Meie mootori remont võttis siin enam-vähem täpselt kuu. Aeg-ajalt sain kohalikule mehaanikule Richardile abiks olla, aga enamus ajast olime Ruuga vabad saarel ringi kondama. Seda siis kas jala ja omaette või koos siinsete sõprade ja nende autoga.

Sellel pildil on näha endise jahtklubi (tagapool) ja sukeldumisklubi (eespool) varemed. Hooned asuvad järsul mäenõlval ning mõne aasta taguse maalihke tagajärjed on masendavad.

Vaba päev koos Evelini ja Marciga algas hommikusöögiga künkatipus asuvas spordikeskuses.

Edasi suundusime linnalähedastele vaateplatvormidele ja plaažidele.

Udusulis linnutitt.

Kuigi ilm oli hea ja ummikas minimaalne, olid murdlained järsul kaldakaljul muljetavaldavad.

Hea, et siin-seal on karmile kivisäbrusele pinnale ehitatud mõnusad laudteed.

Linnud ennast siin üldiselt jalutajatest ennast segada ei lase.

Sadamasse tagasi jõudes nägime, et meie jullakai olid enda valdusse haaranud väikesed õngitsejad. Ei tea kuidas meie kummikas nendesse väikestesse konksudesse suhtub?

Taas Ruuga matkamas. Seekord siinsamas Flying Fish Cove kohal.

Poidel on peale meie vaid paar kohalikku paati.

Kaunid õied mäenõlval.

Praktiliselt iga päev oli sadamas laev fosfaadilaadungit peale võtmas.

Piirikate laev tegi aega parajaks neeme varjus asuvas naftaterminalis. “Terminal” kujutab siin endast paari kolakat poid ja ühte vette minevat toru, mille kaudu poidele kinnitatud tankerist nafta maale tsisternidesse pumbatakse.

Leidsime kena, kuid kahjuks lühikese, kaldanõlval kulgeva, rohelusse uppuva raja.

Üks kohalik tirts.

Uudishimulik metsaelanik.

Ruu kivises padrikus. Nagu juba varem sai märgitud, alusmetsa siin ei ole, sest maapinnalähedase roheluse panevad 20 kohalikku krabiliiki ühistegevuse käigus kiirelt nahka.

Taas kokpitis päikseloojangut nautimas.

Mootori varuosi oodates parandasin ära käigukasti mineva trossi mis oli traate välja ajama hakanud ja seega akuutses murdumisohus. Keerutasin selle roostevaba traadiga kokku ja panin kihi isevulkaniseeruvat teippi peale.

See peaks nüüd jälle mõnda aega kestma.

Kõige tihedamaks kujunesid meie suhted tehnika- ja videohuvilise Ernie ja tema naise Marilyniga.

Erniega oli alati millest rääkida – purjekad, lennukid ja muu huvitav tehnika. Kord külastasid nemad meid ja siis jälle olime külas neil. Vaatasime kohvi kõrvale Ernie tehtud (proffessionaalsel tasemel) videoid…

…ning pesime pesu.

Vahelduseks saime endale ka ühe uue naabri — ambitsioonika nimega Ameerika firma SeaMester koolituslaeva Argo.

Purjekas oli täis “ookeanisemestrit” läbivaid noori kes olid ostnud endale õiguse sellel laeval kolme kuuga Darwinist Cape Towni purjetada.

Taas Ruuga jalutamas. Sedakorda piki kallast läbi Settlementi golfiväljaku suunas.

Kala turismiinfo maja seinal.

Siinkandis asub enamus saare kohvikuid ja restorane.

Miljonivaate ning kauni eesaiaga restoran kuhu sattusime isegi ühel ühtul lüunastama.

Seekord oli meil kaasas kohv ja võileivad.

Seda tundmatut puuvilja me ei maitsnud.

Kõlaservast algasid surnuaiad. Ühel pool teed hiinlastele…

…ja teisel pool teed moslemitele.

Hiinlased tunduvad keskelt läbi jõukamad olevat.

Jõudsime välja golfiplatsini. See on siin veidi mahajäetud olemisega, sest saare turismikorraldus ei ole hetkel just parimas seisus. Siiski, muru on pöetud ja augud-lipud paigas, ning mängimas käib nii kohalikke kui ka mõned turistid. Vaated platsilt on muljetavaldavad — ühel pool kõrged kaljud ja teisel ookean.

