Christmas Islandil poi küljes. Tulime poile purjede all, sest mootoriga tundub tõsine probleem olevat. Homme tsekime ennast sisse ja hakkame asja uurima.

Taas teel. Ashmore Reef on seljataga ja ees ootab kaks nädalat meresõitu Jõlusaarele. Tuult esialgu eriti ei lubata ja reis võib ka pikemaks venida.

küljes veel kolm Indoneesia kalalaeva ja Austraalia sõjalaev. Et mitte pimedas kohale jõuda, võtsime juba eile päeval kiiruse maha.

Ashmore Reefil, West Islandi kõrval poi küljes. Lisaks meile on poide

Enne Seisia-st lahkumist tegime veel kiire tiiru (mandri-) Austraalia põhjapoolseimasse tanklasse. Hinnad on siin küll päris krõbedad, nii 2 korda kõrgemad kui lõunapoolsetes suuremates kohtades, aga ega meil palju vaja ei olnudki ning tingimused on siin tuhat korda paremad kui näiteks Darwinis – paadist tanklasse on ainult paarsada meetrit ja tagasi tanklasse toob tanklaomanik sind oma autoga.

Tegelikult on enamus kraami siin Seisias umbes 2 korda kallimad kui näiteks lõuna pool Cairnsis. Nagu tanklaomanik seda väljendas – elul paradiisis on oma hind.

Selle suhtes, et see siin just paradiis on, jääme selle mehega eriarvamusele. Vähemalt Ruu jääb, sest talle on siinne kliima selgelt liiga kuum. Mina saaks siin hakkama küll, aga maailmas on selgelt paremaid paiku kui siinne punane kõrb.

Sadamas läks keegi merele siga Thooraga.

Laevale lossiti nende kuttide autosid kes enam ise tagasi tsivileiseeritud lõunasse ei viitsinud sõita. Kaubalaevaga sai pileti osta nii endale kui oma süidukile.

Asusime Seisia-st Darwini suunas teele keskpäeval, siis kui tõus mõõnaks keeras ning meid leplikult sadamast välja kandis.

Väljudes nägime ära ka siinse residentse kroku. Soolase vee krokodillid ehk salty-d on äärmiselt territoriaalsed loomad ning oma maale kedagi kõrvalist ei luba. Probleem tekib siis kui ta ka inimesi sissetungijateks hakkab lugema ja neid lihtsalt eemale peletamiseks ründama hakkab. Siinset krokut teadsid kõik ja murdis ta ainult toiduks.

Möödusime veel mõnest kivisaarest ning peagi olime taas vabas vees – ei karisid ega laevu.

Eemal paistis vaid kuulsast Neljapäevasaarest hulga suurem ja sellest pisut lõuna pool asuv Walesi printsi saar.

Igaks juhuks olime seekord korralikult öövalves, aga midagi enamat kui paar kalalaeva me ei näinud ka.

Neile kes Austraaliast ida poole, India Ookeanile suunduvad, on Darwin tavalisest viimane enam-vähem tsiviliseeritud peatus- ja proviandihankimiskoht.

Siin on mitu jahtsadamat ja peaaegu et legendaarne Fannie Bay ankruala koos jahtklubiga.

Järgmisel hommikul, kui me kaldale läksime, käis jahtklubis aktiivne sagimine – oli ju laupäev.

Siin üks tüüpiline Austraalia plastikjulla.

Jätsime oma laigulise veepiirile ankrusse. Vesi oli hetkel kõrge ja kuna kavatsesime enne järgmist kõrgvett (mis tuleb nii umbes kaheteist tunni pärast) tagasi olla, siis polnud mõtet laigulist kõrgele liivakaldale vedada.

2 x 15 kohaliku dollari eest saime nädalaks ajutisteks, kuid täieõiguslikeks klubiliikmeteks. Klubi ise just saja aastane ei ole. Isegi mina olen sellest aasta vanem.

Olles esimest päeva uues kohas on üheks võimaluseks lihtsalt mingis suvalises suunas minema hakata ja vaadata mis tuleb. Tulid uhked majad.

Ja puu all vilus istuvad kohalikud.

Mingi imelik reklaamloom.

Keerasime sisse Charles Darwini nimelisse rahvusparki mis tegelikult oli lihtsalt tükike siinset kidurat metsa.

