Taas Aucklandis Westhaven marinas. Ilm on suvine, ehk liigagi suvine sadamas istumiseks. Lähme linna jalutama.

Järgmisena olid meil plaanis paarissaared Rangitoto ja Motutapu. Need on kaks üksteisega kitsa maaribaga ühendatud teineteisest totaalselt erinevat saart. Rangitoto on ainult 800 aasta vanune vulkaanisaar kus puude vaheline pind on kaetud musta karuse basaldiga. Motutapu seevastu kujutab endast kaunite roheliste küngastega pastoraalset idülli. Mõlemal saarel on kilomeetreid korrastatud matkaradu.

Ankurdasime Trolli nende saarte vahelisse Islington-i lahte ja võtsime esimesena käsile Rangitoto vulkaanisaare. Siin me kõnnimegi Rangitoto 259 meetrise tipu suunas.

Vulkaanikraatri servas asuvalt platvormilt avaneb kaunis vaade Aucklandile.

Siin me Ruuga seisamegi, seljad Aucklandi poole.

Vaade Motutapule üle Islington-i lahe. Horisondil on Waiheke saar. Ülalt vaadates tundub ka Rangitoto kena roheline.

Põõsaste vaheline tagelikkus on aga selline.

Kimalane mustal kivil.

Troll ja meie sinine julla Islington-i lahes.

Oystercatcher oma nimele kohaselt austrikarpide sisu analüüsimas.

See siin on bach ehk Uus-Meremaa traditsiooniline suvila. Need kujunesid välja suvitajate telkidest ja olid algselt käepärastest materjalidest illegaalsed ehitised mis õigustasid oma olemasolu maavalitsusest võetud kämpimislubadega. Hiljem kasvas nii mõnigi neist uhkeks klaasist, kivist ja terasest rannavillaks.

Veel üks enam vähem audentne bach.

Järgmisel päeval võtsime ette Motutapu ringi.

Maalilised puud rohustel küngastel.

Vaade tillukese kõrvalsaare Motuihe laevu täis Takutairaroa ankrulahele. Jõudsime sinna hiljem meiegi.

Home Bay. Seal on suur telkimisplats.

Pastoraalne idüll.

Eemal paistab Little Barrier-i saar.

Motutapu põhjatipust mööduv kahvelkets. Või ehk hoopis jaul, sest besaanmast on üsna ahtris ja besaan ise üsna pisike. Põhiline ideeline vahe ketsil ja jaulil on, et ketsi besaan on disainitud andma jahile olulist lisakiirust, samas kui jauli besaan on mõeldud pigem purjestust tasakaalustama.

Vaade tagasi, piki Motutapu läänekallast, Rangitoto vulkaani suunas.

Kivine Administration Bay.

Teepuuhekk.

Kaunis roosaõieline põõsas.

See lind nokkis mingi ülekasvanud (2-3m kõrguse) tilli sarnase taime seemneid.

Veel üks usin mesimumm.

Värvikas plaaž Administration Bay-s.

Need heinapallid vajasid vaid kerget tõuget, et piki mäenõlva alla veerema hakata.

Männid on siin kaitsealadel põlu all kui sissetoodud taimed. See väike männiriba on siiski ellu jäetud.

Meie järgmine stopp oli väikesel Motuihel.

Oli pühapäev ning Takutairaroa laht oli puupüsti paate täis.

Motuihe on vaatamata oma väiksele pindalale mitmekesise loodusega. Siin on kaks plaaži, kõrgeid kaldakaljusid, karjamaid ja metsa.

Waiheke on suur ja eriti suvel äärmiselt rahvarohke saar. Kuna see saar asub Aucklandist ka lühikese autopraamiteekonna kaugusel, siis on siin palju jõukate aucklandlaste suvekodusid ja ka aastaringses kasutuses olevaid elumaju. Lisaks on siin palju viinamarjapõlde ja pruulitakse kohalikke veine. Kuna põhjapoolt ookeanilt tuli saarele korralik ummikas ja tuul puhus läänest, siis valisime ankurdamiseks lõuna suunas avaneva Huruhi lahe. Saare suurim linn Oneroa koos oma supermarketiga jääb siit vaid veerandtunnise jalutuskäigu kaugusele. Sama kaugele jääb ka superturistliku Oneroa lahe sagin ja kära.

