Tuul on nõrk, aga ummika peal on terav väike laine. Purjed rapsivad ja paat kõigub. Eile murdus jälle grootpoom.

Tuul on nõrk, aga ummika peal on terav väike laine. Purjed rapsivad ja paat kõigub. Eile murdus jälle grootpoom.

Täna 21.10 Eesti aja järgi ületasime ekvaatori. Nüüd on vaja veel veidi lõuna poole liikuda, et kagupassaadid kätte saada, siis juba edasi Markiisidele

Kuna nõrgad ja muutlikud lõunakaaretuuled meid ekvaatori suunas purjetada ei lase, siis suundume seni läände kui taas lõuna poole pääseb.

Möödas on esimene ööpäev Vaiksel. Läbisõit 83 miili, sest tuult on vähe. Hetkel motoriseerime. Loodetavasti saame peatselt jälle tuult. Nägime haid.

Ja oligi käes oodatud ja kardetud kolmapäev mil pidime alustama oma teekonda läbi Panama kanali. Teades kui aeglased ja ebakompetentsed on siinsed tööinimesed ning kui vähe on nad huvitatud oma töö korralikust tegemisest oli meie stressitase üsna kõrge. Positiivse momendina tuleb märkida, et üsna viimasel hetkel õnnestus meil leida kolm äärmiselt toredat otsameest või oleks korrektsem öelda otsapersooni. Nimelt peab igal paadil, mis läbi kanali tahab minna, olema lisaks kaptenile (kes on muidugi roolis) olema veel neli inimest kes tegelevad kanali servadesse minevate otste pealetõmbamise või järeleandmisega. Kuna meie olime Ruuga vaid kahekesi, siis pidime leidma oma meeskonda veel kolm lisaliiget. Loomulikult oleksime saanud need mehed ka oma agendilt, aga mõte maksta 100-120 dollarit per nägu kolmele kujule kes tulevad meile sööma ja jooma ainult selle raha teenimiseks oli pehmelt öeldes pisut vastumeelne. Nii panimegi kuulutuse sadama teadetetahvlile üles ja ootasime kannatlikult. Kaks päeva enne meie kanalisse minekut tulidki meie juurde kaks Argentiina päritolu piigat kes tegelikult otsisid hoopis võimalust Vaiksele ookeanile purjetada ja pakkusid ennast kanalikogemuse saamiseks otsameesteks. Loomulikult olime kohe nõus, vaatamata sellele, et kumbki neist peale hispaania keele eriti midagi ei rääkinud. Üritasime neile selgeks teha, et kui nad veel mõne sõbra leiavad kes tahaks kaasa tulla oleks väga kena. Peatselt nägimegi neid kõrvalkail ühe rastapatsidega poisiga rääkimas ja mõne hetke pärast selgus, et Itaaliast pärit Matteo otsib samuti paati millega edasi Vaiksele ookeanile saaks. Ta oli rõõmuga nõus meile köiemeheks tulema. Kuna tal kuskil elada ei olnud, siis lubasime tal kohe meie ahtrikajutisse sisse kolida. Õhtul enne ärasõitu tuli veel üks kainaaber küsima kas ta Austraalia sõber saaks ka meiega kaasa sõita. Vastasime, et köiemehed ja naised on meil olemas, aga võime selle tüdruku kaasa võtta küll kui ta on nõus kokpitis magama.

Kolmapäeval kell üks panimegi Shelter Bay-st punuma. Siin on Ana (Argentina) ja Alison (Austraalia) sadamast väljasõidul.

Pidime advisor-i pardale võtmiseks üle lahe Colon-i kõrval asuvasse Flats-i ankrualale motoriseerima. Siin uurib Dulce (Argentina) kanalisuuet.

Ruu ja Alison õpivad sõlme millega jäme kõis peenega ühendada.

Meie “ametlikud” kõiepersoonid Ana, Matteo ja Dulce.

Siin ta siis ongi — meie esimese päeva advisor Roy. Hämmastaval kombel juhatas ta läbi kanali ka Teakita rahva.

Uustulnukatel on põnev ja lõbus.

Õhtuhämaruses saime kaubalaeva sabas läbi Gatun-i lüüside. Neid on kolm kambrit ja ülesmäge lüüsimisel pannakse väiksemad alused alati suure sappa.

Kuna poid olid põhjasüvendustöödeks välja võetud jäime ööseks Gatun-i kõrvale ankrusse. Üks purjekas oli siin paar päeva tagasi oma ankru kaotanud. Ju on siin põhi risune. Meie põhiankruga riskida ei tahtnud ja lasksime sisse varujuraka. Siin pildil siis juba õnnelikult ankrus.

