Kadril hakkas puhkuse lõpp lähenema ja see tähendab, et meil oli vaja leida sadamalinn kust neil Thoriga oleks võimalik vähese vaevaga Dublinisse lennukile pääseda. Portrush Põhja-Iirimaa põhjarannikul tundus igati sobiva kandidaadina ja seda see oligi — väike, aga puhkajatest sumisev suvituslinn korraliku sadama, kahe tohutu plaaži ja rongiühendusega Belfasti. Nii plaanisimegi kaheks päevaks siia jääda, et veidi ringi vaadata ja kaks meeskonnaliiget kojusõiduks rongile panna. See osa plaanist ka nii läks. Käisime kõk koos jalutamas kiloeetritepikkusel plaažil ja imetlesime kivististerohkeid kvartsi, lubjakivi ja basaldiseguseid kaldakaljusid. Ärasõidu eel tuli aga kõigevägevama käsi vahele — ilmaennustus lubas korralikku tormi tuulega just sealt kuhu meil vaja minna oli. Lükkasime ärasõidu kahe päeva võrra edasi ja selle aja ulus tuul vantides päris korralikult. Isegi selles üsna kaitstud sadamas Puhus iiliti üle 16 m/s ja üks kohalik jaht mis muidu kahe poi vahel sadama akvatooriumis seisis murdis ketid katki ja omanik pidi aluse tagasi toomiseks päästjate abi kasutama. Meie Troll hüppas ujuvkai ääres üles ja alla ning esimene õhtu kulus lisaotsi kinnitades ning tuunides. Öö vöörikajutis oli nagu Ameerika mägedel. Tegelikult oli kogu sellel värgil põhjus ka. Kõigevägevam ei tahtnud, et me ilma Gigant’s Causeway-d, kuuetahulistest basaltsammastest kaldakaljusid, nägemata siinkandist lahkuksime. Panime rattad kokku ja väntasime läbi tuule ja vihma kümmekond kilometrit Portrush-ist asuvat maailmaime vaatama. Pilt on tõesti üle mõistuse vägev — kogu kallas koosneb mustadest geomeetriliselt korrektsetest kuustahukatest. Omaette vaatepilt on ka 500 turisti kes eufoorias kuustahukalt kuustahukale hüplevad.

Ankrus. Kõik korras.

Iirimaa läänerannik on karm ja kaljune. Sadamaid kus purjekaga kai juurde saab minna ei ole palju ja tihti on need lahesoppide põhjas sügaval sisemaal, aga ankurdamine sobibki meile paremini. Esimeseks lääneranniku ankrukohaks võtsime kauni liivaranna ja kõrgete kaljukallastega lahesopi kohe Fanad Head-ist lõunas. Kummaline on see, et mingit korralikku teed või isegi rada pidi sellele rannale ei pääsegi, ainult üle tarastatud lehmakarjamaa. Täielik inimtühjus ja omaetteolemine. Jäime siia kaheks ööks, sest ennustus näitas tugevat vastutuult. Eile oli ikka veel vastutuul, aga mõistlikuma tugevusega nii et loovisime terve pika päeva ja õhtul tuli hoovusega võitlemiseks ikkagi mootor appi võtta muidu oleks öö peale jäänud. Ja hea oli, et viimases valguses Gola saare lääneraannikule ankrukohta jõudsime, sest kogu rannajoon ja ka ankrulaht on tihedalt natapoisid täis pikitud. Nendega pole probleemi kui neile päris otsa ei sõida, aga pöörlev prop haarab igasugu otsi innukalt. Täna on meil rahulik hommik, sest hoovus keerab lõunasse alles kella ühe ajal. Hea, et enne reisi tuli pähe sõiduplaan kaasa osta.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Sadamas. Kõik korras.

