Elu laevas käib kiirenevas tempos ja intensiivne puhkus Kariibidel täidab kogu olemasoleva aja. Sellest ka meie vähene internetiaktiivsus. Üritame siiski üht-teist üles tähendada ja ka mõned pildid üles laadida.

St. Davids-ist lahkudes suundusime Grenada pealinna St. George’s-i lähistel asuva Prickly Bay poole. See on lennuväljale lähedane koht ja seega sobiv peatselt saabuvate külaliste vastuvõtuks. Kuna aga suurt kiirust veel ei olnud otsustasime peatuda eravalduses oleva Calvigny saare juures. Seal pidi olema kena snorkeldamiskoht ja muidu ka ilusad vaated. Nii see ka oli. Snorkeldusrõõmu vähendas siiski tugev tuul mis põhjast liiva ja muda üles keerutades veealust vaatevälja vähendas. Vaade saarele oli aga lummav — perfektne haljastus ja arhitektuur ning suurepärane plaaž. Viimasele oleks me soovi korral ka maabuda saanud, sest Grenadal on kõik plaažid kõigile avatud. Mulle pakkus tõelist silmarõõmu saare kai ääres seisev superjaht.

Prickly lahes oli elu tihe. Parimad kohad olid juba hõivatud ja nii jäime ankrusse üsna kaugele sadamast ja ja muudest eluhüvedest nagu pesula ja pood. See eest vaade oli kaunis.

Plaažil kasvasid palmid

ja mõned muud puud millele nime ei osanudki anda.

Kuna vahemaad olid suured ja peatselt pidi ka meie meeskond suuremaks kasvama, siis panime esimest korda sellel reisil ka julla mootorile hääled sisse. Päris sujuvalt see ei läinud, sest viimati olin ma meie kahehobujõulist Yamahat katsetanud mitu aastat tagasi koduaias. Hakkasin juba arvama, et kaasavõetud bensiini ja 2T õli segu oli meie reisi jooksul riknenud, aga vähehaaval sai mootor hääled sisse ja tegi päris kena sõitu. Arvan, et karburaatorisse jäänud bensiin oli aja jooksul vaigustunud ja võttis aega enne kui värske kütus karbussi jälle töökorda sulatas.

Sõbrad Ago ja Toonika olid vaatamata pikale lennureisile reipad.

Lisaks vajalikele varuosadele ja tööriistadele oli neil kaasas ka näiteks karp piparkooke.

Siin paigaldame kodust saabunud mageveedušši survepumpa. Mageveedušš ujumise järel on osutunud ihaldusväärsemaks kui me esialgu arvasime.

Paaki läheb järjekordne 10 l magestatud merevett.

Pärast lühikest laevaeluga tutvumist suundusime saart uudistama. Ilusat ja põnevat on siin palju.

Siin on kuulus leivapuu koos viljadega.

Kaktus või jänes?

Jalutuskäik Prickly Bay kaldal.

Kaldakalju puhub vett välja.

Grand Etang-i läheduse vihmametsa vaatamas.

Termiidipesa.

“Hula” bambused.

Metsatee oli kaetud hibiskuseõitega.

Tee ääres kasvasid muskaatpähklid. Selle “ploomist” saab teha moosi ja õhukesekoorelise “ploomikivi” sees ongi muskaatpähkel.

Edasi viis tee seitsme joa poole. Vaatasime neist üle esimesed kolm.

Jugade juures kasvasid puusõnajalad.

Kruiisilaevad pealinnas St. George’s

Vaade St. George’s lahele.

Käisime koos Toonika ja Agoga veel korra Laura’s Herb and Spice Garden-is. Meile sobis see hästi, sest koht on täiesti fantastiline. Siin näiteks kakaopuu viljad.

Need kasvavad välja naljakalt otse paksudest okstest.

Selle vilja sees on palju maitsva valge säsiga ümbritsetud kakaoube.

Kakaooad lähevad edasi šokolaadivabrikusse kus need kuivatatakse, fermenteeritakse ja jahvatatatakse.

Siin on vaniljeväät…

…ja siin vaniljekaun.

Teel koju nägime kuidas kalurid võrke pesid.

Üllatus-üllatus, meie lähedale olid ankrusse jäänud St. Davids-ist tuttavad Francoise ja Christian. Maitsesime koos piparkooke ja panime kõrvataha soovitusi meie järgmiste sihtkotade kohta.

Õhtul oli kuusirp taas mastitoppide kohal kummuli…

…ning kruiisilaev väljus päikseloojangul St. George’s sadamast.

Saari kuhu minna siin jagub. Lootsiraamatuid lugedes tekkis arusaamine, et Grenadalt lahkudes tuleb suunduda väikse Carriacou külje all asuvale tillukesele Sandy saarele. Carriacou on põhja suunas purjetades viimane Grenadale kuuluv saar ja seega pidime me seal igal juhul peatuma, et ennast Grenadalt välja möllida. Milles siis seisneb Sandy Island-i võlu? Esiteks ehk selles, et seal ei ole midagi peale liiva ja mõne noore kookospalmi mis sinna pärast viimase orkaani poolt jäetud puhast vuuki istutatud on. Teiseks, Sandy on siinkandi üks kasutatumaid reklaamitaustu — see on puhas ehe millegi liigseta troopiline saar. Saare külje all poi küljes olles on kokpitist kenasti näha kuidas purjekad ja muud laevad teisel pool Sandyt seilavad. Kolmandaks pidi seal olema tore snorgeldada.