Taas nägime kapokipuud. Seekord olid samal puul esindatud nii õied kui kui ka toored ja valminud viljad.

Maa seest  oli väljas õitsev tükike puud.

Sellist metsa ei olnud me varem kuskil kohanud.

Ruu ja termiidipesa.

Künka otsast avanes vaade Darwini südalinnale.

Darwin on kontrastide linn. Tänu kiirele arengule (ja nii mõnelegi troopilisele tsüklonile) võib siin lähestikku näha uhiuusi arendusi ja mitmekümne aasta vanuseid “klassikalisi” outbacki elamuid. See siin on Bayview elamurajoon. Oma purjeka saab kenasti maja ette parkida ning seitsmemeetrise tõusu-mõõna eest kaitseks on laguun merest lüüsidega eraldatud.

Vastavalt ümbrusele muutub ka jalutusraja kvaliteet.

Kus on Troll?

Kusagil seal kaugel-kaugel. Kaldast jäi meie ankrukoht nii kilomeetri kaugusele.

Järgmisel päeval jalutasime piki kallast südalinna suunas.

Teele jäi kunstigalerii kus on ohtralt aborigeenide, meie pilgule äärmiselt originaalseid ning haaravaid, taiseseid.

Need siin on Michael Nelson Tjakamarra maalid vinüülile trükituna ja autoustele kleebituna.

 

Päris kunst oli majas sees.

Libahunt figureerib ka siinses folklooris.

Kui meri taganeb, siis peavad vetelpäästjad oma varustuse sadakond meetrit edasi vedama.

See on Darwini botaanikaaed. Mitta väga huvitav kuid siiski erinev.

Tohutu känd.

Madu – lillepeenar.

Orhideele puuris ei meeldi.

Meie vana tuttav – Uus Meremaa punaseõieline jõulupuu.

Usu või ära usu, aga Darwinis on ka suusaklubi.

Cullen Bay Marinasse olid just jõudnud World ARC-i paadid. Üks neist ka Lätist.

Mõned neist ootasid alles põhjakontrolli ning sadamasse sisselüüsimist.

Ben ja Audrey Ameerikast pesid lüüsimist oodates oma Hallberg Rassyt. Nende eelmiseks sadamaks oli, nagu meilgi, Seisia.

Cullen Bay tihedalt paate täis.

See puurtorn veeti siit järgmisel päeval kahe suure puksiiri jõul minema.

Sellest Melville saare ja suure maa vahelisest pilust läheb Troll peatselt India Ookeanile.

Pargipuudel istusid uhked ning lärmakad mustad kakaduud.

Kõik teavad, et pesaupäev on üldiselt mõistlik kohaliku kõrtsi happy hour-iga ühendada. Meile oli see ettekäändeks korraks purjetamisklubi baari maha istuda.

Järgmisel päeval läksime taas Darwinit uudistama. Kalasadamast oli tuttavliku nimega Lauri-J.

See paat oli küll liialt kauaks siinsetesse viljakatesse vetesse jäänud.

Waterfronti lainebassein.

Paar kobedat vendrit Stokes Hill Warf-is.

Darwinis on ka päris kobe lennukimuuseum.

Mille pärliks, vähemalt minu arvates, on üks siinsete inimeste ehitatud Rutan Long-Ez.

Tore oli ka taas piiluda nii tuttavat DeHavilland Tiger Moth-i.

Siinne mudellennuklubi lennuväli teeks kadedaks iga kodumaise pudelvenduri (vabandust, ei suutnud ennast tagasi hoida, ikka mudellenduri).

Olemas on nii rohuväljakud kui ka mitmes suunas minevad asfalt maanumisrajad.

Tagasi sadamasse tulime taas kohalike seltsis. Aborigeenid on muide täiesti suheldavad kujud. Kui oleks siin kauem aega, siis tahaks kindlasti mõnega neist lähemalt tuttavaks saada.

Laevas ootasid meid laevatööd. Pakpoordi vints oli pisut kangelt käima hakanud.

Darwini ilm on ideaalne lakkimistöödeks.

Besaanmasti otsa läks uus WiFi antenn (Bulleti ruuter on eelmisest konfiguratsioonist ja töötab nagu kell). Seekord sain hakkama vaid kolme mastiskäiguga.

Homme lähme taas teele. Sedakorda ootab ees India Ookean ja Ashmore Reef.