Eile õhtul kinnitasime otsa Aber Wrac’h-i sadama külalispoi külge. Tuul rauges ja kohe oli tunda lõunamaist niisket soojust — lõpuks ometi. Tegelikult oli plaan minna poi külge lääne pool, Ushant-i saarel (Ile d’Oussant), aga tuul puhus meid ida poole ja oli näha, et päevavalgel me sinna enam ei jõua. Lisaöö merel ka ei tõmmanud ja otsustasime võtta lähima sadama. Nagu eile ja täna kinnitust on saanud, oli Aber Wrac’h õnnestunud valik. Hästi kaitstud nii tuule kui lainetuse eest, suurepärane sadam, hea merevidinate pood (kuigi seda meil hetkel vaja ei ole) ja supermarket kus saime vahetada järjekordse tühjaks saanud Camping Gaz-i ballooni, umbes 20 min jalustee kaugusel (veini hinnad alates 1,5 EUR/pudel). Algne plaan oli teha siin kiire peatus ja Ushant-i poole edasi purjetada, aga õnneks tuli mõistus pähe ja lasksime suure kiire mööda, sest koht on fantastiline ja ilm pole üle Biskaia sõimiseks lähipäevil niikuinii kohane. Kokpitis rahulikku ja hilist hommikukohvi rüübates hakkas mulle äkki silma marinast väljuv Euros 41. Juba teine selle reisi jooksul! Tõusin püsti ja nägin, et see pöördus meie poole. Tegi ühe ringi ümber meie ja ma viipasin kaptenile, et ta laeva meie poordi juhiks ning hõikasin, et kas võib talle kohvi või õlut pakkuda. Jacky (see oli laeva omaniku nimi) oli nimelt meid kohe märganud ja tuli uudistama. Eelistus langes kohvile ja peatselt rääkisime meie salongis merest ja laevadest — Ruu ja Jacky rohkem, mina vähem. Minu prantsuse keel pole kunagi eriti hea olnud. Äärmiselt lahe kuju oli.

Tulime õhtul sadama poi otsast ära ankrusse sadama kõrvale. Siin raha ei küsita. Meile nii sobib.

Ankrus. Kõik korras.

Prantsusmaa loodepoolseim punkt. Ideaalne peatuskoht põhja-euroopast Atlandile või vastupidi seilates. Saare vastaskallastel on kaks tasuta valgete külalispoidega sadamat, nii et valiku saab teha vastavalt ennustatavatele tuultele. Kuna istume siin ja ootame vaheaega tugevates edelatuultes, siis langes meie valik idapoolsele läänekaare tuulte eest kaitstud sadamalahele. Port Stiff, nagu on selle nimi, on oluline liiklussõlm, sest siitkaudu käib ühendus mandriga ja kogu selle aja mis me siin seisnud oleme on siin olnud pidev praamiliste melu. Teine, läänepoolne sadam on tilluke (kuigi purjekatele on külalispoisid pandud mitukümmend), aga see asub saare ainsas linnakeses Lampaul-is ja seal on vähemalt kolm väiksemat sorti supermarketit ning palju turistlikku tilu-lilu. Hetkel oleme meie siiski ainus purjekas kahe sadama peale mis siin aega parajaks teeb. Kiire üheööpeatuse tegid kohe meie esimesel õhtul veel kaks prantsuse purjekat, aga kuna see oli laupäeva õhtu, siis võib arvata, et need olid kohalikud nädalalõpupurjetajad mandrilt. Totaalset rahu ja heaolu siin vaatamata tasuta poidele siiski nautida ei saa. Kui Atlandil puhub, siis jookseb ummikas mõlemasse lahte sisse ja loksutab ankurdajad korralikult läbi. Näiteks eile öösel puhus siinkandis umbes 20 m/s ja meid raputas päris korralikult, isegi Ruu ei saanud poole hommikuni und. Lisaks hakkas eilse fantastilise jalutuspäeva järel vihma sadama ja tegi seda hilise hommikutunnini välja. Õnneks olime end saare jalutusradadel sedavõrd päikest täis laadinud, et meeleolu selleks ajaks veel nulli langeda ei jõudnud kui lõuna paiku taas päike välja tuli. Hilishommikustest pannkookidest energiseerituna paigaldasin poomile ära uue rehvimisplokkide süsteemi mille Falmouthis olime netipoest tellinud. Näeb välja päris korralik. Ruu tuulutas samal ajal paati ja voodipesu, sest madratsitealune kippus taas rõskeks muutuma. Õhtul veel mõnetunnine jalutuskäik ja nii see seikleja tegus sadamapäev mööda saigi. Tuleb veel märkida, et jalutusradu on siin saarel piisavalt. Lisaks ümber saare minevale kaldarajale on kõikvõimalikud risti-rästi rajad mida mööda kohalikud vist mere ääres piknikul käivad. Prantsusmaale kohaselt on ka väikseimad külateed asfalteeritud. Suuri puid on vähe ja vaated on avarad. Selliseid rinnust kõrgemaid sõnajalavälju pole me varem kuskil näinud. Karmima tuule käes asendub sõnajalg kanarbikuga ja siis edasi kiviklibuse madala rohuga. Kuhu ulatub murduv ookeanilaine, seal on ainult paljas kalju. Ah jaa, eile hommikul oli meil kaks külastust. Esiteks koputasid meile leaeva küljele tollimehed. Tõmbasime kähku riided selga ja lasime külalised laeva. Olid hästi sõbralikud ja eriti ringi ei tuhninud. Andsid meile paberi, et meid on seest ja väljast prantsuse tolli poolt uuritud ja öeldi, et seda võib näidata kui keegi veel kontrollima tahab tulla. Teiseks ujus sadamasse suur lustlik ilmselt mootorpaate armastav delfiin. Talle ei meeldinud, et mingi poi toreda paadi kinni võttis ja nii ta tujus seal paadi ümber ringi ja tümitas vaest poid tükk aega. Hiljem nägime teda ühe teise mootorpaadi seltsis aega veetmas.

