Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

La Coruña on küll kaunis linn ja siin oleks veel teha küll ja küll. Kõik muuseumid veel külastamata ja akvaariumiski käimata, aga ega me siia reisile kai äärde istuma ei tulnud. Pealegi sai meil boonuspäev juba kasutatud. Jätsime sadamasse rootslaste koloonia (ei tea kas neid mõni veel Rootsi ka on jäänud?) ja suundusime merele ideega Corme lahte ankrusse minna. Tuul oli tagant ja tõusis 12 m/s kanti. See andis täis groodi ja olenevalt täpsemast tuulenurgast kas rehvitud või täis genu all kiiruseks 7 – 8 sõlme. Päike paistis ja sõit oli nagu saaniga. Kuni plaks (polnud nagu õiget paukugi) ja poom oli kahes tükis masti taga maas. Puri, vastu vante, vedas endiselt ja kiirus eriti ei vähenenudki. Purjetaja elu on huvitav. Vaatasime Ruuga, et paanikaks pole põhjust, sest miski paati otseselt ei lammutanud. Korjasin vaikselt soodi poolse poomitüki kokpitti ja üritasin groodi ka alla lasta, aga see oli kindlalt vastu vante (tuul 12 m/s) ja ootas alla tulekuks kursimuutust. Kuna minek oli hea ja ja groot kuhugi ennast ei hõõrunud ka, siis jätsime asja nii nagu see oli kuni tuli aeg Ria Corme-sse sisse keerata ja oli põhjust kursimuutusega tegeleda. Külgtuules sain groodi kerge vaevaga alla ja paarist kohast kokku sebitud, et tuul teda minema ei viiks. Kuna ankrusse jäämisel on kasulik vööri suunas midagi näha ka, siis vedasime purjepuntra kokpitti ja toppisime ahtrikajutisse. Väga mugav, et meil ahtris see kuur on. Corme laht on ilus ja ruumikas. Õigemini, oleks ruumikas kui siin keskel seda molluskifarmi ei oleks — enamus lahest on kaetud mingite palkidest redeli ja parve vaheliste moodustistega ning ankrukohta tuleb otsida plaažiservi mööda. Enne meid oli siin ankrus juba üks luup ja katamaraan. Panime ennast nende kõrvale kuldse liiva ja molluskifarmi vahele.

Ankrus. Kõik korras.

Seekord läksime ilmaennustusega täppi. Isegi liiga täppi, sest tuul oli kogu Biskaia ületuse aja praktiliselt ahtrist ja esimesel kahel päeval pidime aeg-ajalt ka mootoriga põristama. Ilm oli nii hea, et tegime endale ookeanil korraliku grillilõuna kokpitis. Veini jätsime seekord grilli kõrvale siiski joomata, sest mine seda ilma tea. Põhiosa sõidust oli välja poomitud genu, vastu vante lastud groodi ja mesaani all. Kolmanda päeva õhtul otsustasime genu poomi küljest lahti lasta sest tuul tõusis ja öösel polnud soovi hakata vööritekil pika poomiga jamama. Kiirust oli sedavõrd, et kippusime liiga vara (loe: öösel pimedas) Cedeirasse jõudma ja oleks võinud vabalt kogu genu ära sisse kerida, aga ainult groodi (või ka ainult genu) all hakkab jaht hullult küljelt küljele rullima ja see teeb magamise ning toiduvalmistamise pagana raskeks. Selle asemel muutsime kurssi 30 miili kaugemal asuvasse La Coruña-sse. Öösel tuul taas vaibus ning sihtmärgiks sai taas väiksem sadam Cedeira. Oleksime muidugi kenasti samal päeval ka La Coruña-sse jõudnud, aga me ei näinud mingit mõtet marina kai äärde mereväsimust välja magama sõita, seda saab suurepäraselt ka ankrus teha. Cedeiras ankrut sisse lastes oli selge, et olime suurepärase otsuse teinud, sest Cedeira on imeilus väikelinn kõrgete metsaste kallastega lahe ääres. Soovitame. Magasime pisut, käisime jalutamas ja otsustasime üksmeelselt, et selles ankrukohas võib vabalt ka nädala olla — linn on vaikne kuid elav, toit odav ja pood lähedal. Uudishimu ajas meid aga juba järgmisel hommikul La Coruña poole teele. Pärast 28-t miili vahejuhtumiteta värskes tuules ainult genu all purjetamist keerasime sisse La Coruña muuli taha (“mole” nagu raadios öeldi). Hakkasin harjutama kohalikke kombeid ja küsisin kanal 9-l luba Darsena de la Marina-sse sisenemiseks. Vastus tuli viivituseta “no problems” ja sadama sissepääsu ees ootas meid kummikas mis meid kai äärde juhatas — teeninduse eest puhas “5”. Sadam ise on moodne ja puhas ning tõesti otse linna südames — raekoja ette on paarsada meetrit. Ja otse raekoja taga on suur toidupood, jälle puhas “5”. Arutasime Ruuga, et kaks esimest peatust Hispaanias on jätnud nii hea mulje, et koli siia või elama. Ka ilm on seni olnud suurepärane: nii 20 kraadi, ei tapa palavusega, aga külm ka ei ole. Vihma pole seni ka veel saanud. Otsustasime esialgse kahe planeeritud sadamaöö asemel endile kolm lubada. Sadamatasu on ka ainult pisut Kihnu omast kõrgem ja kes Kihnus käinud on see teab mis peldik on Kihnu sadam. Ka vaatamisväärsust jagub. Siin on näiteks maailma vanim töötav Rooma tuletorn.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Kuigi esialgne plaan oli täna hommikul Biskaia ületust alustada otsustasime pärast järjekordse GRIB faili allalaadimist grib.us saidilt seda plaani muuta. Tuul on küll nõrgem, aga täna-homme ikka veel vastu. Vähemalt lahe põhjaosas. Et lähipäevade ennustus uut tormi ei näita, siis otsustasime ärasõidu laupäevale lükata, sest siis tundub tuul meile soodsasse suunda stabiliseeruda. Homme hommikul kontrollime oma plaani vettpidavust uuest GRIB failist ja siis veel viimane check laupäeva hommikul ning teele. Lisaks sellele mõistuspärasele põhjendusele aitab meil seda otsust vastu võtta asjaolu, et taevas on tinahall ning vahelduva eduga lödistab vihma sadada. Täna ongi meie esimene vihmapäev siin saarel. Eks tegelem siis tubaste töödega. Ile d’Oussant’ile on nende päevadega juba korralik ring peale tehtud ka. Siinsedid kanarbiku- ja sõnajalavälju, murdlainetes kaldakaljusid ning kauneid majakaid üritame täna-homme kindlasti veel külastada.