Mune hauduv fregettlind teeservas kaldakaljul.

Mõned teeäärsed õied.

Metsaservas papaiajahil.

Seltskonnaelu on endiselt aktiivne. Sellel pildil on lisaks Ruule ja Marcile ka kõik kaks siinset eestlast Ellu ja Evelin.

Ellu on sündinud Austraalias kuhu tema vanemad Eestist viimase sõja ajal põgenesid, aga räägib vaatamata sellele kena Eesti keelt.

Külla tulevad Ernie ja Marilyn.

Marilyn käis Ruu ärgitusel esimest korda elus snorgeldamas. Ruu muidugi snorgeldab ja pildistab kalu igal vabal hetkel. Siin ka üks tema stiilinäide.

Et meelest ära ei läheks, mis saarega tegemist, viisid Ernie ja Marilyn meid veel korra saare kaugemat osa ja selle krabisid vaatama. Siin kohtasime vähemalt nelja eri liiki kahekümnest võimalikust.

Sellel pildil on kõrvuti umbes 25cm läbimõõduga punane krabi ja umbes poolemeetrine röövelkrabi.

Siin paar pilti mingist väiksemast, ligikaudu kümnesendisest pruunikast elukast.

Ei tea kas söögiseened?

Siinset kivipealset märga metsa krabid suisa jumaldavad.

Hugh’s Dale juga saare lääneranniku lähedal oligi meie tänase väljasõidu sihtkoht.

Röövelkrabide värv küünib tsüaansinisest kuni punakas oranžini. Tegemist on ikka sama liigiga.

Paarikünmesentimeetrise läbimõõduga sinikrabid on oma punastest suguvendadest arglikumad.

Punakrabid läheneja eest peitu ei jookse, aga luurata oskavad ka nemad.

Ruu rohelust fotografeerimas.

Jalutuskäigu lõpetasime mõnusa piknikuga parklas.

Kuna julla põhi on mürkvärviga töötlemata ja me seda igaks ööks veest välja ei tõsta, siis peame seda iga paari nädala tagant karpidest ja veekasvudest puhastama — troopika on troopika.

Lõpuks saabusid lisaks lihvitud väntvõllile kohale ka kauaoodatud varuosad: kolvirõngad, kepsu ja väntvõllilaagrid ning tihenditekomplekt. Tehasevalmistatud plokikaanetihendit hankida ei õnnestunud ja see valmistati ühes Perthi töökojas eritellimusena. Oli aeg mälu värskendamiseks üle vaadata kümned mootori demonteerimise käigus tehtud pildid.

Kes on diisleid lähemalt näinud, see saab aru kui laiali meil Trolli mootor oli.

Siin on see taas koos ja võtab sisse õli, et kasutuseks taas valmis olla. Edukas proovikäivitus toimus siinsamas töökoja põrandal. Mootorit toetasid kaks garaažitunki, üks puupakk ja kinni hoidis üks mees (mina). Äkšonit ei olnud, töötas nagu kell.

Järgmise päeva hommikul ootasin, kohvikruus käes, meie suurpurje poomist tehtud “tõstepoomi” all mootori kojusaabumist.

Peatselt see alumiiniumist tööpaadi põhjas saabuski. Saatma ning paigaldust koordineerima tuli firmaomanike Pete Cestilo isiklikult.

Kõik läks nagu õlitatult ning tunni aja pärast tegelesin juba mootoritugede reguleerimise ning juhtmete-torude ühendamisega.

Paigaldustööd võtsid mult kokku pea poolteist päeva. Selle aja jooksul suutsin tekitada peenfiltri õhukruvi muhvi prao ning seega tekitada leki, mille mehaanik Richard osavalt kuullaagrikuuli, polditüki ning Loctite keermetihendusmassi abil tunniga likvideeris. Parandamist vajas ka kõrgsurvepumba tagasivoolutoru, mille korrodeerunud kohta tekkinud august mootori käies kena diislifontään purskus.

Jälle tunnikeseks laevast Richradi juurde ning toru oligi vasega kinni joodetud.