Hommik Gatun-i ankrukohas.

Pidevalt sõitis mööda igat tõugu laevu.

Saabub meie teise päeva nõuandja Ivan.

Ankur üles ja teele üle Gatun-i järve.

Vahel roolis Ruu ja siis jälle mina.

Meie advisoritel oli meie noore hispaaniakeelse meeskonnaga väga lõbus.

Gatun on Chagres-i jõe paisutamisel tekkinud hiiglaslik paisjärv. Siin on näha jäänused üleujutatud metsast.

Puksiirid ujutasid meist mööda tohutu kraana.

Järve teises otsas ootas meid ühe kambriga Pedro Miguel-i lüüs.

Kiiret pole ja kõik on rõõmsad.

Seekord on kaubalaev meie taga. Laiust pidi oli see kaubik “panamax” — enam laiem vanadesse lüüsidesse ei mahuks.

Kuna meil oli köiemehi küll ja küll, siis oli Ruul aega lüüsimise ajal lõunasööki valmistada.

Hea kõhutäis ja kuum päike murrab maha ka kõige erksamad.

Eelmisel päeval läbisime Gatuni lüüsi parves nende kahe purjekaga — katamaraan keskel ja üks ühekereline kummalgi pool.

Täna oli millegipärast sellele paadile antud käsk kiirustada ja rohkem me teda enne La Playita ankrukohta ei näinud.

Puksiir hoiab kaubikut kitsas Gaillard Cut-is õigel rajal.

Bridge of Americas.

Siseneme Miraflores-e lüüsi. Siin on kaks kambrit, teine neist hästi sügav, et Vaikse ookeani viiemeetrise tõusu-mõõnaga hakkama saada. Näha on üks kanali töötajatest kes meile raudmunaga peenikese nööri viskas mille otsa meie oma kaiotsa sidusime.

Täna oleme parves kahekesi katamaraaniga.

Viimane lüüs seljataga sõidame Balboa silla alt läbi. Kohe pärast silda, enne Balboa jahtklubi lahkub meie nõuandja ja meil jääb üle veel kutsuda välja Balboa jahtklubi paat kuhu laadime oma laenatud kaiotsad ning vendrid ja millega saadame kaldale ka oma lisameeskonna. Ankrusse La Playita-s jõuame alles pimedas. See on mäletamist mööda meie kolmas pimeduses ankrusse heitmine.

Järgmisel hommikul panime julla vette ja sõitsime La Playita marinasse.

Plaan oli käia linnas liha ja värsket kraami ostmas. Uurisime ka kütusevarude täiendamise võimalust, aga siin tuli jälle “panama” vastu — esialgu selgus, et millegipärast täna ei saa, tulge homme ja siis jõudis neile pärale, et homme on laupäev, seega tulge esmaspäeval. Me ei ole veel otsustanud kas me nii kaua tahame siin oodata, sest ametlikult peaks me Panamast juba reedel kadunud olema. Igatahes tegime toidushoppingu ära ja kuna tuult eriti ei olnud, siis otsustasime vähemalt ühe öö veel siin olla ja läksime promenaadile jalutama.

See värvikirev ehitis on Balboa Biomuseum. Mis see ka iganes tähendab.

Kassid on siin palavusest uimased.

Keel väljas konditsioneer.

Pagoodi püstitasid eelmisel aastal Korealased, Panamaga sõpruse märgiks.

Väike lõik rannapromenaadist mis algab marina juurest ja kestab vähemalt Balboani. Kaugemale meil polnud mahti kõndida.

Panama City — kas maksuparadiisi-, kanali- või narkoraha? Või kõik kolm koos? Igatahes väitis üks ise plotskit keerata armastav kainaaber, et “rohtu” müüdi Colonis igal tänavanurgal, aga tubakat hirmkalli hinnaga ainult ühes tubakapoes.

Reid on täis igasugu ujuvvahendeid.

See on õhtuvalguses Balboa jahtklubi.

Päike loojus Balboa silla taha.

Ankrus Vaikses ookeanis, Playita ankrukohas. Kanali läbimine oli vahejuhtumiteta, aga tüütu

Ankrus Gatuni järvel. Homme edasi Vaikse suunas.

