Täna väljusime troopikast. Termomeeter seda ei näita. Sooja endiselt ööpäevaringselt üle 25 kraadi. Trügime tihttuules Assooride suunas. Üsna väsitav

Lootsime juba, et oleme Assooride kõrgrõhkonna “hobuselaiuskraadidest” välja jōudnud, aga eile algas taas võitlus nõrkade ning muutlike tuultega.

Ankrus Hortas Faiali saarel. See on üks Assooridest. Oleks peaaegu valges sadamasse jõudnud, aga tuul keeras vahetult enne kohalejōudmist vastu.

Teele asusime 10. mail. Gribid näitasid, et mingi sujuv ja kiire sõit see ei tule. Alguses ilmselt tihttuules ja Assooridele lähenedes on juba loterii kui palju tuulevaikust või ehk hoopis tormituuli me seal saame. Otsejoones Floresele, kuhu meil oli plaan suunduda, on umbes 2100 meremiili. Ideaaljuhul läbiksime selle maa nii kolme nädalaga, aga olime valmis ka tunduvalt kestvamaks meresõiduks.

Esimesed 10 päeva möödusidki tihttuules pressides. Kuna kreenis laevas on salongis vaid üks mugav lesimiskoht alltuulepoordi diivanil, siis võttis merekindlam Ruu koha sisse vöörikajutis.

Kaldus paadis elamine nõudis taas jälle õppimist, aga mõne päeva pärast oli meil see taas käpas ja elu oma tavapärases mererütmis – hommikukohv kokpitis ning seejärel tegeleb igaüks oma asjadega.

Üle kahe aasta tagasi Atlandil õmmeldud kokpitikate vajab kohendamist.

Pikapeale tuli jälle kalaisu ka tagasi. Ei tea missugune lant siin kala saab?

Taas leidis kinnitust tõsiasi, et väikse kala jaoks mõeldud konksu pole siin mõtet leotada. See tõmmatakse lihtsalt sirgeks.

Millimeetrisest roostevabast trossist lipsu otsa läksid hambapastatuub ja kaks suuremat konksu.

Ja siis tuli kala ka. 1,2 meetri pikkune mahi.

Õhtusöögiks oli kala friikartulitega.

Tihttuules pressimine asendus pagiseguse tuulevaikusega.

Esimesel tuulevaiksel õhtul panime mootori käima. Kütust oli kaasas umbes nelja ööpäevaseks motoriseerimiseks, aga nii kaua meie kiire sõit ei kestnud. Vastu hommikut muutusid mootori tuurid ebaühtlaseks ja varavalges suri see lihtsalt välja. Kas meie mootoriprobleemid on tagasi? Kahtlustasin mingit jama kütusega. Kõigepealt muidugi peenfiltri vahetus ja eelfiltri kontroll – mõlemad tundusid kenad ja puhtad olevat. Kütust, õhu süsteemist välja saamiseks, käsitsi üles pumbates nägin, et kütusepump lekib. Selge see, et membraan on puruks.

Kütusepumba kättesaamine on Trollis üks tülikamaid ettevõtmisi.

Aga siin see on.

Meil polnud kaasas ei varupumpa (SUUR VIGA) ega isegi mitte varumembraani. Alles mõnepäevase nuputamise järel tuli pähe idee teha asendusmembraam meie hypalonkummika paigast.

Mootor jäi pärast edukat proovikäivitust igaks juhuks siiski reservi. Kursi võtsime ka Florese asemel Hortale Faial-i saarel, sest seal pidid kõikvõimalikud paaditeenused ja poed Assooride parimad olema.

Nii me siis vaheldumisi triivisime ja purjetasime, sõltuvalt sellest kui palju ilmataadil meie jaoks tähelepanu jätkus.

Ajuti tundus, et need purjega millimallikad kimatavad kiiremini kui meie.

Korraks käisid meid vaatamas ka mingid väiksemat sorti vaalad.

Ega laevas töö lõpe. Meie soolapritsmeid saanud telekal hakkas jantima hääl, kord tulles ja siis taas kadudes.

Katsetasin teleka kõhus sorkides lihtsamaid nippe, kuid ei midagi. Tegin lõpuks uue juhtme ja nüüd kuulame teleka häält läbi laeva helisüsteemi. Filmiheli kvaliteet tõusis tunduvalt!

Esimene rehv suurpurjes ja halo päikese ümber.

Suurpuri oli hea rehvituna hoida kahel põhjusel: esiteks, luurasid meid endiselt vihmapagid, mis tuule hetkega 15 meetrini sekundis tõstsid ja teiseks seetõttu, et vaikses tuules ookeaniummikas loksudes, peksles suurpuri muidu liiga rajult.

Kui me lõpuks Faial-ile lähenesime, muutus ilm halliks ning tuul muutlikuks.

Laheda pakstaagi asemel rammisime taas tihttuules ja pidime Horta sadamasse saamiseks isegi mõned paudid tegema.

Seetõttu jõudsime muulide vahele jälle sügavas pimeduses. Sadamatulede valguses olid ankurdavate laevade siluetid siiski kenasti aimatavad ja omale mõistliku veelapi leidmine oli küllaltki lihtne.

Kokku läbisime Guadeloupelt Faialile seilates 23 ja poole ööpäeva jooksul pea 2350 meremiili.

Horta võttis meid vastu tuule ning sajuga, aga pärast mitmenädalast merereisi on sadamas tore iga ilmaga. Mõned asjad siiski häirivad ka. Erinevalt teistest Assooride sadamatest kus ankurdamine on kas keelatud või siis lubatud aga tasuta, tuleb siin selle eest maksta. Taks on kõigil sama 6.22 €/päev. Sadamakai ääres oleks meiesuguse taks 19.- €/päev. Seega ankurdame. Ankrutasu eest mingeid teenuseid ei saa: julladokki ei ole, duššiskäik maksab 2 euri ja kuigi WC on tasuta on see kaks korda päevas üle tunni aja suletud ning öösel suisa kinni. Kai ääres seistes saab vähemalt tasuta elektrit. Kraanivesi on siiski kogu linnale tasuta saadaval ja WiFi on vaba. Marina WiFi on siiski nii ülekoormatud, et sellega ühendust ei saa, kasutame linnavalitsuse poolt pakutavat.

Nii jahisadam kui ankruala on purjekaid täis ja elu lärmakas. Kuna põhi on kivine mõnede liivalaikudega, siis on ankru haakumine juhuslik ning vähemalt kaks jahti kolistasid ennast otse meie silma all uude kohta ankrusse ilma kaldal viibiva meeskonna abita. Kokkupõrkeid pole seni siiski toimunud ja suhtumine paistab üldiselt olevat mõistev.

Kuna meie Saksamaalt DHL-ga teel oleva kütusepumba siia jõudmine võtab ilmselt rohkem kui nädala, siis on meil siin aega piisavalt nii paaditöödeks kui ka saarega tutvumiseks. Alustasime nagu ikka paaditöödega. Mastis taglast kontrollimas käies märkasin, et vasakul esimesel vandil on paar traati ülemise otsa silmuse juurest katki. See oli meie grootmastil viimane seni parandamata tross.

Õnneks on Hortas paar päris head paadipoodi. Ühes neist, Mid-Atlantic Yacht Services, leidus meile sobiv Sta-Lok-i pikk silmus.

Tagasi jahis, lasksin grootmasti seisva taglase lõdvemaks ning tõin vigase vandi tekile.

Pika Sta-Lok-i otsiku eelis on, et sellega saab ära parandada vana vandi, lõigates purunenud osa maha ja kruvides Sta-Lok aasa endise pressitud aasa asemale. Nagu näha, oli trossi 19-st traadist katki koguni viis

Vant taas masti, alumise otsa keermetele veidi määret ja taglas taas pingule. Kogu lugu!

Samal ajal harjutas sadamas keegi genu pea-alaspidi heiskamist.