Kuigi esialgne plaan oli täna hommikul Biskaia ületust alustada otsustasime pärast järjekordse GRIB faili allalaadimist grib.us saidilt seda plaani muuta. Tuul on küll nõrgem, aga täna-homme ikka veel vastu. Vähemalt lahe põhjaosas. Et lähipäevade ennustus uut tormi ei näita, siis otsustasime ärasõidu laupäevale lükata, sest siis tundub tuul meile soodsasse suunda stabiliseeruda. Homme hommikul kontrollime oma plaani vettpidavust uuest GRIB failist ja siis veel viimane check laupäeva hommikul ning teele. Lisaks sellele mõistuspärasele põhjendusele aitab meil seda otsust vastu võtta asjaolu, et taevas on tinahall ning vahelduva eduga lödistab vihma sadada. Täna ongi meie esimene vihmapäev siin saarel. Eks tegelem siis tubaste töödega. Ile d’Oussant’ile on nende päevadega juba korralik ring peale tehtud ka. Siinsedid kanarbiku- ja sõnajalavälju, murdlainetes kaldakaljusid ning kauneid majakaid üritame täna-homme kindlasti veel külastada.

Seekord läksime ilmaennustusega täppi. Isegi liiga täppi, sest tuul oli kogu Biskaia ületuse aja praktiliselt ahtrist ja esimesel kahel päeval pidime aeg-ajalt ka mootoriga põristama. Ilm oli nii hea, et tegime endale ookeanil korraliku grillilõuna kokpitis. Veini jätsime seekord grilli kõrvale siiski joomata, sest mine seda ilma tea. Põhiosa sõidust oli välja poomitud genu, vastu vante lastud groodi ja mesaani all. Kolmanda päeva õhtul otsustasime genu poomi küljest lahti lasta sest tuul tõusis ja öösel polnud soovi hakata vööritekil pika poomiga jamama. Kiirust oli sedavõrd, et kippusime liiga vara (loe: öösel pimedas) Cedeirasse jõudma ja oleks võinud vabalt kogu genu ära sisse kerida, aga ainult groodi (või ka ainult genu) all hakkab jaht hullult küljelt küljele rullima ja see teeb magamise ning toiduvalmistamise pagana raskeks. Selle asemel muutsime kurssi 30 miili kaugemal asuvasse La Coruña-sse. Öösel tuul taas vaibus ning sihtmärgiks sai taas väiksem sadam Cedeira. Oleksime muidugi kenasti samal päeval ka La Coruña-sse jõudnud, aga me ei näinud mingit mõtet marina kai äärde mereväsimust välja magama sõita, seda saab suurepäraselt ka ankrus teha. Cedeiras ankrut sisse lastes oli selge, et olime suurepärase otsuse teinud, sest Cedeira on imeilus väikelinn kõrgete metsaste kallastega lahe ääres. Soovitame. Magasime pisut, käisime jalutamas ja otsustasime üksmeelselt, et selles ankrukohas võib vabalt ka nädala olla — linn on vaikne kuid elav, toit odav ja pood lähedal. Uudishimu ajas meid aga juba järgmisel hommikul La Coruña poole teele. Pärast 28-t miili vahejuhtumiteta värskes tuules ainult genu all purjetamist keerasime sisse La Coruña muuli taha (“mole” nagu raadios öeldi). Hakkasin harjutama kohalikke kombeid ja