Teel olles möödus meist üks madalamaid vikerkaari mida me kunagi näinud oleme.

Korallide kaitseks on Sandy Islandi läheduses ankurdamine keelatud ja ööbimiseks tuleb kasutada poisid. Poide kasutamise eest tuleb loomulikult maksta, aga vaade oli seda väärt.

Õhtul ajas üles päris hirmuäratava vihmapilve mis meile õnneks siiski kallale ei tulnud.

Carriacou-l endal (Hillsborough-is) ja Union Island-il (Clifton-is) peatusime ainult mõned tunnid, et vastavalt Grenada-lt välja ja St. Vincent-ile sisse möllida. Pärast lummavat Sandy-t ei tundunud nende linnade ankrukahad piisavalt ligitõmbavatena. Enamus Grenadiine (väikesaari Grenada ja St. Vincenti vahel) kuulub St. Vincent-i koosseisu ja need kannavad ühist nime SVG (St. Vincent Grenadines). SVG-ga tutvumine algas meie jaoks Mayreau saare Saline lahega, mis pärast rahvarohket Hillsborough-i ja Clifton-it oli tõeliselt rahulik ja kaunis peatuspaik.

Vaevalt olime saanud ankru sisse kui kohalik restoranipidaja tuli meid vähiga rannale grillima meelitama.

Tegime talle kiirelt selgeks, et meil on paadis hea olla küll, mille peale ta oli nõus meile mõned vähi müüma. Keel hakkas vähisalatile mõeldes vett jooksma ja võtsimegi ühe keskmist kasvu eluka ära.

See oli ka suurim mõõt mille jaoks meil keedupott olemas oli.

Toonika võttis enda peale vastutusrikka vähiliha koorikust eraldamise töö…

…ja mina segasin salati kokku. Maitses kõigile.

Järgmine päev kulus saarega tutvumiseks. Kõigepealt aga värskendav suplus ankrukontrolli ja kalavaatlusega.

Purjekad Saline lahes.

Kaktusesegamets.

Mõni kaktus õitses ka.

Mingi lind. Ei tea kas tal terav ei ole?

Künka otsas oleva kiriku juurest oli kena vaade juba tuldud teele…

…ja veel ees ootavatele Tobago Cay-dele.

Teine variant Mayreau-l peatumiseks oleks olnud maaliline Salt Whistle Bay, aga see oli kuivalt laevu täis ja ainus võimalus oleks olnud minna poi peale. Olime rahul oma ankrukohaga.

Salt Whistle Bay vaatasime niisama üle.

Veel üks lind.

See on üks müstilisemaid kohti kogu Kariibi meres. Aga väga turistlik ja ülerahvastatud. Tegemist on viie pisikese Mayreau lähedal asuva saarega mis ookeanilaine eest on kaitstud mitme korallrahuga. See on logeleja paradiis — kuhugi eriti minna ei ole, aga samas ujuvad su ümber kilpkonnad ja värvilised kalad. See praktiliselt olematu saarestik on nii kuulus, et siia suunduvad terved jahtide hordid ning isegi ankurdamise eest peab raha maksma.

Vesi on siin kristallselge ja paadi vari on põhjas kenasti näha.

Meri on igat värvi…

…ja purjekaid on nii suuri kui väiksemaid.

Snorkeldamine on siin suurepärane, sest vesi on kristallselge.

Täiesti fantastiline on hõljuda vees koos suurte kilpkonnadega.

Ei puudu ka muu elu — meritähed ja loendamatud kalad.

Otsustasime minna uudistama Baratel-i sart.

Täiesti ootamatult kohtasime seal iguaane. Need on umbes meetri pikkused puude otsas elavad sisalikusarnased rohusööjad.

Video: Iguaan sööb lehti

Piimalill ei kusagilt.

Selline mets siis.

Seejärel läksime vaatama Petit Bateau nimelist saart.

Tagasi koju.

Pruun ja punane.

Õhtu Tobago Cay-del.

Aeg Kariibidel kulub kiirelt ja nõnda olemegi oma juttudega ajast üle kuu maas. Viimasele Grenadiinidest mida me külastasime jõudsime veidi üle kuu aja tagasi. Bequia Admiralty Bay ankruplats on paatiderohke, aga siiski rahulik. Ankurdada on ruumi küll ja küll. Hetk pärast ankrusse heitmist märkasin, et olen valinud koha sama Šveitsi paadi lähedal mille kõrval ankurdasime Barbadosel. Ilmselt on meie ankrupaiga valiku kriteeriumid väga sarnased. Igatahes olid nad üsna üllatunud kui ma neid jullaga tervitamas käisin.