See on prantslase Jean Christophe purjekas. Tema meeskond oli parasjagu saarel ekskursioonitamas.

Ju ta oli pisut uudishimulik, et kutsus meid oma paati teed jooma.Ta seilas Assooridele lihtsalt paati proovima ning aega veetma, et siis sügisel juba tõsisem teekond Patagooniasse ette võtta.

Horta on kena, puhas ja vaikne väikelinn. Siin on mõnus jalutada mööda pikka hoolitsetud kaldapealset.

Kui aega rohkem ja soov veidi pikem retk teha, siis siinsamas linnaservas on kaitsealused kaljukünkad Monte Queimado (86m) ning Monte da Guia (145m). Neilt avaneb vaade kogu linnale.

Siin on sadamas ankurdavad jahid Monte Queimadolt vaadatuna.

 

Nende küngaste jalamil, mootorveesõidukitele suletud kitsukeses lahesopis on musta laavaliivaga Porto Pim plaaž.

Vaated Monte da Guialt.

Eemal paistab Pico saar koos samanimelise vulkaaniga.

See jaht on ankrus Monte da Guia vulkaani kurjakuulutava nimega, Caldeira do Inferno, kraatris. Nagu näha, on see kraater tänapäeval ühest küljest merele avatud.

Kellegi maaliline ja looduslähedane elamine.

Jalutasime piki Porto Pimi lahe kallast ning nautisime vaateid.

Pico tikub Hortas igale pildile trügima.

Aaloehekk supermarketi kõrval.

Keegi on mäenõlvale vaala teinud.

Monaco printsi Alberto nimeline meteoroloogiajaam. Horta on siinsamas teisel pool küngast.

Üks eriti sile linnaosa.

Tee ääres kasvavad ja õitsevad meie vanad tuttavad Uus-Meremaalt – pohutukavad. Siin nimetavad nad neid Faia-deks ( inglise keeles Fire Tree) ja väidavad, et need puud on endeemilised Assooridel, Portugalis ning Hispaanias. Vaata kaugelt või lähedalt — pohutukawa mis pohutukawa.

Sadamasse tuli uhke prantsuse purjekas, kümnekonna noore inimesega pardal.

Just praegu, kui ma seda juttu kirjutan, triivib meist mööda järjekordne ankrus paat, kelle meeskond ilmselt kaldal Peter-i baaris aega veetmas on. Kuna see asi kedagi teist eriti segavat ei tundunud, siis läksin jullaga talle poordi ning sidusin ta pika otsaga meile ahtriknaapi.

Appi tuli ka parasjagu mööduv naabrimees Outremer 45 katamaraanist.

Kui kutsu meil kenasti rihma otsas oli, läksin marina kontorisse uurima, kas neil selle paadi kapteni number on. Ei olnud, sest kuigi sellid saabusid juba ööpäev tagasi, polnud nad veel ennast kontorisse möllima viitsind vedada.

Õnneks ilmusid nad enne ööd ise välja.

Troll sai oma otsa tagasi ning marina tender pukseeris mootoririkkega purjeka paremasse ankrukohta.

 

Kui juba Faiali külastada, siis peab kindlasti ära käima ka siinsetel vulkaanidel. Viimased vulkaanipursked olid Faialil1957-1958 aastal saare läänetipu, Capelinhose neeme, lähedal meres. Faial kasvas seeläbi 2,5 ruutkilomeetrit suuremaks. Piirkonda tuleb endiselt vulkaaniliselt aktiivseks lugeda, sest tugevad maavärinad olid siin alles nii hiljuti kui 1998.

Alustasime oma tutvumiretke saare lääneservast. Siin pildil on Capelinhose neem ja majakas.

Majakas on nüüd turistiatraktsioon ja kuulub koos selle kõrvale, maa alla rajatud muuseumiga ühte kompleksi.

“Uus” osa saarest on veel praegugi praktiliselt vegetatsioonivaba, punakaspruuni ja halli, basaldi ja vulkaanilise tuha segu.

Mõni taim siin ja seal ikka kasvab ka.

Kaldajärsakuid kujundavad Põhja-Atlandi talvetormide tuuled ning lained.

Ronimist ja kõndimist jätkub nendel laavaküngastel mitmeks tunniks.

 

Capelinhose neemelt algab ka üks Faiali pikematest (20km) matkaradadest “10 vulkaani”, mis kulgeb piki vulkaanikraatrite servi saare keskpaiga põhikraatrini. Jalutasime sellest mõned alguskilomeetrid kuni selle ees paistva rohelusse mattunud Cabeco Verde-ni.

Vaade tagasi Capelinhose suunas.

Need rajaäärsed põõsad on Assooride kanarbik.

Cabeco Verde mudane põhi.

Vaade saare keskosa suunas. Selle väiksema kaatri taga paistab juba ka saare kõrgeim Caldeira, aga see on juba eraldi matka väärt koht.

Edasi viis meie tee Faiali edelatippu Morro de Castelo Branco nimelist kaljumürakat vaatama.

Mõned rajaäärsed põllulilled.

Morrot ühendab kaldaga kitsuke ja järsk kaljuriba.

Ruu ootab infot raja ronitavuse kohta. Oli ikka üsna järsk küll. Vähimagi vihma korral sinna asja ei ole.

Erosioon on oma töö teinud ja isegi hea ilmaga ei saa jalge all oleva pinna püsivuses päris kindel olla, aga ära me seal üleval käisime.

Järgmine päev algas pilvisena ja seetõttu ei siirdunud me kohe peakraatri suunas, vaid läksime hoopis kõndima Faiali väiksesse botaanikaaeda.

Kui me keskpäevapaiku Caldeira servale jõudsime, oli nähtavus nullilähedane.

Siin pildil peaks paremal olema vaade kraatri sisemusse ja vasakul Hortale ning Atlandi Ookeanile.

Sellises pilves polnud Caldeira matka mõtet ette võtta ja kuna ennustati pealelõunast pilvisuse hõrenemist, siis läksime taas allapoole siinset metsa vaatama. Huvitaval kombel meenutab Faiali loodus väga Uus-Meremaa põhjasaare oma. Isegi sõnajalapuud on täiesti olemas.

Lahe känd.

Mõned metsikud lilled.

Koduse maitsega metsmaasikad.

Kui ilm selgines, olime jõudnud saare põhjaküljele. Me ei viitsinud enam autoga tuldud teed tagasi sõita. Kuna MapsMe kaart näitas, et ka siit on võimalik Caldeirale ronida, asusimegi teele mööda põlluteid ja nurmi.

Rada jäi järjest nõrgemaks ja lõpuks kahlasime lihtsalt mööda karjamaid ning kiviribisid.

Vaated läksid aga järjest muljetavaldavamateks.

Auk laavaribis.

Ruu ja kohalik kanarbik.

Olemegi üleval umbes kilomeetri kõrgusel.

Ronimine teeb näljaseks.

Vaade kraatrile meie lõunakohast.

Ruu teeb esimesi samme 8 kilomeetrisel, mööda kraatri serva kulgeval, rajal.

Kõrguse tõttu ei ole siin rohelus nii lopsakas kui madalamatel kraatritel.

Aeg ajalt läks meist mööda ka mõni pilv.

Vaade kraatri sisemusele selle lõunaküljelt.

Huvitav valkjas sammal niiskel kaljupinnal.

Tagasi alla.

Paistab, et tuul meid Oessantile lasta ei taha. Võtsime kursi Hispaaniasse. Veidi vabam tuul ja kiirem minek. Seal valime hetke edasisõiduks.

Tere! Muutsime just kursi Inglise kanalilt Hispaania loodetipule. Meil on kõik korras ainult tuul on tüütult vastu. Kuidas teil läheb?

Ankur sisse Muxia-s, Hispaania loodetipu lähedal. Meie reisi alguses veetsime siin ilma oodates nädalaid, nii et koht on tuttav. Soodsa tuulega liigume edasi

Ankrus. Kõik korras.