küsisin kanal 9-l luba Darsena de la Marina-sse sisenemiseks. Vastus tuli viivituseta “no problems” ja sadama sissepääsu ees ootas meid kummikas mis meid kai äärde juhatas — teeninduse eest puhas “5”. Sadam ise on moodne ja puhas ning tõesti otse linna südames — raekoja ette on paarsada meetrit. Ja otse raekoja taga on suur toidupood, jälle puhas “5”. Arutasime Ruuga, et kaks esimest peatust Hispaanias on jätnud nii hea mulje, et koli siia või elama. Ka ilm on seni olnud suurepärane: nii 20 kraadi, ei tapa palavusega, aga külm ka ei ole. Vihma pole seni ka veel saanud. Otsustasime esialgse kahe planeeritud sadamaöö asemel endile kolm lubada. Sadamatasu on ka ainult pisut Kihnu omast kõrgem ja kes Kihnus käinud on see teab mis peldik on Kihnu sadam. Ka vaatamisväärsust jagub. Siin on näiteks maailma vanim töötav Rooma tuletorn.

Ankrus. Kõik korras.

La Coruña on küll kaunis linn ja siin oleks veel teha küll ja küll. Kõik muuseumid veel külastamata ja akvaariumiski käimata, aga ega me siia reisile kai äärde istuma ei tulnud. Pealegi sai meil boonuspäev juba kasutatud. Jätsime sadamasse rootslaste koloonia (ei tea kas neid mõni veel Rootsi ka on jäänud?) ja suundusime merele ideega Corme lahte ankrusse minna. Tuul oli tagant ja tõusis 12 m/s kanti. See andis täis groodi ja olenevalt täpsemast tuulenurgast kas rehvitud või täis genu all kiiruseks 7 – 8 sõlme. Päike paistis ja sõit oli nagu saaniga. Kuni plaks (polnud nagu õiget paukugi) ja poom oli kahes tükis masti taga maas. Puri, vastu vante, vedas endiselt ja kiirus eriti ei vähenenudki. Purjetaja elu on huvitav. Vaatasime Ruuga, et paanikaks pole põhjust, sest miski paati otseselt ei lammutanud. Korjasin vaikselt soodi poolse poomitüki kokpitti ja üritasin groodi ka alla lasta, aga see oli kindlalt vastu vante (tuul 12 m/s) ja ootas alla tulekuks kursimuutust. Kuna minek oli hea ja ja groot kuhugi ennast ei hõõrunud ka, siis jätsime asja nii nagu see oli kuni tuli aeg Ria Corme-sse sisse keerata ja oli põhjust kursimuutusega tegeleda. Külgtuules sain groodi kerge vaevaga alla ja paarist kohast kokku sebitud, et tuul teda minema ei viiks. Kuna ankrusse jäämisel on kasulik vööri suunas midagi näha ka, siis vedasime purjepuntra kokpitti ja toppisime ahtrikajutisse. Väga mugav, et meil ahtris see kuur on. Corme laht on ilus ja ruumikas. Õigemini, oleks ruumikas kui siin keskel seda molluskifarmi ei oleks — enamus lahest on kaetud mingite palkidest redeli ja parve vaheliste moodustistega ning ankrukohta tuleb otsida plaažiservi mööda. Enne meid oli siin ankrus juba üks luup ja katamaraan. Panime ennast nende kõrvale kuldse liiva ja molluskifarmi vahele.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