Eesti aja järgi täna 21.00 algab meie teekond läbi Panama kanali. Tegelikult jõuame me esimestesse (Gatuni) lüüsidesse alles 5-6 tundi hiljem. Kui sedagi, sest nagu me aru oleme saanud on siin hilinemised tavalised. Kanalist läbi saamine võtab 2 päeva, sest esimesel päeval jõuab valges hädavaevalt Gatuni järvele kus tuleb poi küljes ööbida ja järgmisel päeval jätkub teekond üle Gatuni järve ning läbi Gaillard Cut-i Pedro Miguel-i ja Miraflores-e lüüsideni. Teise päeva õhtuks peaksime olema juba ankrus Vaikses ookeanis.

Seni oleme tegelenud viimaste ettevalmistustega. Parandsime ära oma spinnakeripoomi.

Saime kätte kokku keevitatud ja tugevdatud autopiloodi õla.

Ning panime selle paika.

Ameerikast saabus uus varupiloodi ajam ja juhtpult.

Idee oli saada kaks sõltumatut autpilooti nii, et kui ühega midagi juhtub, siis piisab ühe lüliti vajutamisest, et teine tööle hakkaks. Õnneks olid meil ülejäänud vajalikud osad varuosadena juba olemas.

Paigaldustöö algas kambüüsi tagaseina modifitseerimisega.

See oli tolmune töö.

Kasutusse läksid vana piloodi ajami kett ja hammasrattad.

Küll aga oli ketti vaja lühendada.

Selle tööga saab igaüks kel kunagi mootorratas on olnud ilma stressita hakkama.

Siin siis meie Arnold II kogu oma iluduses.

Ja ta töötab.

Kambüüsi tagasein on taas paigas.

Akusirr ja mees saavad nüüd väheke puhkust.

Päris kogu aeg me paadi korrastamisega ei tegelenud. Shelter Bay ümbrus on avastamist väärt. Ühel päeval külastasime lähedast plaaži.

Ruu ja “hai”.

Suure süvisega laevad on ankrus väljaspool muule.

Järjekordne koralliliivaga palmirand. Kookospalmidega loomulikult!

Pähklipüük käepäraste vahenditega.

Töötab!

Ujumine on alati hea.

See lind seal puu otsas on iibis.

Ja need on mingid kohalikud kullid.

Imelikke ja tundmatuid taimi kohtab igal sammul.

Puhkehetk puu varjus.

Suur kööginuga lahendas pähklit kenasti.

Käisin veel korra mastis, et väsinud tekitule pirn välja vahetada. Mastis käimine on juba nagu sahtlist lusika võtmine — paar liigutust millele eriti ei mõtlegi ja ongi valmis.

Panime veel besaanile paiga.

Ühel pärastlõunal tutvusime sadama bussiga linnas käies imetoreda Kaliforniast pärit purjetaja Kathi-ga kes koos abikaasa Don-iga purjetab 1961 aastal valminud 35 jalase Robb-iga. Robb 35 on fantatiline puust purjekas mis sisaldab suurel hulgal põnevaid konstruktsioonilahendusi. See purjekas on neil olnud viimased 32 aastat.

Kuna info on, et Vaiksel ookeanil on süüa vähe ja see on kallis, siis ostsime kolm suurt kärutäit sööki ja jooki. Õnnekombel on meil mahukas paat nii, et see kõik kadus mõne hetkega nagu hundi kurku.

Siinsamas sadama lähedal on mitu huvitavat jalutusrada. Enamus neid läheb mööda kunagisi militaarrajatisi, aga see eriti ei sega, loodus on nii võimas.

Teel vedelevad mõned puulehed.

Üsna suured sellised.

Siplgarajad on nagu väiksemad külavaheteed Eestis.

Kinnikasvanud militaarmaastik.

Rada viib mingi lahesopini.

Saintsidelt on Guadeloupe läänesaare Basse Terre lõunanukani ainult mõni miil. Suundume vikerkaare alla.

Veel kümmekond miili ja olemegi jõudnud Guadeloupe pealinna Basse Terre (jah, sama nimi nagu saarelgi) juurde ankrusse.

Kuna olin just alustanud suuremat kummikaparandusaktsiooni ja liimi instruktsioon nõuab paigale enne täispumpamist vähemalt 24 tundi rahu, siis sel päeval julla vette ei lähe. Mõned päevad tagasi panin kummikale 3 paika. Kahjuks ei jäänud suurim neist pidama ja nii pidime viimased päevad pumpa pidevalt kummikareisidele kaasa vedama. Olin selle paiga lollist peast üle vana paiga kleepinud ja ühendus ei tulnud tihe. Nüüd võtsin vana paiga korralikult maha ja panin uue suure paiga üle kogu kahtlase osa. Las nüüd kuivab rahus. Ei tahaks seda tööd kohe jälle uuesti ette võtta.