Kuna on oodata põhjatuult, siis kolisime ümber lahe põhjaküljele Camarinas-se lähedale. Ankur sees ja kōik korras.

Trügisime tihttuules kümmekond miili põhja poole Corme reidile. Tuul on endiselt Ouessantile sõiduks ebasoodne, millal muutub, ei tea. Ankrus, kõik korras

Kauaoodatud kütusepump oli küll iga hetk saabumas, aga ikkagi veel mitte kohal ja meil polnud muud teha kui Horta ümbruses ringi jalutada või lihtsalt paadis puhata.

Uskumatu, et selline metsik rada asub kohe linna servas.

Vaade linnalähedaselt künkalt.

Lilledesse kasvanud katus Horta äärelinnas.

Rahuloleva olemisega lehm sealsamas mäenõlval.

Tänavad on järsud ja linn mitmetasandiline.

Veel mõned kaldalähedased vaated.

Kaldakaljudele on tehtud betoonteed, et ujuda soovijatel oleks lihtsam veeni jõuda. Selle “plaaži” parkla kõrval oli ka mageveedušš.

See Eesti tüdruk oleks hea meelega meiega mandrieuroopasse hääletanud, aga ütlesime talle ära, sest oleme kahekesi purjetamisega liialt harjunud.

Sadamas seikles igasugu karvaseid ja sulelisi. See 122 jalane Ghost üritas ennast marina kai äärde saada, aga loobus ja sildus kaubalaevadele mõeldud kohas.

Midagi all- ja pealveelaeva vahelist.

Paar kena puupurjekat.

Mingi vilgas kohalikku tõugu paat.

Jullad ja eriti nende mootorid on kohalike kajakate lemmikpaigad.

Ühel hommikul meil vett tualetist välja pumbata enam ei õnnestunud. Hea, et see sadamas toimus, sest töö on mahukas ja must.

See 5 cm läbimõõduga toru oli sooladest praktiliselt olematuks ladestunud.

Seekord polnud meil vaja isegi paadipoodi külastada, sest osaliselt taaskasutasime puhastatud vanu torusid ja kuigipalju on meil sobivat toru ka varuks olemas.

Viieteist päevaga tõi DHL meile Saksamaalt kohale ka uue kütusepumba.

Selle paigaldamine on üsna tülikas töö, aga hakkab mõningase harjutamise järel juba selgeks saama.

Asja tegi põnevamaks ka see, et uus pump on pisut suurem ja nibin- nabin tolerantside piires. Näiteks on vaja kütusevoolikud pumbale külge ühendada enne selle paigale kruvimist, sest hiljem mutrivõti enam poldi peale ei mahu. Sain mõningase pusimise ja pumba kinni-lahti kruvimise järel selle siiski korralikult ja diislitihedalt paika ning nüüd käivitub mootor taas koheselt ja tiksub nagu kell.

Neil rootslastel, Mikael-il ja Jeanette-l, seisab mootoriremont alles ees, sest nende kai äärde pukseeritud Halberg Rassy Monsuun-i mootor oskab kuskilt diisli õli sisse saada ning pritsib seda ka ühe pihusti vahelt välja. Mikael on juba mõnda aega seda Volvo-Pentat igasugu trikkidega töös hoidnud, aga nüüd tundub, et see siiski Rootsini nii vastu ei pea.

Paadivalvur.

Paadiperede lapsi on sadamamurul mängimas enam kui kümme.

Piko on endale pähe tõmmanud hoogsa pilvemütsi.

Ennustus lubas algul nõrka vastutuult ja seejärel veidi tugevamat vastutuult, aga ei mingit tormi. Otsustasime Ouessanti poole liikuma hakata.

Esimene ööpäev möödus saarte vahel loovides.

Korraks käis läbi mõte Terceirale sisse pöörata, aga ei viitsinud.

Päike tõmbas endale ümber kena halo.

Meid tuli vaatama lõbusamat sorti delfiiniparv.

Mereelu jälgimas.

Üks hea ajaviitemoodus on lahja fosforhappega, nüüdseks juba kõikjal leiduvaid, roosteplekke välja võtta.

Ühel õhtul Trolli ahtrituli enam ei süttinud. Tegemist on Hella Uus-Meremaal valmistatud mitteavatava LED-tulega. Kuidagi oli paar tilka merevett sellesse kvaliteetlampi ikkagi ennast sisse smugeldanud. Ilmselt oli korpuse ja tuleklaasi vaheline “hermeetiline” liimühendus lainete tümitamisele lõpuks ikkagi alla andnud.

Nakitsesin selle “mitteavatava” tule ettevaatlikult kuid sihipäraselt jõudu kasutades lahti.

Pärast seda, kui sool oli lambist piiritusega välja pestud, läksid LED-id taas heledaks. Näis kui kaua see tuli meil veel vastu peab.

Ilus purjetamine vaikses külgtuules.

Kui tuule üles võtab ja minek tõsisemaks läheb, siis tööisu enam ei ole.

Kuidagi õnnestus meil keevitusest lahti murda üks reelingupostidest. Kuna Ouessantil on paadihooldusega asjad kehvavõitu, siis muutsime kursi Hispaaniale, täpsemalt vanasse tuttavasse väikelinna Muxiasse. Seal on korralik marina, kus kai ääres seistes saame kindlasti selle väikse keevitustöö mõistliku hinnaga joonde.

Paremasse saalingusse läheb meil päevinäinud ja korduvalt kohendatud Hispaania lipp.

Muxia marina on praktiliselt tühi. Teenindus seevastu on äärmiselt viisakas ja kiire.

Teise sadamapäeva õhtul saime keevitustöö tehtud.

Seni kõndisime linnas ning selle lähiümbruses ja nautisime kõva pinda jalge all.

Kütusekaid siin ei ole, aga diislit saab käru ja kanistritega sadamakontoriga ühildatud tanklast. Paakidesse mahtus meil seda 70 liitrit, mis polegi nii palju arvestades viimase ülesõidu alguse nõrku tuuli.

Sadamarotid me ei ole. Kohe kui hädavajalikud tööd tehtud, andsime otsad lahti ja võtsime kursi üle lahe, põhjatuulte eest kaitstud Camarinase külale.

Ankur sisse Camarinase sadama kõrval.

Õhtul saime ka pisut päikest vaadata.

Camarinas on kena värvikate majadega väikelinn.

Lisaks kalasadamale on siin ka paar ujuvkaid, kus ka külalisjahid soovi korral koha leiavad.

Võrreldes vastaskalda Muxiaga on siin kõik veidi kulunum, rannapromenaad on katkendlik ja jääb mulje, et selle suvituslinna tipphetk on möödas.

Meie jätsime Trolli ankrusse.

Põhjatuulte eest kõige paremini varjatud ankrukoht asub veidi sadamast edasi, liivaplaaži juures, metsaste küngaste varjus.

Kuna tuul püsis endiselt põhjakaares, siis meil kuhugi kiiret ei olnud ja nii me saimegi rahulikult siinsete matkaradade ja muude vaatamisväärsustega tutvuda.

Pildil on tüüpiline kohalik, rottide ja muude näriliste eest kaitseks kiviseentele püstitatud, ait.

Autentsed kiviseintega majad, mõned lagunemas, kuid paljud ka perfektselt korras.

Nendest aitadest ei saa kuidagi ilma lähemalt pilku heitmata mööda kõndida.

Meie esimene jalutuskäik viis linnast umbes 5 km kaugusel asuva võimsa Cabo Villano majaka juurde.

Nõmmed on tulvil värvikaid õisi.

 

Majaka juurde pääseb nii mõõda asfalti kui ka piki toredaid jalgradu.

Majaka kõrval on tohutu siseõuega majakavahimaja ja majakasse pääseb ainult sellest algava betoontunneli kaudu.

Eemal künkatipus paistab Virxe do Monte kirik.

Radu ja kivipuruseid hooldusteid on tihedalt ning peaaegu kunagi pole vaja kaks korda sama rada kõmpida.