6. septembri hommikul puhus Cormes mõnus kirdetuul ja kuna lootsime mõnes suuremas lõunapoolses sadamas nagu Vigo-s või Porto-s omale uue poomi lasta valmistada, siis tõmbasime purjed üles ja kihutasime Camariñase poole. Peatselt selgus aga, et meie lootused on alusetud. Ainus kindel telefonikontakt õnnestus saada Cadenote nimelise firmaga La Coruña lähedal Sada-s. Meie valik oli, et kas kihutada lõuna poole heas lootuses, et me siiski leiame vajaliku firma sellel suunal või pusida tihttuules tagasi Sada-sse. Otsustasime minna kindla peale ja pöörasime otsa ringi, tagasi Corme-sse ja sealt Sada-sse. Sada marina on hiigelsuur ja majutab peamiselt kohalikke paate. Sadamas on mitu tanklat, paaditõstukit ja muidugi ka mitu firmat mis paatide hoolduse ja remondiga tegelevad. Saime Cadenote-le kuuluva kaikoha ja meie katkine poom viidi juba samal õhtul nende töökotta. Väga meeldiv ja efektiivne teenindus. Järgmisel hommikul näidati juba kuidas nad poomi parandada kavatsevad. Jäime enda juurde ja palusime uurida kui ruttu oleks võimalik saada uue poomi valmistamiseks sobilik alumiiniumprofiil. Päeva jooksul selgus, et optimistlik tähtaeg uue poomi saamiseks on kuu. Nii kaua me siin oodata ei tahtnud ja leppisime mõttega, et saame tagasi oma vana, aga paigatud poomi ning loodame parimat. Poom oligi järgmise päeva õhtuks ühes tükis, roostevabast tugevdused sees ja murdekoht alumiinimikeevitusega kokku lastud. Pealt vaadates kena töö, eks näeme kuidas vastu peab. Töömees ütles, et kui peaks katki minema, siis kusagilt mujalt, aga mitte parandatud kohast. Seda ma usun, aga millegipärast see mind eriti ei lohuta. Hea tunne oleks olnud vana ja pehkinu asemele siiski värske värk saada. Saime tuttavaks oma kainaabri Manuel-iga kes on 74 aastane, aga ei suuda kuidagi firmade tegemist katki jätta. Algselt laeva mehaanikuna töötanud mehel on nüüdseks lisaks esialgsele laevade külmseadmid valmistanud firmale ka ehitusfirma ja naftapuurtorne hooldav firma. Purjetab üksi ja kinkis meile pudeli Hispaania veini ning viis koduaia sidrunit. Pole paha. Juba järgmisel hommikul hakkasime taas lõuna suunas liikuma. Ilm on aga vahepeal sügisemaks muutunud ja suviseid NE tuuli ei saa enam iseenesestmõistetavatena võtta. Laxe-sse (see on sadam Corme-ga samas lahes, aga vastaskaldal) jõudsime olematus tuules peamiselt mootori jõul. Sealt edasi väike hüpe Muxia-sse (Camariñase naabersadam) toimus juba täielikult motoriseerides. Plaan on siin ankrus istuda seni kuni Finisterre-st mööda pääsemiseks enam-vähem sobilik tuul puhuma hakkab. Motoriseerimine on juba ära tüüdanud. Kui ilm peaks päris käest ära minema, siis on siin marina ka kuhu saab peitu pugeda. Ankrukohas oleme kahe väiksema Rootsi paadi seltsis. Samad paadid olid ka meiega La Coruñas koos kai ääres. Nagu juba traditsiooniks on saanud, siis vaba netti ei ole. Isegi marinade netiühendused on olemas ainult teoreetiliselt. Tiiger neil veel hüppama ei ole hakanud. Uurime veel, et kas on võimalik mõne kohviku netti ennast sisse smugeldada, aga tõenäoliselt läheb ka see mail meil üle telefoni teele.