Siin mootor jälle Trolli kõhus nagu olema peab. Eks näe mida aeg meie pingutuste kohta näitab, aga praegu töötab meie kapitaalremondi läbinud Volvo Penta MD21A küll nagu kell.

Nihkusime poi küljest saarele lähemale ankrusse. Siin on laine väiksem ja tuulgi tundub nõrgemana. Mingi WiFi on ka olemas.

Nihkusime poi küljest saarele lähemale ankrusse. Siin on laine väiksem ja tuulgi tundub nõrgemana. Mingi WiFi on ka olemas.

Cocos Keelingu atolli Direction Islandi juures garantiinipoil. Ülesõit oli kiire, aga meri raputas üksjagu. Avastasime taas prao atopiloodi rooliõlas.

Taas teel. Kurss on Cocos Keeling saartele ja sinna on nii 500 miili. Mootori saime tagasi purjekasse reedel ja laupäeval tööle ka.

Kuna Trolli mootor lebab osadeks võetuna töökojas ning ootab väntvõlli ja varuosade saabumist, siis võime me täielikult saare elu ja loodusega tutvumisele pühenduda. Sellega võib alustada näiteks otse paadist, sest nii selget vett, kauneid koralle ja sellist kaladerohkust ei ole me Austraalia vetes seni kohanud.

Sulistasime ringi soojas vees ja tegime sadade kaupa kala- ning korallipilte.

Esimest korda nägime ka pruuni-kollasekirju suuga karpi.

Sadamast läks tee ülesmäge, siinsamas kõrval asuva Smith Point-i ja sealse endise kubernerimaja suunas. Pildil on näha lisaks Trollile ka kahe Saksa soolopurjetaja paadid. Ka nemad saabusid siia enne World ARC-i lahkumist ja olid päris rõõmsad kui kitsast ankrukohast (nad lahendasid probleemi nii, et ankurdasid üksteise külge kinnitatuna ja ühe ankruga, sest kahele eraldi poleks ruumi lihtsalt jätkunud) lõpuks poide külge pääsesid.

Kubernerimaja teisel korrusel asuv muuseum on praegu kahjuks suletud, sest siiatulev tee on maalihke tõttu ametlikult kinni.

Siit läheb metsarada ülesmäge, mäenõlval asuva Drumsite asula juurde. Juba metsaservas võtsid meid vastu paarikümnesentimeetrised punased krabid.

Jala alla nad just jääda ei tahtnud, aga ega nad eriti pelglikud ka polnud ja pilti sai üsna lähedalt teha.

Tegemist on ehtsa korallsaarega ja teravaid korallimürakaid on kogu metsaalune täis.

Maastik meenutab Niue saart, aga loodus on tunduvalt lopsakam.

Uudishimulik lind ja üks kõikjal krabistavatest krabidest.

Korallimürakad on siin muljetavaldavad.

Läbi õhujuuri täis metsa.

See veel suurem loom on robber crab (röövelkrabi). Nende sõrad on nii tugevad, et nad saavad nendega ka kookospähkli purustatud. Kohtasime neid laias värvivalikus sinisest kuni keeduvähioranžini.

 

Kui neile läheneda, siis hakkavad nad sind sõrgadega vehkides ähvardama.

Flying Fish Cove mäenõlvalt vaateplatvormilt nähtuna.

Kohalikud kiigel.

Mõni individuaal nägi päris ontlik välja.

Muuseumieksponaadid muruplatsil.

Metsistunud kanu kohtab kõikjal, nii külavahel kui metsa all.

Elu on kirju ja mõjutatud lisaks Euroopalikule kultuurile ka Malai ja Hiina kultuuridest. Ka sildid on kolmes kohlikus keeles.

Need inimesed kes siin elavad, töötavad peamiselt fosfaadikaevanduses.

Õis mäenõlval.

Tugevad vihmad põhjustavad aeg-ajalt suuri kivivaringuid. Mäenõlva all kulgeb maju kaitsev teraspunutisest aed.

Siinsamas asula kohal, järsul nõlval, on väike ja vana eurooplaste surnuaed.

Ahne lind.

Siinne loodus on tõeliselt lopsakas. Metsas on mitmeid taimi mis olid meile seni tundmatud ja nii mõnigi tuttav taim (näiteks Cabbage Tree) oleks siin nagu kaks korda suuremad kui varem kohatud.