Rajaäärne sõnajalatihnik lilleõiega.

Teise pikema retke tegime linnast eemale, lahe idasoppide plaažidele ja metsateedele.

Selle männi esimesed eluaastad olid soodsad, läbimõõt kasvas üle 5 cm aastas.

Leidsime nii inimtühje kui ka puhkajatest kihavaid supluskohti.

Lambakari udusel hommikul karjamaad vahetamas.

Taas lääneranniku kivistel küngastel.

Ootamatult ilmus kivide ja mändide vahelt välja kellegi hoolitsetud ja pisut muinasjutuline kodu.

Eemalt, läbi uduvine, paistab Cabo Villano majakas.

Pühapäevane ratturiteüritus.

Kivipüramiidid Trece neemel.

See on, vähemalt nädalavahetusel, üks inimrohke paik.

Need kolm on enne nähtud “muinasjutumaja” elanikud kes samuti pühapäevasele jalutuskäigule olid tulnud.

Kohvipaus kivi taga tuulevarjus. Niipea kui pilved päikese ette ilmuvad tundub siinne 22 kraadi üsna jahe.

Suuremaid ja väiksemaid liivaplaaže leidup pea igas lahesopis.

Tornide ning palmidega villa linna servas.

Meie sinine “Lohvi” meid slipi kõrval koju ootamas.

Ouessant-i saare Lampaul-i lahes poi küljes. Nüüd on siis ookeanidega kõik ja läheb rannasõiduks. Vōtame siin veidi provianti ja varst purjetame edasi.

Ankrus Aber Wrach-is. Tuul oli nõrguke, aga kasutasime ära kuus tundi soodsat hoovust. Homme varahommikul lähme jälle hoovuse peale konveieriga sõitma.

Ankrus Ile Aux Moines saare juures. See on üks seitsme saarelisest grupist umbes poolel teel Ouessantilt Cherbourgi. Saarel on majakas ning kindlus.

Oleme ankrus Ecalgrain-i lahes. See on Cherbourgist ümber nurga pisut lääne pool. Jäime enne Hague neeme be tugeva vastuhoovuse kätte, tulime siia ootele.

Ankrus Cherbourgi sadamas, kohe marina sissepääsu kõrval. Ootasime eelmises ankrupaigas ära soodsa hoovuse ning tulime siia nagu lennukiga.

Enne Hispaaniast üle Biskaia Prantsusmaa poole teele asumist peatusime mõned päevad Corme väikelinnas. Corme asub paarkümmend miili meie eelmisest peatuskohast Camarinasest põhja pool. Kuna tuul oli Biskaia ületuseks endiselt ebasoodne, siis kulus see vahepeatus meile vahelduseks hästi ära.

Tuul oli vastu ja liikusime tihttuules. Kohale saamiseks tuli ka paar pauti teha. Merel ilm niiväga suvine ei tundunud.

Vaevalt saime Cormes ankru sisse kui meie kõrval heitis ankrusse üks prantsuse paat millelt hõigati, et nad nägid meid siinsamas ankrus kolm aastat tagasi. Tõepoolest, peatusime selles ankrukohas, lõunasse teel olles, koguni kaks korda, aga siiski, milline kokkusattumus!

Kuna neil veel julla vees polnud, siis põristasime meie nende juurde pisut juttu puhuma.

Christopher ja Glemance koos oma kolme lapsega olid teel lõunasse, puhkust veetma.

Järgmisel päeval käisid nad meil külas.

Trolli ahtrikajut on kõigi laste lemmikkoht.

Laeva taglast ja süsteeme kontrollides leidsime, et katki oli murdunud üks neljast, rooliõlga palleriga ühendavast, 8 mm poldist. Neid oleme ka varem mitu korda vahetanud.

Nagu siinkandi väikelinnad ikka, on ka Corme orienteeritud põhiliselt suvitajatele ja nende teenindamisele. Lisaks muidugi kohalike kalapüük.

Jahisadamat siin ei ole ja külalisjahid on ankrus.

Kohalike paadid pargivad poide küljes.

Vaatamata suvisele kõrghooajale on linn vaikne.

Külalised viibivad põhiliselt siinsel kolmel liivaplaažil.

Troll ankrus plaaži ees.

Rannapromenaad.

Maja vaatega merele.

Ühel päeval jalutasime Roncudo neemele.

Kitsas ja üksildane kiviklibune plaaž kahe järsu kalju vahel.

Roncudo neem ja majakas.

See kaldarada on kümneid kilomeetreid pikk ning seda nimetatakse majakate rajaks. Me oleme sel rajal jupikaupa siin ja seal juba käinud. Seekord läksime mõned kilomeetrid kirde suunas, et siis üle küngaste taas Cormesse matkata.

Vana talukoht.

Tagasi Cormesse.

Corme sadam mäeveerult vaadatuna.

Ühel plaažidest parandasid mehed laudteed. Olid ise väga lõbusad ja leidsid, et selle ilmaga palju paremat tööotsa leida ei ole võimalik.

Seekord tegime väikse ringi ümber Cormest ida pool asuva künka.

Kivine oja plaaži servas.

Ruu sõnajalgade vahel.

Mingi suur osjataoline taim.

Sümpaatne rohtukasvanud majake.

Pika peale vastutuul vaibus ja meil oli aeg edasi kodu poole liikuda.

Vaevalt olime asunud Cormes ankrut üles võtma kui merelt vajus meile peala paks uduvaip.

Kui ankru üles saime oli nähtavus null.

Alles siis kui olime lahest väljas ja juba pisut kaugemale, ookeanile, jõudnud, hakkasid paistma tuttavate küngaste tipud..

Tuul oli vaikne. Ünneks lõbustasid meid pingviinid ja vaalad.

Biskaiat olid ületamas peale meie veel nii mõnedki paadid ja osa purjetas neid mööda meile päris lähedalt.

Neljanda sõidupäeva hommikul sisenesime Ouessanti lääneotsas pikka ning varjulisse Lampaul-i lahte.

Siin on hulgaliselt valgeid külalispoisid. Nendel seismise eest tasu ei võeta.

Meie plaan oli siin vaid päevaks peatuda et, teha veidi toiduoste ning seejärel kohe mandri-prantsusmaale edasi purjetada.

Järgmisel hommikul, soodsa hoovusega, kees vesi lahesuus nagu värske äiksepagi ajal. Tuul tegelikult peaaegu puudus.

Järgmine peatus oli planeeritud Aber Wrach-i, sest sealses jahisadamas on mugav kütusekai.

Teel sinna möödus meist mitmeid huvitavaid purjekaid.

Läheneme jahisadamale.

Siin võtsime täis nii kütuse kui ka veepaagid.

Õhtuks läksime faarvaatri serva ankrusse.

Edasist kurssi joonistades märkasime meie tee lähedal saari nimega Les Sept Iles. See on seitsmest suuremast ja hulgast väiksematest saartes koosnev kogum, mis üldiselt on juurdepääsuta kaitseala. Siiski on seal hea ilmaga võimalik ankurdada ühel majaka ning kindlusega saarel ning ka väike jalutuskäik teha.

Purjetasime mööda merel triivides aega parajaks tegeva suure reisipraami nina alt.

See ongi kai ning ankrukohaga Ile Aux Moines.

Vaevalt olime järgmisel hommikul kohvi joodud saanud kui kai äärde tuli turiste vedav laev. Õnneks oli see kai ääres ainult hetke ning tuli siis poi äärde oma aega ootama. Kasutasime soodsat momenti ning läksime ka ise saart uudistama.

Turistidele anti saarel aega ainult pool tundi ja kui me julla maale saime tuli laev neid taas peale korjama.

Seega oli saar jälle ainult meie päralt.

Isegi see väike majake oli kindluse moodi ja laskepiludega.

Troll ankrus kivises lahes.

Teel majaka juurde.

Teises saare otsas on kindlus.