Lahesse sisse sõites tuli meile vastu selline miniatuurne kahvelkuunar. Või on see hoopis brigantiin?

Lahe tipp on pikalt madal.

Mõõnaga kuivale jäänud rohekarbid.

Nende, üle kümne sentimeetri pikkuste karpide, sisu on söödav ja neid saab siin ka kalapoest osta.

Osa neist poide küljes olevatest jahtidest jäävad madala veega kuivale. Troll on ankrus kaldast üsna kaugel.

See siin on saare põhjakaldal asuv Oneroa laht. Vaatamata sisserulluvale ummikale oli laht paate täis.

Üheks sellel lahe populaarsuse põhjuseks on kindlasti siinne suur valge liiva plaaž. Teine põhjus on aktiivne kohalik turistielu kõikvõimalike kohvikute, restoranide ja pisipoodidega.

See kummikas vuras hiljem omal käigul siit minema, aga seekord mitte vette vaid parklas ootava treileri juurde.

Maaliline paadikuur kõrvallahe Little Oneroa kaldal.

Meie jalutuskäigu jooksul oli vesi Huruhi lahes päris kaugele taandunud ja see enne kenasti poil hulpinud kahekiiluline seisis nüüd oma kiiludele ja roolilehele toetudes lahe mudasel põhjal.

Waiheke läänekaldal on mitmeid korralikke merevaatega elumaju.

Mõne juurde neist kuulub oma viinamarjaistandus.

Kaldad ise on enamasti kõrged ja kaljused.

Rannakaljudel kulgevatelt radadelt avanevad suurepärased vaated ümberkaudsetele saartele.

Rangitoto ja Motutapu.

Motukaha.

See lind kaitses valjuhäälselt oma pesitsuspiirkonda.

Kaldakaljule on kujunenud värvikas soo.

Üks huvitav rannamaja.

Ühel neemel sattusime vabaõhu kunstinäitusele. Siin üks kineetiline skulptuur.

Puu otsa oli riputatud metallist pitsilisi paadikeresid.

Linde lennutavad paat-linnud?

Plätadest tehtud teokarp.

Taolisi erinevate kunstnike loodud rohkem või vähem paeluvaid abstraktseid objekte oli sellel neemel kümneid, mõned neist ka muljetavaldavate rahanumbrite eest müügis.

Matatia lahe ühes sopis seisid kaks purjekat postirea ääres. Need postid jäävad mõõnaga kuivale ja siis saab nende külge kinnitatud paadi kallal põhjatöid teha, näiteks sinna kogunenud molluskeid maha kraapida.

Veel mõned Waiheke kõrgetele kallastele ehitatud majad.

Kineetiline skulptuur ühe elamu aias.

Selline ratastel koer ootas meid Cable Bay-s.

Mootorjahid ankrus Owhanake lahes.

Eemal paistab Coromandel-i poolsaar.

Oli käes aeg Aucklandi poole liikuda.

Teekonnal Whangareist Uus-Meremaa purjetamispealinna Aucklandi huvitavatest peatuskohtadest puudus ei tule ja kogu reisi võib planeerida lühikeste päevapurjetustena ühest mõnusast ankrulahest teise. Väljudes Marsden Pointi ja Bream Headi vahelt avaookeanile peab valima kas liikuda lõunasse piki Põhjasaare rannikut või suunduda üle mere Barrieri saartele. Siiski, veel enne Whangarei Harbouri piiridest lahkumist, on praktiliselt kohustuslik peatuda Whangarei Headil ja teha mõned jalutuskäigud seal.

Aga kõigepealt saabus meile külla Kräu.

Seda tähistasime lasanjega.

Koos Kräuga tegime veel mõned hüvastijätujalutuskäigud Whangareis ja selle lähiümbruses. Siin ka mõned pildid.

Postkastid Kiwi House kandis.

Kivid Abbey koobaste juures.

Meie Whangareist lahkudes puhus lääne poolt korralik purjetamistuul, puhanguti isegi 15 m/s. Seega mootorit kasutasime ainult postide vahelt minema- ja silla alt läbi pääsemiseks.

Keegi oli auto madala veega plaažile unustanud. Meie möödudes oli pool autut juba soolases vees. Sellest masinast enam töölooma ei saa.

Kräu purjetab.