Istume Sligo kesklinnas (praktiliselt) pontooni ääres ja ootame, et järjekordne madalrõhkond üle Iirimaa pühiks. Peale selle, et pontoon koos tõusude ja mõõnadega üles-alla liigub ning keegi seni veel raha küsimas pole käinud, siin midagi väga erilist ei ole — ei dušše, ei pesumasinaid ega kütust (kõik need oleks meile juba ära kulunud). Gola saare idaküljelt tegime lühikese hüppe Aran-i saarele ankrusse. Ilm oli kõva ja sōit läks isegi palja eespurjega nagu vuhiseb. Saar on tundrulaadne — kaljud on kaetud sambla ja hõreda rohuga, puid praktiliselt ei ole, välja arvatud mõne maja juures aias. Mäeküljed on pikitud tagasihoidlike valgeks võõbatud majadega ja mööda nõlvu jooksevad sammaldunud kiviaiad — karm paik. Edasi, ümber Rossan Point-i väikse Teelin-i kaluriküla kai lähedale ankrusse. Taas kivi ja sammal ja valged väikesed majad ja jumalikud vaated ümbruskonna kaljustele nõlvadele. Kuna värsked toiduained olid otsakorral keerasime järgmisel hommikul sisse Killybegs-i, kohalikku kalapüügikeskusesse. Iga norrakas teab, et kala on raha ja seda oli seal ka tunda: majad on suured, kirikuid on palju ja sadam on täis igasugu kalalaevu pisipaatidest kuni suurte traalerite ja baaslaevadeni. Kuskil oli kirjas, et suur kalapüük käib talvel, hetkel liikusid ringi ainult umbes kümne meetri pikkused vähinattadega tegelevad paadid. Neid vähinattasid (kaks poid pika otsa küljes, et vähemalt üks neist ka tõusuveega pinnal oleks) on kõikjal. Päeval ei kujuta need ka mootoriga sõites ohtu kui neile just otse peale ei sõida, aga öösel on suhteliselt kerge mõni neist omale kiilu või propi külge haakida. Proviant peal ja mõnus öö külalispoi otsas veedetud oli aeg edasi liikuda. Nagu purjetades ikka määrab tuul marsruudi ja tempo. Ilmaennustus lubas paariks päevaks tugevaid läänekaare tuuli, seega avaookeanile, et piki Iirimaa läänekallast lõuna poole rühkida, ei olnud meil lähipäevil asja. Suundusime Sligo-sse vahelduseks linnaelu vaatama. Purjetades Killybegs-ist Sligo-sse jääb paremat kätt pisike Inishmurray saar mis on kuulus kahe asja poolest: esiteks, see on eemalt vaadates veidi pinnale tõusnud allveelaeva moodi ja legend räägib, et mingi laevastik oli selle tühja saare pihta kõvasti tuld andnud, ainus kannataja oli merevälaste ego; teiseks on seal päris hästi säilinud VI sajandist pärit kivihooned. Kahjuks lugesime seda kõike alles hiljem, muidu oleks ehk üritanud saare alla korraks ankrusse jääda ja asja oma silmaga üle vaadata. Sissesõit Sligo-sse meenutab jahiga Kuressare sadamasse minekut — pikk ja kitsas kanal viib läbi madala mere. Siin on lisalõbustuseks veel tõusu-mõõnahoovus mis Rosses Point-i juures täis- ja noorkuu paiku pidi kuue sõlmeni ulatuma. Meie laksime sisse mõõna lõpupoole ja suurim vastuhoovus mida kohtasime oli alla kahe sõlme. Kanal on üle nelja miili pikk ja seda reklaamitakse kui hästi tähistatut ning igal ajal läbitavat. Poid ongi enamuses valgusega, aga kanal on siksakiline ja kord ühest ja siis jälle teisest servast sügavam. Kohalik kes öösel pärast meid sisse tuli oli kaks korda põhja kinni jooksnud ja üsna väsinud olemisega — it was too much. Kui ennustus hommikul liiga kole ei ole, siis hakkame homme vaikselt lääne poole tiksuma ja otsime endale kusagil tuule suunaga sobiva ankrukoha.

Ankrus. Kõik korras.