Kajakapojad olid küll juba suure linnu mõõtu, aga veel hallides sulgedes.

Kindluse väravad.

See oli sobiv koht lõunapeatuseks.

Tagasi kai suunas.

Pealelõunal purjetasime edasi, sihtmärgiks Cherbourg.

Lindudest valge küngas.

Ankrus Vlielandi sadamas, Hollandis. Tuul ulub alates eile ennelõunast ja puhangud olid üle 20 m/s. Õnneks tuli see mäsu selja tagant. Hea kiire ülesõit.

Imeilus purjetamisilm, tuult nii 6 m/s pisut traaversist vööri poole, kiirus 5.5-6 sõlme. Päike loojub ning suund on Taani põhjatipu poole.

Skagerakis on oodata kõva tuult, seega keerasime sisse Limfjordi. Ka siin tõstab tuule üles, aga saame vähemalt mingi liivasaare taha lainevarju pugeda.

Ankrus Taanis Limfjordis Attrupi pisisadama ees. Sissesõit oli madalam kui arvasime, aga ehk pääseme ikka homme välja ka. Tuul ulub üle 10 m/s.

Ankrus Limfjordi idaotsas Egense sadama ees. Täna oli tuul 14-15, puhanguti üle 17 m/s ja tõi meid kärmelt edasi. Olime täna fjordil ainus purjekas.

Ankrus Skalla Hamnis Rootsis. Ülesõit Taanist oli pärituulega. Tuul vaikis just enne kohale jõudmist. Ilm on üle hulga aja sompus ja jahe.

Gôteborgis Lilla Bommeni sadamas. Täna oli ülimõnus purjetamine päikse ja tasase pärituulega. Hästi kodune tunne on taas siin olla.

Rörö sadamas kai ääres.

Marstrandi sadamas. Järjekordne imeilus, päikseline ja vaikse tuulega, purjetamisilm.

Tagasi Gôteborgis Lilla Bommenis. Sajab paduvihma ja äike müristab.

Ankrus Denisch Wieck-is. Vana tuttav Ruth tuli meile oma purjekaga vastu ja tegime õhtuks oma purjekatest parve. Ajame jurtu ka sööme koos õhtust.

Seilame Kuramaa kandis ja kodusadama Pärnuni on jäänud pisut üle 100 miili. Tuul püsib juba mõnda aega 10 m/s kandis ning lükkab meid kena hooga Eesti suunas. Kui see nii edasi läheb võime juba esmaspäeva hommikuks kohale jõuda.

20. augustil kell 9 kinnitas Troll otsad kodusadamas Pärnu jahtklubis. 1178 päeva kestnud reisi jooksul jäi selja taha 40 584 meremiili maailmamerd. Külastasime 24 riiki ja sadu saari ning ankrupaiku.

Mis jäi meelde? Mälestusi on palju: Iirimaa lääneranniku karm loodus, Atlandi ookeani Madeira, Kanaari ning Assoori saarestike mitmekesisus, kihav elu Kariibi mere Väikestel Antillidel, veetlevad Markiisisaared, eksootilised Tuamotu atollid, mõnusad Seltsisaared ning lummav Tonga. Omaette teema moodustavad meie jaoks Uus-Meremaa ja Austraalia. Kuigi viibisime mõlemas riigis ligikaudu pool aastat, jõudsime me selle aja jooksul haarata vaid väikese osa nende maade mitmekesisest loodusest. Saime aru, et kuuldus Uus-Meremaast kui ühest maailma parimast purjetamiskohast vastab tõele ja et mistahes probleemiga ka matkapurjetaja sinna ei jõuaks, see saab lahendatud. Samuti mõistsime kui vähe informatsiooni tohutu Austraalia hiiglaslikest purjetamisvõimalustest on jõudnud maailma purjetamiskirjandusse. Üllatav oli tegelikkuses leida, kaardil nii väheliigendatuna näivalt rannajoonelt, iga mõnekümne miili järel tohutuid lahtesid ja jõesuudmeid, kus igaühes võiks kuid ristelda.

Minult on küsitud, palju selline reis maksma läheb? Tore on see, et sarnast reisi võib teha väga erineva kuluga. Öeldakse, et vähem laeva tähendab rohkem purjetamist. Loomulikult on elu väiksemal alusel askeetlikum. Suurem purjekas on merel igas mõttes mugavam.

Siin mõned numbrid konkreetselt meie reisi kuludest. Olen kindel, et sarnaseid ettevõtmisi on läbi viidud nii väiksema kui ka palju suurema eelarvega.

Leidsime oma Trolli (Amel Euros 41) Saksamaalt, kus ta aktiivsest matkapurjetajast eelmine omanik tervislikel ning muudel elulistel põhjustel tast loobuda otsustas. Nii saime me 1978 aastal valminud, väikses seerias spetsiaalselt maailmamerel seilamiseks mõeldud jahi omanikuks 25 000 euro eest. Kuigi jaht oli kohe ostes purjetamisvalmis ja täisvarustusega, kulus meil siiski veel umbes kaks korda sama palju jahi süsteemide uuendamisele ja ta just meile sobivaks kohendamisele.

Reis ise läks meile maksma keskmiselt 1780 eurot kuus. Sellest moodustas üle kolmandiku söök-jook (660 €/kuu). See number sisaldab ka söögi valmistamiseks kulunud gaasi. Suuruselt järgmine kuluartikkel,  veidi üle veerandi kogukulust) oli jahi remont ja hooldus (500 €/kuu). Number sisaldab kahte uut purje, väljatõstmist ning uut mürkvärvi ja mootori kapitaalremonti eksootilisel Jõulusaarel. Märkimisväärne on, et kuigi hoidusime sadamate külastamisest niipalju kui võimalik, kulus sellele siiski enam kui kümnendik kogu eelarvest (220 €/kuu). Samas on nende kulude hulka arvestatud ka riikidesse sisse-välja möllimise kulud. Hea meel on tõdeda, et mootorikütused ja õlid moodustasid kogukulust alla 5% (90 €/kuu). See sisaldab ka julla mootori kütust ning õli. Ülejäänud osa (310 €/kuu) ehk veidi alla viiendiku on mitmesugused elukulud – kommunikatsioon, ekskursioonid, muuseumid, riided ja muu selline.

Loomulikult kõiguvad need numbrid kuust kuusse päris palju. Merel ju raha ei kulu. Samuti kõiguvad söögi ja joogikraami hinnad riikide lõikes kõvasti: alates soodsast Hispaaniast ning Panamast kuni ülikalli Austraalia ning Okeaaniani.

Kuigi reis on seljataga, olen veel võlgu selle viimase etapi, Põhja-Euroopa läbimise, kirjelduse. Üritan sellegi lünga peatselt täita.

Cherbourg jäi meile lihtsalt tee peale. Kuna seal on võimalus, lisaks kai ääres peatumisele, ka kohe marina muuli kõrval ankrusse heita, siis oli see suur sadama- ning tööstuslinn meile loomulik valik. Pealegi on siin tõusu-mõõna hoovused piisavalt tugevad selleks, et laev vaatamata kenale tuulele koha peale seisma panna ning seega mõistlik oma liikumist peatustega taas soodsa hoovusega sünkrooni viia.

Hommikupäikeses möödus meis P&O kruiisilaev. Sama firma laevaga saabus enam kui kaheksakümne aasta eest Inglismaale tagasi, soololennul Jaapanis õnnetusse sattunud ja vigastada saanud, hilisem tuntud soolopurjetaja Francis Chichester.

Kui enne Cherbourgi sadamasuule eelnevat Haagi neeme Trolli kiirus vähem kui tunni jooksul üle nelja sõlme langes, otsustasime loodusega mitte võidelda ning keerasime sisse d´Ecalgraini lahte.

Kuna tegemist oli meile tundmatu ankrupaigaga, siis kinnitasime ankru külge ankrupoi. Selle liinist vedades saab ankru üles ka juhul kui see mingi risu taha kinni haakub.