Kes soovib võib kaldale ujuda. Ja täpselt seda kärsitud Ruu ja Kadri otsustasidki teha. Kerged kleidid ning mõned eurod läksid prügikottidesse mis seejärel õhku täis puhuti ja korralikult õhupalliks seoti. Nii jäävad need vee peale ujuma ning kui veidi veab, siis ei saa ka nende sisu märjaks. Kotid vette ja juba naisterahvad kalda suunas kadusidki.

Et aega paremini ära kasutada panin magestile uue poldi ja tihendi.

Ega Ruu ja Kadri mulle oma plaane eriti ei tutvustanud. Igal juhul olid nad laevast ära terve õhtupooliku, jalutasid linnas, hankisid kohalikku infot ja tõid kaasa värsket saia ning puuvilju.

Öösel tõusis kuu üle meie järgmise päeva sihtkoha.

Kõrgeim kohalik vulkaan Soufriere on Basse Terre sadamast ainult lühikese autosõidu kaugusel. Järgmisel hommikul rentisimegi kohalikust jalgrattatöökojast auto ja suristasime mäkke.

Rada algas suurejoonelise kivisillutisega.

Peatselt oli aga kõik tagasi normaalis — kivi ja muda.

Kõrgemale jõudes kadus mets ja jäid sõnajalad ning muu selline.

Kord oli midagi ka kaugemale näha…

…ja siis jälle ei.

Kraatrile lähenedes hüppas ninna juba tuntud mädamunahais ning kaljud ja ka rohi oli kohati väävlist kollaseks värvunud.

Kraatrist tõuseb väävliauru.

Õnneks oli rada kraatri ümber tähistatud hästinähtavate kollaseks värvitud otstega postidega.

Vulkaan vaadatud otsustasime teha kõrvalpõike ühe joa juurde.

Pildi allservas on referentsiks üks inimene ka.

Soufriere tehtud võis purjetada edasi Basse Terre läänekalda meile olulisimasse kohta Cousteau nimelisse rahvusparki mis, nagu nimigi vihjab, asub põhiliselt vee all.

Ankurdada saab siin ainult Basse Terre lahesopis, Pointe Malendure-st lõunas. Mis iseenesest on päris kena koht — rohuses lahepõhjas on snorkeldades siin seal näha einestavaid kilpkonni. Need on tõsised elukad, mõni reipalt üle meetri pikk.

Samuti ujub siin kaldakorallide vahel ringi suur valik mitmesuguse kuju ja värviga kalu. Täielikku idülli rikub vaid pisut sume vesi.

Siinsamas kõrval, Pidgeon Island-i all ankurdada ei tohi ja külalisjahtide jaoks on vaid 3-4 valget poid mis on lisaks kahtlaselt kaldakaljude lähedal ja üle 12m jahiga nende küljes olemine nõuab kõva närvi — murdlaine on vaid mõne meetri kaugusel.

See eest on vesi kristallselge ning kalu ja koralle leidub nii järsult sügavusse kukkuval kaljuseinal kui ka madalamas saartevahelises vees.

Kalad otse meie kiilu all.

Pidgeon Island-i alt ei ole enam kaugel põhja pool väikelinn Deshaies. See on väga kena ja üsna hästi kaitstud ankrukoht ja kohe linna kõrval mäe nõlval on tuntud botaanikaaed kus meil oli kindel soov ära käia.

Deshaies-e ankruplats õhtupäikeses.

Kalasupp botaanikaaia tiigis.

Muud kirevad asjapulgad.

Selliseid väiksemat sorti rohelisi on kõik kohad täis.

Nüüd botaanika juurde.

Suur puu.

Nii suur kohe.

Veel üks puu.

Mingid kolibrilaadsed.

See sai just putuka nokka.

Thoril vedas, töömehed võtsid just kookospähkleid palmi otsast maha ja soovijad said kookosvett juua.

Veel ühed rohelised asjamehed.

Ja veel mõned õied.

Kohvikus kõndis ringi selline edvik.

Vaade Deshaies-e ankrukohale botaanikaaia kohvikust.

Üllatus-üllatus, kui me teed mööda tagasi linna poole kõmpisime sõitis meist mööda valge rendiauto ja TÄIESTI JUHUSLIKULT olid autos Heidi ja Scott! Me teadsime, et nad on kusagil Guadeloupel, aga see on suur koht ja kumbki pool ei teadnud midagi teise poole tänastest plaanidest. Kutsusime neid laevale külla ja varsti me sinnapoole ka jullaga vuristasime.

Missugune rõõmus kohtumine!