Raiatea saare Hotopuu lahes poi otsas. Siin lähedal on kuulus Taputaputea marae mis on väidetavalt tähtsaim religioosne ja kultuuriline koht Polüneesias.

Ankrus Raiatea saarel Faaroa lahes. Siin saab jullaga mõne miili jõge pidi ülesvoolu sõita. Lähme vaatama, pidi ilus olema.

Ankrus Huahine lõunatipu lähedal. Ilm on pilves ja aeg ajalt sajab. Üritame ikkagi snorkeldama minna. Liivaplaaž on vähem kui saja meetri kaugusel.

Ankrus Huahinel Fare küla juures. Tuul tembutas ja nii pidimegi enamuse ülesõidust mootorpurjetama, et valges kohale jõuda. WiFi-t siin jälle ei saa.

Ankrus Moorea saarel Cook’i lahes. Vaated on lummavad.

Tahiti ja eeskätt muidugi Papeete on purjetajate kogunemiskoht. Papeete- ja Taina sadamates ning nende läheduses on peatumas sadu jahte. Väiksematest ning väsinumatest kuni hiigelsuurte kõrgläikes Perini Navi-deni. Meie jõudsime, nii nagu planeeritud, Tahiti külje alla varavalges, kuid kulus veel tunde enne kui me vaikses tuules tiksudes ümber saare põhjatipu Marina Taina-st pisut lõuna pool asetseva Taapuna läbipääsuni jõudsime. Nagu kõik “Seltskonnasaared” on ka Tahiti ümbritsetud korallrahuga ja maale pääsemiseks tuleb läbida üks läbipääsukanalitest.

Tahitist veidi põhja pool paistsid Moorea pilvised tipud.

Vaade Marina Taina-le.

Taina on kena ja korras. Vabu kaikohti on vähe, aga poikoha üldiselt saab. Meie eelistasime ankurdada ja selleks on ka alati võimalust.

Tainast Papeetesse saab bussiga. Üks ots on umbes poolteist eurot.

See on Papeete raekoda.

Raekoja kõrvale on ehitatud traditsiooniline polüneesia kogunemiskoht. Sellel “rahvamajal” seinu pole ning mõnus tuul puhub vabalt läbi.

See on raekoda tagantpoolt. Nende verandade varjus asuvad igasugu linnaametnike vastuvõturuumid.

Linna ja sadama vahel on imekena riba parki.

Pargi merepoolses servas on tuliuus Papeete mariina.

See on Polüneesia atollidel tehtud tuumakatsetuste mälestusmärk. Prantslased panid kahel siinsel atollil plahvatama ligi tuhat aatomipommi.

Võite kodus selle kala nime ütlemist harjutada.

Linn jätkub mäenõlvadel.

Ruu ja linn.

Mina, mahid ja delfiinid.

Paar kohalikku ka.

Lihtsalt üks kõrts.

See gaasihoidla paistab silma oma erilise rohelusega.

Vesi on siin üldiselt kristallpuhas. Siiski lükkas hoovus meist aeg ajalt mööda selliseid orgaanilise sodi parvesid.

Alustasime kohe ka paaditöödega. Kuna meie juhtmega ankruvintsi pult mis elab koos ankruketiga laeva vöörpiigis oli seest täiesti õõnsaks roostetenud, siis hankisime sadama paadipoest uue, juhtmevaba süsteemi, mille paigaldasime vöörikajuti kappi parematesse tingimustesse. Nüüd saan ma taas paadi vöörist ankrupeli juhtida ega pea käega vehkides rooli taga olevale Ruule peli juhtimiseks märguandeid tegema.

Meie kõrval oli ankrus Ameerika lipu all purjetav ungarlane.

Üks omamoodi kata.

Rannaelu korallrifil.

Moorea ilma pilvedeta.

Õhtutuledes Marina Taina.

Järgmisel päeval otsustasime tõsisemalt jalgu sirutada ja läksime kohalikke künkaid uurima.

Ühtegi jalutusrada me ei leidnud ja nii me kõndisimegi piki külavaheteid.

Vaade Tahiitit ümbritsevale korallivööle. Pildil vaskul on Taapuna Pass.

Kuskil seal all on ka meie Troll. Valge riba moodustab veealusel korallvööl murduv ookeaniummikas. Sealt läbi ei pääse.

Marina Taina-s kohtasime üle hulga aja taas ühte purjetavat soomlast. Markku on Swan 41-ga teel juba pea kaks aastat. Oma retke alustas ta Kariibidelt ja on nüüd Kap Hoorni kaudu Polüneesiasse jõudnud.

Tal on meeskonnas Kolumbia päritolu Johan.

Niisiis, ümber Hoorni on tuldud.