Bequia on eriline saar. Tänavad lähevad siin otse mäkke…

…igal paadil polegi nime…

…ja pühakoja tunneb juba kaugelt ära.

Kitsed on siiski kõigi siinsete saarte jaoks ühine nimetaja.

Ronisime veel kohaliku kindluse varemete juurde kust avanes kaunis vaade kogu Admiralty Bay-le.

Kuidas see vapper lind selle kaktuse oksal seista suutis jääb meile igaveseks mõistatuseks.

Õhtu ja ankrus purjekad.

Järgmisel hommikul võtsime suuna mereröövlisaar St Vincent-ile.

Siin filmiti esimene Kariibi mere piraatide film ja seda on siiani märgata.

Kuidagi on Poola lipp sattunud piraadilippude hulka.

Troll ja piraadisaare asukad.

Wallilabou (see oli meie ankrulahe nimi) lähedal, nii umbes viieteist minutise jalutuskäigu kaugusel on tilluke botaanikaaed. Loomulikult pidime me seal ära käima.

See on algaja leivapuu.

Ja neist punastest lihakatest õitest (või viljadest) tehakse intensiivse, punasele sõstrale sarnase maitsega mahla.

Igal lehmal peab olema vähemalt üks Iibis.

Palmilehed suisa hõõgusid eredas päikeses.

Loodus on St Vincentil tõeliselt lopsakas.

Tohutu puu kasvab massivse müüri kohal mille all voolab oja. Kas inimesded või loodus on siin küll üle pingutanud.

Lihtsalt taim selline.

Kogu St Lucia saar on segapuder kunagi toimunud vulkaanipursetest. Mõned kohad suitsevad ja ajavad välja väävlivingu ka tänapäeval. Seda värki oli kindlasti vaja vaatama minna.

Juba saarele lähenedes tõmbasid tähelepanu The Pitons — kunagiste laavavoolude jäänukid.

Soufriere, kuhu me suundusime, on väiksemat sorti tore maalähedane linn. Juba kaugelt püüdsid meid kinni boat boys, kelle ülesanne on külalised “oma” poide juurde meelitada, jahti sinna kinnitada aidata ja sellega oma 5 – 20 EC$ teenida. Kuna kallas sügavneb äkiliselt ja kalda lähedasest kümnest meetrist saab paa´ri paadipikkuse kaugusel sada, siis on poi võtmisel siin mingi mõte. Alternatiiv on lasta ennast ahtrist palmi külge siduda.

Võtsime ühe suvalise poi ja jäime kaldaelu silmitsema. Inimesed, sead, kuked ja kanad jalutasid kaldal läbisegi.

Järgmisel hommikul läksime tutvuma saare põhivaatamisväärtustega — botaanikaaia, vulkaanide ja jugadega. Kõigi kohalike põhimure tundub olevat see kuidas valgeid tulnukaid võimalikult efektiivselt nende rahast tühjendada. Juba jullat kai külge kinnitades oli meid piidlemas mitu mõtlikku meest. Kõndisime linna ilma liigset abi tarvitamata ja leidsime endale sobiva hinnaga taksojuhi kes oli meile mõistliku hinna eest kohaliku ringi tegema: botaanikaaed, juga, vulkaan, teine juga.

Botaanikaaed ei olnud suur, küll aga oli sisutihe.

Igasugu taimi, neist enamus õitsvad, oli igale maitsele.

Vulkaaniline väävel on joataguse kiviseina kollaseks värvinud.

See ilus lill on inglise keeles Pink Torch Ginger (roosa tõrvikingver).

Natuke tõrviku moodi nägi see välja küll oma ligikaudu meetripikkuse varrega.

Siinsetel vulkaanidel konkreetset kraatrit ei ole. Kõik on tohutu segapuder laava ja suitseva väävlipudruga.

Siin-seal tungib maa seest välja aurav tulikuum vesi.

Lihtne metsalill.

Soovi korral võis joa all ka ujumas käia.

Otsustasime veel samal õhtul piki St. Lucia kallast põhja poole seilata, et saavutada paremat positsiooni edasi Martiniquele sõiduks.Veel viimane pilk Pitons-idele ja sõit läkski lahti.

Rahulikul purjetamisel on mõnus ning värskendav nööri otsas jahi ahtris lohiseda.

Esmane mõte oli kuulsasse Rodney Bay-sse ankrusse minna, aga kuna päike kukkus kiirelt, siis jõudsime ainult pealinna Castries-i ees asuva Vigie laheni. Hommikul tuli meid uudistama kruiisilaeva sadamasse aitav lootsipaat ja uuris mis lipp see sihuke meil ahtris on? Polnud teised varem Eesti plagu näinud.

Teel Martinique poole näksisime ära viimased Toonika ja Ago toodud piparkoogid.

Meeskond valmis järjekordseks jahti kallutavaks tuulehooks.