algas nagu tavaliselt peekoni ja munaga. Võib olla ehk pisut hiljem kui tavaliselt, sest täna ei olnud meil plaanis kuhugi purjetada ja eile õhtul olime kaua üleval ning vaatasime kesköist ilutulestikku. Muxia-s käib nimelt tohutu pidu juba reedest peale. Musa mängib ööpäev läbi, bändid on sadamas laval ja plaažil käib samal ajal reiv. Meie kuulame mõlemat. Inimesi on paksult ja parkimisreeglid ei kehti. Autod on lihtsalt igal pool. Telke on nii teeääred kui haljasalad ja plaažiservad täis. Keegi ütles, et see on aasta viimane “fiesta”, seepärast pisut ülevoolavam. Pärast aeglast hommikut tegime ringi linnas mis on tegelikult päris väike, paar suuremat ja kümmekond väiksemat tänavat ja tulime taas paati, et nautida kokpitis Cavat (tundmatu mark, aga brut nature ja metodo tradicional, 2€ Carrefour-is) ananassiga — laitmatu värk. Seejärel lesisime veidi niisama ja kui lõpuks hakkas vihma tibutama kolisime sisse ja tegime õhtusöögiks liha sinihallitusjuustuga. Täiesti juubelivääriline.

Endiselt Muxias ankrus ja suuremale osale Hispaania läänerannikule on antud tormihoiatus. Hommikupoole ööd hakkas juba tõsisemalt puhuma ka ning kuigi oleme linnamajade ja küngaste varjus on ka meil tuul puhanguti üle 14 m/s ja lödistab vihma sadada. Täna ööseks lubatakse üle 20 m/s. Sellist ilma ei olegi juba tükk aega olnud ja oleme hea eluga ära harjunud. Veel eile oli kena päikesepaisteline päev ja me ronisime siinkandi kõrgeima künka otsa mis täiesti juhuslikult on 312m kõrgune. Erinevalt Munamäest tuli siin tõusu alustada sõna otseses mõttes merepinnast ja palava päikesega oli see korralik ettevõtmine. Vaated tipust olid see-eest lummavad. Tuult veel eriti ei olnud ja saime süüa kaasavõetud võileivad ilmselt siinkandi kauneimas kohas. Täna tuleb meil kontrastina ilmselt laevapäev. Sööme, loeme, kirjutame maile ja kuulame muusikat. Ruu küpsetabki parasjagu hiliseks hommikusöögiks pannkooke.

Fisterra väikelinna sadamas on ankrus kolme suure mereriigi Inglismaa, Prantsusmaa ja Eestimaa purjekad. Igat üks, nii et balanss on paigas. Suuremad mereriigid on esindatud ketšidega, Inglismaa peab luubiga läbi ajama. Eile hommikuks tuul rahunes (veidi liigagi palju) ja kuna Muxia hakkas ennast ammendama ning sadamas rullus ringi jahti kõigutav ummikas mis nii magamise kui lugemise (söögivalmistamisest rääkimata) üldfüüsiliseks ettevõtmiseks muutis, siis otsustasime kasvõi mootori jõul veidi lõuna poole liikuda. Kuna ookeanil oli tormist jäänud ummikas ikka veel mitmeid meetreid kõrge, siis õhkõrnas tuules purjetamisest midagi välja ei tulnud. Ookeaniummikas nimelt murdub madalamasse kaldavette jõudes ja tulemuseks on segane ja terav mitu meetrit üles-alla kõikuv vesi. Murdsime purjede ja mootori ühisel jõul paarkümmend miili lõuna poole ümber Cabo Finisterre ja kohe Fisterra muuli taha peitu — bliss. Isegi ilm tundub siin soojem. Paistab, et meie tempo on enam vähem sama mis ilmataadil; liigume lõuna poole just nii, et sügise lähenedes palju soojemasse õhku ei jõua. Eile hommikul Muxia-s nägime kraadiklaasil jälle 12 C. Brr! Hetkel seevastu (kell 19.35 Fisterra-s) on õues jälle 26 kraadi. Milline kergendus. Cabo Finisterre on turistile, nagu inglased ütlevad, absolute must. Hingematvad vaated, kilomeetreid jalutusteid, siin võiks kergesti olla terve nädala. Tundub, et sellest on ka mõned muud aru saanud, sest isegi praegu, väljaspool põhihooaega, on viisakate poodide ja restoranidega ääristatud tänavad inimesi täis ja üle mõne aja kuuleb ka muid keeli peale hispaania. Suured bussid sõeluvad Fisterra ja Cabo vahel ning autode numbrimärkidega saaks lapsi lõbustada. Meil on siiski plaanis homme edasi liikuda. Ilma me muidugi õhtul veel kontrollime, aga üldine tendents tundub olevat meile soodne, st. tuuled põhjasuunast, aga mitte tugevad, . Plaanis on veel paar hüpet Hispaanias ja siis tuleb eksootiline Portugal.