Mina ja heinad.

On tunne nagu jalutaks botaanikaaias.

Madal alustaimestik praktiliselt puudub, sest selle panevad krabid lihtsalt nahka.

Saare tuulepoolsel küljel tulevad mõrisedes randa mitme meetri kõrgused murdlained.

Kahjuks koguneb siia ka kõikvõimalik ookeani pillutud rämps. Kahtlustan, et see on pärit põhiliselt Indoneesiast ja Taist, kus meri toimibki prügilana.

Kohtumine robber crab-iga.

Punane ja sinine krabi. Sinised on oma punastest vendadest tunduvalt pelglikumad loomad.

Siia plaažile tulevad munema kilpkonnad.

Kuna olime seal päeval, siis nägime ainult kilpkonnajälgi.

Röövelkrabi kookospähklit avamas.

Inimesed on äärmiselt sõbralikud ja formaalsest “How are you?”-st võib hõlpsasti pikemgi vestlus kasvada.

Siin olen koos Terry Clarke-ga, kelle juured on Norras. Ta töötab kohalikus omavalitsuses ja korraldab kõikvõimalikke hooldus- ja parandustöid.

Ola (kes on selle pisikese Maria isa) on sündinud Gröönimaal ja Taanis üles kasvanud jõulusaarlane.

Need toredad noored inimesed, Shaun ja Veronica, korjasid meid tee kõrvalt oma autole, kui me kuue kilomeetri kauguselt Drumsite-st tagasi paadi poole marssisime. Nagu näha käisid nad meil hiljem külas ka.

Kõige üllatavam oli kohtumine saare ainsa eestlase Evelin-iga. Olime Ruuga toidupoes ja arutasime omavahel mida sealt õhtusöögiks kaasa võtta, kui Evelin meilt üllatunult päris, et kas tõesti räägite eesti keelt? Ta oli täiesti juhuslikult just sama ajal, samasse poodi, samasse riiulivahesse sattunud. Pärnust pärit tüdruk elab siin juba aastaid. Ta võttis meid kohe oma hoole alla, laenas asjaajamisteks oma autot ning seda juttugi siin kirjutan tema internetiühendust kasutades.

Siin naudime koos, Trolli kokpitis, Evelini küpsetatud ülimaitsvat kooki.

Aeg ajalt tegime ka paaditöid. Kuna mootor oli jalust ära ja pilss kergelt ligipääsetav, siis otsustasin selle puhastamise ette võtta. Esiteks pumpasin õlise pilsivee töökojast laenatud kanistritesse ja seejärel pesin mootoriruumi õlieemaldaja- ja lõpuks ka veega üle.

Pilsipuhastus ei ole puhas töö.

Meie besaanmasti otsas asuva WiFi-antenni kajutisse tuleva võrgukaabliga ühendav pistik oli korduvate antennipurunemiste käigus liialt muljuda saanud ja võrguühendus antenni külge ühendatud Bullet-i ruuteriga enam ei toiminud. Vaja oli leida mees, kes laenaks võrgukaabli tange ja kellelt saaks uue pistiku. Rauapoest saadud info kohaselt oli see mees Alan kes veab siin oma elektrifirmat. Alan oli nii kena ja leidis aega, et meie juurest läbi sõita, leidis kohvrist vajaliku pistikutooriku ja laenas meile tangid, millega see pistik kaabli otsa pigistada.

Taas masti otsas. Õõtsuvas mastitopis peenikeste värviliste juhtmete õigetesse piludesse meelitamine ei ole just lihtne tegevus, aga tööle me selle kaabli saime.

Vaevalt olid siin nädala veetnud sakslased lahkunud kui saabus uus naaber — Inglise lipuga haruldane kesk-kokpitiga Ovni (neid valmistati ainult kaheksa tükki).

Pardal olid kolm lõbusat habemikku Mark, Paul ja Desmond.

Jõulusaarlased on lõbus rahvas ja kolme kultuuri peale leiab kokku ikka mõne põhjuse jälle pidu pidada. Meie sattusime siia Territory Week-i nimeliseks ajaks ja seega oli mitmesuguseid rahvakokkutulekuid suisa järjest.Siin on mõned pildid Mooncake Festivali nimelisest Hiina kultuurisündmusest. Tantsiti, lauldi ja jagati laternaid ning tasuta toitu. Meile see sobis.