…aga mitte päris. Martinique kuulub Prantsusmaale ja Euroliidust siia saabujalt ei küsita isegi passi. Astud lihtsalt lennukist maha ja kõmbid pagasit vastu võtma — väga mugav. Seda kasutavad ära tuhanded prantslased kes siin puhkamas käivad. Ka meie saabumise vastu pealinna Fort De France-sse ei tundnud keegi mingit huvi. Sisse möllisime ennast kohalikus paaditarvete poes asuvas tolliarvutis.

Linn ise on segu Prantsuse pompöösist ja Kreooli värvikirevusest. Elu on suhteliselt odav ja keegi ei käi sulle otseslt peale sooviga sind sinu rahast eraldada. suur osa südalinnast on tohutu jullakai. Ja väga korralik selline. Ankrusse saab heita praktiliselt kesklinnas ja väiksema süvisega jahiga võib korraks kasvõi jullakai äärde sõita.

See on raamatukogu.

Karneval oli lähenemas ja poed olid selleks valmis.

Turg oli värvikirev nii müüdava kui müüjate poolest.

Mahi-mahid ootavad kalaturul ükeldamist. Selliseid elukaid oleme ise ka mitu tükki kätte saanud ja ära söönud.

Õigeks Mahi tükeldamiseks on vaja kahte matšeetet.

Loodusesõber peab siiakanti sattudes kindlasti kohalikus botaanikaaias ära käima. Sinna saab liinibussiga.

Sõnajalad on suured.

Midagi õitsvat jätkub igale maitsele.

 

Need on mingid vesiroosid.

Ühel palmil on selline ogaline koor.

Portselanroos või roosa tõrviklill nagu kellelegi meeldib.

Mõned hibiskuseõied.

Väike väle elukas.

Kui Fort De France oli üle vaadatud purjetasime edasi põhjasuunas St. Pierre-i.Siin pildil on naabri koer.

Pärast väikest vees vedelemist olime valmis linna suunduma.

Kuni vulkaanipurskeni 1902 aastal oli see koht Martinique pealinn. Purske käigus sai surma 29933 ja selle elas üle 2 inimest. Praegu on see paras tondilinn kus purskejärgsed varemed ja korrastatud majad on samal tänaval kõrvuti.

Meie huvi oli Mt. Pelée nimelise vulkaani otsa ronida. Läksime bussijaama bussi ootama.

    

Lõpuks buss tuli ja oli mõõduka lisatasu eest meid oma sihtkohast edasi otse raja algusesse viima. Lisaks leppisime kokku, et ta tuleb meile õhtul hiljem sinna järgi ka. Rada oli järsk ja vaated ilusad.

Hiired tuules.

Missugune neist on Troll?

Mäest alla jõudes ootas meie buss meid juba ees ja bussijuht oli veel mõned pilusilmsed turistid kuskilt üles korjanud, et neile ka taksot teha. Neil oli soov rummivabrikus käia ja nii tuli see ekskursioon meile boonusena tasuta kätte.

Valik on suur.

Reisiraamatuid lugedes ei tekkinud mul mingit soovi Dominicat külastada. Meie reisikaaslaste Toonika ja Agoga oli aga hoopis teisiti — Dominika oli neile oluline reisisiht. Ja kui õigus neil oli. See saar on oma lopsaka rohelusega täiesti eriline.

Pärast Roseau-s ankrusse heitmist aj laeva ning meeskonna Dominica-le sisse möllimist algas kõik taas turistile vajaliku kohaliku info hankimisega. Seda sai hotelli fuajeest. Kui jäime kaarte ja brošüüre uurima tegi meiega juttu kõrvaloleva ärikeskuse turvamees.

Peatselt ilmus nagu iseenesest välja kohalik taksojuht (ilmselt turva sõber) ja asjad hakkasid edenema. Leppisime kokku päevatripis jugade ja väävliallikate juurde.

Esimesena olid sihikul Middleham-i joad ja tee sinna nägi välja selline.

Puujuurte vahele võis peitu pugeda.

Liaanide otsas sai rippuda.

Sõnajalapuud on lihtsalt fantastilised.

Lõpuks ometi oodatud juga.

Ja nüüd väävliallikatele!

Kaljud olid väävlist kollased ja õhk lõhnas mädamuna järgi.

Kivi seest purskas tulist vett.

Aurupilved kuumaveeallikate kohal.

Veel paar juga — Mama ja Papa. Kumb on kumb?

Papa on pikk ja sihvakas, Mama on lühem ja vormikas.

Turistid jugasid imetlemas.

Orkaanist räsitud puu.

Kohalikus spaas valitses orkaanijärgne vaikus.

Tagasiteel tabas meid ootamatu õnn. Teel lebas kümneid avokaadosid ja tänu meie taksojuhi kiirele reaktsioonile saime neid terve kotitäie.

Enne sadamasse jõudmist sõitsime läbi linna botaanikaaiast. Seal on reliikviana säilitatud orkaani ajal murdunud puu alla jäänud koolibuss. Bussis õnneks selle õnnetuse ajal kedagi ei olnud.

Matkajad olid väsinud, aga õnnelikud.