Sligos oleks meil lastud ilmselt igavesti olla, aga reisikihu sundis edasi liikuma. Pealegi ei olnud vaated paadikokpitist Sligo pontooni ääres suuremad asjad ja linnaelu hakkas pärast kahte päeva ka ära tüütama. Tuleb siiski tunnistada, et Sligo on ilus linn oma jõekallaste, sildade, pargi ja meeletu hulga kõrtside, baaride ning restoranidega. Oleks kindlasti veel ilusam olnud soojema ja päiksepaistelisema ilmaga. Prognoos ei olnud ka enam nii kole ja nii otsustasimegi mugava elektrifitseeritud pontoonielu juurest taas ankrupaikade karmi reaalsusse pöörduda. Tuul oli siiski sedavõrd vastu, et ilma loovimata me läände, kuhu meil vaja minna oli, ei pääsenud. Tormi just polnud, aga sedavõrd ikka puhus, et võtsime groodile algus esimese ja seejärel ka teise rehvi sisse. Niimoodi astusime päris reipalt tihttuules edasi. Loovimine võttis aga sedavõrd tempo maha, et sai selgeks, et esimesse sobivasse ankrukohta Kilkummin Roads-i jõuame alles pimedas. Mis seal ikka, pusisime edasi, ööseks merele ka hästi ei viitsinud jääda, sest lisaks tuulele on endiselt jahe, nii kaheteistkümne kraadi ümber. Äkki käis taglases kõva pauk. Vaatasime mõlemad ringi, aga kõik tundus korras olevat kuni märkasime, et eespuri on veidi lonti vajunud. Purje topinurk oli mastitopist lahti ja kogu puri mõnevõrra alla vajunud. Ahaa, vall on katki hõõrdunud, oli esimene mõte. Libistasime geenua kiiresti piki pirsi alla, et see ennast katki ei laperdaks ja kahmisime kähku kokku ning toppisime ahtrikajuti luugist sisse, et see vette või kõvas tuules päris minema ei lendaks. Ühtlasi nägime, et katki ei olnud läinud mitte meie 12mm geenuavall vaid hoopis geenua topinurgas olnud aas, mille külge vall kinnitub, oli aja jooksul läbi hõõrdunud. (Imelik, talvel tundusid kõik purjed veel üsna heas korras olevat.) Mootor tööle ja autopiloodile otsekurss ankrupaika. Groot oli ikka üleval ja mootorpurjetades oli kiirus ka tihedas tihttuules väga hea. Nüüd oli aega avariiplaane seedida. Üks võimalus oleks sisemine vöörstaak paika panna (see oli hetkel masti külge seotud) ja sinna väksem geenua tõmmata. Kui oleksime kaugemal merel olnud, siis oleks ilmselt nii ka teinud ja rahulikult edasi purjetanud. Hetkel ei olnud aga erilist vajadust ega ka soovi noore tormiga vööritekile pusima minna. Teine võimalus oleks mingi lühikese otsaga geenua topinurgale ajutine aas konstrueerida ja kogu kupatus spinnakerivalliga üles sebida. Kahe sõdutunni pärast ei olnud ka seda ajutist konstruid mõtet ehitama hakata. Mäsu positiivne pool oli, et jõudsime valitud ankrupaika veel enne sügavat pimedat ja saime vähema sterssiga natapoidest ja kohalikest poide otsas seisvatest paatidest mööda hiilida. Erilist söögiisu ei olnud. Tegime ühed õlled ja keerasime magama. Hommikul hakkasin geenuale uue topiaasa jaoks sobivat materjali otsima. Midagi kohe valmist ei leidnud, aga õnneks on meil varuga tormirakmeid kaasas ja nii ohverdasimegi ühest rakmekomplektist jupi jooksuvööd. Õmblustöö võttis terve ennelõuna ja ma ei ole kvalteedis ikkagi päris kindel. Iga piste võtab terve igaviku, sest materjal on seal topinurgas vist sajakordne — naaskliga auk ette ja siis nõelaga niit läbi. Mõõtsin ära, kõige paksemast kohast oli kogu kaadervärk 13mm paksune! Nüüd oli jäänud vaid mastitopis eespurje valli otsa järel käia. Kuigi tuul puhus üle saare näitas anemomeeter ikkagi aeg ajalt 9 m/s ja vandid kippusid vilistama. Samuti hiilis ankrukohta ümber nurga päris korralik ummikas ja öösel pidi koikus rullumise vältimiseks ämblikku tegema. Seega, mastitopp kõikus reipalt ja polnud just kutsuvaim koht, aga Ruu väntas ja mina ronisin ja peatselt oligi vall all, puri pirssi veetud ja kokku rullitud. Eks homme näeb kuidas parandus toimib.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Fantastiline purjetamine Euroopa piirimail. Tuult just parasjagu, et igav ei hakkaks — nii 8-12 m/s ja lained sellised, et kord näed Iirimaad ja siis jälle ei. Nagu meil kombeks kas tihttuules või suisa loovides. Oleme õppinud Ameli üsna tihedalt tuulde minema panna (36 kraadi AWD 10 m/s AWS juures, kellele lühendid meeldivad) ja tundub, et seda oskust tuleb meil ka usinalt kasutada, sest ilmaennustus lubab endiselt lääne ja edelatuult. Eile tegime alla 10 miilise treti Iniskea saartele. Seal oli kunagi norrakate vaalapüügiküla ja looduskivist majade jäänused on tänaseni alles. Mõned isegi suvemajadeks üles putitatud. Tore jalutuskäik lammaste, lehmade ja kivide vahel. Ookeanilainetel on meeletu jõud. Saared on ookeani suunast liigendatud sügavate kitsaste merepinnani ulatuvate kuristikega. Kui meri kuskilt kivi hammustas siis ta jätkas seni kuni oli saarest peaaegu või siis päris läbi murdnud. Ankrukoht oli suure ookeanilaine eest kaitstud, aga niipalju ummikat peegeldus sisse, et koikus pidi jälle käed-jalad laiali ajama, et külg iseenesest ei vahelduks. Iniskea saartel oleks uurimist ka teiseks päevaks jätkunud, aga tuul oli paras ja enam-vähem mõistlikust suunast ning mõte veel üks öö küljelt küljele rullida ei tundunud külgetõmbavana. Seega suundusime edasi Achillese väina lõunaosa suunas, lihtsalt selleks, et enne edasisõitu üks rahulik ankruöö veeta. Imetlesime möödaliikuvaid kaljusid ja rohunõlvu ja siis jälle kõva plaks taglases. Vaatame ringi ja ei midagi, kõik nagu tavaliselt, seekord isegi pea kuus sõlme logil. Põhjalikum kontroll tuvastas, et seekord purunes poomipiduri plokk. OK, pole probleemi, seekord on mul varuosa kohe käepärast. Tunni pärast on ka poomipidur jälle töös nagu tavaliselt. Coord: 53 52.615 -9 56.702