Juba jägmisel päeval, esmaspäval, tuli pidu meile otse koju kätte Cove Day nimelise peona, mis siin on suisa riigipüha ja kõigile vaba päev. Inglaste Ovni “Tin Tin” lipuehtes.

Laste suureks rõõmuks (ja vanemate hirmuks?) kõigutas kaikraana sel päeval suurt torujuppi, millel kõik soovijad kõlkuda said.

Ametlik osa sisaldas lisaks ujumisvõistlusele ka fantaasiaparvede võidusõitu.

Lasteklassis oli lubatud vanemaid päramootoritena kasutada.

Suured RIB-id viisid soovijaid sõjalaevale ekskursioonitama.

Pidupäeva vääriline päikseloojang Smith Point-i taha.

Kui meie lõbusad naabrid järgmisel päeval lahkusid, olime taas ainus jaht Flying Fish Cove-s.

Üks toredamaid kohtumisi oli siinse protestantliku kiriku pastori Ernie ja tema abikaasa Marylin-iga. Sattusime nendega esimest korda juttu ajama Mooncake festivalil ja leppisime kokku hiljem veel ühendust võtta. Ernie ja Marylin ei ole saare püsiasukad, vaid käivad siin aeg ajalt vahetuse korras mõneks kuuks tööl. Siin oleme nende köögis kohvi joomas ja kooki söömas.

Ernie ja Marylin viisid meid oma autoga saart vaatama. Ja vaatamist siin jätkub.

On vaateplatvorme,

ja plaaže.

Siin oleme üsna saare vastasservas, Blowholed-e juures. Need on tunnelid kaldakorallides, mis suurema ummikaga tohutuid veesambaid taevasse saadavad.

Meie saabudes oli asi ummikaga kehvapoolne.

Aeg ajalt õnnestus siiski päris korralikke purskeid näha.

Ruu Lily Beach-il.

Ujumiskoobast uudistamas.

Kiire lõuna kohvikus 1888. (Aastal 1888 kuulutati Jõulusaar Inglismaa omandiks.)

Kui keegi kohe ära arvab, et see sild on krabidele tee ületamiseks ehitatud, siis on ta suure tõenäosusega Jõulusaarel käinud.

Džungel on oma valdusse haaranud nii diiselveduri kui ka raudtee millel see seisab.

Ernie on väga huvitava elulooga mees kes on näiteks ise kerglennuki konstrueerinud ja ka valmis ehitanud ning sellega ka lennanud. Samuti on ta korduvalt koos Maryliniga Queenslandi ja Paapua Uus-Ginea vahel purjetanud. Meil on palju ühist ja on millest rääkida.

 

Ashmore korallide vahelt sõitsime välja purjede all kuid mootori tiksudes, sest aeg ajalt oli seda siksakilisel väljumisteel vaja ka. Mingil hetkel tekkis mootori häälde uus noot. Mitte midagi erilist, aga kahtlustäratav siiski – kas tõesti hakkab meie päevinäinud Volvo-Penta MD21A ära väsima? Mootor liiga kuumaks ei läinud, õlirõhk oli olemas ja vesi lurtsus koos väljalaskegaasidega merre voolata — kõik normis? Peagi, karide vahelt taas ookeanirahusse jõudes, läks mootor puhkama ning rahutus kadus hingest. Passaat puhus purjedesse ja olime taas omas elemendis.

Mida kõike siinkandis ka ei näe — sügavas ookeanis oli põhjas kinni tohutu poi ja selle küljes kõlkus kalalaev. Neid suuri poisid kohtasime veel korduvalt, nii laevaga kui ilma.

Ilm oli hea ja tuul kohati isegi liiga rahulik, aga õnneks siiski soodsast suunast.

Vaatamata sellele, et me lanti vette ei pannud, oli kalasaak hea.

Need Mahi-Mahid oleks ka suurema kahvaga kätte saanud, aga meil oli külmkapp söömist ootavat liha täis.

Taas rikkusid meie mererahu üliagarad Austraalia piirikad. Kuna meil oli plaanis veel paaril nende kontrolli all oleval saarel peatuda, siis vastasime kannatlikult kõigile nende korduvatele ogaratele küsimustele: eelmine sadam, järgmine sadam, kodusadam, kapteni nimi jne.