Toau atolli loodeosas on huvitav “vale läbipääs” Amyot. Lähenedes tundub, et siitkaudu saab atolli siseneda, aga kui olla juba kanalis sees, siis selgub, et enam edasi ei pääse – kõikjal on korallrahud. Ankurdamiseks on see väike laht aga suurepärane. Juba aastaid peab siin oma mehega restorani särav Valentina.

Et pisikesse lahte rohkem jahte mahuks on nad siia pannud kümmekond poid kuhu ka suured katamaraanid kinnituda saavad. 10 dollarit öö eest ei ole liiga palju. Valentinal oli meeles, et mõned aastad tagasi käis siin mingi “ajakirjanikega” eesti katamaraan (Nordea ilmselt).

Mehed tegelesid uue “paadikuuri” püstitamisega. Kaval, aga äärmiselt lihtne  “rooliratastega” süsteem võimaldab paadi veest vähese vaevaga välja tõsta. Paremal, pisut eemal, paistab restorani kala ja vähihoidla, kalalõks kuhu need elukad ise sisse lähevad ja kust peremees neid külalistele vahetult enne praadimist tooma sumpab.

Kuna veevahetust korallrahu ei takista, siis on see siin alati kristallselge ja kalarohke. Nii rasvaseid veeelanikke me snorkeldades kuskil varem kohanud ei ole. Hirmus kahju, et me praegu neist vee all pilti teha ei saa. Siin mõned trompetkala maimud resto silla juures.

Trolli taga paistab läbipääsu takistav korallriff (rohekas-pruunikas).

Korallimeres on propid kulumaterjal.

Siin pildil on Troll koos meie naabri Danieli Ovni 43-ga. Daniel on šveitslane kes viimased 25 aastat on purjekas elanud ja on hetkel koos naise Natalie-ga oma kolmandal ümbermaailmareisil. Tiksuvad vaikselt ja kuhugi ei rutta. Danieli sõnade järgi oli tema esimene viie aastane ring liiga kiire, et elu nautida.

Veel paar pilti paaditõstemehhanismist.

Laguunipoolne palmiallee.

Palmide all kuivavad võrgud.

Taimedel pole siin kerge.

Kui aga taimed juured korralikult maasse saavad on tulemuseks tõsine padrik.

Meid saatsid Valentina koerad. Põhiliselt nad siiski hullasid vees ja ajasid madalas kalu taga.

Selline sell siis.

Ruu ja puu.

See pruunikas triip on ainus mis meid siitkaudu laguuni siseneda ei lase.

Restorani paadisild.

Ruu leidis sõbra.

Öösel tõstis tuule üles ja hakkas sadama. Kuna tuul oli laguuni (ja korallrahu) poolt, siis laine õnneks praktiliselt puudus.

Daniel ja Natalie tulid meile kohvi jooma.

Olime Valentinaga teinud diili umbes kilose vähi hankimiseks.

Peremees saadetigi “keldrisse” vähki tooma.

Kuna kilost ei olnud saime kolm veidi väiksemat. Need said ka kohe salatilihaks keedetud.

Salat valmis ja külmkapis reisi 401. päeva pidustusteks, läksime veel saarele jalutama.

Õhtul olid poide otsa lisandunud veel mõned suured katamaraanid.

Ruu fotojahil.

Seekord saatis meid vaid üks peni.

Atolli ookeanipoolne kallas on oodatult karmim.

Leidsime pilsist veel mõned eesti õlled.

Kauneid koralle mööda on kohe kahju käia, aga valikut ei ole.

Veel üks puu.

Asusime teel õhtupoolikul, et rahuliku öise purjeretke järel hommikul juba Apataki atolli külje all olla. Nagu karta oli, ei saanud me ankrut esimesel katsel kätte. Käisin kaks korda sukeldumas, et vaadata kus meie ankur jälle kinni on jäänud ja siis ümber selle korallipea ringi sõites, ketti järgi andes ja õigel hetkel taas sisse võttes õnnestus lõpuks ankur vabaks saada. Lubasin endale taaskord, et olgu see viimane kord nii sügavas vees (18m) ankurdada. Edaspidi olgu ankrukohas põhi näha!

Läpipääsust väljusime punaka õhtupäikese särades. Atollile toodi varusid.

Läbipääsukanalis oli väike järsk laine, sest tuul oli vastu hoovust.

Päikesetõusuks olimegi Apataki lähistel.

Läbipääsukanalisse sisenesime peaaegu seisva veega – hea ajastus.

Onnid kanali servas.

Kogu side käib muidugi satikate kaudu.

Apataki on suur nagu sisemeri. Vastavalt on suured ka siinsed töölaevad.

Mingi jõukama kaluri või pärlikasvataja eluruum/võrgukuur.

Küla juures me seekord ei peatunud, sest siin mõistlikku ankrukohta ei ole.

Esimene peatus oli hoopis Apataki edelanurgas motu Rua Vahine juures. Leidsime umbes viie meetri sügavuse veega praktiliselt korallivaba liivaplatsi. Suurepärane!