Ankrus. Kõik korras.

Pugesime hommikul purjekaga Bofin Harbour-i vana kai taha peitu, sest tormituul hakkas “kõigi tuulte eest hästi varjatud” ankrukohas paati päris hullusti pilduma ja tuul puhus meie kõrval lühikestelt noortelt lainetelt harjast vee lendu. Korralik info selle kohta, kas me sinna kai taha sügavuti ära ka mahume, meil puudus. Küll aga oli käesoleva aasta almanahhis kirjas, et kai otsani on põhi hiljuti süvendatud kahe meetrini. Samuti ei teadnud me kuidas me seal nuka taga ja kõva tuulega aluse ümber saame pööratud ilma, et madalasse lahesoppi sisse puhutud saame. Hetkel oli meil siiski abiks neljameetrine tõusuvesi ja kõik läks plaanipäraselt. Panime ennast kinni 37 jalase Delphia, mis juba eile oli poi pealt siia põgenenud ning oli ennast väiksenmat sorti praami ahtri külge kinnitanud kasutades seda ujuvkaina, poordi. Meile see kõik sobis, sest pääsesime nii tõusu-mõõnaga kaasaskäivast kaiotste timmimisest. Praegu puhubki väljas iiliti üle 20 m/s ja seda vaatamata asjaolule, et oleme “Iirimaa lääneranniku ühe parima loodusliku sadama” kõige tuulevarjulisemas kohas. Kolme sõnaga — väljas on torm. Kuigi sees on väike kahtlus, et sügavas Achillese väina lõunaotsa lahesopis kus me üleelmise öö poi otsas veetsime, oleks ka eilne ja tänane päev rahulikumad olnud, on siiski hea meel, et me vähemalt üleeile veidi ka edasi liikusime, sest siia sadamasse jääme me tormipakku ilmselt kolmeks päevaks. Tore, et hommikupoolik oli päikesepaisteline, saime teha tuulise kuid toreda jalutuskäigu sadama ümbruse kaljudele ja sadamasissepääsu kõrval kõrguvatesse Cromwell-i kindluse varemetesse. Toidupoe tretini jõudes pudenes taevast juba esimesi vihmapiisku ning praegu sajab jälle nagu ladiseb. Coord: 53 36.772 -10 12.373