Tänu värskele läänetuulele olid Whangarei Heads-i ankrukohad rahutu olemisega. Õnneks tuli meile meelde Marsden Cove Marina külje all, läänetuule eest varjulises kohas, asuv meie heale tuttavale Robbie-le kuuluv poi. Küsisime ikka telefoniga luba ka enne kui selle külge ennast ööseks kinnitasime.

Siin on näha Marsden Point-i sadama ja naftatöötlemistehase tuled. (See sinakas asi on siiski meie oma päiksepatareiga aialambist ankrutuli.)

Hommikul käisime marinas diislit ja vett tankimas.

Seejärel purjetasime teisele poole lahte McLeod Bay-sse ankurdama. Siin pildil oleme juba kaldale aerutanud ning valmis jalutuskäguks Manaia mäele.

Järjekordne kodutehtud postkast.

Poolel teel nägime jälle Trolli, kenasti omas kohas ankrus.

Kuigi läheduses oli suur sadam ning naftarafineerimistehas, oli vesi äärmiselt puhas. Nii et saab küll kui tahetakse!

Edasi Manaia 460 meetri kõrguse tipu suunas.

Jahid ankrus naaberlahes Woolshed Bay-s. Tumedamad laigud vee peal on pilvede varjud, aga see heledam-rohekam ala on liivamadalik. Seega, ankrupaika tuleb hiilida mööda kaldaservi mitte ülbelt üle lahe keskosa.

Sama siin, meie oma McLeod-i lahes – kaldast kaugemal läheb taas madalaks ja mõõna ajal on kohati liiv väljas.

Siin olemegi juba mäe otsas.

Pildistas üks neist saksa tüdrukutest kes veidi peale meid kohale jõudsid.

Lõuna mäe jalamil.

Mis nad siis täpselt teevad nendega kes nende krundile satuvad?

Kuivanud puudel ei puudu oma võlu.

Laste mänguväljak vaatega Marsden Point-i tööstuspiirkonnale.

See tundub olevat siinkandi levinuim liblikas.

Troll ja meie sinine julla.

Mõned naaberpaadid.

Järgmisel hommikul suundusime juba avaookeanile. Kuna ilm oli hea ja sõit tõotas võtta terve päeva, siis otsustasin aega laevatöödega täita. siin pildil panen ma masti teist spinnakeripoomi ülesvedu. Siis on edaspidi hea kahe eespurje all allatuult minna. Kui ei ole varem maininud, siis kahe eespurje eelis spinnakeri ja suurpurje all seilamisega võrreldes seisneb selles, et väljapoomitud eespurjed ei hakka ookeanilaines laperdama ning veavad ilma mingi sättimiseta kasvõi nädalaid.

Kui tuul ahtrisse pööras panime spinnakeri üles.

See masti kõrval rippuv asi on kuivama pandud soolase köögivee filter. Neid peab aeg ajalt vahetama ja pesema, muidu tuleb veele mädamuna lõhn juurde. Kui oleme puhtas vees, siis kasutame soolast vett nii söögi tegemisel soola asemel kui ka nõudepesul enne viimast loputust mageveega. See annab tuntava magevee kokkuhoiu.

Pildil on näha ka Galapagose kandis tehtud grootpoomi parandus.

Ja et igavaks ei läheks harjutasime enne Great Barrier Island-ile jõudmist ka genu väljapoomimist. Mida kõike lusti pärast ka ei tee kui oled liiga kaua kuival maal istunud!

Õhtupoolikul jõudsimegi Great Barrierile ja jäime ankrusse Smokehouse Bay-sse. See koht sai nime ühe kohaliku poolt sinna püstitatud korralikust kalasuitsetusahjust mida ka puhkajad on juba aastaid usinalt kasutanud.

Kellegi väike kuid stiilne mootorjaht.

Veel mõned naaberpaadid.

Kräu jäädvustab tabletiga suvõhtust idülli.

Smokehouse Bay oli meile vaid üheöö-ankrukoht. Järgmisel hommikul sõitsime mõned miilid, et juba peasaarel, Forestry Bay-s ankrusse jääda ning saarega tutvuma minna.

Hea koht ujuvsuvilale.

Toidupoe külastus läbi teepuu- (Kanuka-) metsa.

Poe kõrval oli kohalik raamatukogu

ja saare infopunkt. Viimase avariiulitel oli üllatavalt palju asjalikku infomaterjali.