Pärast Ensenada de San Francisco (kus Ruu esimest korda selle reisi jooksul ujumas käis) ja Corrubedo (mis on tore väikelinn kena jalutuskäiguga majaka juurde) kiirkülastusi oli meie suund Islas del Cies-le. Need on populaarsed suvitussaared plaažide, kaljude ja eukalüptimetsadega. Ankrus saab olla otse suurimal plaažil. Tõeline paradiis maa peal. Meie saabudes oli siin ankrus juba 12 purjekat, täpselt pooled neist rootslased ja osa juba vanad tuttavad eelmistest sadamatest — “Kuheli” (noor pere kolme plikatirtsuga), üksi purjetav kutt ja hiiglaslik (35 tonni kaaluv) Nauticat “Swede Dream” millega purjetab kahe plikaga pere Gõteborgist. Enamus sellest seltskonnast oli siin juba mõned päevad olnud ning lahkus järgmise päeva hommikul Vigo lahe muude sadamatega tutvuma. Üks hea üllatus veel — kogu reisi seni parim tasuta wifi. See on nagu mingi kurioosum, mida ilusam koht ja rohkem tegevust kaldal, seda parem on internetiühendus. Õhtul enam kaldale sõuda ei viitsinud ja piirdusime kokpitist avaneva vaate nautimisega. Järgmisel päeval asusime saartega tutvuma. Kaldad on põhiliselt kaljused ja pikitud suuremate ning väiksemate liivaplaažidega, nii et igaüks leiab endale sobiva ka siis kui ujukaid kaasas ei juhtu olema. Jalutusrajad käivad üle kaljude üles-alla ja neid on palju, nii palju, et meie plaanist saared ühe päevaga üle vaadata ja edasi liikuda ei tulnud midagi välja. Vaatamata ennustatud heale põhjatuulele otsustasime veel üheks päevaks nendele saartele kolama jääda.

Mitte et Islas Cies meid ära oleks tüüdanud (või hea ja tasuta internet kui seda meelde tuletada) ja ka mitte sellepärast, et ilmateade head sõidutuult oleks lubanud (otse vastupidi — tuult ei lubatud), aga reisikihu oli sees ja tahtmine oli lõunapoole liikuda. Seega purjetasime kuid siiski põhiliselt motoriseerisime Portugali piiri suunas. Kuna Portugali rannikul korralikke ankrukohti ei ole ja isegi sadamaakvatooriumides sageli ankurdada ei saa, siis oli meie sihtkohaks Viana de Costelo marina. Algse idee järgi pidime siin korraks peatuma ja kohe hommikul edasi Porto suunas põrutama, aga nii see taas ei läinud. Viana marina ootekai äärde oli meie saabumise ajaks juba sõbralik rootsi paatide seltskond kogunenud: ikka needsamad “Kuheli”, “Swede Dream” ja lisaks veel “Nanny” ja Najad “Resolute” mõlemal peal mehe-naise meeskonnad, kõik varem kohatud ja suundumas soojemale maale. Kiire lühiinfo alusel oli selge, et linn on vähemalt päevast tutvumist väärt. Peab kõndima vanalinnas ja ronima linna kohal kõrguva künka otsas oleva St. Lucia Basilica juurde. Möllisimegi end kaheks ööks sisse ja jäime suure Nauticati pardasse ootekai äärde. Päris sadamasse keegi sisse sõitma ei kiirustanud ja ega meid sinna ei aetud ka. Kõik on lõunamaiselt relax. Linn on tõesti vaatamist väärt ja siin võib ka pikemalt peatuda. Hommik oli päiksepaisteline ja tegime oma turistliku asja ära. Kuna trenni on vaja, siis ronisime isegi mäe otsa omal jalal ega kasutanud toredate kollaste vagunitega raudteed. Basilica juurest nägime , et merelt on saabumas tihe valge udu ning selleks ajaks kui pealelõunal tagasi paati jõudsime olid naaberpurjekad meie kokpitist vaevalt näha. Udu on nii tihe, et korraks väljas käies on pärast juuksed märjad. Kuna me juba siin marinas istume, siis võtsime ette ka pesupäeva ja masinasse läksid nii voodilinad ja käterätid kui ka rohkem kasutusel olnud rõivad. Homme siis ilmselt Porto poole. Enne peab muidugi ilmaennustusega ka tutvuma.