Hommikul ärgates ulus tuul endiselt 20 m/s piirimail. Õnneks oli seoses kõva ilmaga ka meie ujuvkai kasutuses olev praam otsustanud mitte saarelt lahkuda. Nii saime koos oma naaberpurjekaga rahulikult veel ühe päeva Inisbofinil praami külge sildununa veeta. Laine siiski sedavõrd rapsis, et meie vööriots oli ööga peaaegu läbi höördunud. Panin uue otsa ja lükkasin sellele veel lohvitüki peale, et uuesti läbi ei hööruks. Ja siis jalutama. Inisbofin on meile esimene koht Iirimaal kus leidus tähistatud matkarada ja siin oli neid koguni kolm tükki: läänetiir, kesktiir ja idatiir. Otsustasime lääne ja idatiiru (kumbki umbes 8 km) ära teha. Rada läks mööda aasu, niisket samblast kivipinda ja suisa üle turbavaäljade. Mõnikord sattusime ka kaljudele ja liivarandadele. Puid siin praktiliselt ei ole. See eest on ohtralt lambaid. Teadsime juba enne, et meie sadamanaabril on saare teises küljes maja, aga sattusime nendega täitsa juhuslikult kokku nende maja lähedal ühel liivarannal, kus nad Google jaoks prajasti StreetView kaameraga ringi kõndisid. Seljakotiversioon kaalub 21 kilo. Saime seda ka oma seljas proovida. Maailm (saar) on väike. Pärast pakuti kodus teed ka.

Ankrus. Kõik korras.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Üleeile ja eile olid taas suurepärased purjetamisilmad (jaheda õlle joomiseks on siiski parem kindad kätte panna). Sõitsime Arani saarestiku Inishmore saarelt Feniti sadamasse ja eile sealt edasi Smerwick-i lahte (see on viikingite antud nimi, võiks vabalt Smörvik olla) ankrusse. Fenitisse purjetades oli tuul tagant ja korralikus ookeaniummikas hakkasid purjed hirmsasti lapendama. Otsustasime oma ookeanisetuppi katsetada ning poomisime uue teleskoop-spinnakeripoomiga geenua välja, suurpurje koristasime aga hoopis ära. Kohe oli vaikus majas ja mõnus 5-6 sõlmene minek sees (tuult oli 10 m/s kandis). Fenitis oli pesupäev, nii endale kui riietele. Kulus juba väga ära, sest viimati käisime duši all Portrush-is. Siinset kanti võib juba mitte lihtsalt kaljuseks, aga suisa mägiseks nimetada. Merest kõrguvad künkad mis vahelduvad maaliliste orgude ja lahtedega, kaldad on enamasti endiselt järsud, mere poolt lõhutud kaljud. Ilmaennustus näitas laupäevaks jälle tugevat edelatuult. Seega oli meil valik, et kas jääda veel kaheks ööks sadamasse (27,60 €/öö, ei sisalda elektrit, dušši ega pesupesemist) või liigume kuhugi ankrusse. Muidugi andsime pealelõunal otsad lahti ja liikusime edasi Smerwicki kus me praegu ankru otsas kiigume ja ilma rahunemist ootame. Täna kõigub tuul 12 – 17 m/s vahel ja vihma sajab. Panin DuoGen-i elektrit tegema ja see laeb praegu kenasti akusid (jooksvad elektrikulud + 8 kuni 12 A, sõltuvalt tuulest). Nii ei pea ka pilvise ilmaga elektrit kokku hoidma hakkama. Ei tea mudugi kuidas to vastu peab sest vihinad, üminad ja vibra on aeg ajalt päris kõva. Ei tahaks seal lähedal olla kui ta laiali peaks lendama. Päris luuslangi päev meil ka ei ole — võtsime eile ankrusse jõudmise järel geenua maha ja ma parandasin täna ära kolm sinise UV-kaitse õmblust mis lahti olid läinud. Hea, et eile tuli pähe puri maha võtta, täna ei oleks seda maha võtmiseks lahti rullida julgenud. Homseks peaks tuul vaibuma ja eks siis jätkame teed lõuna poole.