Järgmiseks päevaks oli meil SeaCat-iga kokku lepitud päevane trett Boliling Lake-i (keeva järve) juurde. SeaCat on omamoodi kohalik kuulsus kellele kuulub üks tuntuim turismifirma Dominical.

Meie giid (seljaga) ja SeaCat.

Kohalik vaatamisväärsus: puust veemagistraal. Ja paluks seda pidi mitte kõndida!

Teekond algab. Siin on meie giidil veel plätad jalas…

…ja siin enam mitte. Nii, paljaste taldadega, käis ta kogu meie kuue tunni pikkuse teekonna üle kivide ja läbi muda.

Looduslähedased, sõna otseses mõttes rohelised, vihmavarjud.

Läheme läbi nii mõnegi oru ja üle nii mõnegi kuru.

Kuni jõuame orgu kus maa seest purskub kuuma vett ja väävliauru.

Kuumaveeallikas keedab giid meile kaasavõetud munad.

Seda trikki võiks munadepüha paiku teha.

Kuumaveeallikas keedetud muna maitseb nagu muna ikka.

     

Kohalik muda teeb näonaha kakskümmend aastat nooremaks.

Edasi piki auravaid kuumaveeallikaid keeva järve suunas.

Isegi selles karmis ümbruses leidub üht-teist õrna ja ilusat.

Siin see siis ongi — järv tõesti keeb. Ärge oma nina katlasse pistke.

Meie kamp keeva järve kaldal.

Tagasiteel said mõned meist veel ka ujuda.

Meie kolmandal Dominica päeval tuli kellelgi pähe mõte minna snorkeldama mõne kilomeetri kaugusel asuvale šampanjeriifile. (Nimi tuleneb asjaolust, et seal eraldub merepõhjast hulgaliselt pisikesi gaasimulle, nii et kogu vesi meenutab šampust.) Nagu tavaliselt, ütlesin kohe, ilma üldse mõtlemata, mida ma sellest asjast arvan: mina bussiga snorkeldama ei sõida. Snorkeldama minnakse otse jahist! Mõõduka veenmise järel lasksin ennast siiski ühistransporti vedada.

Mullid olid tõesti olemas ja kalu mida vaadata oli ka.

Roseau ümbrus üle vaadatud viis meie tee edasi Dominica endisesse pealinna Portsmouth-i. Portsmouth kaotas pealinna õigused malaaria laia leviku tõttu. Asub ju see otse Indian River-i suudmes ja malaariat edasi kandvad sääsed (nagu kõik muudki sääsed) armastavad magedat vett. Meie huvi oligi just selle jõega tutvuda. Lisaks on Dominica põhjaosas üks viimaseid kohalike indiaanlaste külasid.

Siin veel viimased pildid enne Roseau-st lahkumist: moodne kruiisilaev purjede all;

päikeseloojang Roseau-s.

Siin on Cobra paadi vöör juba Indian River-i suunas.

Mangroovid jõesuudmes.

Mingi kana.

Algajad kookospalmid.

See on metsik suhkruroo sugulane ehk Roseau. Suhkrut sellest ei saa, aga matte kannatab punuda küll. Sellest taimest ka nende praeguse pealinna nimi.

Krabisid elab siin mitu erinevat liiki.

Lummav jõgi ja maagilised puujuured.

Veel mingi kana. Linde krabistas jõeäärsetes mangroovides ringi kümneid.

See onn ehitati Kariibi mere piraatide mingi osa filmimiseks.

 

Reisi lõpuks kinkis giid naistele oma punutud kala ja lille kombinatsiooni.

Sel õhtul läks päike looja sedaviisi.

Oleme oma kirjatööga juba üle kuu aja reaalajast maha jäänud. Guadeloupe koos teda ümbritsevate väikesaartega on seljataha jäänud ning oleme juba lahkumas inglise keelt rääkivast, kuulsa Antigua Sailing Week-i toimumiskohast, Antigua Elglish Harbour-ist.

Pühakud ehk nagu neid kohalikus prantsuse keeles nimetatakse, Les Saintes on esimesed saared mis lõuna poolt Guadeloupele lähenedes ette satuvad. Kuna purjetamisseltskonnad vahetusid ja me jäime kuuks ajaks Guadeloupe kanti pidama, siis külastasime neid saari koguni kolm korda ja seda väga hea meelega, sest Saintesid on väga kodused ja tõeliselt maalilised.

Just enne kui Saintesid kohale jõudsid vaikis tuul peaaegu olematuks ja me otsustasime ette võtta väikse Trolli pildistamise sessiooni. Julla vette, Ago tüürimeheks ja mina fotograafiks. Kõik muud võisid muidugi ka pilti teha, neid lihtsalt ei võetud jullareisile kaasa.

Purjekaid on siin poidel ja ka ankru otsas palju.

Mõned suuremad, teised jälle väiksemad.

Esimesed vaated vaadatud, otsustasime ronida peasaare Terre Den Haut kõrgeima künka Le Chameau otsa. Nagu ikka, mida kõrgemale jõudsime, seda paremaks läksid vaated.

Teepeal oli erakvähk.