Plaažil küll rahvast oli, aga jahedavõitu vees käisid ujumas vaid üksikud uljamad.

Kui hoovus mõne tunni pärast soodsaks pöördus kudistasime, nagu ka see meist möödunud kalalaev, Cherbourgi sadama poole.

Välissadama muuliotsa kindlustus.

Tegemist on olulise sõjasadamaga.

Suur osa sadamaakvatooriumist on ametlikult lõbulaevadele keelatud.

Ankurdada tohib kohe marinat kaitsva muuli kõrvale, mõnesaja meetri kaugusele aatomiallveelaevu tootvast tehasest.

Jahtsadam on suur, aga korras. Üldiselt leiab siit ka külaliskoha. Igal juhul saab end parkida ootepontooni kõrvale.

Moodne sportpaat ellingul.

Sadamalähedastes parklates on autod segi paadirisudega.

Tüüpiline Prantsusmaa – poodi saamiseks tuleb astuda üle omanku koera.

Ankurdavate paatide ümber käis aktiivne töö järelkasvuga.

Noorimad olid ilmselt alles äsja käima hakanud.

Ka nii saab paadist koera jalutamas käia.

Seal samas sadama kõrval on võimas Püha Kolmainsuse Basiilika.

Napoleon on endiselt tähtis tegelane.

Vanalinn on piisavalt suur, et päevake vaid seal ringi kolades veeta.

Loomulikult käisime ka vihmavarjumuuseumis.

Tänu omaaegsele filmile on vihmavarjud Cherbourgi sümboliks kujunenud.

Linna servas künkatipus asuvast Batterie Du Roule-st avaneb vaade kogu linnale.

Kaugemal on näha sadamat kaitsev suurejooneline muulide süsteem.

Jahtidele on kaid nii marinas endas kui lüüside-sildade taga.

Imelikul kombel asub kalasadam sadama kaugeimas sopis ja on laevadele juurdepääsetav vaid kõrgvee ümbruses. Vasakul paistab suur supermarketiga kaubanduskeskus.

Meremuuseumi fuajees oli välja pandud kümmekond pisiallveelaeva ja batüskaafi.

Põhiatraktsiooniks on siin Titanicu näituse ja üsna kobeda akvaariumi kõrval siiski ehtne aatomiallveelaev.

Muljetavaldav toruderägastik tuumaenergiaga ülesköetava turbiinajami ümber.

Küll juba mitmekümne aasta tagused, kuid siiski äärmiselt komplitseeritud juhtsüsteemid.

Üks ligikaudu 140 liikmelise meeskonna elukajutitest. Igaühel oli oma koiku. Tänu piiramatutele energiavarudele ei olnud piiratud ka vee kasutus.

Need tuukrisaapad ja kiiver jäid silma veealuse maailma avastamisele pühendatud ekspositsioonist.

Nii näeb välja tõusu-mõõna hoovusi elektrienergiaks muutev veealune turbiin.

Cherbourgis on ka päris korralik kunstimuuseum.

Kuna tuul oli endiselt valest ilmakaarest, siis kasutasime aega ära ning kõndisime sadamast kümnekonna kilomeetri kaugusel asuvat Ravalet lossi vaatama.

Alates 1935 aastast kuulub kogu kompleks Cherbourgi linnale, aga enne seda oli see jõuka perekonna elupaigaks.

Mõned sisepildid ka.

  

Lossipark on suur ja mitmekesine.

Leidub nii varjulisi nurgataguseid kui ka laste mänguväljak.

Triiphoonesse meid kahjuks sisse ei lastud.

Heinapuhmaste vahel.

Mõned kenad elamised tagasiteelt linna.

Sadamasse oodati  Drheam Cup-i jahte, aga tuul oli olematu ning neid ei tulnud ega tulnud.

Ootepäevade täiteks pakuti erinevaid atraktsioone. Näiteks sai selles konteiner-akvaariumis sukeldumist proovida.

Laste ronimislaev sadamakail.

Tuule soodsaks pöördudes võtsime suuna Doveri väinale ja selle taga, kokku umbes 350 miili kaugusel asuvale Vlielandi sadamale Hollandis. Meil oli seal kokku lepitud kohtumine oma jahiga Atlandile suunduva Margus Saarega.

Doveri väina läbimine on äärmiselt soovitav sobitada kokku soodsa hoovusega, sest vastuhoovuse korral võib sinna, Inglismaa ja Prantsusmaa vahel sagivate kiirlaevade vahele tundideks kõlkuma jääda.

Esialgu oli tuul nõrk ja ilm seega sobiv väiksemateks parandustöödeks, millele sadamaaega kulutada ei soovinud. Olin besaanpurje kokku lapates juba ei tea mitmendat korda sõrmed läbi selle tagaliigi käristanud. Besaan on meil hetkel ainus veel kasutuses olev teadmata vanusega purjevanake. Kasutame seda praegu põhiliselt nõrgemas bakstaak- ja taganttuules purjetades. Taas tulid välja niit-nõel ning purjeteip.

Kuna Doverisse jõudmise aeg oli paigas, siis “purjetasime” tuule vaibudes raud-topseli all.

Doveri kandis jäi meri taas purjekatest tühjaks.

Kui ennustatud värske pärituul kohale jõudis, tuli besaan alla ja suurde läks esimene rehv.

Meie jaoks on pärituulega seilamise suurimaks probleemiks see, et vihm lahistab lahtise kajutiukse korral otse kaardilauale. Kui sissepääs suletud sai, oli salongikliima taas kontrolli all ning me võisime põhitegevuste: söögivalmistamine, söömine, lugemine ning magamine, juurde asuda.

Suursadamate, nagu Oostende ning Rotterdam, reididel ankurdas parvede kaupa laevu, mille vahelt me värskes tuules läbi suhistasime.

Kui tuul puhanguti 20 m/s juures hakkas käima, siis võtsime suure sootuks maha ning liikusime edasi vaid rehvitud ja välja poomitud genu all. Kiirus oluliselt ei langenud, aga minek oli mõnusam.

Saksa tuulikuväljad.

Need olid kiivalt valvatud vahilaevade poolt. Kuigi hoidsime tuulikutest eemale, võeti meiega üks kord siiski ühendust ja paluti kurssi muuta, sest olime sattunud liiga lähedale uue veel valmimisel tuulepargi vundamentidele.

Siin-seal oli näha ka naftapuurtorne. silmad tuli, eriti öösel, lahti hoida, sest meie üsna vanal Skagerraki ja Kattegati kaardil polnud uuemad neist peal.

Vahis saab ka lugeda ja tukkuda. Põhiline on iga 10-15 munuti järel korra kokpitis olukorraga tutvumas käia.

Vlielandile lähenedes keeras hoovus meile vastu.

Vaatamata mootori täistuuridel jauramisele liikusime saartevahelises kanalis 0.5 – 1 sõlmega.

Paari tunni punnitamise järel saime siiski sadamaesisel liivaväljal ankru sisse ning sõitsime oma päevinäinud Lohvi-ga sadamasse Margusele tere ütlema.

Õhtu jätkus Trolli pardal juttu vestes.

Järgmisel päeval võttis Margus meid vastu oma jahi Salacia pardal.

Kannisime terve päeva otste, plokkide ja seeklitega.

Lihtsalt hämmastav oli suurte ja vanade purjekate rohkus.

Iga hommik tühjenes sadam kümnekonna sellise võrra ja õhtul pakiti neid taas samapalju või rohkemgi sadama välimisse basseini.

  

Pukspriidid ruumi kokkuhoiuks üles veetu ja ikka nii viis-kuus-seitse külg külje kõrval.

Sadama tagumine osa kihas külalisjahtidest. Vedas neil, kes said kohe sõrm-pontoonide juurde, sest ka paljud “tavajahid” olid väljaspool, poort-poordis, parves.

Nagu teada, jalgratas on Hollandis tegija.

Neid liikus ja parkis ümberringi liigagi palju.