Ankrus. Kõik korras.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Saime äsja kätte 2 palli kirdetuult ning nüüd veavad meid taas purjed. Kurss on Lands End-ile ja minna sinna 152 NM.

Ankrus. Kõik korras.

Pärast tormipeatust Smerwick-is keerasime sisse Portmagee sadamasse Valentia saare lõunaküljes. Sissesõit väina on kitsas ja hoovus vihane. Seekord oli selge vedamine, et vesi meiega kaasa liikus. Mootorit oli vaja kasutada ainult sedavõrd, et mingi kiirus vee suhtes olemas oleks ja seega jahi juhitavus säiliks. Leidsime üksildase poi ja sidusime ennast selle külge ja veetsime imerahuliku öö piktoreskses külasadamas. Värske kraam ja liha olid taas otsakorral ja seega oli suund selge — Castletown Bearhaven, suur kalalaevasadam. Reklaamid ei valetanud, sadam oli suur ja täis iga mõõtu erinevate lippude all sõitvaid kalalaevu. Sõitsime piki pikka kaid ja lõpuks leidsime kalalaeva mis ei olnud meist palju suurem — selline vana, puust ja üsna logu. Keegi, vist omanik, oli kohal ja kutsus meid parda äärde. Talle tegi hirmsasti nalja, et me oleme nii kaugelt Iirimaale loodust vaatama sõitnud, ütles et me võime ööks tema laeva parda külge jääda, aga ta läheb kella viiest jälle merele, oli ainult korraks dokki põhja parandama tulnud. Meile nii varane tõusmine ei sobinud, seega tegime oma shoppingutiiru ära ja otsisime samas sadamas omale ööbimiseks poi. Ehituspoes vahetati isegi Camping Gaz-i balloone ja üsna mõistliku hinnaga. Varusime niipalju söögikraami, et enne Inglismaad enam poodi minema ei peaks. Viimane peatus Iirimaal oli tõeline maasikas: Crookhamn — suvituslinn riigi edelanurgas ja nagu ütles reklaam kõrtsi seinal — southernmost pint of Ireland. Sadamat kui sellist seal ei ole, on ainult pikk maaliline, kenade amjadega pikitud laht sajakonna külalispoiga mis ka enamus mitmesuguste mootorpaatide ja purjekate poolt kasutuses olid. Leidsime ka endale ühe vaba sellise ja läksime jullaga maale jalutama. Kail oli tavaline, aega küll suvitusõhkkond. Tegime jäätised ja ronisime ühe lähema kõrgema künka tippu. Merevaade Fastneti tuletorniga oli lummav. Eesootav tee Inglismaa lõunarannikule läheb sealt mööda ja ühtib suures osas kuulsa Fastnet Race’i marsruudiga.