Juga, siinsamas lähedal.

Tagasi läksime üle kohaliku telkimisplatsi.

Selline näeb välja sõnajalapuu tüve läbilõige.

Õhtu ankrul.

Great Barrier-i saare kõrgeim tipp on 627 meetri kõrgune Mount Hobson. Sinna suunas me järgmisel päeval ronima hakkasimegi. Pildil on meiega samas lahes, kuid veidi eemal, ankurdavad jahid.

Vaade Port Fitzroy-le. Troll on pildist väljas, veidi paremal.

Enne rajale minekut tuleb jalanõusid desinfitseerida. Nimelt on jalanõude küljes oleva mullaga edasikanduvad bakterid üheks Kauripuude väljasuremise põhjuseks.

Mingi umbes õunasuurune käbi.

Sarnane käbi, aga kellegi poolt pisut järatuna.

Selliselt need seal puude otsas on.

Ruu ja Kräu üle kuiva jõesängi viival rippsillal. Rippsillad on siin nagu rahvussport, neid on sadu.

Siin on näha kõik, mis on järgi jäänud kunagisest kauritammist. Nimelt paisutati selleks, et vägevaid kauripalke mäest alla saada, muidu niru veega mägijõgi üles. Tamm oli nii kavalalt ehitatud, et siis kui veehoidlas juba piisavalt palke oli, sai paisu avada ning palgid liikusid koos tulvaveega mereni.

Mount Hobson juba paistab.

Siin oli mõni aeg tagasi maalihe.

Vee poolt lihvitud ning õõnestatud jõesäng.

Lõpuks ometi tipus.

Igas suunas avaneb muljetavaldav vaade. Siin on näha saare idaküljel asuvad Palmers-i ja Kaitona plaažid ning kohalik lennuväli.

Port Fitzroy ja horisondil on Little Barrier.

Tagasi alla.

Nad on siia ikka tohutult treppe ehitanud.

Selline näeb välja üks keskmine siinne matkajatele ööbimiseks ehitatud onn.

Magamiskott peab endal kaasas olema.

Enamasti on olemas voolav vesi ja gaasipliidid.

Süüa saab tuule ja vihma eest kaitstud söögitoas.

Märjad vihmariided tuleb jätta verandale.

Nagu ikka jäid silma ka mõned raja-äärsed taimed.

Karm elu kuivas jõesängis.

Teepuu viljad.

Järjekordne rippsild, seekord kandejõuga üks inimene.

See saar väärib lähemat tutvumist. Liigume vaid edasi Whangapara Harbour-isse Graveyard-i lahte. Õhtul saabub ka Laura Dekker oma ketsi Guppy-ga.

Kohale jõudes paigutasime oma julla teiste sekka telefoni- ja WiFi-putka kõrvale. Täna on plaan käia soojaveeallikaid vaatamas.

Tee läheb ümber soo, kohati ka üle selle, mööda laudteed.

Kräu valmistub supluseks. Vesi on üsna soe küll.

Mingid imelikud viljad.

Tagasi lahe ääres.

Mõned Pohutukawad on vaatamata hilissuvele veel õies.

Järgmisel päeval purjetsime Coromandel-i poolsaare tippu Port Jackson-i nimelisse lahte.

Teisi paate oli siin vähe.

See eest oli plaaži ühes servas suur kämping. Siin pildil on see paremas servas ja vaevalt näha, sest see plaaž on ikka tohutu.

Oleksime tahtnud piki Coromandel-i poolsaart lõuna poole liikuda ja siin veel mõned uurimisretked ette võtta, aga tuul puhus meid hoopis Põhjasaare poole tagasi. Nii läkski, et maandusime lõpuks Kawau saarel sügavas Bon Accord Harbour-i nimelises lahes. Oli see koht alles paate täis! Tundus, nagu oleks kõik Aucklandi mootor- ja purjejahid ennast korraga siia ajanud.

Kirjade järgi pidi kaldal väike toidupood olema, aga lähemal uurimisel selgus, et see oli Kawau Boating Club-i kõrts kust hirmsa hinnaga veidi toorest söödavat ka sai. Ostsime ühe leiva ja mõned munad.

Kohe järgmisel hommikul liikusime, juba Bon Accord Harbourisse sisse keerates silma jäänud, Mansion House Bay poole. Ka see oli paatidest pungil, aga tundus siiski olevat jalutuskäiku väärt.