Jalutuskäik saarele.

Jalutamiseks ja jalgrattasõiduks on siin nii toredaid rannapromenaade kui liivaseid metsateid.

Linn ise muidugi suisa kihas suvistest puhkajatest.

Kolasime niisama ringi, vaatasime majakat ning düüne.

See mõõdik näitab põhjavee taset.

Joogipeatus düünitipus.

Põhiosa puhkajatest tuleb siia oma telgiga. Telklinnak on tohutu ja telgid spetsiaalsed, Hollandis valmistatud, tuulekindlat tüüpi elukad. Telk on uuena tumekollane, aga mida pleekinum see on, seda kõvem tegija seal elab.

Arutame siin Margusega ankurdamise nippe. Eespool paistab Trolli ahter.

Marguse Salacia ankrus Vlielandi sadama ees.

Vlielandis kütusekaid ei ole. Täitsime Trolli paake kanistrites kohaletoodud diisliga.

Õhtune sadam.

Tõusuveega saabusid uued külalised. Margus oli juba varahommikust mõõna kasutades reidilt lahkunud.

Enne kui jõudsime Trolli ankru hiivata, saabus meid kontrollima Hollandi tollikate kaater.

Midagi erilist ei vaadatud ega küsitud. Tegid veidi asja ja läksid taas minema. Kuskil raportis on jälle ristike kirjas. Tüütu värk.

Vlielandist võtsime suuna Põhjamerele Skageraki suunas. Tahtsime hüpata läbi nostalgilisest Göteborgist. Ühtlasi lootsime trehvata sealseid sõpru.

Meri oli endiselt täis puurtorne ja tuuleparke.

Skagerakki ennustati tormi. Meilegi oli näha ilmamuutuse märke.

Seetõttu keerasime Skageraki läbimise asemel sisse Taani põhjaosa läbivasse Limfjordi. tuul oli kõva sealgi, aga lained väiksemad. Limfjord on kohati kitsuke ja siis jälle silmapiirini ulatuv laevatee, mida mööda saab Põhjamerest Kategatti lõigata. Siin tuleb hoolsalt meremärke jälgida, sest mõne hetkega võib faarvaatri viiest meetrist liivaseljandiku pool meetrit saada.

Üks väike saar oli üleni tehast täis ehitatud.

Meist möödus Taani Kuningliku mereväe jaul Svanen. Meeskond oli valgete särkide ja viigipükstega.

Meie lasksime dressides edasi.

Mööda libisesid Taani farmide põllu ja karjamaad.

Esimesele sillale lähenedes ja selle valvega kanal 16-l ühendust võttes selgus, et avamine on iga täistund.

Näidati mingeid tulesid ka, aga neist täit sotti ei saanudki. Mingid punased olid. Rohelisi ei olnud.

Kui plats oli puhas põrutasime läbi.

See väike paat purjetas meiega tükk aega kaasa kuid jäi siiski lõpuks järk-järgult tahapoole.

Tore rookatusega elamu.

Üks sildadest oli piisavalt kõrge, et selle alt läbi purjetada.

Õhtul jäime ankrusse nii kolmemeetrises vees Attrupi sadama lähedal. Oleks saanud ka peafaarvaatri servas ära ööbida, aga kuna faarvaatrilt viis sadamasse kenasti tähistatud rada, siis otsustasime sellele lähemale kolida. See mõttetu kõrvalepõige (mingit tuule- ega lainevarju see sadamale lähem ankrukoht meile ei andnud) oleks võinud meile kalliks maksma minna. Vaevalt olime sissesõidu punaste ja roheliste vahele keeranud kui sügavus kiiresti kahanema hakkas. 1,6 meetri juures oli süda kurgus ja sealt kahanes see kajaloodi näidu järgi veel 1,3 meetrini enne kui näit taas suurenema hakkas. Tõenäoliselt olin kajalood oma parandusekoefitsiendi, umbes pool meetrit, aja jooksul ära unustanud, sest Trolli 1,7 m süvisega oleks me muidu kiiluga kindlalt põhjas istunud. Teine võimalus on, et tige tuul ja kõrge laine peksis madalas nii palju liiva ning muda üles, et kajaloodi kiir põhjani ei jõudnudki. Igal juhul saime ankru sügavamas vees kenasti sisse ja vööriga tuules ning laines seistes oli elu igati mugav.

Lainetest lõigatud liivaluited.

Kuigi vesi tundub siin lai olevat oli kanal tegelikult nii kitsas, et see süvendajat tõukav puksiir vajas täpseks navigeerimiseks lootsi abi.

Kohati oli ka suuremaid asulaid ja jahtsadamaid.

Järjekordne tõstesild.

Lähme läbi Aalborgi raudteesilla alt.

Aalborg on siinkandi suurim linn ja sildu on selles koguni kaks.

Avamisajad on kenasti sillapostil kirjas.

Taas vabas vees.

Tuulegeneraatorite jalgade osad ootavad paigaldust.

Kaldaäärsed majad muutusid järjest uhkemateks.

Jäälõhkujad Hals-is kai ääres talve ootamas.

Siinsamas, kenas lahesopis, jäime taas ankrusse. Tuul oli rahunenud ja tulemas kaunis õhtu.

Varakult järgmisel hommikul asusime ületama Taani ja Rootsi vahelist vett. Meist möödus mitu, arvatavasti Tall Ship Race-st osa võtvat, purjelaeva.

Läsö ümbruse madalas vees tuli korduvalt DuoGen-i vetikatest ja ka kilesodist puhastada.

Lõpuks ometi Rootsis. Ankurdasime Trolli tuttavasse Skalla Hamni ja läksime ujuma. Siin on vesi, eriti võrreldes Põhja-Prantsusmaa omaga, meeldivalt soe.

Seltsi pakkusid mingid hanelaadsed linnud.

Hilisõhtuks kogunes siia ankrusse enam kui kümme purjekat.

Skääridesisene teekond Göteborgi algas vaikses tuules. Taas oli aega paadi kohendamisega tegeleda. Tuunisin DuoGen-ile pandud tugevduslahast.

Ühtlaselt kaljused on siin nii kaldajoon kui saared.

Mida Lähemale Göteborgile seda tihedamaks muutus purjeka- ning muu laevaliiklus.

Göta jõe suue.

Kuna saime Eestist mõneks päevaks meeskonnatäiendust, siis küpses otsus siinsamas, vanades tuttavates kohtades, üks väike lõburing teha.

Ennustus lubas muutlikku ilma kaunist päiksepaistest tuulise ning vihmaseni. Võtsime aega kaotamata suuna kümnekonna miili kaugusel asuvale, kauniste värviliste kaljudega, Rörö saarele.

Kuigi kooli alguseni, seega nii mõnegi Rootsi pere puhkuse lõpuni, olid jäänud vaid loetud päevad, oli Rörö sadam puupüsti täis. Leidsime siiski sadama sissepääsupoolses osas koha, kuhu saime poordiga minna. Arvestasime asjaoluga, et ilmselt saame enne ööd veel naabri või paar, aga imekombel nii ei läinud.

Kuigi taevas oli tihedalt pilves, tundus õhk soe ja kivised rajad meelitasid kõndima.

Rörö on pisike saar ja seal on ainult üks väike küla. Kuid vaatamata sellele käib sinna mandrilt praam ning suveelu on vilgas.

Päike piilub kaljunukke.

Mõnele jätkub siin isegi midagi söödavat.

Laste mängumaa.

Järgmine hommik algas taas päiksepaistega.

Sadamgi oli värviküllasem.

Paate oli ankrus ka külaväljakul.

Siinsete saarte taimestik on sügistormide eest kivipragudesse varjunud.

Tammed, kadakad ja kanarbik on kõik ühekõrgused.

Massid olid teel tagasi Göteborgi poole.

Vaade meie järgmise sihtkoha Marstrandi suunas.

Rörö üks põhiatraktsioone on siinsed fantastilise mustriga triibulised kaljud.