Mida meteoroloogid küll sellise horisondist horisondini ulatuva rünkpilvevalli kohta ütleksid?

Purjetasime selle alt läbi ja mingit tuule suuna või tugevuse muutust me küll ei tundnud.

Jõulusaare lähistele jõudsime, nagu sihtkohta ikka jõutakse, hilja õhtul suures pimedas. Mis siis ikka, mootor tööle, radar sisse ja lähenema. Aga võta näpust. Vaevalt töösoojuseni jõudnud, suri mootor lihtsalt välja. Pärast õlitaseme kontrolli üritasin seda veel kord käima saada, aga seekordne edu oli veel lühem.

OK, et siis pimedas, tundmatusse sadamasse ja purjede all. Mida lähemale jõudsime seda tugevamaks muutus kahtlus, et sellekordse World ARC-i (organiseeritud purjekate kiirmarss ümber maailma) 15 jahti on kõik siinsed 7 poid okupeerinud ja nende vahel olevale tillukesele, otse kai vastas asuvale liivaplatsile täppisankurdada me öösel ei ürita. Võtsime koha suure, kaubalaevade kinnitamiseks mõeldud, metallkoletise küljes. Panime otsad nii pikaks nagu saime ja jäime lootma, et see elukas meid hommikuks peeneks ei peksa.

Öeldakse, et hommik on õhtust targem ja et ühtegi putru ei sööda nii kuumalt kui seda keedetakse, aga seekord ei mõjunud isegi vanasõnad mulle tavapäraselt rahustavana – puder oli ka veel hommikukohvi juurde üsna kuum.

Päev oli siiski kena ja kaunid kalad ujusid otse paadi all. Kümne meetri kauguseltki võis põhjas kivisid lugeda.

World ARC-i paadid olid sõbralikult kahekaupa poide vahel ära jagatud.

Jullad ummistamas vaid paar aastat tagasi renoveeritud kaid.

Siin natuke kuulsat Austraalia seadusekuulekust. Juba esimesel meie siinviibitud päeval rikuti sellel kail eranditult kõiki sildil nimetatud reegleid.

Piirikad olid meie saabumise puhul sadamasse suure telgi üles pannud. Kuna nad kanal 16-l toru ei tõstnud, siis pidime nendega ühenduse saamiseks mingi muu võimaluse leidma. Õnneks oli meie Telstra leping veel kehtiv ja kuigi siin netti üle mobiili ei pääse, siis enne reisi arvuti kõvakettale salvestatud Noonsite-st leitud telefoninumber töötas ja peatselt olime Jõulusaarel legaalsed .

Sadamakapten pesitseb teisel korrusel, esimesel on stividorid, peldikud ja dušid.

Kinnijooksnud mootori bluus.

Häda ei anna häbeneda. Sadamakaptenilt saadud mehaaniku telefoninumber vastas ja mees ise oli kohal vähem kui tunniga. Super!

Kuna mootor enam starterile ei reageerinud ja ka rihmarattast ennast liigutada ei lasknud, siis polnud mehaanik Richard kuigi optimistlik. Vaja on mootor maha tõsta ja osadeks lammutada, siis räägime edasi.

Kolme mehe nõupidamine kail CI Engineeringu omaniku Pete, mehaanik Richardi ja laevakapteni osavõtul lõppes kokkuleppega mootor esmaspäeval (hetkel oli juba reede õhtupoolik ehk meie saabumisöö järgne õhtu) CI Engineeringu töökotta saada. Minu hooleks jäi kõik mootorit paadiga ühendav kaadervärk esmaspäeva hommikuks lahti ühendada.

Sellega oli meie esimene päev Jõulusaarel läbi ja taevas kuusirp taas Venuse kõrval selili.

Vaatamata vajadusele mootor maha tõstmiseks ette valmistada jäi meil mahti ka kiirtutvuseks kohaliku väikelinnaga. Saare põhisissetulek tuleb fosfaatide (nii nad seda värki siin nimetavad ja ehk on tegemist Eesti fosforiidi sugulasega) kaevandamisest ja seda tehakse üle kogu saare. Minema viiakse see pudi suurte laevadega.