See kummikas ronis omal käigul veest välja plaažile, kus siis kõhu mõnusalt maha pani.

Maja mille järgi see laht nime on saanud.

Endise vasekaevanduse pumbamaja. Näha on aurumootoriga veepumba katla kõrge korsten.

Siin üks kaevanduse sissepääsudest.

Vasemaaki leidub siin tänapäevani, aga mitte kaevandamist väärival hulgal.

Kuna ilm oli, siis tegime pikema ringi ja käisime ka teisi lahtesid vaatamas.

Mõõn Schoolhouse Bay-s.

Tagasi laevale. Nii tehakse teele langenud puuga. Tundub, et igal pool vedelevad palgid ei huvita kedagi. Või jäetakse need mädanema sinna kuhu need kukuvad, sest tegemist on reservaadiga?

Ööbima me siia rahvahulka ei jäänud, vaid seilasime edasi Tiritiri Matangi saarele ankrusse. See pisike saar on tuntud oma rikkaliku linnuriigi poolest.

Saarega ebaproportsionaalsel kail oli raudtee.

Jätsime julla ettevaatamatult kai siseküljele trepi äärde, sest arvasime turistilaevu silduvat kai välisküljele.

Nagu hiljem selgus, jätkus suuremaid ja väiksemaid laevu koos sadade puhkajatega kai igale küljele. Kui keegi hea hing meie jullat ümber ei oleks paigutanud, siis oleks see vendrina kasutusse läinud. Parem mõte oleks olnud jullaga otse plaažile tulla.

Kaldal tervitas meid tui oma iseloomuliku lauluga.

Peatselt silmasime ka muid linde.

Vastu jalutasid paksud takahe-d, keda kuni 1948 aastani loeti väljasurnud liigiks.

See on Tiritiri teine võimalik ankrulaht. Nii, et kogu saarel oli kaks purjekat ankrus.

Künka otsas paistab majakas.

See on saddleback.

Majaka lähedal on udupasunahoone. Pasun töötas auruga nagu vedurivile ja paak maja kõrval on aurukatla vihmaveehoidla.

Süsteemi juurde kuulub automaatne optiline ududetektor AGA FDBV-100. Kogu see süsteem on nüüd muuseumieksponaat.

Kaunis ja väga heas korras majakakompleks.

Tui kännul.

Kui saar üle vaadatud heiskasime purjed ja seilasime Whangaparaoa poolsaare Arkles-i lahte. See on hea koht toiduvarude täiendamiseks ja ka muuks vajalikuks shopinguks, sest kohe plaaži taga mäe otsas on suur kaubanduskeskus korraliku toidupoega.

Ankrunaaber Arkles Bay-s.

Praamisõit Wellingtonist Põhjasaarel Pictonisse Lõunasaarel võtab umbes kolm tundi. Meie sõit üle saari eraldava Cooki väina oli tuuline kuid päikeseline.

Lähenevad Lõunasaare kaljused rannad.

Laevatekil.

Tohutu kalafarm.

Picton ei ole kuigi suur.

Pictonisse me pidama ei jäänud. Niipea kui uus auto oli käes sõitsime edasi Motueka-sse, et minna jalutama Abel Tasmani nimelisse rahvusparki. Kämbis tuli meid tervitama raagritsikas.

See naljakas elukas on üsna suur, nii 7-8 cm pikkune.

Kui me järgmisel hommikul Tasmani parki jõudsime, oli vesi madal ning mägede ja vee vahel laiusid tõelised liivalagendikud.

Oli tore mööda liivavälju kõndida ja eemal sinerdavat vett imetleda.

Kaldal oli veel teisigi mõõnanautijaid.

Rada kulges piki kaldajoont, kord kõrgemale tõustes ja siis jälle madalamale, vee piirile laskudes.

Kõrged kaljukaldad vaheldusid liivaplaažidega.

Teeservas kasvavad puud olid enamasti tundmatut liiki ja mõned neist üsna eksootilise välimusega.

Raja kõrgemates punktides saime metsast välja

ja ümberringi avanesid lummavad vaated.

Kui on soovi, siis võib siin jalutamise asemel ka kajakiretke teha.

Vajadusel saab endale ka veetakso järgi kutsuda.