Teekonda Falmouth-i suunas alustasime mootori tõugatuna kuid juba mõne tunni pärast tõusis mõnigane tuul ja üles läksid kõik purjed. Fastnet Rock-ist möödusime täielikus purjaetamisnirvaanas. Päike paistab, puhub ligikaudu 5 meetrit bakstaaktuult ja praktiliselt ei mingit lainet — mõnusamaks ei saa puretamine enam minna. Ujutasin ka lanti, aga esialgu tulemusteta. See eest tuli ja mängis meiega suur parv delfiine. Nagu ennustatud, vastu ööd tuul tugevnus ja keeras tahapoole. Langetasime suurpurje ja poomisime genua meie uue teleskoop-poomiga välja. See jurakas on täies pikkuses üle viie meetri ja nõuab käsitsemisel lisaks jõule ka head planeerimist ja parasjagu ettevaatust. Igal juhul hoiab see genua ka suuremates lainetes kindlalt paigas ja sõit on hulga mugavam ja vaiksem kui laperdava või aeg ajalt tühjaks lööva genuga. Öösel pööras tuul poordi ja tugevnes sedavõrd, et pidime poomi jälle ära korjama. Sõit käis kogu aeg korraliku vuhinaga. Komforti vähendas asjaolu, et kogu teise sõiduööpäeva sadas vihma ja kuna tuul oli tagantpoolt, siis saime kokpitis vahis olles täiest märjaks. Ruuga vaheldumisi koikus magamas käies oli elu siiski täiesti talutav. Veidi alla kahe õõpäeva järel pärast Crookhavenist lahkumist loovisime sisse Falmouthi sadamasse ja jäime Falmouth Haven Marina kõrvale ankrusse. Tegime ühed Guiness-id ja kobisime magama. Lõuna paiku äratas meid taas päikesepaiste. Falmouth on imeilus linn. Lahte ümbritsevad majad tõusevad ridadena ümbritsevatele mäekülgedele mida pikivad siin-seal hallid kirikutornid ja kindlusemüürid. Olime juhuslikult valinud parima peatuskoha kogu linnas — Falmouth Haven asub linna südames. Baarid, poed ja restoranid algavad paarikümne meetri kaugusel kaist, väike supermarket ja tohutu universaalpood on umbes 100m kaugusel ja marinarahvas on tohutult sõbralik ja tähelepanelik. Pealelõunal leidsime endale koha teise paadina ujuvkai ääres ja peatselt saime endale ka väljapoole naabri. Kuna oli Falmouthi päevade pidustuse viimane päev, oli sadam puupüsti täis. Ööseks olid kõik kaid kaetud paatidega kolmes – neljas kihis. Meid ootas siin uus suurpuri mille ka kohe üles tõmbasime — sobis nagu valatud. See oli suur kergendus, sest tellisin selle purje Poolast Ocean Sails-ist ilma ise midagi üle mõõtmata ainult eelmise omaniku ülestähendusi uurides. Nüüd jäi üle veel ära oodata Taneli ostetud ja samuti siia saadetud õlifiltrid. Et grootpoomi küljes olevad rehviplokid olid reisialguse kurjade ilmadega purunenud, siis otsustasime need asendada tugevamatega — tore, et oleme Inglismaal, sest netichandlerid pakuvad siin järgmise päeva teenust. Välja arvatud uue suurpurje katsetus ja väike genua teipimine, on esimesed neli päeva Falmouthis möödunud turisti tehes ja selleks paremat ning ilusamat sadamalinna annab Euroopast otsida. Jalutasime linnas ning tegime väljasõidu üle lahe St. Mawes-isse. See on väikelinn sadama, kindluse, paljude kõrtside ning hotellide ja kümnete ankrus ning poi otsas olevate kohalike või külalisjahtidega. Lisaks on seal kilomeetreid jalutusradu ja vaated on lummavad. Pärast kolme ööd marinas otsustasime finantside optimeerimiseks poi otsa ümber kolida. See on lisaks odavamale hinnale ka rahulikum ja vaated ümbrusele on veel kaunimad kui kai ääres olles. Pealegi lahkus meil kaks päeva külas olnud Ruu onupoeg Graham taas oma tegemiste juurde Londonis ja me oleme paadis taas Ruuga kahekesi.