Prantsusmaa loodepoolseim punkt. Ideaalne peatuskoht põhja-euroopast Atlandile või vastupidi seilates. Saare vastaskallastel on kaks tasuta valgete külalispoidega sadamat, nii et valiku saab teha vastavalt ennustatavatele tuultele. Kuna istume siin ja ootame vaheaega tugevates edelatuultes, siis langes meie valik idapoolsele läänekaare tuulte eest kaitstud sadamalahele. Port Stiff, nagu on selle nimi, on oluline liiklussõlm, sest siitkaudu käib ühendus mandriga ja kogu selle aja mis me siin seisnud oleme on siin olnud pidev praamiliste melu. Teine, läänepoolne sadam on tilluke (kuigi purjekatele on külalispoisid pandud mitukümmend), aga see asub saare ainsas linnakeses Lampaul-is ja seal on vähemalt kolm väiksemat sorti supermarketit ning palju turistlikku tilu-lilu. Hetkel oleme meie siiski ainus purjekas kahe sadama peale mis siin aega parajaks teeb. Kiire üheööpeatuse tegid kohe meie esimesel õhtul veel kaks prantsuse purjekat, aga kuna see oli laupäeva õhtu, siis võib arvata, et need olid kohalikud nädalalõpupurjetajad mandrilt. Totaalset rahu ja heaolu siin vaatamata tasuta poidele siiski nautida ei saa. Kui Atlandil puhub, siis jookseb ummikas mõlemasse lahte sisse ja loksutab ankurdajad korralikult läbi. Näiteks eile öösel puhus siinkandis umbes 20 m/s ja meid raputas päris korralikult, isegi Ruu ei saanud poole hommikuni und. Lisaks hakkas eilse fantastilise jalutuspäeva järel vihma sadama ja tegi seda hilise hommikutunnini välja. Õnneks olime end saare jalutusradadel sedavõrd päikest täis laadinud, et meeleolu selleks ajaks veel nulli langeda ei jõudnud kui lõuna paiku taas päike välja tuli. Hilishommikustest pannkookidest energiseerituna paigaldasin poomile ära uue rehvimisplokkide süsteemi mille Falmouthis olime netipoest tellinud. Näeb välja päris korralik. Ruu tuulutas samal ajal paati ja voodipesu, sest madratsitealune kippus taas rõskeks muutuma. Õhtul veel mõnetunnine jalutuskäik ja nii see seikleja tegus sadamapäev mööda saigi. Tuleb veel märkida, et jalutusradu on siin saarel piisavalt. Lisaks ümber saare minevale kaldarajale on kõikvõimalikud risti-rästi rajad mida mööda kohalikud vist mere ääres piknikul käivad. Prantsusmaale kohaselt on ka väikseimad külateed asfalteeritud. Suuri puid on vähe ja vaated on avarad. Selliseid rinnust kõrgemaid sõnajalavälju pole me varem kuskil näinud. Karmima tuule käes asendub sõnajalg kanarbikuga ja siis edasi kiviklibuse madala rohuga. Kuhu ulatub murduv ookeanilaine, seal on ainult paljas kalju. Ah jaa, eile hommikul oli meil kaks külastust. Esiteks koputasid meile leaeva küljele tollimehed. Tõmbasime kähku riided selga ja lasime külalised laeva. Olid hästi sõbralikud ja eriti ringi ei tuhninud. Andsid meile paberi, et meid on seest ja väljast prantsuse tolli poolt uuritud ja öeldi, et seda võib näidata kui keegi veel kontrollima tahab tulla. Teiseks ujus sadamasse suur lustlik ilmselt mootorpaate armastav delfiin. Talle ei meeldinud, et mingi poi toreda paadi kinni võttis ja nii ta tujus seal paadi ümber ringi ja tümitas vaest poid tükk aega. Hiljem nägime teda ühe teise mootorpaadi seltsis aega veetmas.