Jälle üks “jahtklubi”.

Vaitape ise näeb üsna maalähedane välja.

Üle poole poodidest müüvad pärleid. Pärlilett oli isegi Super U supermarketis.

See jahtklubi oma nimes kasutav restoran asub Vaitapest veidi põhja pool.

Sinavad veed, palmirannad ja kaljused mäed…

Ühtegi jalutus- või matkarada meil identifitseerida ei õnnestunud. Turistiinfost öeldi, et võtke giid. Tuletab kangesti Kariibi banaanivabariike meelde. Kõrvalteed viivad majade hoovidesse. Parema vaate saamiseks on need kasutatavad, aga kuhugi edasi nende kaudu ei pääse.

Tegime ka sellele saarele jalgratastega ringi peale ja nautisime avanevaid vaateid.

Ühel puhkepeatusel tegime mõne pildi suplevatest lastest. Selle peale ronisid nad veest ja üritasid meiega juttu teha.

Oli selline lõbus kamp.