Leça da Palmeira linnas on suur Leixõs-e sadam. Sadama akvatoorium on hiiglaslik — siin on naftakai ja gaasikai ja kruiisiterminal, rääkimata konteinerterminalist. Puksiirid nügivad pirakaid laevu paika ja käivad aeg-ajalt naftatorusid ja paake veejugadega jahutamas. Ilm on soe. Selle sadamamüraka loodenurgas on ka väike külaliskohtadega jahtsadam, kenasti eraldi väikeste muulidega kaitstud. Ja eriti tore on see, et kohe selle marina kõrval, muuli taga, on lubatud soovijatel ka ankrusse jääda. Seda siis sadama akvatooriumis suurte sadamamuulide varjus. Siin me olemegi veetnud 3 viimast päeva. Kogu aeg siiski siin nii palav ei ole olnud kui täna. Üleeile ja üleüleeile (kui me siis sõitsime) valitses sadamas ja ka linnas tihe udu. Eile, kui võtsime ette Porto tuuri, andis udu järgi ning saime endale kena päikeselise linnaekskursiooni. Siin on tegelikult linn linnas kinni ja Leça läheb sujuvalt üle Matosinhos-eks ja see omakorda Porto-ks. Ja Porto oligi tegelikult see põhjus miks me siia tulime. Porto linna teeb eriliseks see, et ta asub sügava jõeoru kallastel. Terrassidena asetsevad majad, kitsad ja peaaegu vertikaalsed vanalinnatänavad, kindlused ja kirikud ning muidugi vägevad, üle jõeoru viivad sillad. Kõrvuti on muljet avaldavad vanalinna majad, moodne arhitektuur, slummid ja suisa varemed. Tohutu segapuder, aga oma hingega.