Nende torude kaudu läheb fosfaat laeva.

Kail olev sildkraana saab vähese kõrguse tõttu tõsta vaid mootorpaate.

Kohe kai kõrval on koralliuruplaaž ja grillidega piknikuala.

Troll World ARC-i purjekate seltsis. Kuna meie algselt valitud metallpoi kippus Trolli keret lõhkuma, siis purjetasime kohe hommikul sellele pisikesele ankruplatsile ja sättisime ennast nii täpselt kui võimalik võrdsele kaugusele meid ümbritsevatest paatidest. Ruumi tõesti palju ei ole ja vesi ankrualal üle kümne meetri sügav, nii et vaatamata vaid 40-le väljalastud meetrile ketile pendeldasime tuulepuhangutes kord ühe, siis jälle teise purjeka külje alla. Kui olime kindlad, et ankur peab ja otsest ohtu me kellelegi ei kujuta, julgesime ka Trolli omaette jätta ja linna jalutama minna.

Esimene mulje linnast oli üsna segane. Kummalised poollagunenud ilmega kahekorruselised elumajad ääristasid pisut kulunud olemisega tänavat. Ja seda kõike kohas kus igal pool mujal maailmas oleks olnud vaid vaate eest miljoneid maksnute villad.

Roostes diiselmootoriga kaablivints.

Taustal mošee ja esiplaanil veesõiduk mida nägime hiljem kalapüügiks kasutatavat.

Kuigi saarel asub suur vangla, kus hoitakse väljasaatmist ootavaid illegaalseid immigrante, on kuritegevus siin olematu — uksi ei lukustata ja paljud jätavad isegi autovõtmed autost lahkudes süütelukku.

Kohtumaja ukseesinegi on, nagu näete, kärudega kinni pargitud.

Turismiinfos oli külmkapi küljes veel alles seda kohta umbes aasta tagasi külastanud Teakita meeskonna kingitud Eesti lipp.

Kui sajud kohale jõuavad ja krabid liikvele lähevad, et metsast ookeani paljunema paikneda, siis suletakse kõige krabirohkemad teed liikluseks. See viit “maailma kõige eraldiasuvama” ringtee kõrval annab liiklejatele infot parasjagu suletud teede kohta.

Kuna meie WiFi-antenni pistik, besaanmasti otsas, oli väntsutada saanud ja ei andnud enam ühendust, siis käisime kohalikus tõelises “infokeskuses”, postkontoris, siinsete arvutikaabeldusega tegelejate kohta infot saamas.

Kuna oli laupäev, siis oli plaaž rahvast täis.

Paljud tulid siia kogu perega grillima.

Kui World ARC-i paadid lõpuks lahkusid, siis vedasime ennast ankrukohast kindluse ja mugavuse mõttes ära poi külge. Rahaliselt ei tee see siin vahet, igal juhul maksab iga öö sadamas 10 aussi ehk umbes 7€.

Kiivrites piirikad tulid lihtsalt uudistama meie Duogen-i.

Esmaspäeva lõuna paiku olid mehed väikse alumiiniumist tööpaadiga kohal ja mootori teisaldamine võis alata.

Olin poomi otsa juba spinnakerivalli abil tõstmiseks ette valmistanud. Meestel oli kaasas kettplokk ja see tegi meie töö tunduvalt hõlpsamaks. Tegelikult olin eelmisel päeval juba testinud, et ka meie oma 1:6 grootsoodissüsteem oleks saanud selle 300kg mootori tõstmisega hakkama.

Kui mootor juba tööpaadi kohal kõlkus oli rõõm suur.

Isegi pisikese ummikaga kiikus see rauakolakas hoogsalt ja oma poolemeetrise amplituudiga.

Mootor paadis ja teel töökoja poole.

Veel samal õhtul võtsime Richardiga mootori tükkideks ja veendusime, et üks väntvõlli kepsulaagritest oli kinni jooksnud ja seega vajas kogu väntvõll lihvimist. Seda tööd siin saarel aga keegi teha ei saa. Seega pakkisime väntvõlli ära ja see lendas peatselt Perthi töökotta. Lisaks nägime, et jahutuse mereveepump oli mootorisse lekkima hakanud ja vajas vahetamist. Õnneks on mul vähemalt see varuosa pardal olemas. Probleem on veel silindrikaane tihendiga, aga selle suudab vist mingi Perthi töökoda uue valmistada. Elame näeme.