Ilm oli tõesti hea ja Ruu otsustas ujuma minna. Eesti talvest saabunud Killy ja Elton ei olnud veel piisavalt aklimatiseerunud.

Ühte teed ei saa kaks korda käia. Kuigi tulime tagasi sama rada mööda mida läksimegi oli see juba uus, suur puu oli otse rajale langenud.

Järgmisel päeval sõitsime läänerannikut mööda lõuna poole Punakaiki suunas. Teele jäi Tauranga lahe hülgekoloonia.

Cape Foulwind-i hobused.

Ilm läks sajuseks. Aeg-ajalt isegi müristas äikest. Õnneks oli Punakaiki kämping halvaks ilmaks hästi valmistunud. Lisaks suurtele katusealustele söögilaudadele ja köögile oli olemas isegi eraldi pursuikaga riietekuivatusruum. Sellise ilmaga läheb veini nii söögi sisse kui selle kõrvale.

Punakaiki “Pannkoogikaljud”.

Ilm ei paranenud oluliselt ka järgmisel päeval. Ikka udu ja sadu üksikute selginemistega. Vaatamata sellele oli vaja Franz Josef-i liustikku vaatamas käia. Tee liustiku juurde on ümbritsetud kõrgete kaljuseinte ning kümnete neilt langevate jugadega.

Liustikule lähemale saab siin ainult giidiga.

Ka raja ääres tuli kohati jää moreeni alt nähtavale.

Orupõhja sammaldunud kivid.

Kõrvalrada viis kummalise soiste servadega mägijärve juurde.

Mis taim see küll võiks olla?

Veidi lähemalt.

Tõsiselt samblas puu. Selleks hetkeks me polnud nendega veel harjunud.

Kohev ja vesine.

Lihtsalt üks tore sõnajalapuhmas.

Edasi Wanaka suunas.

Wanakast saab hea ülevaate, kui ronida kõrvalasuvale Mount Iron-ile (Rauamäele). See koht on siin tähtis selle pärast, et siin peeti Uus-Meremaa esimesed karjakoerte võistlused.

Mäenõlvalt avanes vaade väiksele labürindiga lõbupargile.

Usinad kimalased.

Järgmisel päeval võtsime ette juba väärikama, 1578 meetri kõrguse Roys Peak-i nimelise mäe. Vaated olid kõrgusele vastavad.

Mõned rajaäärsed taimed.

Need kajakad noolivad võileivatükke Wanaka järve ääres.

Meie järgmises peatuskohas Te Anau-s puhus tuul endise hoolega ja samanimeline järv oli jäneseid täis. Turiste Milfordi lahele vedavaid koptereid see ei seganud.

Kepler-i rada Waiau jõe ääres.

Eemalt paistsid Fjordlandi lumised tipud.

Rajalt kõrvale põikav laudtee viis kena soojärve juurde.

Mõned sammaldunud ja seenetanud kännud.

Mõned linnud uudistasid matkajaid julgelt ega kiirustanud minema lendama.

See peaks olema South Island Robin.

Milford-i lahe äärde mineva tee äärest algab kuulus mitmepäevane Routeburn-i matkarada. Meie tegime sellest ühe väikse jupi kuni Earland-i joani.

Siin oli vett tilkuvat sammalt juba kõikjal.

Siin näed ühe päeva jooksul rohkem jugasid kui terve Norra puhkuse jooksul.

Tegime väikse kõrvalpõike lähedalasuvasse mäetippu. Vaadet küll polnud, aga läbi pilve kumav päike tõi huvitava soiselt niiske taimestiku värvid kenasti esile.

Tagasi Routeburn-i rajal.

Kui selline puu rajale kukub, siis on järsul nõlval sellest mööda saamine tõsine osavuseproov.

Kaunis sügavpunane kännujurakas.

See on 174 meetri kõrgune Earland-i juga.

Päev lummavas, veest pakatavas, samblasse uppuvas metsas on ainulaadne.

Meie aeg Lõunasaarel hakkab lõppema ja on aeg tagasi tsivilisatsiooni pöörduda. Tee Queenstown-i kus meid ootas ees hüvastijätt Uus Meremaa Lõunasaarega viis läbi “hirvedemaa”. Deer Country – nii nad seda kanti kutsusidki.