Vaade üle lahe Napoleoni fordile. Seal on praegu siseruumides kohaliku ajaloo muuseum ja väljas midagi botaanikaaia taolist.

Põhilahes otse Grand Bourg-i ees ankurdada ei saa. Siiski on siin ridamisi poisid mis küll tavaliselt kõik juba hõivatud.

Neist kaljunukkidest tuleb ümber sõita kui lõuna poolt Les Saintes-itele läheneda.

Alternatiivne ankrukoht Ilet A Cabrit-i lõunaküljel.

Päris kena kruiisilaeva kohta.

Otse kesklinnas on väga korralik dinghydock.

Linnavahel jalutades leiab hulgaliselt igasugu õitsvaid lilli ja põõsaid.

Isegi kaktused on ilusad.

Pelikanid on siin tõsised tegijad. On tore vaadata neid lennult kalu luuramas ja siis tõsise matsakaga end vette kukutamas, et silmahakanud kala nokavahele saada.

Kala saab ka kalameeste käest.

Jalutuskäigul.

Siin seal võib vedelemas näha orkaanijärgseid laevavrakke.

Lahesoppe ja ujumisplaaže siin jätkub nii väheke eraldatumates kohtades…

…kui ka linna südames.

See on tee Napoleoni fordi juurde.

         

Iguaan fordi õuel.

Kitsi on siin igal õuel ja iga aia taga.

Samuti krabisid.

Rääkimata igasugu ussikestest.

Mida kõike ei tee Wifi salasõna saamiseks. Seekord läks loosi T-punch, mahl ja õlu ankrukohalähedase hotelli baaris.

Päikeseloojang ja ankrunaabrid.

Guadeloupele jõudsime just õigeks ajaks, et saada osa karnevalirongkäigust. Karneval ei ole tegelikult üks sündmus vaid protsess. Igasugu üritusi ja rongkäike jätkub vähemalt nädalaks ja kõk saared väidavad, et nende karneval on just see õige ja kõige vägevam.

Karnevali ajaks olid Guadeloupe suurimasse sadamasse Point A Pitresse kogunenud ka mõned superjahid.

Loomulikult ei puudunud ürituselt kruiisilaevad ja nendega saabunud turistid.

Laokile jäänud autod viidi karnevalirongkäigu eest lihtsalt minema.

Siin oleme me koos kohalikega rongkäigu algust ootamas.

Ja siin see algab — puust jalgratastega!

Veel kohalikke.

Miss World Guadeloupe ja Mister Guadeloupe.

Tüdrukud karkudel.

Rahvast kogunes üha enam.

Nii mõnedki pealtvaatajad on riietunud karnevalile kohaselt.

Ja siis tulevad esimesed tantsugrupid.

  

 

Päeva lõpuks käisime veel Ruuga sadama lähedal asuvat pompöösset, alles hiljuti valminud orjandusmuuseumi vaatamas.

Guadeloupe on kohalikus keeles Karukera. See kõlab mõnusalt eestikeelselt ja pisut naljakalt. Saintes-delt siia jõudes jäime esialgu sadama kõrvale ankrusse. Kuigi sadam pidi soodsa hinnaga olema oli ka ankrusolijaid kaunis palju. Peatselt möödus meist hiiglaslik kruiisilaev.

Järgmisel hommikul oli meil saarega tutvumiseks plaanis auto rentida, aga nii see ei läinud. Oli laupäev ja karnevaliaeg ning autod olid kõik väljas. Ago, Toonika, Kräu ja Ruu otsustasid kohaliku transpordiga rändama minna. Mina arvasin paremaks paati jääda ning järelaitamistöödega tegeleda. Kui ma siis jullaga tagasi paadi poole löristasin jäi mulle silma sadamast välja sõitev Eesti lipuga purjekas. Et siis mis mõttes Eesti lipuga?! Me ei olnud Eesti lippu näinud alates 5. juunist 2015 aastal ja ka mitte ühtegi Läti lippu ja vaid ühte Leedu lippu Hispaanias. Lugesin laeva vöörilt tuttava nime: Teakita. Kadri oli meid Britti ja Viljari reisiga kurssi viinud. Hõikasin tere ning vestlesime lühidalt, sest nad olid just Saintes-itele teele asumas. Üllatus oli igal juhul korralik ja missugune kokkusattumus — tõenaäosus mul sel hetkel selles kohas olla oli olematu. Rutta või loteriipiletit ostma.

Samal ajal oli ülejäänud seltskond teel ida poole mangroovide ja plaažidega tutvuma. Enne seda kohtasid nad veel mõningaid värvikaid tegelasi.

Aga ka plaažid olid vaatamist väärt.

Rahvarohkematest kohtadest välja jõudes läks rada kitsamaks ja kohati keeras see mangroovide vahele.

Siis jälle veidi merest eemale.

Ja taas kaldakaljude juurde.

Veidi kohalikku faunat ka.