Ja muidugi ka maapinnal lamedana kasvavad puud.

Raja kõrval põõsast püganud hobune ei teinud mu sügamisest suurt midagi välja.

Teel Marstrandile möödusime sellisest punaste purjedega kahvelkutterist.

Lähenesime Marstrandile piki kitsukest Albrektssunds-i kanalit.

Hakkame kohale jõudma, kindlus juba paistab.

Liiklus kanalis on tihe.

Sadamaid on siin mitu ja paadikohti õnneks palju. Oli tunda, et tipphooaeg on möödas, sest leidsime Trollile kohe hea kaikoha. Oodata oli tugevat läänetuult, seega pidi kaikoht olema vööriga läände.

Paadid muudkui tulid ja läksid.

Alustasime saarega tutvumist kunstinäitusega. Kahjuks oli siseruumides asuv põhiekspositsioon suletud.

Muide, Kökari särk läks kaaspurjetajate hulgas hästi peale, ikka leidus keegi kes seal just käinud oli või sinna kindlasti minna kavatses.

Nagu arhitektuuristki näha on Marstrand vana suvituslinn. Mõnusaid nurgataguseid leidub isegi tipphooajal kõigile.

Suur osa saarest on praktiliselt taimkattevaba.

Või siis minimaalse taimestikuga.

Vihmaveejärv kaljulohus.

Reisilised kaljul.

Minu lemmikkrunt.

See kanarbikutaim tundus oma elukohaga kaljupraos päris rahul olevat.

Liiklus Marstrandi ja Koö (Lehmasaare) vahelises kanalis. Tegelikult, kui hakata tähti närima, siis on see pilt tehtud Marstrandi saarelt ja Marstrand on hoopis vastaskaldal Koö-l.

Tõeline jõetramm.

Hommikuks tõstiski korraliku läänetormi üles.

Isegi saare varjus tahtis pükse jalast ära puhuda.

Loomulikult oli nüüd vaja minna saare Skagerraki poolsele küljele laineid vaatama.

Meri oli ikka karvane küll.

Lainemuster mageveetiigil.

Nüüd oli ka veealuste kivide asukoht kergelt määratav.

See tamm teadis hästi kuidas siin torme üle elatakse.

Lapsepõlv tuli meelde.

Tegelesime veidi ka loodushoiuga.

Vaatamata sellele, et saar pole suur on siin jalutusradu palju ja loodus mitmekesine – paljast kivist kuni pöögisaluni.

Veel veidi omaaegset suvitusarhitektuuri.

Ilm dikteeris tempo. Lahkusime Marstrandilt varahommikul, et enne tugevama vastutuule tõusmist tagasi Göteborgis olla.

Paanikas luiged.

Varsti tõuseb ka päike.

Üks kanali kitsamaid kohti. Selle maja elanikud suvel rahu ei saa.

Göteborgile lähenedes olid taevas juba tusased pilved.

Äiksevihm algas veel enne sadamasse jõudmist ja otsad saime kinni paduvihmas. Paadunud turistidena olime Göteborgi “Supilinnas” Hagas veel enne seda kui sadu päris üle läinud oli.

Botaanikaaiast leidsime tuttavaid taimi. Sellel pildil on muidugi noor kakaovili.

Imelised lehemustrid.

Värvikas orhideeõis.

Looduse kontrastid.

Need ronitaimed on tegelikult pirnipuud.

Puhkev lootosepung.

Mahe vahalill.

Vist mingi lihasööja?

Göteborgi peatänav Kungsportsavenyen.

See tänav algab Göta jõe juurest (küll Östra Hamngatani nime all) Lilla Bommeni jahisadama ning ooperiteatri juurest ja lõpeb Götaplatsenil Göteborgi pompöösse kunstimuuseumiga. Sattusime siia suurepärasel hetkel nii, et saime nautida Jaapani päritolu kunstniku Chiharu Shiota traadist ja lõngast terveid saale täitvaid taieseid.

The Distance.

Where are we going.

Mõlemad tööd on kohapeal “kootud” ja siit kuhugi edasi ei lähe.

Linn valmistub lähenevaks festivaliks.

Vaade Götaplatsenilt.

Õhtune sadam.

Lustakas pood.

Göteborg on mitmekihiline linn.

Vana kinosaal on muudetud plaadipoeks. See pood on siin olnud nii kaua kui ma mäletan. Valik on endiselt ülihea.

Kunagise Ida-India Kompanii aluse Göteborg koopia käis mõned aastad tagasi Hiinas ära.

Lahkumine Göteborgi kivisaarte vahelt.

Lilla Pommeni jahisadam Göteborgis asub umbes 4 miili kaugusel Göta jõe suudmest ja isegi soodsa tuulega tuleb esimesed 2.5 miili motoriseerida, sest 45 m kõrguse läbipääsuga Älvsborgsbron rippsillast ülesvoolu on purjetamine keelatud. Meid see asjaolu seekord ei puudutanud, sest muutliku lõuna- ja läänekaare vahel puhuva tuule tõttu liikusime tahes-tahtmata mootori jõul. Arutasime Ruuga, et kas ebasoodsa tuule tõttu hoopiski keerata sisse esimesse sobivasse ankrulahte ööbima. Kuna ilmateade ei lubanud ka järgmiseks paariks päevaks midagi kindlalt paremat, siis otsustasime veele jääda. Kauni kaldalähedase ning saartevahelise marsruudi asemel pidime Trolli vabasse vette tüürima, et nõrgukesest tuulest maksimaalne võtta. Kaldalähedane marsruut oleks tähendanud pidevat motoriseerimist.

Taas möödus meist mitu kaunist purjelaeva.

Meie suund oli Saksamaale Greifswaldi. Tahtsime enne Eestisse naasmist külastada seal elavat sõpra Ruthi.

Rügeni saarele lähenedes muutus liiklus taas tihedamaks.

Rügeni metsikud kaldad.

Greifswalder Bodden on hiiglaslik madal laht, kus mõistliku süvisega (alla 1.8 m) jahid võivad üsna vabalt ringi purjetada, kuid suuremad laevad peavad süvendatud faarvaatreid kasutama.

Ruth oli oma rauast purjeka Farewell-ga vastu tulnud.

Kuna õhtu lähenes, siis otsustasime Greifswaldi mineva Wieck-i jõe suudmesse, Dänische Wiek-i kahe-kolme meetri sügavusse vette, ankrusse jääda ja öö siin veeta. Ruth juhatas kätte sobiva koha ja ma lasksin Trolli ankru sisse. Kuna ennustati vähese tuulega ööd, siis võtsime Farewelli Trolli pardasse.

Õhtul ühines meiega ka Ruthi elukaaslane Rene, kes tööpäevadel on töölaeva kapten ja vabadel päevadel ehitab endale suurt traditsioonilist puupurjekat.

Ruth oli meie auks Eesti lipu saalingusse tõmmanud.

Kuna meie Saksamaa külastuse põhieesmärk – Ruthiga kohtuda oli täidetud, siis ei hakanud me Greifswaldi minemagi. Võtsime hoopis kursi kodu poole.

Ruth purjetas meiega mõned miilid kaasa, enne kui tagasi Greifswaldi poole keeras.

Tuul oli endiselt muutlik, kord vaikis ja siis jälle puhus ka.

Kolmandal sõidupäeval saime toeks korraliku pakstaaktuule mis võttis Läänemere järsu laine kohati murdumagi.

Kolka poolsaar võttis suurema laine kinni, aga tuul vihistas edasi.

Tuul vaikis äkki, aga kollitavad äiksepilved jäid.

Kodusadamas, Pärnu Jahtklubis, üllatati meid piduliku vastuvõtuga.

Üks külalistest oli vähem kui aastane.

Tore oli taas kohtuda aasta varem oma palliringilt naasnud Teakita Briti ja Viljariga.

Lõpuks ometi kohtusime laste ning lastelastega.