Troll on hakanud jälle “karva” kasvama.

Viie meetri sügavusel liivapõhjal on kenasti näha meie vari.

Amfiibruu.

Ere päike lõi selges vees ka korallid särama.

Need on ka meie viimased veealused pildid (vähemalt mõneks ajaks), sest meie veidi üle aasta vanune “veekindel” Ricoh WG-4 otsustas vett läbi laskma hakata. Pärast ujumist akukambri kaant avades märkasin ehmatusega selle all soolase vee piisku.

Rua Vahine õhtuvalguses.

Hämarust siinkandis ei ole. Kümme minutit päikseloojangust ja ongi pime.

Hommikul sõudsime laidu avastama.

Rua Vahine’l on üks elamine. Keegi paistis ka kodus olevat.

Eemal paistab järgmine jupp Apataki atolli saarerõngast – Totoro.

Saatuse hooleks jäänud kookospähkel rannal.

Tagasivaade küla suunas. Seal sisenesime me atolli.

Kogu laiu pind on koralliklibust…

…ja karbitükkidest.

Lõuna paiku hiivasime ankru ja purjetasime piki korallrahu Totoro suunas.

Siin oli kaks purjekat juba enne meid ankrus. Puude kohal paistis kümmekond mastitoppi. Siin on võimalik lasta oma purjekas kuivale vedada, et põhjatöid teha või siis mõneks ajaks purjekas maale jätta ja ise vahelduseks koju lennata.

Siin pidime ankurdama kaldast üsna kaugel, sest kalda pool oli palju peaaegu veepinnani ulatuvaid korallipäid. Vesi oli kenasti läpipaistev ja see mis toimus 12m kaugusel olevas veepõhjas kenasti näha. Valisime endale korallivaba liivase platsi eemal külast ja kärast.

See tükk korallipitsi oli lainete poolt kaldale uhutud.

Üldiselt on maha kukkunud kookospähklite plaan idanema minna.

Kõigil neil see siiski ei õnnestu, sest ringi luusib hulk kõikvõimalikke ahneid rotte ja krabisid.

Noor kookos.

Meie naabrid.

Vana tuttav erakvähk. Neid on kõikjal.

Eesti lippu ei paistnud olevat. Ei hakanud neile andma ka.

Kõigi purjetajate sõber, legendaarne pärlifarmer Assam on pensionile jäänud: “Pärlikasvatamine ei tasu ennast enam ära, liiga palju makse”. Tema poeg ja pojapoeg tegelevad nüüd jahtide parandamisega.

Assami lemmikloom on hai, kes on väga huvitatud igasugu toidujäänustest ning ennast meeleldi sügada laseb.

On teine ennast siin üsna laiaks söönud.

Metsalagendikul on kuivale tõmmatud mitukümmend jahti.

Üks huvitav kiire olemisega kata.

Mõned jahtidest olid korallidel kannatada saanud ja ootasid korralikku parandustööd.

Läksime saare ookeanipoolset kallast vaatama.

Kuigi tõusu ja mõõna vahe pole siin suur (tavaliselt alla meetri) on mõõnaga avanev pilt tõusu ajast üsna erinev.

See erakvähk oli nõus meile oma nägu näitama.

Aga sellel oli kuhugi kiire.

Kookospalmide all krõbistasid krabid.

See kalameeste raadiopoi vilgutas meile rannale uhutuna tulesid.

Siin on katkine võrguparv mis ujuvvõrku pinnal hoiab ja mille asukoha leidmiseks neid poisid kasutatakse.

Tagasi kodus õhtut nautimas.

See saar on üle kümne kilomeetri pikk ja vaatamist siin jätkub.

Mahajäetud pärlifarmi hooned.

Farmi ümbruses oli pind kaetud noorte pärlikarpide jäänustega.

Seal kus saar on kitsukene käib tormiga laine üle ning alustaimestikku eriti ei ole.

Ruu kuul.

Musta tipulise seljauimega riffihaid pidid  ka ujujate vastu huvi tundma. Siin kütib ta mõnekümnesentimeetrises vees teisi kalu.

Sealsamas kõrval, kivi peal, uudistas elu mingi krabi.

Loomulikult ei puudunud seltskonnast erakvähk.

Eile sadanud padukas kattis metsaaluse korallpinna kümnesendise veekihiga.

Apataki’lt lahkusime hommikul, sest teekond Amyot lahte Toau atollil ei olnud pikk.

Ankrus Tahitil Papeete lähedal marina Taina kõrval. Siin paistab jälle WiFi ka levivat. Ehk saab varsti ka mailidele vastata ning pilte üles panna.

Oleme Toau atolli Amyot lahes poi otsas. Oleks ankru pannud, aga elu on selleks liiga tihe. Pisikeses lahes oli juba enne meid 2 katat ja 2 ühekerelist.