Loomulikult ei läinud kõik plaanipäraselt ja buss mis nagu oleks pidanud tulema ja turistid linna tagasi tooma ei tulnud. Kohalikud ainult naersid meie ootuste üle — on pühad ja praegu kindlasti enam mingid bussid ei liigu. Õnneks peatas oma auto kohalik mees Didier kes oli valmis meie seiklejaid lähimasse linna St. Anne-i viima, sest läks ka ise sinna sõprade juurde pidu pidama. Saades teada, et need hulkurid on pärit kaugest Eestist ja et osa neist on tulnud siia kogu tee purjekaga, puhkes ta ohjeldamatult naerma ja otsustas reisisellid sadamasse ära tuua kuigi see tähendas talle üle tunnist hilinemist oma peole. Kutsusime ta loomulikult paati vaatama ka.

Esmaspäeval, päev pärast karnevalirongkäiku hakkas elu siinkandis jälle normaalsetele rööbastele pöörduma. Niisiis, rentisime auto ja sättisime ennast teele Guadeloupe Grand Terre saare läänepoolseima tipu Pointe des Chateaux suunas. See on maaliline ja metsik riba kaljusid. Kogu kaldajoon on kujundatud ookeanilainete poolt sest siit edasi ei ole enne Aafrikat mitte midagi.

Isegi suhteliselt tuulevaikse ilmaga murdus ookeaniummikas kaldakaljudel mürtsu ja vahuga.

Puid pole siin kauniduse jaoks vaja pügada.

Neem üle vaadatud võtsime jalge alla ühe Guadeloupe paljudest tähistatud matkaradadest, et näha  ookaeanipoolet rannikut veidi põhjalikumalt.

Karjane oma loomadega.

Rajal lebasid veidi ehmunud olemisega erakvähid.

Mõned neist olid koguni puu otsa roninud. Täpsustuseks veel, et see ei ole tigu vaid vähk kes otsib endale kaitseks ja elukohaks sobiva teokarbi. Suuremaks saades vahetatakse ka maja suurema vastu.

Aeg ja vesi on rannikulaavasse oma jälje jätnud.

Nii teeb tuul põõsaste ja puudega.

Lõuna puuvarjus. Ega siin päiese käes eriti olla ei kannata. Rannikul teeb tuul olemise veidi lahedamaks.

Koduteel tegime peatuse Morne-a-l’Eau linnakeses mille surnuaed on tuntud oma ruudulisusega.

Järgmisel päeval võtsime taas auto, sest vaja oli üle vaadata ka läänepoolne osa Guadeloupest. Guadeloupe koosnebki kahest suurest saarest: Grand Terre ja Basse Terre. Vaatamata nimedele (need nimed olid ilselt kellegi omamoodi nali) on idapoolne Grand Terre saar madal ja küllaltki tasane ning läänepoolne Basse Terre täis kõrgeid vulkaane ja sügavaid jugadega orgusid. Nende kahe saare vahel voolab soolase vee jõgi.

Kõigepealt väike jalutuskäik vihmametsas.

Need lopsakamate lehtedega asjad on mingid teiste puude otsas kasvavad parasiidid. Sellist mitmetasemelist lopsakust jätkub siin ohtralt.

Joa juurde mineva raja algust valvas selline umbes 15cm suurune lind.

Kuna see juga oli üsna suure tee lähedal oli see paksult jaheduse nautijaid täis.

Niisugused viidad.

Ühe künka otsa viiva tee ääres oli kuri silt: ligipääs keelatud. Kaarti vaadates tundus, et üleval on mingi vaatega koht. Otsustasime kontrollima minna ja ei pidanud kahetsema. Need on Ilets a Goyaves ou de Pigeons mis kuuluvad Cousteau nimelise rahvuspargi koosseisu ja kus pidi fantastiline sukeldumine ja snorkeldamine olema ning kuhu me peatselt ka oma paadiga jõudsime.

Tipust avanes vaade vulkaanidele.

Enne tagasi oma laeva juurde pöördumist käisime veel maalilises Deshais nimelises väikelinnas. Sinna tuleme me samuti mõne aja pärast ka oma purjekaga.

Taamal ei ole mitte suvilaküla vaid (jah, arvasite õigesti) kohalik surnuaed.

Lahes oli ankrus meie Trolli väiksem vend Amel Euros 39.

Kui õhtul magesti sisse lülitasime kostis valamukapist imelikku häält ja sisse vaadates tulid vastu soolase vee joad. Üks neljast magesti kõrgsurvepumpa kooshoidvast 8mm poldist oli lihtsalt pooleks murdunud. Taolisi roostevabu polte igast rauapoest ei leia. Selline on elu laevas.

Saintsidelt on Guadeloupe läänesaare Basse Terre lõunanukani ainult mõni miil. Suundume vikerkaare alla.

Veel kümmekond miili ja olemegi jõudnud Guadeloupe pealinna Basse Terre (jah, sama nimi nagu saarelgi) juurde ankrusse.