Queenstown on kaunis ja modernne, maalilise Wakatipu järve kaldal asuv linn,

aga väga turistlik. See väljendub nii linnapildis kui ka poodide hinnatasemes.

Klassikalise välimusega lõbusõiduaurik läheneb Queenstowni südamele.

Ronisime linna kohal kõrguvale Queenstown Hill-i otsa.

Juba kaua aega ei ole nii tuttavlikke seeni kohanud.

Ohakas oma täies ilus.

Brittide “jõulukuusk” holly.

Elton mäel.

See on “Soovide korv”.

Vaade Wakatipu järvele. Kaugel ees on Fjordland.

Teepuu õitseb.

Veel üks õitsev asi raja äärest.

Päike oli veel kõrgel…

Oma Lõunasaareretke viimasel päeval läksime veel meile juba tuttavale Routeburn-i rajale, kuid seekord selle teise otsa.

Leidsime lõpuks ka oma sõnajalaõie,

mõned sügisesed lehed

ja ühe võimsa joa.

Kui minu klassikaaslased ja head sõbrad Killy ja Elton ei oleks Uus-Meremaale tulnud, oleks meil tubli osa sellest riigist ilmselt nägemata jäänud, sest purjetajatena piirdunuks me oma uurimisretkedel ookeaniäärsete lahtede ning linnadega. Võimalus rendiautoga kämpima sõita oli seega teretulnud. Samuti kõlas hea nende plaan enamus ajast kõledavõitu kuid eksootilisel lõunasaarel veeta. Igatahes mahutasime me end ja oma telkimiskraami autosse ning pärast paaripäevast Whangarei lähiümbrusega tutvumist keeras Killy kindlakäeliselt auto nina lõuna suunas.

Tulemuslik retk nõuab head planeerimist. Siin Elton, Killy ja Ruu sellega meie esimeses, Rotorua kämbis just tegelevadki.

Toit valmib tuulevarjulises kohas.

Vana-aasta õhtu.

Uni maitses põrandaküttega telgis hea. Kuna viibisime soojaveeallikate ja muu seesuguse piirkonnas, siis oli maapind nii mõneski kohas tuntavalt soe.

Sinises järves (Jah, nii selle nimi oligi!) ujus ringi krokodillininaga amfiib-buss. Selge see, et olime keset kohalike puhkajate ja välisturistide möllu ja nii jäi see meie reisi lõpuni. Mis parata, tahtsime ju näha just neidsamu Uus-Meremaa olulisemaid vaatamisväärsusi mille pärast olid siia lennanud ka näiteks tuhanded jaapanlased.

Metsajalutusradadel oli elu rahulikum.

Lummav sõnajalapuude mets.

Eksimisvõimalust ei ole, sest rajad on korralikud ning sildid.selged.

Sõnajalgadest õhkub maagiat.

Seda looma siin olema ei peaks, aga ometi kalpsas ta metsarajal meie ette, poseeris rahulikult ja kiiret polnud tal kuhugi.

Kõrred üle pea.

Teeäärne lill.

Muljetavaldav jäänuk kunagisest hiidpuust.

Vaade Whakapongakau otsast. All paista Rotorua järv mille ääres me kämpisime.

Oleks nagu hiiglaslikus botaanikaaias matkanud.

Meie järgmiseks sihtkohaks oli Wai-O-Tapa termaalpark ehk siis selline koht kus kõikjal aurab ja muliseb maa seest tulevast soojast veest ning õhust. Kõigepealt läksime kindlal kellaajal purskavat geisrit vaatama. Esialgu oli kõik rahulik,

aga siis tuli lavale tädi kes puistas geisrisse mingit pesuvahendi sarnast ollust.

See oli piisav, et geiser ellu ärkaks. Saime teada, et see geiser purskaks ka ilma stimuleerimiseta umbes korra ööpäevas kuid ennustamatul kellaajal.

Pargis endas auras, mulistas ja lõhnas.

Mitmesugused veega maapinnale toodud keemilised elemendid tekitasid huvitava värvidemängu.

Eriti kirkate värvidega kosk.

Väävlikoobas.

Linnud tundsid end selles soojas ja värvilises nagu kodus.

Leheroheline järv.

Selle järve neoonsinakas-rohekat tooni digifotokal ei ole. Selle tooni nägemiseks tuleb ise kohale minna.

Termaalpargi lähedal oli veel tore koht mulksuvate sooja muda lompidega.