Ilmaennustus lubas vahelduseks udule ja kergele lõunatuulele ka nõrka põhjatuult. See meid küll Lissaboni suunas edasi ei tõukaks, aga ei takistaks ka. Oleksime muidugi soovinud korralikku purjetamistuult, aga isegi seitsme päeva prognoosis midagi taolist ei paistnud. Pigem ähvardati kolme-nelja päeva pärast tugevama edelatuulega mis oleks meid veel vähemalt nädalaks Leixões-esse jätnud. Mis teha? Leixões-e sadam oli hea ankrukoht, veidi rulliv ja kõigutav, aga turvaline ja tasuta. Peale selle olid ümberringi huvitavad linnad ja kenad promenaadid kus suvitamine on selge lõbu. Samas on meil vaja lõuna poole liikuda, eriti kui soovime enne Kanaaridele suundumist ka Lissaboni ja ehk isegi Madeira üle vaadata. Niisiis – lõuna poole. Esimene päev oli vaheldumisi purjetamine ja motoriseerimine ja just õhtupoolikul kui 35 miili kaugusel Leixões-est asuv Aveiro sadam oli lähenemas tuli taas kena põhjatuult. Mis siin ikka, otsus ööseks merele jääda tuli kergelt. Loomulikult kustus tuul imeõrnaks briisiks niipea kui me sadamast möödas olime ja nii me loksusimegi kahest sölmest kuni poole sõlmese kiirusega hommikuni välja. Mootorit ei julgenud käivitada, sest kõik kohad olid kalavõrke täis ning poisid ju öösel ei näe. Positiivne oli see, et meri oli sile ja elu laevas mugav – tegime süüa, lugesime ja magasime. Hommikul läks mootor tööle ja varaseks õhtuks olime Penische sadama kõrval ankrus. Edelast saabuv ummikas murdus küll sadamamuuli otsa taha ja kõigutas meid korralikult, aga väsinud matkajaid see ei sega, magasime nagu kotid. Pealegi kuna järgmise päeva teekond Lissaboni oli üle 60 miili pikkune, siis pidime juba varavalges või pisut enne seda liikuma hakkama, et enne hämarat kohale jõuda. Tuult ennustuses selleks päevaks ei olnud, küll aga oli alles lubadus tugevnevaks lõunatuuleks päev pärast seda. Esimese tunni Lissaboni suunas motoriseerisimegi poolkuu valgel, Ruu kokpitis radarit jälgimas ja mina taskulambi ning autopiloodi puldiga vööris poisid jahtimas. Üldiselt ei ole siinsed võrgud mere pinnal vaid ripuvad poide küljes sügavamates kihtides. Et ennast kinni haakida peab propiga poid võrguga ühendavale otsale külge saama ehk siis poist praktiliselt üle sõitma ja selle sündmuse tõenäosus on väike. Kuid risk on risk ja paljas mõte propi ümber keerduvast otsast või trossist ajas kananaha ihule. Samal päeval hiljem nägime ka ühte võrku mis pisikeste poide abil pinnale triivima oli pandud. Öösel oleks sellesse kindlalt sisse sõitnud, aga õnneks panime seda päevavalgel viimasel hetkel tähele ja jõudsime laeva ümber keerata. Niipalju meie seiklustest. Sissesõit Lissaboni, mööda Teijo jõge, on imeilus – kaljused kaldad, plaažid, ja uhked majad. Peatselt olimegi raudsilla lähedal. Kiire tankimine Belemi jahtsadamas ja kohe edasi Seixali ankrukoha suunas, et mitte hämaruse ja vastuhoovuse kätte jääda. Juba kaardilt oli näha, et sobilik ala ankurdamiseks ei ole suur – enamus lahest on liiga madal või kuivab mõõna ajal suisa ära. Mida me ette ei näinud oli see, et paremad kohad olid juba poide külge kinnitatud kohalikke täis. Niisis pidime endale leidma piisavalt sügava ja suure platsi, et me tugevas tuules, kolm meetrit kõikuva veega ja 180 kraadi suunda muutva tugeva tõusu-mõõna hoovusega kellelegi otsa ei triiviks. Meie kolakas ankur kulub sellises olukorras marjaks ära. Kui jamaks peaks minema, siis lähme ja võtame mõne vaba poi ja ripume seal kuni keegi meid ära ajame ei tule.

Nagu oligi oodata tuulas ja sadas Seixalis kaks päeva sedavõrd, et paadist välja ei olnud isu minna. Esimese päeva õhtul ankurdasime end korra ringi, sest tuul ja hoovus surusid meid liiga lähedale ühele poi otsas olevale purjekale.

Kohalikke ei paistnud kõva ilm segavat ja nad kraapisid mõõna ajal rehalaadsete riistadega põhjast söödavaid karpe kokku.

Teise päeva õhtuks tuli päike jälle välja ja osutus, et Seixal on üks tore väikelinn Lissaboni eeslinnade hulgas. Väikese sadama juurest algas rannapromenaad mis tundus lõpmatuna ja siin-seal ääristasid jõekallast plaažid.

Troll Seixalis ankrus.

Tegime turisti asja ära ja vaatasime Lissaboni ka üle.

Hüvastijätupäikeseloojang Seixalis

ja hommikul olime taas teel lõuna poole. See on Tejo jõe suudmes asuv majakas

ja need on mere uuristatud koopad enne Sesimbrasse sisse keeramist.

Sesimbras peatusime ainult üheks ööks ja paadist väljas ei käinudki, sest tuul oli lõuna suunas sõiduks soodne. Tegelikult oli kahju siit nii kiirelt lahkuda. Linn paistis ankrust nukulikult kaunis ja eriti hoolitsetud ning mäekünkal paistis suur kindlus. Oleks olnud kuhu jalutada ja mida vaadata.

Sinesisse jõudsime hea tuulega juba varasel õhtutunnil. Portugalil tundub minevat hästi – korras teed kenasti sillutatud kõnniteedega. Palju on rannapromenaade ning häid jalgrattateid. Inimesed on sõbralikud ja räägivad paremat inglise keelt kui Hispaanias.