Kuna olin just alustanud suuremat kummikaparandusaktsiooni ja liimi instruktsioon nõuab paigale enne täispumpamist vähemalt 24 tundi rahu, siis sel päeval julla vette ei lähe. Mõned päevad tagasi panin kummikale 3 paika. Kahjuks ei jäänud suurim neist pidama ja nii pidime viimased päevad pumpa pidevalt kummikareisidele kaasa vedama. Olin selle paiga lollist peast üle vana paiga kleepinud ja ühendus ei tulnud tihe. Nüüd võtsin vana paiga korralikult maha ja panin uue suure paiga üle kogu kahtlase osa. Las nüüd kuivab rahus. Ei tahaks seda tööd kohe jälle uuesti ette võtta.

Kes soovib võib kaldale ujuda. Ja täpselt seda kärsitud Ruu ja Kadri otsustasidki teha. Kerged kleidid ning mõned eurod läksid prügikottidesse mis seejärel õhku täis puhuti ja korralikult õhupalliks seoti. Nii jäävad need vee peale ujuma ning kui veidi veab, siis ei saa ka nende sisu märjaks. Kotid vette ja juba naisterahvad kalda suunas kadusidki.

Et aega paremini ära kasutada panin magestile uue poldi ja tihendi.

Ega Ruu ja Kadri mulle oma plaane eriti ei tutvustanud. Igal juhul olid nad laevast ära terve õhtupooliku, jalutasid linnas, hankisid kohalikku infot ja tõid kaasa värsket saia ning puuvilju.

Öösel tõusis kuu üle meie järgmise päeva sihtkoha.

Kõrgeim kohalik vulkaan Soufriere on Basse Terre sadamast ainult lühikese autosõidu kaugusel. Järgmisel hommikul rentisimegi kohalikust jalgrattatöökojast auto ja suristasime mäkke.

Rada algas suurejoonelise kivisillutisega.

Peatselt oli aga kõik tagasi normaalis — kivi ja muda.

Kõrgemale jõudes kadus mets ja jäid sõnajalad ning muu selline.

Kord oli midagi ka kaugemale näha…

…ja siis jälle ei.

Kraatrile lähenedes hüppas ninna juba tuntud mädamunahais ning kaljud ja ka rohi oli kohati väävlist kollaseks värvunud.

Kraatrist tõuseb väävliauru.

   

Õnneks oli rada kraatri ümber tähistatud hästinähtavate kollaseks värvitud otstega postidega.

Vulkaan vaadatud otsustasime teha kõrvalpõike ühe joa juurde.

Pildi allservas on referentsiks üks inimene ka.

Soufriere tehtud võis purjetada edasi Basse Terre läänekalda meile olulisimasse kohta Cousteau nimelisse rahvusparki mis, nagu nimigi vihjab, asub põhiliselt vee all.

Ankurdada saab siin ainult Basse Terre lahesopis, Pointe Malendure-st lõunas. Mis iseenesest on päris kena koht — rohuses lahepõhjas on snorkeldades siin seal näha einestavaid kilpkonni. Need on tõsised elukad, mõni reipalt üle meetri pikk.

Samuti ujub siin kaldakorallide vahel ringi suur valik mitmesuguse kuju ja värviga kalu. Täielikku idülli rikub vaid pisut sume vesi.

Siinsamas kõrval, Pidgeon Island-i all ankurdada ei tohi ja külalisjahtide jaoks on vaid 3-4 valget poid mis on lisaks kahtlaselt kaldakaljude lähedal ja üle 12m jahiga nende küljes olemine nõuab kõva närvi — murdlaine on vaid mõne meetri kaugusel.

See eest on vesi kristallselge ning kalu ja koralle leidub nii järsult sügavusse kukkuval kaljuseinal kui ka madalamas saartevahelises vees.

Kalad otse meie kiilu all.

Pidgeon Island-i alt ei ole enam kaugel põhja pool väikelinn Deshaies. See on väga kena ja üsna hästi kaitstud ankrukoht ja kohe linna kõrval mäe nõlval on tuntud botaanikaaed kus meil oli kindel soov ära käia.

Deshaies-e ankruplats õhtupäikeses.

Kalasupp botaanikaaia tiigis.

Muud kirevad asjapulgad.

Selliseid väiksemat sorti rohelisi on kõik kohad täis.

Nüüd botaanika juurde.

Suur puu.

Nii suur kohe.

Veel üks puu.

Mingid kolibrilaadsed.

See sai just putuka nokka.

Thoril vedas, töömehed võtsid just kookospähkleid palmi otsast maha ja soovijad said kookosvett juua.

Veel ühed rohelised asjamehed.

Ja veel mõned õied.

Kohvikus kõndis ringi selline edvik.

Vaade Deshaies-e ankrukohale botaanikaaia kohvikust.

Üllatus-üllatus, kui me teed mööda tagasi linna poole kõmpisime sõitis meist mööda valge rendiauto ja TÄIESTI JUHUSLIKULT olid autos Heidi ja Scott! Me teadsime, et nad on kusagil Guadeloupel, aga see on suur koht ja kumbki pool ei teadnud midagi teise poole tänastest plaanidest. Kutsusime neid laevale külla ja varsti me sinnapoole ka jullaga vuristasime.

Missugune rõõmus kohtumine!