Aeg ajalt lendas muda isegi paari meetri kõrgusele.

Edasi võtsime suuna imekauni Taupo järve suunas ja tee peal vaatasime üle ka võimsa Huka joa Waikato jõel. See juga ei ole väga kõrge, kuid veemass mis sealsest kaljukitsikusest läbi läheb on tohutu ja klaassinine.

Hõljumit on vähe ning vesi seega kirkalt läbipaistev.

Matkajad puhkehetkel Waikato jõe ääres.

Jõkke suubuva soojaveeallika nautijaid oli, vaatamata jahedapoolsele päevale, suur hulk.

Jõeäärne lill.

Peatuma jäime Taupo järve äärsesse kämpi. Kohe sealsamas lähedal asub toredate kõrgete kallastega Tongariro jõgi, mis on tuntud oma forellirohkusega.

Meie nautisime siiki põhiliselt kohalikku loodust.

Valik sõnajalalehti.

Siin õitseb väiksemat liiki, kuni kaheksa meetri kõrguseks kasvav Tea-Tree (teepuu) Manuka.

Selline maja forellijõe ääres kuluks ära igale kirglikule kalamehele.

Tagasi oma Taupo järve äärses kämbis.

Vorstigrill.

Õhtusöök kuningliku vaatega.

Tongariro kandis igavaks ei lähe. Siin sõnajalad jalutuskäigult Tupapakurua joa juurde.

Ja siin juga ise.

Üks siinsetest põhiatraktsioonidest on ronida üle Tongariro ja Ngauruhoe mägede vahelise platoo ning sadula. Kuna trehvas olema mõistlik ilm läksime sinna meiegi. Kuigi olime kohal üsna varakult, ulatus parkivate autode rodu juba kolme kilomeetri kaugusele ametlikust parklast.

Rajale pääsemiseks tuli veidi trügida. Ei olnud kahtlustki, et tegu on populaarse atraktsiooniga.

Raja ääres õitses  midagi tuttavlikku kuid ühtlasi võõrast.

Teiste omasuguste hulgas.

Ngauruhoe vulkaani tipp veel auras kergelt.

Hommikupäike sulatab igikeltsast jääkristalle välja.

Sadulalt avanev vaade oli vägev.

Lõunapeatuse tegime selle järve ääres.

Väävline oja.

Eemal paistis viimati alles 1998 aastal pursanud Ruapehu lumine tipp.

Helikopter transportis väikest ekskavaatorit.

Oli aeg Lõunasaarele suunduda. Kuna praamid sinna väljuvad pealinn Wellingtonist, siis tegime peatuse ka siin. Pildil on linna kohal kõrguva mäe nõlval asuva hostel-kämpingu telkimisplats.

Kõigil ei tule pähe enne auto ostu garaaž üle mõõta.

Tänavakunst.

Wellington kõverdub sügava lahe ümber.

See on südalinna paadisadam.

Hüppad ise või tuleks aidata?

Ajalooline ujuvkraana.

Kesklinn oli huvitav kuid eklektiline.

Üle tänava minev jalakäijatesild.

Õhtul ronisime Wellingtoni kohal kõrguva mäe tippu.

Wellingtoni kurikuulus lennuväli.

Majad kämpingu lähedalt.

Vaade telgisuust.

Hommikul vedasime oma kotid praamile ja jätsime Põhjasaarega hüvasti.

Taas ankrus Aucklandi küljeall. Tuul on vaikne ja ilm sompus. Tibutab veidi, aga õhk on soe. Täna me siit küll kuhugi ei liigu.

Oleme Aucklandi Westhaven Marinas kai ääres. Päike paistab ning ilm on soe. Lähme linnaga tutvuma.

Ankrus Aucklandis “kohe pärast silda vasakut kätt”. Kohalik ilmaennustus pani eile jälle täiega mööda – tormi ei tulnud. Täna oli sait hoopis maas.

Ankrus Mawhiti lahes uhke nimega Palmiplaažil. Ilm on soe vaatamata pilves taevale. Õhtuks ennustatakse tormituult. Siin lahes oleme selle eest kaitstud.

Ankrus Waiheke saare Huruhi lahes. See on siinkandi suurim saar ja siin on mitu küla. Esialgu tundub, et leidsime väga varjulise ankrukoha.