Päris tore oli taas teel olla. Darwin on iseenesest küll kena linnake, aga pikad ning märjad teekonnad Trolli ja purjeklubi vahel hakkasid ära tüütama.

Siin veel paar pilti hüvastijätust Darwiniga.

Esialgu ei olnud me üldse kindlad kas me Ashmorel peatust teha viitsime.Eriti arvestades eelneva infoga, et sinnaminekuks peab mingi hädavale välja mõtlema. Ilmselt on piirikate poliitika selle rifi suhtes hiljuti muutunud, sest meie küsimusele vastati lühidalt — pole probleemi, loomulikult võite seal Jõulusaare poole teel olles peatuse teha.

Fannie Bay-st väljudes oli nii tuul kui ka (meile üllatusena) hoovus meie poolt ja peatselt olimegi siinsetest madalikest ja karidest õnnelikult möödas. Kalaõnn oli samuti meiega, kuigi see konkreetne hai pani siiski ühega meie lantidest minema.

Lootuses, et ehk saame nii omale jõukohasema kala konksu otsa, sõlmisin tamiili külge veidi väiksema peibutise.

Kümnekonna minuti pärast oligi see kena tuun pihus ning Darwinis külmukasse hangitud lihakraam jäi mõneks päevaks oma aega ootama.

Olime arvestanud asjaoluga, et tuuled Darwini ja Ashmore vahel on heitlikud. Kui autopiloot meid pea olematus tuules enam üldse mingil kursil hoida ei suutnud ja me eespurje hullu laperdamise tõttu kokku pidime kerima, siis panime isegi nii umbes pooleks tunniks mootori käima ja müristasime täiskuu suunas.

Rahva raha hõljub siin tuules ohtralt. Pea iga päev oli meil raadioside kas meist otse üle lennanud, või siis veidi kaugemal luurava, piirikate õhusõidukiga.

Õnneks korjasid passaadid meid siiski endaga kaasa ning kandsid meid mõnusa 4-6 sõlmega Ashmore korallrahu suunas. Kuna me polnud tuule stabiilsuses sugugi kindlad, siis ei hakanud teist eespurje sisemisel vöörstaagil liblikasse ajama vaid libistasime sõita väljapoomitud genu ning ohjes suurpurje all (besaan ka muidugi tagant tõukamas). Selliselt saime tuule pöördudes genu kerge vaevaga teisele halsile viia ja suure lihtsalt pisut koomale tõmmata. Ummikaski oli mõõdukas. Lühidalt — üks väga mõnus ülesõit.

Nelja päeva ja 21 tunniga oligi 479 miili Darwinist Ashmore Reef-ini läbitud ning Troll kinni ühe küljes siinsetest paljudest külalispoidest. Sissesõit oli lihtne, sest nagu enne meidki siin käinud on märkinud — Navionics on siin täpne. Lisaks andsid Darwini piirikad meile kaasa värvitrükis Ashmore plaani kus kõik poid peale olid märgitud.

Lisaks meile olid siia puhkama tulnud kolm indoneesia kalapaati.

Et nad ennast siin liiga koduselt ei tunneks, käisid siin baseeruva sõjalaeva pealt kummikad neid aeg ajalt kiusamas.Meile lehvitati ainult kaugelt käega.

Tegime veidi kodutöid ka.

Vaid mõni päev tagasi Darwinis besaanmastitoppi viidud uus WiFi-antenn oli juba katki.

Lähemal uurimisel selgus, et antennikorpuseks olev toru oli lihtsalt kinnituse metalljuraka küljest lahti. Liim ei hoidnud.

Tegin hiinlaste töö epoksi ja klaasriidega üle ning tagasi mastitoppi see antenn läks.

Korallid olid väga kutsuvad ning loomulikult veetsime palju aega vee peal ja all ringi uidates.

Pärast üsna halli Suurt Korallrahu oli väga värskendav taas eredamaid värve näha.

Kauaks me siia korallrahule pidama ei jäänud. Reisirahutus oli sees ning juba siiajõudmisele järgneval päeval heiskasime purjed ning pöörasime vööri Jõulusaare suunas.